Aga mis, milles seisnes headus? Teise mõtteid üle võtma ja ja ega laval ei ole niiviisi, et laval on nagu eluski. Kui teine midagi ütleb. Ega me ei kuule kunagi, kui teine ütleb vaid teise ütleme, mõtlemise või mõtlemise, kes Bay kui juba mina tean, mida tema mõtleb ja juba mina vastan. Sest minu mõtet tekib juba siis, kui tema oma mõtlemise lõpetanud kusagil seal vahepeal hakkame peaaegu nagu ühtaegu mõtlema ühte sama teema. Ja sealt tekib siin presentatsioon selle teise mõtlemise suunas. Me hakkame ühes suunas mõtlema. Sest neil on mõte juba valmis, vastused on valmis. Ja laval on täpselt seesama. Mul on kerge siis mängida, kui, kui ma juba hakkan tema tema temperamendiga tema mõtlemisviisiga koos hakkan mõtlema. Ja selles mõttes mul on siis kerge. Kerge mõtelda, kerge mängida vastavalt isegi tegutsen juba selles suunas. Ja see teeb mängu kergemaks. Ja kõige huvitavam on see, et siis hakkab saal ka mõtlema meiega koos. Ja siis läheb tükk huvitavaks, sest üks ühine mõtlemine käib siin käib läbi terve selle suure ruumi. See mõttesuund juba liigub selles suunas, siis hakkab automaatselt kuidagiviisi liikva juba. Me hakkame kõnelema ühest teemast ja see vastavat sellel teemal hakkame koos mõtlema, kas temaga ühes või tema vastu, kui ma tahan rääkida, maga vastu vastu vaidlema ja vastavalt sellele, kuidas seal on kirjutatud tekst. Aga see peab sündima akordselt koos, nagu ühtaegu. Ja seda tunnetab publike täpselt samuti. Aga kas siis sellel momendil näitleja ka tunnetab ära, et publik seda tunnetab? Näitlejal on üks väga üks on olemas üks, kolmas närv. Mispeale kuulmise jälgimise v nagu kontrollib seda see, mis läheb saali. See tuleb saalist tagasi näitlejale ja see kontrollib seda, kas on vastuvõetav seal või mitte. Näitlejad on üks niisugune välja rändnärv, mis kontrollib seda, ütleme ma näiteks ütlen, mul on üks lause, mis, mis sünnitab naeru, ütleme mis harilikud publik naerab selle koha peal. Ja kui ma ütlen niiviisi, et publik kas ei kuulnud või ütlesime halvasti või ütlesin meelega rõhutatult ja publik ei naernud. Aga ma tunnetan, see tuleb vastukajana otsekohe näitlejal tagasi ja tunneb, ta tunneb kohe, et see oli kuidagi valesti öelnud. Natuke näiteks laval näitleja vahest teab, et nüüd tuleb mul üks pomm naerupomm ja hakkab seda serveerima niiviisi. Et kuulge nüüd ma ütlen nüüd seda ja ütleb seda niiviisi. Keegina. Mis vajadusel publik on saksa keeles lause. Seda kuulsat lauset, see on tõlkimatu mammercti apsistundetsustilt. Kui publik tunneb, et see on sihilikult öeldud, siis ta ei näe. Aga kui see nagu nagu muuseas on öeldud, siis on see Kui paljude näiteks ise olete vajanud näitejuhi abi, kui te osalete ette valmistanud. Mina olen näitleja, kes väga vajab lavastaja näitejuhi abi. Aga? Ainult teatud ajani. Mul on tunne, mul on palju olnud väga tuntuid ja kuulsaid lavastajaid meie meie vabariigis siin ja kaugemalt. Aga mul on tunne, et kusagil teatud piibel Eemalduma peavad minust ära minema. Nad peavad mind üksi jätma sellepärast, et et nad hakkavad mind segama. Mul on tunne. Ja ma ütlen isegi nende kõige paremate lavastajat, aga nagu Voldemar Panso nagu marjagneebele Moskvast, kes tegi Ivanovi lavastuses väga hea lavastaja. Tark naine. Isegi niisugune niisugune kõrgeklassiline lavaste teatud ajal peab mind juba rahule jätta, sest siis ma ma ta ise kõndima hakata nagu laps kes õpib, ma pean ise ennast kontrollima hakkama, jäi. Juba nüüd ei ole vaja enam, ta kõnnib ise juba, ei ole vaja enam käest kinni hoida ja istub kaugel ja ütleb ainult pärast. Kui juba läbi on proov tuleb, ütleb seda kõige vajalikumad, et siin ja seal veel ja nii edasi. Aga on olemas. On olnud lavastajaid, kes ei taipa seda. Vait istub vahetpidamata ja vahib sulle näkku ja igatpidi. Ja minti närvides, mina ei häbene publikut. Mina publiku ees olen häbematu sülge. Aga lavastaja, kui istub ees mul kuni lõpuni, ütleme, kuni pea proovisin, siis ma ei tea, ma peksasta läbi. Või ajaks minema, sest tema segab mind juba siis ma hakkan, kui nii võiks öelda, häbenema lavastajad. Ma ei julge enam keegi teha, kuidas ta tahab, magan enda peal kõik proovida, kui tuleb võõras inimene saalis, nii palju kui kulub. Aga kui tema istub minu ees, siis mina häbenen. Ma häbenen sellepärast, et mina ei ole teil kindel, kui ma nüüd järgmise Mooduse võtan või järgmise variandi. Katsetan, kas see meeldib või kas see on vastuvõetav või ma tahan enda peal proovida. Ja vot seda sellepärast mina häbenen teda. Ma ei tea, kas see sõna on õige häbeneda, võib-olla mitte häbenen, aga ma ei taha teda. Ja ja ei lahku ennem sealt, kui see aeg tuleb juba, kus on peaproovid ja ta lahkub sealt lavalt servast. Niisugune minu tunne, aga nagu ma ütlesin, mina üldiselt vajandada, mina ilma lavastata ei oska midagi teha. Mitte et ma ei oska. Aga lavastaja on see, kes nakatab mind nagu mingise haiguse annab külge. Mina jään sellesse haigusesse ja see näidend, veelavastus, antud lavastus on see haigus. Vot tema peab mind nakatama selle pisiku minusse süstima. Et mina jään sellesse haigusesse. Mina hakkan tema kõigi vahenditega hakanud seda püüdma, mida tema mul sisendab. Ja mõni lavastaja on niisugune, kes sisendab igasuguste võtetega näidetega ja igasuguste lugudega seal, seal maailmast, elus, sündmustest ja kõik, mis on olemas kõiksugu vahenditega näidetega. Kui näiteks, vot nagu elus siin-seal või juhtub ja üks inimene saab niisuguse haiguse või jääb äkki niisugusesse jääbaki, muutub selliseks ja 1000 niisugust võimalust näidata. Jäävad lavastaja on see, kes peab mulle selle haiguse külge pookivas. Muidu seisab raamatus väetisetekst pabin ta läbi lugeda ja pähe õppida isegi aga ma ei ole sellest tükist nakatatud. Mitte tuleb mul õpetama niiviisi, et tee nüüd seda jätta, seda kätt ja mõõdutunne vajadust sõja ära minna, siis läheme, aga sa selleks veel aastaid vähe. Aga kui te ise oleksite näitejuht, missugust näitlejate hindaksid? Kõigepealt, ma ei ole midagi suurt lavastanud, on väga vähe proovinud, aga ma ei. Ei ole vist lavastaja mõtet. Minu käest on küsitud, ma ei tea, kas mitu korda mitukümmend korda, miks te ei olla lavastanud. Aga mina olen ikka vastanud, et minu arvates näitleja amet on küllalt juba. Hakkama lavastama mul ei ole nähtavasti sel aastal soont ja teiseks, nii vähe, kui ma olen teinud. Mina pean ütlema, minul ei ole vist närvelavastajaks. Mina vist muutun väga pahaks lavastajaks, ma saan tigedaks. Minul ei ole kannatust vaadata, kui midagi inimesel välja ei tule. Kui ta teeb ja teeb ja midagi ei õnnestu, või kui ta ei ole nii, kuidas mina tahan, siis mina muutun tigedaks ja sellepärast, et mina arvan, et mina minust saaks väga halb ja tige ja pahur lavaste. Ma muutun ägedaks, võib-olla isegi häbematuks. Aga missugune on siis teie arvates hea näiti? Hea näitejuht lavastaja on kindlasti vastupidine sellel, nagu mina näiteks oleksid niisugune, kellel on kannatust. Üks Moskva tuntud lavastaja ütleb, et näete, juht peab armastama oma Peab armastama proovi peab olema kannatust, sest kõik see, mis sünnib laval, mis on hea, mis on vajalik, see sünnib. Proovis. Just nimelt loominguline niisugune õhkkond, mis, mis innustab nii näitlejaid kui paneb mõtlema ka lavastajat innustab tema mõtlemist, fantaasiat. Mis on kõikidele kasulik? Kõigepealt peab sündima proovis niisugune õhkkond, mis soodustab kõike seda nii lavastaja poolt kui näitleja poolt. Niisugune olnd ja näitejuht ja. Ja tema töömeetod. Nii kujutame ette Aga milline on hea näitleja? Sest ilma andeta imasele looduse poolt kaasa antud andeta on vaevalt vaevalt loota, et oleks et tuleks kellestki hea näitleja. Anne on minu meelest primaarne. Teiseks muidugi töö ja kanadlus. Marie Parikaga ma olen koos mänginud, Sekspidi mängin. Marie Parikas oli minust aastatelt veidi vanem. Täpselt ma ei tea, aga, aga teatrisse tulles minul. Ja nagu noormees, noor poiss, ta oli. No mul jääb ikka tema vastu, mingisuguse aukartus ei julge nagu kiki temaga rääkida või isegi ilmaasjata minna rääkima, või niisugune suhe temasse veidi. Ta tuli igal pool kaasa kõik ja väga hea näitaja jätame ka hea mängida, seda ma tundsin. Aga kas tema arlastes käin toniseerida ja teatud määrani ainult kusagil oma osa raamides? Aga nagu ma ütlesin, temaga oli väga hea mängida. Kas te puutusitega, Carl Jung old siga kokku ja kui, siis kuidas? Juncker sai minu esimene direktor ja temaga, tema oli nüüd minu teada seevastuvõtja kui direktor. Ja mäletan hästi, Tallinn on niisugune. Väga. Vähese jutuga ta oli, aga kui tema proovi tegi, kui ta minugi rääkisid, kuidagi sattusin hasarti ja äkki mõnel puhul panis erilise temperamendi ägedusega oli ta jutt alati, aga muidu ta oli vaikne ja räägiks asjalikku juttu minuga vähemalt niimoodi. Mina olin noormees ja siis, kui ma teatud. Aga meie esimesed kokkupuuted ja mulje tulid niisugused. Ma mõnikord vaatasin proovi ja ta püüdis mõnikord näitlejale nagu ette mängida, sest oli see näitleja. Ja ma mäletan seda, et kui ta hakkas näitlejale ette mängimas. Ta läks niimoodi hasarti ja mõnikord isegi nii hasarti taks läkastama. Köhimaie pidi pooleli jätma nii suurt temperament, et see temperament nagu ei mahtunud tema kehasse mulli. Aga muidu oli asjalikke paikne, puutusime vähe kokku muidugi kui direktor. Sest mina tükkides ei mänginud mõnda proovima, jälgisin. Noorel näitlejal oli peaaegu kohustus ikkagistki proovi jälgida vaevata. Aga kuidas ta näitejuhina abistas näitlejat? Ma mõtlesin täiust, püüdis isegi ette mängida, tollal oli see nagu harjumuse moeks või ta nagu vähem selgitas rohkem püüdis näitleja käest välja võtta seda, et hakata ise nii näitama, kuidas peab tegema ja nii. Aga mõnikord oleks nii ägedaks temperamendiga tallisken ta olevat olnud käis ja niisugune äge mees. Räägitakse temaga olevat väga raske olnud lepinguid sõlmida. Kuidas teie selle kohta arvate? No selle kohta mina ei tea öelda siis mida pidin noor näitleja üldse rahul olema, käigimist pakutakse ja sealt suurt dikteerida ei saanud või ette kirjutada, kaubelda või nagu öeldi, nagu tollal moes. Näitleja, nagu võis kaubelda, mitte nõus olla ja lepingut tehti ju mingisuguse summa peale ja mingisugusest palgasvamuda. Siis olime Aeg, sihuke vanemad näitlejad, kel juba mingi nimi, kaal. Tal võis olla ka võimalusi ütelda kaubeldanud jõugule, kasvõi seal. Mõni. Aga Hanno kompusest? Rääkige nagu temast, kui näitejuhist. Lähemalt. Kui näitejuht, kui inimene Tallinn vaimkoziimi armastasid veidi huumorit ja ja tõi näiteid nii elust kui ka intertuulist ja ja mõnda katkendit kusagilt. Proovidest teistest näitlejatest? Ta proovid olid nagu vaiksed ja ta ei, on niisugune väga temperamendiga siin vaikne nagu ma praegu mul ei tule meelde, et ta oleks niisugune. Proov oleks mingi jõuline või kärarikas mingisugune nagu mõned proovid on, kus ägedaks või ta proovitavaid vähemasti vaiksed ja vahest mõni humoori külg sinna seke. Ja rohkem. Ma ei ole palju temaga koostööd teinud, ma ei tea ka palju rääkida, puutuda nende silme ees, mäletan hästi, et tal võib-olla ei olnud seda mingit. Just. Võib-olla ma eksin, aga mulle näib, et tal puudus võib-olla omanikeni kindel koolkond või süsteemi neete kallal asuda või ei saa mina temast aru. Või puutusime vähe kokku temaga, aga ta ei olnud nii, et tema näitleja juured tuleb nagu ma olen hiljem harjunud. Ma tunnen näitlejat, lavastajat, et ta tuleb minu juurde juba teatud niukses mingi süsteemiga juba mingi eesmärgiga, kuidas minust välja võtta, seda? Et mida, mida näitleja pakub välja? Tema rohkem sedalaadi, tõi näiteid, eeskujusid, kas kirjandusest või, või mõnest sündmusest, aga muidu lahtise silmaringiga palju lugenud ja näinud elu inimene aga aga minu arust seda kui lavast jep, niisugust tugevat inimest, kes teab, mida ta tahab ja ja juhib lavastust ja selles suunas. No seda on RMK nagu tema puhul räägitud Et et laudteel isegi tema peale oli nagu pahane, et. Ja võib-olla võib-olla et oma on ikka selline, et kes nagu mõtles rohkem ooperi peale võib-olla ega ta pärast Äksi ooperilavastajaks jäigi siis sinna nagu üksi nagu eraldi ooperilavastaja. Meil on nii palju niivõrd huvi komöödia ja draama vastu kui, kui ooperi vastu tal ta nagu vahest tegime, lavas komeedi. Aga see, mis ma olen kokku puutunud Te rääkisite, et teatavasti sellel ajal oli vist armandadel Jabati Estonia kontsertmeister või tähendab mõne hääleseadja. Ja te käisite ka tema juurde. Et need itaalia suri romansi laule, sansoon ja muidugi ma võtsin seal kergelt, täidan kohust, ainult et et käia tunnis, kuna teater maksab selle eest, mismoodi ta õpetas solfedžo, teadmine, et keegi harjutused, kõik harjutused. Ja siis pärast hakkas kiiresti-kiiresti kohe laulu itaaliakeelne laul, kohe sel laulbiatele hakkasin lauluq täitsa laulma kohe. Tema tõin näite, et Itaaliast, kust see ja see kuulus laulja tal ei olnud seda Solly olnud isegi. Aga harjutusi ja kõik see tuli üles, oli saanudki laulda jääk, keik rääkis mulle. Aga kuidas see siis pidi tulema? Ta rääkis harjutusega harjutada, harjutada, harjutada. Aga siis te läksite nägu Helmeeneri juurde üle? Proovi ajal jälle oli mul pool tundi aega, sain seal käia. Ma ei mäleta seda. Sein Henning isee meelitas mind sinna või kuidas see oli? Ei mäleta enam. Aga kuidas tema õpetas? Noh, eks niisama ei ole harjutused. Oli veel nii-öelda vormis ja Toscamul veenseriti. Aga kas te võiksite mõnda kas stseeni või midagi natukene kirjeldada, kuidas ta mängis, kas talli näitlejale? Ka ja. Ta mängis hästi. See on see palve Scarpija toas sööridel võimas. Ta tegi hästi. Kuidas ta tegi. Teejuht mängis selles orkestris ja kutsus mind ooperit vaatama, ooperit keedukallisega pandiumis loosi istuma ja. Proo käis, ta läks lavale heas pirtsakas laulma laudis Niiluse kõrgel tool, laulis seal üksipäini lava, need teeksid Lättasid hetki. Kadus minema. Natukese aja pärast kuulen, terve maja kajab. Kusagil kõrvaldasin Toas laulad, kõrgeike kõrgelgetooja, too jäi jälle üles siia jälle alla ja ja äkki kuulen niukseid, naisel laulad ka. Ma läksin siis koridori vaatama. Ma teen, niisuguse uks on praokil ja eks neeger ja Eedo karrisoo mõlemat on keset tuba ja laulavad. Seal oli see, oli külast see neeger, lauljanna. Ja need mõlemad seal toas laulsid, nii et kõik rahvas juba käisime koridoris keppis, mis kontsert see siin igavas? Magada hilja oli juba ja alles hommikupoole ööd, siis ta tuli tuppa. Võt nüüd sai lauldud, so ike laulja, see oli lauljast ikka kiitidesse praelise ehitis, maga. Alfred sällik, näiteks meie suur opereti Breni. Nool laulis küll veel, aga ei, on ta seda ilu ja meeldivust ise, ta oli väga sarmikas ja väga tore. Aga kuidas te arvate, kas lauljale on ainult see tema hääl tähtis? No see on muidugi kõige tähtsam, aga peale selle veel lauljale Sarm väga sarmikas ja väga meeldiv väga toreda liikumisega käigus kuju ja eriti meeldiv sarv. Kuju meeldiv kuju, lava. Ja liikumine ja ühesõnaga kirjeldamata, mida öeldakse lihtsalt abajaanivene keeles ja see on, see on ikka väga tähtis. Ja algselt seal oli seda Antud looduse poolt. Aga Karl viitalist ka. Karl, ma mäletan, mäletan teda ooperis ma lähemalt temaga kokku olen puutunud väga vähe, ainult proovide ajal, teatrist, Aasotserlikus, ma mäletan niiviisi. Seda ma pean mäletama, sest kui ma olin noor näitleja, tulin teatrisse. Proovid. Ja. Siis ilmus, ma ei mäleta, kust, kas huvitavast välismaalt tuli Alfred sällik. See oli suur sündmus, suur publiku lemmik premiere, operettide viie tuli. Kehteretasid Alfred säilikut ja küsisin üht-teist. Kuidas oli, sa elad ja nii edasi, kus oli? Siis keegi ütles, et et meil on siin üks uus noor näitleja. Saa tuttavaks. Alfred pööras ringi ja pöördusid minu poole. Ma kohkusin ära. Ja tuli minu juure, ulatas käe tere ja nii edasi, peletas mind ja küsis miinuste ja soovis õnne. Eriti minu poolt jättis kõik need tereta tekkinud õnnes hobused jäid sinnapaika ja tuli minuga. Mina muidugi kukkusin. Kohmetasin, et äkki niisugune suur kuulus teatrimees tuleb äkki minu tärgata ja aga see mulle meeldib. Ja ka edaspidi jäi ta mulle nii eriti kuidagi Tähelepanelikuks minu vastu ja maratonidel proovi isegi. Ta tuli minu juurde ja ütleb, et teil on niisugune kõne. Et. No ma siis käin laulud või isegi midagi, see tuligi keelde, aga ma mäletan seda, et ta tuli nii. Kõne hääle järgi hakkas moleke soovitama laulmist õpetama. Pärast tuligi välja nii ees, siis ma ei olnud operetis isegi midagi. Ainult mulle jäi meelde tema tähelepanelikkuse ja meeldivus. Minule ta jäigi meeldivaks inimeseks, kuni lõpuni. Isikuid palastajale kaotas. Ja isegi laulis öeldis. No vaest nagu hääl läks puhtaks, siis tuli jälle vise, kahin võinud midagi tuli vahel. Siis kõlas hästi talle selline viga v teabes. Mis seal äärel. Aga isegi siis vaatamata sellele, et ta oli meeldiv laeva, väga meeldiv. Publik käis ikka edasi ja kuigi ta natuke hääli kõlanud vahetevahel. Aga sellele ei pööra tähelepanu, sest ta oli ikkagi meeldiv publik armastas teda. Aga kuidas te üldse nagu läksite, Estoniasse? Estoniasse minek oli selline, et mida olin kunstikoolis õppisin, õppisime kujutavat kunsti ja me olime nagu asjaarmastajate grupis olime mänginud. Oli Tallinnas üks niisugune. Ja kaasnäitlejad selles grupis nagu soovitasid, et mina Aga missugused need vastuvõtueksamid või katsed? Ometi ütles vastuvõtueksam, see, see oli suur, niisugune peaaegu ülelinnaline. Estonia, nagu ei olnud ammu noori näitlejaid, nagu värskelt verd ei olnud võtnud. Üldse oli enne, kui kinnine olnud kogu aeg kusagil kirjutati Estonia, nagu Umble juba ei ole värsket verd ja niimoodi niuksed jutud olid, liikusid ja siis kirjutati ajalehtedes. Ja siis oli kuulutatud välja niisugune. Ma mäletan, see Estonia saal sõi, kubises täis ka kõik need rõdud ja ja tikuajad ja käisid ja sõelusid inimesed pobises tomat, teksti ja luuletusi. Mina ehmatasin ära, mina mõttes siit minema minna, et niikuinii, kus sa selle rahvamurru sees need, kes mind võtab ja minul ei olnud üldse usku jaga. Ja selle asjaarmastaja grupis panin ka niivõrd vähe mängida paar väikest osa teinud ainult ja lihtsalt mõttelt, et nagu ma ütlesin, kaotada pole ju midagi. Kodumaa muidugi rääkinudki üldse, see oli salaselle pärast kodu, ei tanki. Ja minu isiklikult oli niiviisi, et mind kutsuti esimesel päeval, et, Mina oma proosapala rääkisin ära siis luuletus jäi pooleli, sest ma unustasin ära tekkinud teksti. Ants Lauter, et ma mäletan, see oli vastuvõtueksamikomisjonis ja tema pole viga, talu midagi. Tulge ära, tähendab, laskusid lavat alla, sinna saali saali ukse kaudu sisse. Ja ta ütles, et tulge homme kell 11 ja nii siis saalist välja läksin. Ukse taga oli maimatu parv inimesi, kõik uudishimu kohe küsima, et mis sul öelda, mis tööd mina ütlesin, kästi hommiku kell 11 tulla. Üks nähtavasti koorilauljad, kes see oli? See ütles mulle, et siis sa oled vastu võetud, need, kellel kirjalikult teatatakse, need ei ole, kellel hommikul kell 11 tulla, need on vastu võetud ja nii oligi kell üks teisteksin sinna, lautor ütles kohe vastavad jutud siis. Et kuidas palun jääkodust, tingimused ja koostöö ja kõik niiviisi proovid olla. Ja nii olin ka vastu võetud. Aga kas seal laulukatsed või niisugused olid ka? Ei laulukatsed meil ei olnud, aga ma hästi tõesti midagi muud ei olnud, kui end proosapala ja luuletus ja ei muud midagi rütmiga. Ta ja läbi vaadata nii palju, ma tean, et Kaarel Kalm läks siis teisel päeval järgmisel päeval ja võeti ka vastu. Ka tehti kell 11 ja nähtavasti nähtavasti oli seni seda ei mäletanud, temal oli, aga ta tuli minu juures palga vastu võetud. Aga kust te siis kohe hakkasite mängima, tähendab draamateostes või ooperit? Tegime proovilava. Jaa, Acolüüdik tuli sinna tagumise lavaukse juurde ja viipas sõrmega. Kas sa laulad ka, ma ütlesin, noh, kuidas öelda, jäim laulab natuke natuke laula kui hea tuju on ja nii tantsija, mul on sulle üks uus opereetsema kaks koomikuid ja ma tahan teise osa sulle anda. Sõdi Victoria osa jäi, oli minu operetitulek järgmisel aastal, siis tehti juba üks siis leping, nagu lisaleping veel lisapalgaga, mingisuguse opereti koos tuli juurde. Me ennem rääkisime, et Akulüütika juures olite nagu esimest korda operetis. Kas ta nagu näitejuht teid ka aitas seal teie esimese operetiosa? No mõnes suhtes võib-olla jah, kui ma kahtlesin, kas see ei ole mitte liiga, kui ma nii teensatud, lase käia, et see ei ole midagi liiget, operett on ikka vaba ja sündinud on see käia muimine? No selles mõttes küll andis veel, tõukas tagant. Aga inimesena missugune. Raske on öelda, me olime head sõbratamaga ja proovis ise, ta oli väga siukene As Arktikasse sattus hoogu ja nagu sõbrad ikka, olime vahest riius ja. Inscend tore jumalik iseloom, et ta järgmisel hommikul tuli proovi peale seda kaklust riidu tulin, nii nagu ei oleks absoluutselt midagi olnud. Hakkas hoopis teist juttu ajama ja täiesti unustada, nagu puhas leht tuli, proovi. Lava peab saama teiseks koduks, kus tunnetanud absoluutselt vabana. Ja seda ta muidugi andis. Tema proovid olid neist vabad ja selles mõttes huvitavad. Õiendasin ikka seda kannu operetis käib rohkem Vi või laiem rahvahool, käib seal või seal levib see populaarsus nagu kiiremini. Aga miks te ei tahtnud nagu opereti näitleja olla? Seda on raske praegu öelda siis ma mõtlesin niimoodi, et nagu mulle tundus, operett, olin niisugune, nagu mulle tundub, natuke pealiskaudne, kergegi kõnni, tal ei ole mingit sügavust. Draamas on ikka mingisugune sügavam läbimõtlemine ja sügavam teema ja nagu raskem ja Vuberetton nagu šablooni lisem natukene talun oma kindla šabloonike. Operetikoomik kusagil üle oma oma ülesannet ega oma kohustustest ei lähe. Ta puudutab kõiki meelulisega pealispinnalised, kõiki. Aga siiski, opereti annab näitlejale midagi juurde, mida ta Seda küll, mida ta andis, see, seda kõigepealt seda. Ta andis mulle liikumisvabadust, andis mulle palju. Mina isegi olen kusagil kirjutanud ja soovitanud, et see on alguses nagu kasulik inimene, näitleja, kui ta läheb lavale, algus on kole suur aukartus lava ja oma ülesande ees. Aga operett seal on nagu ohjad on nagu lahtisemat, seal seal on, oma vallatusi on ka nagu suurem ja nii see eestikeelse üleaisalöömise võimalust ja julgust annab, nagu juures ei panda pahaks, kui seal ütleme natuke liialdatud või selles mõttes. Aga teisest küljest jälle seal on oma oht, on jälle sattuda mingites stampides šablooni või juba ära proovitud teed uuesti korrata ja nagu niisugune oht on olemas. Aga kindlasti annab ooperit väga palju improviseerimis. Võin seda küll. Muld andis igatahes palju julgust, seda laval viibimise julgust ja liikumisvabadust, seda andis juurde. Nii-öelda omamoodi see oli mulle kasuks kooliks. Operett on nagu tol ajal öeldi, opereti on jalgades ja kõik see liikumine ja tants. Meil olid liikumisjuht, oli Rainer Olbri talle ja tema tunnid olid väga ranged ja ägedad, peaaegu nagu balletikool kohe. Ja seal ma muidugi õppisin palju. Liigeldes nõudis palju meilt tama. Eeskirjade reeglid olid väga ranged ja. Täiesti. Halastamatu ajalises mõttes. Ei jätnud järele enne, kui sai oma sihi kätte. Oli see, et, Paned sinna nagu kõik oma mõtted ja fantaasia ja vallatused ja kõik soperdis vaja. Järgmine etendus on juba kordamine. Nagu lihvid selle veel kõik üle fikseerida, kõik, mis sa tegid ennem aga kolmas ja neljas ja viies siis ta hakkab minema 10. siis tuleb niisugune, kordame ikka see, kordame küll, mina olen katsunud teda huvitavaks teha, Seegotite uuesti lavale tulla, uuesti saama. Aga ta enam ei ole nii. Huvitav, et see lõpmata kordamine, operett läheb palju ja siis pärast on, läheb. Siin ma olen märganud kabinetis, inimesed teevad juba nii tuimalt, et enam ei ole. Koor laulab juba nagu kätteõpitud, vahivad, silmad, käivad ringi, kõike enam ei ole seda loomingut, seda värskust, seda sõda, ainukordsed, seda, mis sünnib esmakordselt praegu nagu igas näidendis, peab kõik sinna esmakordselt alles nüüd kuuled teise partneri esimest korda nüüd nagu uudis on see, mis ta ütleb ja aga te olete nagu ma tean, et seda Ma tean, et ta teeb seda. See kõik on juba kordamine, tuim see nagu pärast hakkab mõjuma, kui seda väga palju korda mänginud, siis hakkas see juba näitajad nagu tuimaks tegema. Jeesuse tunned ka kokku küll ennast. Ainult kui keegi on, sai selle, kelle parajast mängida, siis võtad ja teed uuesti ja ainulaadsed seal midagi uut välja ja aga lõpmata, seda uut on ka raske teha. Uue väljamõtlemine on teisi ka, see innustab teisi ka. Selline näitleja, kes ikka uus ja värske püüdis olla ja kes mulle väga meeldis. Arnold Faire. Niisugust niisugust vallatust või niuksed representatsioon ja see on nagu isegi lubamatu, et minna niimoodi autorist lihtsalt mööda mingisuguse, täiesti uus improvisatsioon, mingisugust uuest rolliv painutada, ütleme sinna või tänna. Seda ei saa nagu draamas olla, siin-seal peab jääma ja peab ja võib ikkagi miinusesse selle ülesande piiridesse. Et ma mängin kõik sellesama ära, aga teisiti hoopis teisiti. Ütlen ja annan kõik sedasama, ainult see läheb teistsuguse, ütleme varjendi alla. Vaino armastas improviseerida lõpmatuseni. Se operette kuradi ratsu löömises. Seal ta mängis ühte vana Paksu ohvitseri Kültema jändas mõõgaga sööja endale jalge vahel vastu kukkus selle peale, siis ta tal lõpmata neid neid mõtteid Janist niiviisi uusi trikke ja mõtles välja ja selles mõttes õlitama väsimata oma imposatsiooniga. Ta lihtsalt tegi enda lõbuks hetki, mitte edenduse, muutuks igavaks tema endale. Ja, ja selle tõttu ta mulle väga meeldis ja sütitas mind ka mina sattusin, kaasati, ma mõtlesin talle üle trumbata mingi trikiga Žiguliga. Nagu meile mõlemile nagu huvitavat ja põnevat Aga kas improvisatsiooni on üldse võimalik meelde jätta? See on ka üks küsimus. Teinekord praegu isegi hilisvala kuma draamas mänginud. Mina täpselt ei mäleta enam, kuidas tegi. Mul oli hiljuti jutt meie Läti näithiga Jacques Pirokis lavastuses Kirsiaed. Ma kutsusin nelja koma naiseks teatrisse, ma tahtsin talle näidata, kuidas sina mängid. Üks kord ja siis, kui kordad, sihtisid juba teistmoodi. Mitte et sai korda kunagi sotsa. Palun vabandust, ma lasin kaks kord teha, ma ütlesin defitsiidi, mitte midagi, mis 2002 korda kolm korda neid üürnike õigusi paluda korraldada. Aga mina näiteks küsisin tema käest, mismoodi ma tegin tema, jah, aga seletada, mismoodi umbes seletas, mina ei mäleta, kuidas ma tegin esimest korda. Ma ei osanud ta seal taga. Ei ole mingit noodikirja või kuidas sa saad märkida, kuidas ma tegin. Ja mõnikord on niiviisi, et ma mängin üks kord, teine kord tulen ja keegi ütleb, et eelmine kord sa mängisid väga huvitavalt. Mina ei mäleta, mismoodi ma mängisin, mul ei ole kusagilt seda lugeda, ei ole nootigi midagi. Kirja ei käi mitte midagi, ei mäleta. Aga võib-olla kui jäta meelde mõtted? No nii on katsutud ja nii ma olen püüdnud vaest, aga midagi veel, kui leiad mingi tuttava noodi või tooni võib-olla sellest, et sealt edasi minna, et et uuesti jõuda sellesama joone peale. Sedakaudu, aga, aga muidu on raske raske mäletada. Eino hooliga Te puudusite kokku ei ole tema proove näinud. Tema proovimale küll näinud, kuidas väljendused Pruun proovides ja kuidas ta näitega Suhtles näitlejaga ta suhtles minu meelest täiesti. Näitlejale peaks ütleme, ooperini näitlejale, Lagos nagu kasulikult, nagu õiges kohas, andis juhtnööre ja, aga ma ei oska, kui mitte muusikainimene, ma ei oska öelda, kuidas ta muusikalises juhtis või seda ma ei oska, ma ei julge, ma ei võta endale seda. Lavastajast, aga nagu ma olen kuulnud, et ta teda Toomas, peeti väga lugu ja tema tema lavastusi, ma olen näinud. Näiteks tema Tema tookordsed lavastused olid uudsed ja ja nagu nagu uus puhang, ooperi ooperiteadvus. Ka millesse uus puhang seisnes? Mille poolest siis oli tema ooperilavastused nagu uudsed noh, teie meelest. Minu meelest oli see uudne, et ooperilaulja miteesi ei laulnud oma partiid võita. Ta mängis ta, see näitleja osa muutus suuremaks ja, ja, ja ooperi kui niisugune muutus muusika draamaks, muutus mänguliseks. Kus need muusikal on suurem jõud? Aga kindlasti te mängisite väga palju koos niisuguste näitlejatega nagu Milvi Laidi, Els Vaarman. Väga palju? Sarmika liikumisega ja väga sarmikas naine ja ilusa häälega maheda häälega. Kõik, mis ta tegi, oli väga sarmikas ja mahe. Kusagil tonni üle ei pakkunud milleski, aga väga meeldiv. Aga kui teil tuli kuus mängida, kuidas ta siis nagu osasse läks sisse või, või nagu lähenes osale, või kas te seda teate? Minu arvates vale ainus osaleja väga ettevaatlikult. Ettevaatlikud selles mõttes, et mis nagu veidi on sarnane minu minu lähenemisel roosale väga ettevaatlikud ja vaikselt mitte et kohe hakata mingit efekti või mingit resultaati, et jõuda sinna kiirsti, Vaitama proovid olid vaiksed ja ettevaatlikult, niiviisi otsis oma oma rolli. Aga nagu ma ütlen, et kõik, mis sa tegid, tuli iseenesest väga meeldiv välja. Aga kas ta kaua otsis oma roll ja, ja ta ta ei olnud mitte nii kiire, kiire näitleja, kes kohe leiab ja teeb lavastaja temaga ka kannatust. Et jõuda sinnani. Osa partiis oli tal juba vaikselt omaette ette lauldud ja siis ta nagu andis sellele tantsida, paisutus seda, kuni see suur jõud välja tuli, avanes kuni piltliku tööd, kuni see õis tal, nii nagu täielikult avanes. Aga ta nagu ütlen, ta oli looduse poolt juba antud südames mis on. Armas see, mida teatrikoolis ei saa keegi. Aga Els Vaarman? Nagu tema, Karmen näiteks ja tavamängujõud jäetava temperament, kui, kui näitlejal oli palju avaram ja suurem jõulisem näitlejannad oli väga mitmekülgne, ta on ju ka draamas mänginud ei ole väga suuri osi, aga mis pani teid imetlema? No näiteks tema, Karmen lihtsalt tema võimas hääl ja tema tema mängu mängunnistkümneis jõud. Kui ooperilaulja näiteks juhtuvad need kaks annet koos oleva see juba ise on suur, võimas võimas talent ja temas olid siis need kaks võimsalt vabadus tulid koos, see andis talle väga suuri jõu. Ja minu teada tema kõige suuremat osa töid just siis, kui mina olin juba ära teadlast Estoniast. Aga kuidas ta lähenes oma osale kraaniga draamakooliga näitleja ja ta oskas osal läheneda juba teatud kuidas öelda näitlejatehnikaga ja vastavate eeltreeningutega ja niiviisi osa läbimõtlemisega. Seda ma olen näinud tema proovides.