Tere päevast, te kuulete Eesti ühiskonnaelu konflikt, teemasid läbi uuriva, ajakirjaniku pilgu käsitlevad probleemsaatesarja avalikud asjad. Stuudios on saatesarja toimetaja Jaana Padrik. Omandireform, selle ühekülgsus valdavalt omanike kasu, läbimõtlematus võimaluste ja tagajärgede osas toob tänaseks iga päevaga meie ette üha enam reaalseid tahke mis kinnitavad omandireformi läbimõtlematust omandi tagastamise õige idee taha riiklike võimaluste ja toimemehhanismide puudulikku loomist. Saatesarja avalikud asjad on omandi tagastamise valusid kajastanud algusest peale veel sellest ajast, kui toonase linnapea Hardo Aasmäe aegse linnavõimu suhtumine oli eriti vanalinna maju võimalikult vähe tagastada omandi tagastamist just omanike raskustest alates ja edasi, sedamööda kuidas probleemid on ilmnenud, oleme avaliku debati all hoidnud pidevalt ja ikka saatesarja avalikud asjad üht põhiprintsiipi järgides. Mõlemapoolsus, tasakaalustatus, opositsiooniliste arvamuspoolte ärakuulamine. Probleemide pidev väljatoomine on avalike asjade käsitluses kõige vähem teeninud omandi tagastamise kaigaste loopimise eesmärki, vaid ikka eelkõige just õige idee taha vajalike regulatsioonimehhanismide loomise eesmärki mis võimalikult õiglaselt ja tasakaalustatult annaksid enesekaitse ja kaasamängimisvõimalused erinevatele ühiskonnagruppidele. Täna on omandireformi valu sain kriisikoos kindlasti üürnike olukord, eriti nende, keda kolme aasta pärast kodukaotus ähvardab. Kuid tänases saates me sellel ei peatu, küll aga võimalikult kohe järgnevates saadetes deskoos, Üürnike ühenduse ja Tallinna linnavõimude esindaja kätega üürnikke mitmetahulisus muredepuntras on paljudele tänaseks selgeks saanud üks tüüpolukordi omanik võtab küll maksimaalmäära järgi põhiüüri, mille sees peaks olema ka maja elementaarsed hoolduskulud. Kuid maja eest omanik ei hoolitse, ei tee kõige lihtsamaid Ki korrastustöid, mis kuuluvad omaniku kohustuste hulka ka omanikusuhe oma majaga omaniku ehitustegevust tagasi saadud hoones. Süda tahkume vaatlemegi täna, kuid nüüd tuleb sissejuhatusega võrreldes veidi ootamatu teema. Pööre. Me käsitleme tänast teemat meie vanalinna ja arhitektuuriväärtuslike hoonetega Te säilimise ja restaureerimise kandi pealt. Kui omandi tagastamise üks alusidee on olnud, et hooned saavad korda, kui tekib peremees siis nüüd näeme, et meie elud tänases arengus ja võimalustes see loosung pahatihti ei toimi. Järgnevas kuulete pikemalt lahti analüüsituna, miks on meil arhitektuuriväärtuslike muinsuskaitseliste hoonete säilimise pärast põhjust sügavalt mures olla ja seda just nende hoonete puhul, mis on omanikule tagasi antud. Tänases saates arutlevad Silvi Lindmaa, Pihlak RAS Eesti ehitusmälestised, kunstiajaloolane Aarne Kann, Eesti ehitusmälestiste peaarhitekt Jaan satter Tallinna arhitektuuri mälestusmärkide kaitse inspektsiooni vanalinnaarhitekt-Jaanis, Tali Tallinna kultuurimälestiste inspektsioonist ja Mart Aru, Eesti muinsuskaitse seltsi esimees. Probleemid on meil tulnud nüüd selle omastamise erastamisega. Olime siin, töötasime 20 25 aastat, 50 aastat Eesti restaureerimist ja kõik hakkas nagu sujuma ja nüüd on nagu pea peale pööratud aastaid-aastaid me kirjutasime ja, ja nagu harisime rahvast ja tundus, et kõik on nii haritud, oli nii linnavalitsus kui rahvas, kõik tundsid huvi. Vanalinna vastu hakkasid ka puumajade vastu huvi tundma ja kõik tulid nõu küsima, aga nüüd on järsku nii, et kõik omanikud saavad tagasi. Nad on kole targad, nad ütlevad, mis uks on, mis tarvis, ma pean seda hoidma. Mispärast ma pean seda tala lage hoidma, probleemid on just selles, et me peame uuesti hakkama selgitama. Ma toon teile ühe näite, Aia tänaval pandi ühe puumajale ka need plastmassist aknad, ruudud, vahetati kõik ära ja see aken oli nii tühi. See oli kole ja kõle. Nii et tükk aega terve suve läbi tuli selgitada, et noh, pangu ta vähemalt siis mingid ribadki sinna peale, et oleks akna voodi. Kui saab raha, siis vaheta, kui välja tõesti ta hakkas ise kõneldamatestingule. Tähendab, kui omanik saab tagasi oma omandi, siis peaks seda arvestama, kui on tegemist nüüd muinsuskaitselise arhitektuuri kaitsealase objektiga. Ta peaks arvestama väga konkreetseid asju, mille läbi ja kuidas need on talle ette kirjutatud, kuidas tema teadvusesse viiakse, see, mille ta tegelikult tagasi saab ja mida ta peab siin hoidma. Seadused, meil on olemas uus muinsuskaitseseadus, enne seda ei olnud ka mitte tühi koht, oli ajaloo ja kultuurimeeste kaitse kasutamise seadus, Nõukogude liidu oma üks paremaid Nõukogude seadusi, muuseas, nii, ja siis vaheline kaitsessiooni põhimäärus on meil juba 66.-st aastast on ka riigi tasemel seadus. Ja kui ta nüüd midagi rikub seals hakkab toimima niimoodi, et mitte otseselt ei pruugi alati karistada kedagi, aga noh, inimene teab, et ta võib, ta läheb midagi halvasti. Näiteks ta poes ei käi kliente enam sellepärast, et ta on ära rikkunud poe, eks ole, ja nii edasi. Aga sellist, selliseid stiimuleid ei ole. Nii et seadused on, on mingil määral ka inimesi, kes seda peaksid jälgima. Aga on vähe, kui me võtame ühe näite, ütleme see samane akent sellel majal. Tsiviliseeritud ühiskonnas, mis siin kestis kuni 40. aastani, seal alates 13.-st sajandist, mis siin ümber kestab peaaegu igal pool maailmas, oli ju niimoodi, et selleks, et akent vahetada selleks pidi näiteks Tallinnas Lübecki õiguse järgi majaomanik võtma selleks nõusolekuga igalt oma naabrilt, ütleme et tal oli neli naabrite ümberringi, mis siis, et õue peale seda tegi, ta pidi selle loa saama, peale selle. Oli linnavalitsusel oli seadus, oli Lübecki õigus, mille ees olid väga täpselt öeldud, kuidas tohib ehitada ja mida tohib teha. Ja seda jälgis siis linnaehitus meist, et noh, praegu ütleme vanalinnas, mina midagi sellist, eks ole, inspektsioon oli linna tsunftid olid ära jaganud need oma maad niimoodi, et akent võis vahetada näiteks sulle kuussepp. Ahju võis laduda ainult potisse ja seda ka oma kodus. Sest see oli tööturu küsimus, et kas üksteise käest tööd ära ei võta, loomulikult teatud elukutsed võisid omada ainult selle linnakodanikud, eks ole, loomulikult need linnakodanikud luhaga linnamüüris sisse tulnud olema, eks ole, ja, ja selline asi on, meil on Euroopas, Ameerika, Ühendriikides on igal pool niimoodi. Nüüd aga, mis toimus Tallinnas, tähendab, see majaomanik ei küsinud nõu, ei oma naabritelt linnavalitsuselt midagi, ta ei vaadanud seadust, mille järgi näiteks vanalinnas on öeldud, et siin tohib ainult restaureerimiskaalutusega muudatus, ei tohi teha ja nii edasi. Tuleb kasutada traditsioonilisi ehitusmaterjali, puitu, kivini, mitte plastmassi metall. Siis Ta palkas seda akent ette panema ühe Kaukaasia päritoluga kodanikku, kes viibis Eestis illegaalselt. Krohvitööd selle selle ümber venid, laudade parandustööd, tegi üks puusepp, kes viibib Eestis küll legaalselt kuskil, kellel ei ole registreeritud Puusepafirmad, ei maksa mingeid makse. Nii edasi, nüüd kõiki neid vigu, mis oli, oleks, peaks kontrollima vastava alainspektor. Aga meil ju seda ei ole, eesti rahvas ja kõik siin elavad inimesed, ka venelased ja muud rahvused, haruldaselt sallivad leplikud. Nii et see, mida mõnigi meie kõrgepoliitikategelane on pidanud vajalikuks ka kõrgest kõnetoolist välismaal öelda, et siin eestlase parim söök on teine eestlane ja et me oleme siin kõik väga kadedad ja ei vasta absoluutselt tõele. Haruldaselt leplikud. Milline on see tegelik filter, mille järgi omanik saab nüüd ütleme tagasi ühe võtame näiteks vanalinna maja sinuni omad tingimused, näiteks kui on 50 protsenti või rohkem tehtud selle ümberehitusi, siis ta ei saa tagasi või millised on need? Tegelikult, kui inimene saab tagasi, siis ta kirjutab alla, et ta on tutvunud vanalinna kaitsiooni põhimäärusega ja ta täidab neid, muidugi ta peaks neid täitma ka ilma alla kirjutama, sest see on seadus, aga noh, seal on veel nagu topeltpandud sinna isegi ja siis nüüd kui see nõukogude seadus veel kehtis, siis ta sai tagasi, kui see oli armatuuri mälestiste nimekirjas ka mitte lihtsalt vanalinna kaitsetsooni hoonevaid veel topeltkaitse all, nagu veel. Vabariiki tahtsin mälestis veel peale selle, siis ta kirjutas alla ka kaitsekohustuse täpselt samasugusele nagu varem oli, nii et kõik need nõuded jäid tema vastu samaks. Aga nüüd see tagasiandmine 50 protsenti. No see on tervisetagastamise asi, ma olen elukutselt arhitekt, muuseas, ja no selline seadus on ühe ehituse asja tundva inimese jaoks täiesti naeruväärne 50 protsenti. Esiteks pole seal üldse täpselt öeldud, mida see 50 protsenti tähendab, et kas seda mõõdetakse rublades või, või meetrites või, ja nüüd noh, on juba hakanud niimoodi praktika käigus tekkima see, et mida siis mõõdetakse, mõõdetakse tõesti, et kui palju konstruktsioon on välja vahetatud. Aga näiteks restaureerimise puhul poolakad on siin paljud objektid kompleksselt restaureerinud, seal on niimoodi, et üks ruutsentimeeter maalingute restaureerimist maksab hiigelsumma. Kuna see oli restaureerimine, siis loomulikult seal konstruktsiooni võimalikult vähe vahetati välja ja kalliks tegigi selle just see, et katsuti kõike vana alles hoida. Aga see oli meeletult kallis ja see restaureerimine on sageli tunduvalt kallim olnud, kui seda võtta nüüd praegustes hindades restaureeritud maja puhul tõesti seda viitekümmend protsenti, kui see maja kogu seda sellest krundist niimoodi kätte ei saa, ometi sinna on kogu ühiskond, siis läks ju kõigi Eesti maksumaksjate taskust, läks, on suure raha pannud ja ja see antakse lihtsalt tagasi. Ja peale selle, miks ma pean, selle minut võeti ära kunagi üks vana maja, mis oli restaureerimata. Ja nüüd ma saan kesküttega korralikult restaureeritud maja, miks ei võiks selle mulle niimoodi tagasi anda, et, et see osa jääb mulle võlgu, tähendab tagasi, aga nagu oleksite laenuga teinud, et ma olen ülejäänud Eesti rahvale, olen selle võlgu ja ma pikkamööda hakkan neid võlgu siis maksma? Ei oleks ka võimalik, on. Aga noh, et see on nii suur viga, et noh, see on ilmselt meelega tehtud, et kindlasti seaduse tegijate hulgas ja nende hääletajate hulgas oli enamus inimesi, kelle endal oli mingisugune riigi poolt restaureeritud või korralikult tehtud maja tagasi saanud, selles ei ole mingit kahtlust. Tulen nüüd praegu selle maja juurde, kus keldris me istume ja kui siin oli juttu, et omanik ta läks ära, talt võeti ära üks lugu maja, siis selle maja puhul, mis on tõesti resto vaatorite pesa olnud 50 aastat, täpselt nagu Lai 29 mis on restaureeritud, siin on talalaed, selle maja puhul anti see maja ka omanikule tagasi. Ja nüüd need restauraatorid siin, keda kasvatasid Villem raam, Helmi Üprus ja teised kuulsad tuntud nimed siis kõik need spetsialistid, kes siin edasi töötasid, on pidanud tasapisi just välja minema ja nüüd on nende viimaste minek üsna pea käes. Omanikul ei ole tulukas seda meie poolt restaureeritud hoonet panna niisuguste. Noh, me, mees, mis tulume toome, kellele me tulu toome praegu, nüüd me enam järsku ei too kellelegi tulu. Meie tulu 50 aastat oli see, et vanalinn üldse alles jäi tänu just Helmi hüprusele Reinsoobelile, kes hakkasid väärtustama rahvale teadvustama, mis asi on Tallinna vanalinn? Siitor, see oleks ju ammu läinud maha, siin olid ju viiekümnendatel aastatel vaidlused. Tänu sellele nende tööle üldse tulevad turistid vaatama ja loevad seda, missugune, missugune väärtus Euroopa väärtus on ja nüüd on needsamad inimesed, spetsialistid sunnitud siit lahkuma. Jah, see on paljudel puhkudel nii, on siis tegemist näiteks restauratsiooni firmaga või kui on ka tegemist eraisikuga, kes on hoonet säilitanud, siis nüüd see on niisugune bumerang sellele samale säilitajal, et ta on sunnitud ise ise majast lahkuma. Ma tahaks küsida, kuidas meie las Eesti ehitusmälestised hakkasime teada sellesama majaomaniku kohta, et kuidas temale antise niivõrd restaureeritud, kusjuures suur osa on täiesti uus hoone siin vahel. Seda ei võetud ju volikogus üldse. Arutluselegi. Ja see meile oli see täielik üldiselt öelda shokume jaanuari alguses kuulsamad maja on tagastatud Tallinna linnavalitsusega avaldusega. Vana-aasta õhtul 31. detsembril 1993 ja anti tagasi omanikule kolm hooned ühel krundil, need on lai 31 suurtüki üks ja laboratooriumi 18 ja noh, meie käes on nendest nendest kolmest hoones. Me kasutame Lai 30 ühte ja tinglikult suurtüki üks, noh, paberites figureerib ta küll kõik Lai 30 ühene ja tegelikult on see see nüüd nimetatud 31 on ju kapitaalselt ümber ehitatud. Kõige põnevam selle asja juures on selline asi, et linna vanaamet on tellinud aktsiaseltsid vana Tallinn, selle nii-öelda hindamise ja hindamine on tehtud hoopis peale tagastamist. Jaanuari keskel. Kus siis selgub, et 62 protsenti on, tähendab, ei ole säilinud endise lindividuraliseeritaval kujul tähendab põhikonstruktsiooni Hilton 62 protsendi ulatuses uuendatud. Siis seda, et oleks maksnud seda maja tagastada. No iseenesest mitte tähendab mitte ühte maja, vaid see oli haaratud kõigi kolme maja peale. Kui me nüüd vaatame eraldi veel seda lae niinimetatud Lai 30 üht siis praegu ju koosneb kahest majast millest suures osas üks on täiesti uuesti ehitatud. Ta oli, oli hoopis muuks otstarbeks talle õuemaja. Ta on peaaegu kaheksakümneprotsendilised, uus ehitus. Täiesti eraldiseisvana, samas on vanas osas, kus me praegu viibime, on tehtud 61 protsendi ulatuses kaamerat. Jälle muudab, kui arvutatud on mujalgi, noh, ma tean, et meie asutuse bilansis on näiteks matkamaja, seal arvutati, seal oli üle 70 protsendi, minu teada on Lasson poolakate poolt restaureeritud, maja on ümber ümber ei. Nende majadega teil olukord. Problemaatiliseks on problemaatiline, kuna meie asume, asutus asub, ta on riiklik aktsiaselts, asub majandusministeeriumi haldusalas, siis seda asja majandusministeerium. Aga noh, kuna paistab, et majandusministeerium veel suuremat majandusasju ajada, kui meie, siis. On pakutud võimalusi hoopis kuhugile Lasnamäele mujale kolida või see tähendab hoopis ära selles töömaalt, kus sa oled selles kohas, mille sellele oma kätega rajanud. Ja siin tuleb veel arvestada, et naabermajas on, tuleb muinsuskaitseametikeskus, tähendab, kogu see ansambel oleks pidanud olema ja väga hea oleks olnud kõigi restaureerimisega ja muinsuskaitsega tegelevate firmadega nagu, nagu peakorter mitte üksnes meie firma, vaid siin on ruumi teistele. Aga see sõltub kõikenes ametimeestest. Paistab, et praeguse tagastamise juures oli lihtsalt tähtis protsent, et selleks kuupäevaks pidi tagasi saama nii mitu protsenti ele. Uhke vana-aasta õhtu. Me oleme tagastanud. Katkestan siin hetkeks meie laia tänava restaureerijate maja keldris peetud arvud elu Me jõudsime konkreetse probleemini meie tänase laiema teema sees, kus ei ole kaugeltki tegemist üksiknäidetega. Neid maju, kus kaugelt üle 50 protsendi ei ole säilinud endisel kujul, on tagastatud teisigi. Kuigi seadus sätestab nende majade suhtes teisiti. Mis on sundinud justkui nimme survega ja kiirustades tagastama nii problemaatilise hoonetekompleksi nagu seda on restaureerijate poolt ümber ja üles ehitatud, restaureeritud ja hoitud hoonete kogum laial tänaval. Restaureerija, kes aastakümneid on säilitanud eesti rahvuskultuuri ajaloolist rikkust, arhitektuuriväärtuslikke hooneid, on tänasel kohati nii äraspidisel, väärtusskaalal, nüüd ise väärtustamata ja toetuseta maja tagasi saanud omanikule ei ole nad tulusad rentnikud ja neid ähvardab tänavale pressimine. Siin maksaks küsida, miks restauraatorid on meil Eesti riigis täna nii vaesed, et ei suuda olla omanikule partneriks. Hetkel näib, et ei ole ka kellelgi huvi tagada neile õiguslikku kaitset. Maja tagastamise kohtulikult vaidlustada saaks majandusministeerium, kelle haldusalasse ras Eesti ehitusmälestised kuulub. Kuid majandusministeeriumil, nagu on tundunud restaureerijatele ei ole huvi selle asjaga tegeleda. Me jätame täna selle teemaotsad hetkel üles. Selle laia tänava hoonetekompleksi tagastamise lugu nõuab oma Ta ülesvõtmist ja vastavat teema laiendit Tallinna kohta laiemalt, mida me teeme võimalusel avalike asjade lähemais täis. Kuid siit jätkame seekordset poleemikat linnale laiemal murelikult pinnal, lähtudes sellest, et meil puudub täna mehhanism linnaarenduses, mis stimuleeriks omaniku kaitsma ja säilitama linna arhitektuuriväärtuslikke maju. Kui me hakkame nüüd vaatama praegust ehitustegevust, siis tundub, et jah, et tegelikult see on selle oksa saagimine, millel me istume, sellepärast et Eesti majanduse alustala näib olevat üks alustaladest, vähemalt näib olevat turism, vähemalt niimoodi mõeldakse samal ajal see tegevus, mis minule tundub, lausa kaootiline. Tõenäoliselt on, vanalinnas on asi selles, et siin on võib-olla lihtsalt järelvalvele ei jätkugi asi ei jätku silmi, tegevus käib nii mitmel rindel. Ja kui ükskord lähed vaatama, siis selgub oi mis on toimunud. Kuigi kõik oleks pidanud toimuma reeglite kohaselt. Nii võib ükskord juhtuda, et see Tallinna vanalinn, mis on ju täiesti väärtuslik ja kaunis ja siin on palju säilinud keskaegset ehtsat keskaegset materjali siis vähehaaval hakkab murenema meil käest ära. Ja ühel ilusal päeval tähendab, toimub kvalitatiivne muutus, tähendab, Tallinna vanalinn on meil säilinud tegelikult niimoodi, et noh, meil on säilinud vaesuse tõttu niimoodi mingisugust ehitus on toimunud, samal ajal struktuur on säilinud terves linnas, aga seda substantsi on veel nii palju, et noh, meil on, see vanalinn on käegakatsutavad juba tunnetatav iganurgaga. Aga neid, kui ütleme seda enam ei ole, siis kusagil võib saabuda moment, kus tõesti ei ole vanalinn nagu ütleme näiteks ütleme, võtame Tallinnas väljaspool vanalinna, kus puudub praktiliselt absoluutne nimelt igasugune kaitse, eks ole, see johtub sellest, et me ise oleme hakanud endale ette kujutama, et noh, et mis on 15. sajandil ehitatud, see väärib kaitset, aga mis on hiljem ühesõnaga seda meil on ju nii palju, et see ei olegi üleüldse väärtuslik, et seda võib lammutada ja selle asemele ehitada uusehitisi. Kuid kui me käime ringi mujal, siis me näeme, et noh, tegelikult, mis kujundab linnapildi, ajaloolise linnapildi, on ehitised mitmetest aegadest ja kui me kujutame ette näiteks lõhume ära, ütleme selle Kadrioru selle uuema rajooni, mis seal on ees, on ehitatud kolmekümnendatel aastatel uhked majad. Ja paneme sinna püsti näiteks noh, veidi uuemat sorti Mustamäe Vilmsi tänaval on jah, tegelikult näide olemas, mis, mis sinna kanti on tõusmas, tähendab aiadel, millel tegelikult puudub individuaalsus ja omapära ja mis on põhiline, tähendab ajalugu ajalugu on see, mis igal rahval peab olema, selleks peab olema meie ümbruses ka kus me tunnetame, et vaat siit on ajalugu üle käinud, see maja ehitati 15. sajandil, see ehitati 19.-le see 20 sajandi algul. Ja veel neid rajoone tegelikult on väga palju. Mis. Me näeme mujal kuidas hoitakse ka neid rajoone, püütakse säilitada ka nende omapära, mis ei ole otseselt ajaloomälestised, kuid mis siiski loovad linna tuntava ajaloolise keskkonna. Ja samal ajal näiteks ütleme, Tallinna vanale vanalinna puhul nad loovad raami vanalinnale sellise ajaloolise raami, mis iialgi ei ole säärane. Kui oleks moodsad ehitised siin ümber. Ja see jutt võiks käia nii Kadrioru kui näiteks süda kvartali kui näiteks kalamaja kohta täpselt me saame siis ikkagi huvitava niisuguse teispidise efekti, kui mõelda, et nii omandi tagastamise kui noh, teisalt ka erastamise ideoloogia üks alustalasid oli ju ikkagi just nimelt see, et hooned säilivad siis, kui neile tekib omanik. Nüüd tuleb välja, et me saame vastupidise prantslase arengut. Toone säilib siis, kui noh, võib-olla teatud aja veel meil isegi mingi osa säilib, sellepärast et ei ole raha. Aga niipea kui hakkab tulema raha ja kui puuduvad niisugused reguleerivad seadused, ütlevad, et no selles rajoonis peavad majad vähemalt väliselt säilima niisugused, nagu nad on, ütleme, et selleks, et säiliks selle konkreetse rajooni, ütleme, Kadrioru või, või mingisugused kalamaja või kassisaba piirkonna omapära siis niipea kui hakkab raha tulema niipea, hakkab sinna tulema hooneid, mis lõhuvad selle selle rajoonina, seda kvartalis me näeme, eks ole. Sinna, neid tuleb ka raha, tähendab selle konservatooriumi anti, tähendab see kvartal on juba oma struktuurilt lõhutud, seal kahjuks ei ole seal päästa selles osas midagi. Samas on ka toimetusel teada juba praegu noh, vähemasti paar maja seda kvartalis, kus on niisugune olukord, et on aega võideldud, need majad on tänu sellele võitlusele jäänud seni alles. Nüüd tuleb omanike ja leiab, et kolme aasta pärast ta selle maja lammutab sest ta ei hakka teda säilitama, tähendab, sellises vormis nõuab kahtlemata investeeringu tähendab selles mõttes omaniku seisukohta. Ühest küljest on arusaadav, kui teil ei ole seda raha, et seda maja korda teha, samas miski asi ei piira teda praegu lammutamast seda maja ära ja ehitamast sinna Mil jõelised hoopis midagi muud, tähendab kui me enne rääkisime just nimelt miljonilisest väärtusest. Näiteks ja no oletame, et me võtame kaitse alla, kui see tal majaomanik ja tal ei ole raha või talis laiutab käsi ja võib-olla on, aga ütleb, et ei raatsi ja mul on muud asja teha, tähendab ja, ja see lagunebki tal tähendab ära rõhutan jälle seda, et ainult seadusega ja ka ainult muinsuskaitseseadusega neid asju ei saavuta. Muinsuskaitse üldiselt võib öelda, mis asi ta on kõige üldisemas mõttes, on ta poliitika, tähendab, et nii nagu on olemas sotsiaalpoliitika ja on olemas, eks ole, iga elus värvi jaoks, on poliitikas on kuidas kõige üldisemalt asju korraldada, noh, eesmärk on, et muinsussäiliksid, et kuidas me seda teeme, et see on väga mitmesuguseid, üks keeruline ühendus, üks keeruline süsteem väga mitmesugustest meetoditest, mida ühiskond peaks tegema. Kõige üldisem märkus selle omaniku kohta on see. Me räägime kõik omanikest ja peremehetundest ja kui vaadata ka ükskõik millise maa ajalugu või linna ajalugu, siis on näha, et omanik käitub heaperemehelikult siis kui on võistluse omanike vahel parasjagu, tähendab, et nad, et see on neile lausa eluliselt vajalik, rohkem üürnikke saada, rohkem ajast tulu saada, mida paremini hoiad, mida paremini korraldatakse, seda rohkem sa aga kui nagu meil praegu on selline periood, et alles on vähe inimesi saanud tagasi ja selle tõttu iga omanik on nagu monopolist, et see on suurenest, sõltub ainult tema tahtest ja tema oskustest. Kui tal üks neist, kui puudub tahtmised või puudub oskused, juba sellest piisab, et üks komponent on puudu, see maja ka midagi ei juhtu. Head. Samas ütleks siia juurde noh, omaniku kaitsekandi pealt, neil selle selles mõttes peaksid olema olemas ikkagi ka võimalused kuni vastavate laenusüsteemideni välja, sest et. Türe vot sinna ma tahtsingi jõuda, et millised need peale seaduste siis milliseid muud meetodid on? On maailmas üks on maksusoodustused, näiteks sellega peab olema küll väga ettevaatlik nagu üldse maksusoodustustega, sest esineb võimalusi seda kurjasti ära tarvitada, eks ole, ja aga see on üks üks võimalus näiteks siin palju aitaks elanikelt elanik, et säiliksid siin ja seal rajoonis ja noh, näiteks maksab vähem maksu siis kui seal on elumaja, tähendab või näiteks vat sinult restaureerijate maja, noh, tähendab, et üks tuuriga seotud asutus on sees, kui ta, see on küll vaesem rentnik maksab vähem renti omanikule, aga selle võrra on maamaksusoodustus. Nüüd veel on siis vot need madalaprotsendilised laenud läbi mitmesuguste fondide küll eraküll riiklikke ja selliseid asju ka Eestis ei ole ja selliseid asju ei suuda ka muinsuskaitsjad üksi luua, see eeldab väga head ja heatahtliku koostööd mitmesuguste teiste ametiasutustega. Ja muidugi kõige üldisemad rahva toetust sinna juurde, siis on võistlused näiteks paljudes linnades turumajandusega riikides, kus öelda lühidalt, on selline näiteks 40000 dollarit parim restaureeritud majani ja kõik võistlevad, see võib olla suur vabrigandi villase võib-olla üks pisikene puumajakene kuskil sel aastal mingisugune siis sõltumatu niuke teadlastest koosnev nõukogu siis määrab, selles on ka mingisugune stiimul. Selliseid meetodeid on veel, et mitte ainult seaduslikud. Kui üldse näiteks puumajadest rääkida, ega siis milles on meil põhiline häda? Muinsuskaitse on ju seal ehituskorraldus, ükski? Tähendab üldiselt on ehitusalal asjad korrast ära aine mainisin seda illegaalseid töö võtta ja kõiki neid asju muidu on niimoodi, et ei suudeta lihtsalt neid ametnikke öeldaks bürokraatia palju, muuseas Kotka linn on vist, ma ei tea, kui palju ta Tallinnast väiksem on vist 100000 umbes elanikku viis korda väiksem vist. Ja seal Arturi ja ehitusala ametnike linnavalitsuses on kolm korda rohkem kui Tallinnas. Et vist isegi, aga veel enam siis Tallinnas on see süsteem kokku kuivanud, ka kapitalistlikus maailmas on sellele asjale palju rohkem tähelepanu pööratud. Ja muidugi see ei ole, ma rõhutan veel, see ei ole mitte esteetilised muinsuskaitse kaalutlustel, aga nord Estonia huku oli siin äsja ja marja pood oli varem. Vaata selliseid asju ei juhtuks, selle jaoks on see bürokraatia, eks ole, et kõik asjad oleks kontrollitud, inspekteeritud ja et mitte kunagi ei oleks selline asi võimalik, eks ole. Kuni selleni välja, et mis tahes vahekonstruktsiooni maha lõhkumisega võib varem või hiljem mingi varing kaasneda, mida praegu tehakse, siin me jõuame võib-olla selleni, et siin oleks vahest vajalik Creative noh, mingisuguse sotsiaalse kontrolli toimimine just nimelt läbi inimeste endi läbi rahva, aga see omakorda muidugi eeldab jälle meie inimeste suuremat haritust. Niisugusel ehituse arhitektuuri restauratsioonialasel teemal, mida meie inimestele muidugi ei ole ka naaber naabrit jälgida tegelikult ei oska. Siin oli ju varem ehitusseaduses Eesti vabariigi esimesel Eesti vabariigi ajal et teatud aja pärast pidi omaniku maja ju värvima, oli väga tähtis ju linna välisilme ja puhtus ja muidugi ka see, kui omanik oli saanud mingi krundi, tal oli teatud aeg, millal ta pidi selle maja valmis ehitama ja kui ta seda ei jõudnud teha või kui ta ei suutnud teatud remonti seal teha. Need majad ju võeti ära, see krunt võeti ära, sa ei saanud, praegu ei ole selliseid. Mingile Sagavat ma mainisin, seda ma pean vist lahti mõtestada, mida see omanikevaheline võistlus tähendab. Praegu me lihtsalt räägime, et vaat, üks asi ei meeldi ja teine asi ei meeldi, aga ausalt ega see ei käi meie tasku pihta. Otseselt tänu sellele ma ka eriti midagi ei tee selle ebameeldiva nähtuse kõrvaldamiseks, aga oletame, et te olete ühe kena majaomanik aga sinna kõrvale omanik müüd maha selle näiteks mingisugusele joodikutele millegipärast või pärandas näiteks, tähendab, lapsed, joodik. Ja nüüd seal hakkab, käivad porduelu ja kõik on laokil jal lohakile muidugi, muru ei niida keegi ja nii edasi. Mis on nüüd minuga korraliku majaomaniku jaoks selle tagajärg, minu maja hind langeb turul või võib-olla minu üürnikud jooksevad minemast, ütleb halb naabrus, viib hea naabri krundi ja maja hinna alla ja see on, mis paneb tema liigutama, selle tõttu on läbi ajaloo kõik need ranged ehitusmäärused asjad üldse tekkinud. Sest me räägime siin, et muinsuskaitse olla range, tähendab, võib, võib leida Ameerika Ühendriikides, mida me kirume siin, et igavest harimatud ameeriklased ja me oleme kultuursed, eestlased, tähendab, seal võib leida viis aastat tagasi teatud elurajoonis, et garaažiust ei või rohkem lahti hoida kui 20 minutit. Seal on näiteks niimoodi reguleeritud, et korraga ei tohi rajoonis toimuda rohkem kui kolm ehitamist sest ehitamine on inetu ja see ajab tolmu ja see rikub, see viib kruntide hinnad alla. Mis praegu toimub, eks ole, üksteise otsas. Kui see niimoodi kestab 10 aastat, siis turistid enam ei tule siia sellepärast et kes neid tellinguid näha tahab, kõvad need kõik need asjad, neid reguleerib ikka see omaniku kasu saamise soov, aga see toimub siis, kui see süsteem on, on see turg on võimalikud, avatud, aga meil on praegu ikka veel niisugune täiesti onu, monopoolne, see asi, et üks õnnelik ja, ja teine on päris käpuli mudas. Kultuurimälestiste kaitse inspektsioon, et kus on teie hinnangut mööda niisugused nõrgad kohad, miks ei toimi mingi vajalik kontroll või õige surve siin? Põhiküsimus on vast ikkagi mentaliteedis. Põhiküsimus on mentaliteedis ja kui see mentaliteet muinsuskaitseline antud juhul puudub kõrgemal tasemel näiteks linnavalitsus, antud juhul linnas ehitusalaga tegelev Tallinna linnaplaneerimise amet seal absoluutselt puudub pieteeditundega suhtumine nii vanalinna kui muudesse ajaloolise ajaloolisse Tallinnasse kas või selline fakt väljaspool vanalinna meelega. Kultuurimälestiste inspektsioon tegeleb, põhiliselt, on no ütleme, 300 maja kaitseb kaitse all või arvel. Ja selle 300 majaga tegeleb inspektsioon, kus on üks inimene palgaline, kes peab nende majadega tegelema omanikuga suhtlemine, see on pandud minimaalse töömahukuse peale käima, tähendab omanik, kui ta saab oma kinnisvara tagasi, siis ta linnavalitsusest saab korraldusega ettekirjutuse meiega sõlmida meiega alla kirjas, allkirjastada kaitsekohustus juttu ka sellest, et ta peab nagunii muinsuskaitseseadust täitma, aga see kaitsekohustuse allkirjastamine, see on just selleks, et meie saaksime suhelda omaniku, talle selgitada situatsiooni mis majas ta nüüd elama saab. Aga tehakse, tehakse lihtsalt omasoodu, sellepärast et ei jõua või ei jõua kontrollida kõike ja ei ole neid neid. Kontrollimehhanisme. Kui siit küsida ikkagi lahendite järelev, meil oleks vaja praegu kõige enam sisse viia selleks, et needsamad mehhanismid hakkaksid ikkagi toimima. Meil on vaja teha rohkem selgitustööd ja see on muuseas see on nüüd kivi minu enda kapsaaeda selles mõttes, et ja noh, meie kõigi, et ega me tõepoolest niisugust propagandat ikkagi siin nõukogude ajal ei teinud noh juba selle tõttu ei tohtinudgi teha, tähendab sisuliselt teatud asjad, mis olid lubatud näiteks niux, suured komplekssed restaureerimisel, need olid soositud ja lubatud, aga samal ajal igasuguseid vabatahtlikke asju ja tähendab kirjutada oma initsiatiivil ei saanud paberitki näiteks kingitusi. Mõis oli ju väga kaua aega täiesti keelatud. Mina tegin oma diplomitöös suvemõisatest Tallinna suvemõisatest ja see oli tükk aega arutelus, kas ma tohin selle sõna sisse panna või? Täiesti kapitalistlik väljend. Ja, aga ometi me teadsime, et kusagil 70.-test aastatest üldiselt maailma muinsuskaitses hakati pidama esmaseks tee üles läheks, mitte otseselt hoonete eest hoolitsemist paid seda selgitust mitte protestimine nii-öelda, et kuivõrd palju just selgitamine see tähendab raadiosaateid televisioonisaateid, noh tänapäeval on võimalik ka videofilmid ja filmid, aga ka brošüürid ja et see majaomanik, arhitekt, et kes neid projekteerima hakkab, saab sealt midagi teada ja ja me peaksime seda tegema. Me muidugi ei ole seda teinud ja see on üks asi, mida me kindlasti saame teha, seda me saame ka siis teha, kui ülejäänud ühiskond meid praegu näiteks ei toeta. Kas oleks vajalik ja saab ju ka teha, lõpuks me ka iga kodanik saab teha seadusandlikke algatusi. Ja seadusandlikke algatusi saab teha ja selles osas see pole ka meil kellelegi keelatud saab teha, ehkki tõenäosus midagi parandada on üsna väike ja ma ütlen veel, et väiksemaks läheb sellepärast et noh, eriti muinsuskaitsega, nii nii kui üks asi antakse ühele parlamendile või volikogule praegu närida, siis sealt tuleb see välja nüüd tükk maad, hullem kui ta enne oli, sellepärast praegu on ajastu, kus kõik arvavad, et vabadus, see, mida mina teen, mida mina tahan. Ja niisugune asi, mis ma siin enne rääkisin, võisi lülinud, mainis Eesti vabariigi selles unistatud Eesti vabariigi ehitusseadus ajaks meie majaomanikele külmajudinad ihule, nii et kahtlemata praegused majaomanikud ei taha sellist seadust, sest nad loodavad jääda monopolistideks. Tähendab, et mina olen see, kes on see üksik õnnelik ja teised ei ole, näiteks vanalinnas on, on iga majaomaniku unistus see, et et kõik teised majad jäävad ilusad vanaaegsed, aga mina teen endale klaasist maja, kust igast ruumist paistab see ilus vanalinn. Ma üürin, jube kallid neid ruume välja, sest need turistid vaatavad sealt seda linna. Ja ta ei mõtle selle peale, et aga kui kõik teevad klaasist majad, siis pole seal midagi vaadata. Üks üks võimalik ka siiski lahendusvariante, kuidas viia iga omanikoni rohkem seda informatsiooni nendest väärtustest. Eesti õigusjärgsete omanike liidu esimehel Jüri Estamine oleks võib-olla täiesti vastuvõetav variant, kui see tuleks nüüd kompetentsidest, arhitektuuriringkondadest näiteks omanike liidu juurde teha midagi nihukest omanikke koolitaolist või kus näiteks mingeid konkreetseid vanalinna majade omanikke noh, täiesti väljakutse korras kutsuda, et nad hakkaksid aru saama, millega neil tegeleda. See on kahtlemata võimalik, aga näiteks ka kellegil ei ole keelatud ka praegu tulla siis kui kunstimälestised, arheoloogia, kultuurimäest inspektsiooni ja ja kui on ehitised, siis Artuuri mälest kaitse inspektsiooni või kui see ei ole otseselt praegu mälestise maja, aga on lihtsalt üks vana maja, siis siin seesama majatäis rahvast, siin laid enam 31 29 on inimesi, kellele võib helistada ja konsulteerida spetsialistide abi, see on tegelikult selles restaureeritud objektis teeb selle kes toob välja kõik selle, mis seal sees on selle võlu ja selle, selle, mis ta seal tasub säilitada. Aga see on kohutav töö, see tavaliselt jääb. See on aastatepikkune. Vaat seda just praegu kardetakse. Praeguse ehitusbuumi juures, mis on tekkinud siin, Tallinnas mujal õnneks ei ole, hävitaks väga palju ära. Ma näen iga sammu peal noh, arhitektina seda, kuidas püütakse ignoreerida tulevat maalingud välja. Ühe objekti omanik rapilasedused, aitäh, et ma teiega enam edasi läbi, sellepärast et kandsite inspektsioonile ette, et seal tulid laemaalingud välja. Temal on see õigus ja temal on õigus mind palgata või mitte palgal ja ongi selline situatsioon, kus ma näen, et palgatakse ehitaja, mitte enam arhitekt, mitte enam ajaloolane, sinna, sellepärast ehitused maksavad miljoneid, kümneid miljoneid, aga ei taheta kulutada, kuluta see mõnikümmend tuhad. Meie arhitektuuriajaloo saab suhteliselt vähe võrreldes välismaal. Selle peale ei tahate enam kulutada, sest ta on vahest ka segaja. Tähendab, tema paneb võib-olla momendil selle töö, et see Küproc ei tule sinna seinamisteks selle hirmus ilusaks ja siledaks, nii nagu välismaa kaubamaja. Vaat seda, seda niisugust väärtuse tunnetus, mis sellel vanal on, veel ei tunta, vahest ei tunta meelega. Ja sellepärast ma ütlen, et et praegu on huvitav nähtus, on alakoormatud restaureerimisega tegutsevate projekt, firma, neid ei ole enam üks, need on noh, enam ei ole. Monopol on väga-väga mitmed ja samal ajal on nihukeste uute modernsete tegija, mis on väga õige, neid võib teha, teha väljapoole vanalinna, need on ülekoormatud vanalinnatöödega täitsa huvitav nähtus. Aga aga nende poole, kes on selle ala spetsialistid, väga vähe pöördutakse, kusjuures ma pean siiski ütlema, et mitte isegi teadmatuses, vaid isegi teadlikult, et nad ei venitaks selle panga või kaubamaja, millega valmimistest järsku nemad avastavad ja kuskilt seiskunud mingi töö või ütlevad, et see tuleb maaling tuleb välja tuua, see lagi tuleb säilitada või etapp. No siin on ikkagi jälle see, millest me juba rääkisime, see stimulatsiooni mehhanismi kujundamine ja väärtustamine ja selle väärtuse noh, esiplaanile toomine ja selle selle arvestamine siis on jälle see mehhanisme küsimus, laiem probleem. Või mis on tänapäeval ka noh, minu ametniku jaoks on eriliselt kurb on see, et vot niisugune projekteerija või ehitaja, kes käitus korrektselt, näiteks panin mingisuguse asja seisma, mida tähendab ta talle see majanduslikult ei olnud kasulik, aga ta kutse-eetika nagu nihukesest kirjutamata reeglitest, eks ole, pidas kinni ja aga noh, terve meie ühiskond ei prim premeeri teda selle eest, tähendab et ühiskonnas valitseb niisuguse moonakaia mõisa vargamentaliteet, eks ole, et näed, see kes õieti talitas, eks ole, et see on loll, tähendab ja tema käest võtame selle viimasegi veel ära, tähendab sellepärast et ja see on ka, see on ka nende omanikega võrreldes, selles mõttes on kurb, eks ole, üks täidab me siin räägime pidevalt negatiivsest asjadest, aga on ka näiteks väga korrektselt ära või teeb väga hästi ära. Kahjuks elu ei, ei premeeri teda kuidagi selle eest. Nii et jälle jõuame selle üldise süsteemini välja. Me oleme siis ilmsesti ikkagi veel liiga vaeses ja liig arenemata ühiskonnas, võiks ju mõelda, et see on rikka ja targa ühiskonna privileeg väärtustada ja korralikult kinni maksta. Kvaliteetset noh, rahvuslikud eluala, rahvuslikud eripärad. Ja eks eelkõige ole vist ikka tarkuse küsimus asjade korraldamise puhul, rikkus ei, ei ei mängi suurt rolli, sest noh, üldse, kuidas panna need tööle mingit süsteemi või kõige lihtsamalt ka bürokraatiaaparaadiga näiteks. Kõik ametnikud, kes seda asja peaksid kontrollima, et võtame selle konkreetse näite, et üks ehitaja sai aru, et seal tuli välja üks muinsusja, vahepeal Trute sõim jättis tööd seisma, eks ole, nüüd selle peale see teller ahah veel paga kaebasid ka veel ja, ja peale selle mul on kiire ka, kui te ei ole nõus tegema, nüüd ta võtab teise ehitaja, eks ole. Kuidas nüüd need ametnikud, kes peavad seda kontrollima, seal ilmselt rikutakse mingisugust seas, et, et tema nüüd selle mänguga kaasa ei lähe, eks ole. Ja siin on nüüd asi, kus terve Eesti vabariigi bürokraatia lonkab kahe jalaga. Nõnda siis oleme täna alustanud laia probleemide ringi lahtirääkimist, olles mures arhitektuuriväärtuslike hoonete säilimise pärast. Õigusjärgsete omanike omanduses. Oleme täna küllap arengujärgus, kus omanik on oma tahtes ja volis monopoolses seisundis. Ühelt poolt on meil olemas nähtused, kus omanik veel ei taha ega jõua korrastada maja. Teisalt muudavad pilti juba üha enam need omanikud, kes on hakanud jõudsalt ehitama ikka modernsemaltikassitilikumalt ja võimalus oma omanud endale raha tegema panna. Selle võimaluse haistmine näiteks Tallinna magusale maatükil prevaleerib praegu paraku vist paljudel omanikel sedavõrd, et kõik muu, olgu siis üürnikke, rentnikke, vajadused või maja, arhitektuuriväärtused näib kahvatuvad selle kõrval. Mis küll paneks omaniku väärtustama Eesti ehituskultuuri, kuidas panna meel toimima mehhanism, mis kaitsealuste hoonete üle kontrolli säilitamise kõrval annaks omanikule ka huvitatuse stiimulid ja mis väga oluline riiklikult loodud võimalused arhitektuuriväärtuslikku hoonet korras hoida. Siinkõneleja teadvustas tänases saates kõneldud Eesti õigusjärgsete omanike liidu juhatuse esimehele härra Jüri Estamile. Meil oli pikem juhtus, et sedapuhku lindiväline jutuajamine härra Estam võttis tõeks käsitletud probleemi olemasolu ja Me jätkame tänast teemat loodetavasti ka edaspidi. Omanike ja linna esindajate osavõtul. Jüri eest on, pakkus, et tänases olukorras on vähe stiimulite olemasolust. Täna peaks toimima siiski ka tugev karistuste mehhanism. Kui omandi tagastamise algperioodil oli omanik olla uus prestiižne positsioon Eesti ühiskonnas siis täna on see positsioon hakanud mitmeti kõikuma. Omanikust on saanud teatava ohumärgiga persoon ühiskonnas niisuguse maine kaotamise eest ja sellega omandireformi kestvuse eest saavada oma tegevuse ja mentaliteediga hea seista. Eelkõige omanikud ise.