Sellel ajakirjal polegi nii vähe lugejaid, kui ehk toimetaja ise arvab. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda ajakirju laidaks. Küll on aga õhinal küsitud, kust seda tellida saaks. Tellida noorte loomingut, enam ei saa oma toimetuse oma kaastööliste omas sisu. Oma tellijate poolest on ajakiri ainulaadse siin vabariigis. Selle tiraaž on 15 eksemplar. Ja uusi tellimusi ajakirjale ei võeta enam vastu, sellepärast et trükikoda ei kannata suuremat koormust välja. Sest nagu tabavalt ütles üks ajakirja kaastöölisi Ingvar Luhaäär. Ajakiri antakse väljatrükimusta asemel sulepea sinisega. Ajakirja toimetab Andres Jaaksoo. Kevadel oli ta Paide keskkooli abiturient, praegu aga juba Tartu riikliku ülikooli esimese kursuse üliõpilane. Õpib, võib juba ette arvata Ta žurnalistikat. Ja vaevalt on ta kursusekaaslaste hulgas teist nii staažikat ja üleüldse edasijõudnud ajalehemeest. 18 aastasel Andres jaaksool on selja taga juba rohkem kui kolm aastat toimetajatööd vabariikliku väljaande juures ja tegusid õigesti. Noorte looming on vabariiklik ajakiri. Ajakirja kaastöölised õpivad Tallinna, Saaremaa, Tartu, Paide, Viljandi ja teiste rajoonide koolides. Sinna viib poisid ka tellijatele uued ja uued ajakirja numbrid. Ajakirja on ühtekokku ilmunud juba üle 30 numbrit. Neist igaüht on toimetaja 15 korda kirjutanud ja joonistanud ja rõhutades trükikoja korrektset tööd. Kõik tiraaži 15 numbrit sarnanevad üksteisele kui 15 tilka vett. Kuidas tekkis niisuguse ajakirja väljaandmise mõte? Selles asjas on toimetajat palju usutatud. Mõned aastad tagasi hakkas Andres Jaaksoo kirjasõpradele väikesi käsitsi kirjutatud aja lehikesi saatma ja selle ajalehekese jaoks kaastööd nõutama. Ajaleht, mis kandis nime, mis kes, kuidas avaldas põhiliselt uudisi koolidest kuid selles oli ka luule- ja juturubriik. Ja kuna jaaksoo kirjasõbrad olid kõik kirjanduslike kalduvustega, siis hakkaski ajalehe napp ruum informatsiooni nuppe kõrvale tõrjuma. Jäi siis ikkagi ruumikitsikusse ja muutuski, lõpuks puhtkirjanduslikus ajakirjaks, mille formaat ja maht aina kasvab. Kasvavad kanoretoominglased ise nii vanuse kui ka oskuse mõttes. Kuid toimetaja ei lase ajakirjal vanusesse liiga kasvada nagu head annet ja kunagi peab ta kaastööliste järelkasvu eest muret. Ajakirja kõige noorem kaastööline Koit libe koigist kannab rinnas alles oktoobrilapse tähext. Aga üldse, kes on ajakirja kaastöölised? Üks neist on Malle härm sureanist. Anname sõna talle endale. Mina, 18 aastane plika olen 18 paljudest vanema paljudest noorem. Ma armastan päikest ja merd. Ma armastan põngerjad väikest, sest minu senisest tallel on lapsel, et ma armastan sõpru, endiseid olevaid tulevaid sõpru. Siis nemad andsid ja annavad midagi kaasa, mida ilus on eriti vaja. Ma armastan unistusi, mis varem mind kandsid üle kraavi ja heina Maasa klotsidest mängumaja üle aastate lendava aja. Siin ma nüüd olen, 18 aastane plika, natuke lõbus ja natuke nukker, natuke jonnakas hingega põues selline olnud, ma olen ju ikka juba siis, kui järjekorda 18 kevadet ootasid õues. Eerik kaudu õpib Tõstamaa keskkoolis kirjutab luuletusi ja jutte. Taan kirja pannud rea huvitavaid kohamuistendeid. Ingvar Luhaäär Viljandist on küllap kõigile kuulajaile juba mõndaküttel nimi. Ilukirjanduslik kirjasõna ei ole kündmata vaguga toimetajal endale. Muide, meie lastekirjanikud saavad Andres jaaksoo näol mõningate aastate pärast endile tõenäoliselt viljaga kolleegi. Igal aastal korraldab noorte looming ajakirja kaastööliste vahelised kirjandusvõistlused. Need on jagatud osavõtjate jaoks kolm astmesse, noorem keskmine ja valin kooliga. Käesoleva aasta kirjandusvõistluse zhürii otsustas esimese auhinna vanemas vanuseastmes anda Andres jaaksoole jutukese kopikad eest. Esimese preemia vääriliseks nooremas vanuseastmes pidas žürii tänavu suvel Koigi kaheksa aastase kooliõpilase Silvia tapoperdi jutustust telefonina. Ilu tuli joostes koridori ja sosistab. Käisin, hiilime, vanamees oli üksinda kontoris. Teeme talle siis selle nalja ära, kibelis tiik põnevusi. Keerasime mängu telefoni vedru üles, hiilisime tasahiljukese kontorisse, pugesin ahju taha. Vajutasin mängu telefoninupule, Tree drill. Vana vaatas tüdinult ronile, ei lasta inimesel rahus tööd teha, võttis toru hargilt ning lausus. Hallo, ma kuulen. Vaikus. Vana hüüdis veel paar korda telefonil hallo, kuid keegi ei vastanud. Meie isalud ahju taga kuidagi naeru pidada. Tormasime koridori. Siin võis juba valjult naerda. Kuid samas oli ka vanamehe juures Uhting, ütles ta tee naerati isend. Siis läks ta korterisse tagasi. Jäime vait, kui nii võtta, olime tõesti ise õlg välja naernud. Sädeme ja pioneerilugejatele on küllap hästi tuttavad õekeset Maria ja Kai soo Abja-Paluojalt Marja soo illustreeritud mitmed noorte loomingu numbrid. Imeriidal, et õpib Tallinna 20 esimeses keskkoolis. Ajame temaga ka paar sõna juttu. Vanemate klasside kirjandusringi astusime paar aastat tagasi kaheksandas klassis, vist. Olin siis seal üks nooremaid ja palju ma seal midagi nii. Ta ei tegelenud sellepärast, et organiseerisid rohkem vanemad ja nooremad ikka vaatasime pead. Üldse meil olid tihedad sidemed, on praegu ka 22. keskkooli kirjandusringiga aastas ikka paar korda, saame kokku, peame ühiseid õhtuid ja loeme loomingut, siis arutame seda. On just nii kohviõhtud, siis samuti me oleme käinud koos teatris ja siis käisime vaatamas suve ilmsi. Sina oled Tallinnast? Mis ta ainukene, kes on noorte noomilast hulgas või on neid rohkem? Praegu on leelo tungal ju ka tallinlane, kuigi ta Floridast pärit, aga ta on siiski ka õpib Tallinnas. Kuidas tuli siis niimoodi, et teie ka sellest ajakirjatööst osa võtma hakkasite? Enne kooli kokkutulekut sain Andres jaksu käest kirja. Ja mind kutsuti ka kokkutulekule, kuid sellega oli kodust algul lubatud, sellepärast et keegi ei uskunud kodus, et üldse siuke koolinoorte ajakiri on olemas ja ta niimoodi tegutseb ja üldse nii navi maht kodus sellepärast mind ei lastud, naasis, aga pärast, kui need sellest siparaatsesse televiisoris juttu oli. Ja kui ma nüüd neid teesi Tommingas nägin ja siis hakati kodus uskuma. Ajakiri on siis pärast seda ma kirjutasin Andresele, saatsin dada paar oma tööd vist? Jaa. Andres, Loomingu toimetus siis otsustas mind liikmeks vastu võtta. Ma olin väga rõõmus selle üle, igal juhul vajame tööd, nagu mäletan, vist ilmusid ajakirjas alaga. Üks oma valgilisemaid luuletajaid, noorte looming laste peres on Viivi Luik Kalvetult kuulanegi valikut tema luulest autori enda esituses. Näen triipu taevast. Näen triipu taevas bussiooteputkast, kus pingil selili ma puhkan, niidet minna, taas on kaste maas ja päike magab seal metsa taga. Eks ole, nii. Triip punast taevast, kuma B-s ja väike naer, laul. Mind ootab kastest märja maantee kõrval Väikse väina vees. Lumeveesiniseid järvi. Nume siniseid järvi virvendab heinama peal lumede sinises Järvis põlvini pajud read. Laul kõnnib kuulmatult vaikselt kurbedes leppade all. Tasased tasased sammud, vastpestud põsed on tall. Määrdunud lumi, metsasinalepakooremaik ei saa aru, mille ootel kõik on nõnda vait. Määrdunud lumi, metsasinalepakooremaik hallis taevas äkki särab kullakarva laik. Mis oleks, kui? Mis oleks, kui sõidaksin praegu siit ära? Läbi suviste vihmade päikesesära ära? Mis oleks, kui asuks siin kohe nüüd teele minnes laulaksin rõõmsamaks mõtted ja meelekraavikallastelt korjaksin vaikust ja Marju sooja pilguga paitaksin pilvede harju mõnestki ennustaks toredat kirjutuslaua. Õhtul sulega unistaks selle peal kaua kõigi linnade rutust ja tehaste kerast. Looksin üleda laulu, kuid kunagi pärast mis olekski, sõidaksin praegu siit ära läbi suviste vihmade päikesesse ära, härra. Teetolmust said. Teetolmust said pihlapuud tolmuseks ja nooruke värise Vaab Alt nende üks põngerjas leidma läks kold, avarat imedemaad kätt kriimustas kiusakas kibuvits. Põsk nõgesest kibeleb veidi ja traataial turritavad ka pits sai rebida, katki ta kleidi jäi leidmata, seekord küll otsitav suur sätendav seiklus, tema ei aimanud pisike otsija. Nii lähedal sellele ta teetolm tegi pihlapuud tolmuseks ja värises. Nooruk jaab üks põngerjas nende alt leidma, läks kord jõledat imedemaad. Ta leidiski võilillepäikese, sest astusid käijad kõik üle, kuid tema näol põngerjas väikene suurt maailma hoida, vis süles. Hilissuvine. Ja lõhnab angervaks ja tulini juhakas on hilissuvi. On hilissuvi pihlapuus, marjakobar ja männikusel kanarbik. Seda suve ei tule, enam ei tule enam seda suvekutsikas. Valm. Kuuketas veeres kesk taevast. Ülesed vaatasid võsast suuril silmil ta poole. Siis tuli kusagilt kutsikas, seisis harkisjalu jaukust ta peale pooled. Hommik tegi kuudumiks kutsikas uhkustes tema töö. Polekski vist liitne autoriga ka paar sõna juttu puhuda, küsida kasvõi seda, millal kirjutas ta oma esimese luuletuse. Oma esimese luuletuse kirjutasin, sest esimeses klassis see üsna ammu juba 1954. aastal. Vahepeal ma siis tükk aega ei kirjutanud. Uuesti keerutama hakkasin. Siis, kui ma tutvusin Ingvar Luhaäärega. See oli paar aastat tagasi, 61. aasta suvel. Ta siis õpetas mulle kirjandusteooriat. Ja ma hakkasin uuesti kirjutama. Kuigi pidevalt ma seda ei teinud. Vahetevahel olid mitmekuulised vaheajad, siis jälle kirjutasin mõne luuletuse. Aga möödunud aasta talvel siis hakkasin ikka hoolega kirjutama. Ingvar rääkis mulle, et on olemas selline ajakiri, väike käsikirjaline kiri, noorte looming. Ja seda toimetab Andres seaks. No sinna ringvõrd juttu, aga kas sa oled kokku puutunud ka nii-ütelda täiskasvanud luuletajatega? Kleidike olen Heljo männi millise lepinguga? Olen veidi tuttav? Jutu sees sai mainitud sõna kirjasõbrad. Aga kas ainult kirjasõbrad ei sõbrad üldse? Mullu suvel pani ajakirja toimetaja aluse toredale traditsioonile. Noorte loominglaste pere kogunes koiki oma esimesele kokkutulekul. Seal nähti siis paljusid endi keskelt esmakordselt näost näkku. Arutati läbi üksteise kirjatööd ja saadiga inimestena endi vahel sõpradeks. Noortelooming, laste teile kokkutulek, Viljandi lähedal loodi põrguorus, sai teoks selle suve juulis. Käisime mikrofoniga seal ja palusime tallinlaste leelo tungalt pajatada peamisest kokkutulekul. Et iga autori tööd põhjalikult tutvustada või tutvustada tema käekirja, tema oma ütlemist selleks olid meil korraldatud autoriõhtud ja mõnikord ka autorihommikud. Esimeseks niisuguseks kirjanduslikuks õhtuks kirjelduslikuks lõkkeks oli meie Loomingu väikese Loomingu Raamatukogu arutelu. Esimene Nendest oli Viivi Luigelaul, mida laulan. Selle kohta ei olnud kellelgi midagi halba öelda, sest ta tõesti oli üks kõige paremaid meie nendest esimestest lahingutest võiks öelda päris kõige parem, teine siis oli Ellefelsi kodus ja koolis. Seal on muidugi võrreldes teistega teiste autoritega meie hulgast siin kõige üks nooremaid ja sellepärast ei saanud teda just nii palju tutistada kui teisi. Aga ega talle ka armu ei antud. Siis kolmas oli Ingvar Luhaääre lemmiksaadu. Pealkirja all on mõeldud ühte kohta põhjatu lähedal. Taeva kuninglõpus ütles, lemmiksaadused võib kanda ka ajajärk. Selles toimis sellist nimelt põen, ta jutustas oma surnud sõbrast Märt rabast ja põnev oli täiesti. Täiesti hea. Muidugi seal oli ka, igast asjast saab veidi kinni hakata. Tal oli niisugusi illukvaar armastab väga palju võrdlus ja niisugusi kõnekujundit kasutada. Natuke väikesi ebatäpsusi seal ja see oli väike norimine. Üldiselt oli ikkagi. Ja arutasime ka järgmist esisest loomust. Kuulus Märt Rabale Ingari surnud sõbrale. Ingver oli kogunud tema luuletused kokku ja kandis pealkirja ei teadnud arvata veel. See oli võetud Ingvar Jauma poeemist. Lemmiksaadu muidugi neid luuletusi sai, kõige enam oleks saanud kritiseerida, sest need olid ülivaadata kõige pealiskaudsemalt või öeldud, kõige rohkem öeldud sõnadega, aga ikkagi arvestadest autor kirjutanud, peamiselt kuuendas klassis. Lisanud võib olla eriti palju ette heita, kui pole just viimases osas sentimentaalsus seal liiga suurt. Et avaldada siiski õigust ja kuidas seal olukord uus kogumik jõuab veel? Oleneb trükigajast viilist, selle ära tekib. Siin palun, mis arvad, kuidas jõuab lugeja õpetada. Uus kogumik jõuab lugejate ette võib-olla selle kuu lõpus, augusti alguses, on sul juba midagi tehtud ka või on kõik ees alles? Ikka peamine on tehtud, autoriõhtud olid meil kõige esimene oli Ingvaril. Seal sai kõige rohkem vaielda. Sest et kuigi oleks võinud arvata, et seal saab kõige vähem vajadusest Ingvaral kõige staažikam võiks öelda, meie hulgast on kõige rohkem ja kõige mitmesugusemad telekohtadele teinud kaastööd mitmesugustel ajakirjadel, ajalehtede ja, aga ometi Saisad. Norida sest, et just idee ideestiku mõttesse tema jutustus kandis pealkirja elukutse. Ta oli võtnud oma eesmärgiks kujutada tänapäeva keskkoolipoisi elu, sest et sellest on üldse väga vähe kirjutatud keskkooliõpilaste elust ja see on ka nii väga pealiskaudselt ja lühidalt. Ta võttis selle eesmärgi samale. Aga seisukohad olid siiski võiks öelda vale just nimelt tootmispraktika osas. Tootmispraktika on vale, et seda ei tohi. No tähendab, et see on valesti seatud. Noaga oli hoopis teistsuguseid arvamusi ja meie jäime peale. Siis olid veel liilia, valle autoriõhtu, tal oli koos autori lõuna teda väga palju ei arvustatud, aga temal seal tõesti seda põhiliselt seda tabamatut, mida ei saa arvustada. Muidugi võib seal mõnest sõnast kinni hakata, aga minule küll väga meeldivad tema luuletused. Siis Malle Malle sai ka natuke sakutada, mõnes asjas teks sõnades mööndusi, öeldakse rassi pääsutavad tarkusega, rass ja niisuguseid lühendusi oli palju omavolilise nii-öelda aga kedagi saanutest eriti päris maha teha. Siis oli veel Marial Tarja õhtu. Marjali Andresel oli Eerika loid koos Eerika olid toredateks asjadeks niuksed asjadeks. Just need muistendid ja niisugused rahvatarkuste järgi kirjutatud lookesed. Temale sobib rohkem proosamarjale, samuti võiks öelda Andrese lukkude leidsime ette seda, et temal on nagu mingisuguses lauamängus, et nupud jõuavad kõik oma koju. Tal on nagu lõpeta aimata, et et kõik läheb hästi, igaüks leiab oma koha üles. No aga tema, meie toimetati kõige rohkem, teda ei tohi väga palju sakutada ka. Muide, on paras aeg meenutada sedagi, et aastavahetusel toimusid Tallinnas noorte loominglaste talvepäevad. Siin tutvuti Tallinna 21. keskkooli kirjandus inglastega ja nende loomingu ning kavatsustega. Tänavu viiakse talvepäevad läbi Tartus Loodi põrguorus toimunud kokkutuleku viimasel päeval ajasime paar sõna juttu ka ajakirja toimetaja Andres jaaksoo endaga. Nagu ikka, on meil loomingut iraaž edasi 15 eksemplari, kuid nüüd on loomingu formaat suurem seal 18 korda 13 ja pool sentimeetrit. Kas ülikond, maht ka kasvanud ja nüüd mahub rohkem sinna sisse ja peale selle? 1962. aasta lõpus hakkasime välja andma sarja esimene loomus. Senini on ilmunud Viivi Luige luuletuskogu laul, mida laulan siis LREC pisikut tud koolis ja kodus. Ingvar Luhaääre lüüriline poeem, lemmiksaadu valmimisjärgus on Märt raba, luulekogu ei teadnud arvata veel ja Malle Härma jutustus kaks haput kurki, ise sa lõpetasid. Keskooli, mis plaanid sul on nüüd tulevikuks? Tahaksin edasi õppima, on Tartu riiklik ülikool Surnalistika kuidas saab siis ajakirja, aga kui nüüd, kui toimetaja õppima läheb ikka edasi vanas vaimus üsna raja kirja hakkab Koigi asemel ilmuma Tartus, Tartus ja aga siis aktiiv jääb ikka endiseks. Niisiis, meie üks teenekamaid, õpilasalmanahhi koostajaid, toimetajaid ja väljaandjaid, astuski tudengiseisusse ja noorte Loomingu toimetus koliski koigist üle Tartusse. Toimetus oma uues asukohas on asunud juba tööle. Lähemate päevade jooksul jõuab noorte loomingu tellijateni ajakirja käesoleva aasta septembrinumber. Järgmine number on juba aketis. Ei ole ilus, kui üks lugu lõpetatakse alasti moraaliga. Moraalist aga mööda ei pääse, ei pääse mööda niikaua, kuni meil on veel keskkoole, kus kirjandusringid ei saa ega saa jalgu alla, kus isegi kirjanduslikku lauale ühesainsas eksemplaris ei suudeta õppeaasta jooksul välja anda. See, ma arvan, tuleb loidusest head kuulajad. Ja seepärast tahaks loota, et noorte loominglaste pealehakkamine ja entusiast õhutaks meie kooli noorsugu hoopiski innukamalt oma kirjasõna kirja panema ja publitseerima.