Me oleme sellega juba nagu harjunud, et nii endine Eesti rahvaluule arhiiv kui ka praegune kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond on alati asunud Tartus Vanemuise tänav 42. Ei ole vist laiemalt teada, et kunagi oli siiski ka niisugune ajavahemik, mis kestis rohkem kui aasta kui meie rahvaluulekeskus asus hoopis Pilistveres ja Läänemaal Liivi koolimajas. See juhtus suure isamaasõja päevil. Asi sai alguse sellest, et 1943. aasta sügisel tookordne Eesti rahvaluule arhiiv, mis sisaldus ülikooli filosoofiateaduskonnas tõsteti oma põlisest asukohast välja sest seda maja nõuti Saksa sõjaväele. Esialgu koliti naabermajja ülikooli geoloogia auditooriumi kuid 1944. aasta algul võeti sealgi osa ruumi sõjaväele. Siis sai lõplikult selgeks, et meie rahvaluulevarad tulevad võimalikest sõjakahjudest hoidumiseks viia kuhugi kindlasse kohta mõnda maa asulasse. Selleks valiti esialgu välja koluvere loss Läänemaal kuubidi liigema veel muidki kultuurivarasid. Kui aga kõik kogud materjalid olid nõuetekohaselt kastidesse pakitud, siis selgus, et rindejoone lähenemise tõttu tuli evakueerimiseks väga kiirustada ning valida selleks kohad, mis poleks Tartust nii väga kaugel. Rahvaluulevarasid paigutati siis kolme kohta Elva lähedale Aru mõisa, kus olid valvuriks Mart Lepik, Herbert Tampere lustivere mõisa keldrisse Põltsamaa lähedal, kus valvuritega Volga jõge ja Salme rühmus ning kõige tähtsamad originaalkogud Pilistvere kiriku eeskotta mis oli võlvitud ruum ja ilma akendeta sinnasamasse niidi varjule ka tolleaegse eesti keele arhiivi kogud ja Pilistvere kirikusse. Kabelisse evakueeriti tookord õige palju ka Eesti Rahva muuseumi etnograafilisi esemeid. 1000 944. aasta sügisel viidi Eesti rahvaluule põhivarad ning eesti keele arhiilia emakeele seltsi murdekogud edasi Läänemaale. Seekordne minek oli raudteel ja oli ühenduses mitmekordse ümberlaadimisega. Sõideti võhma jaamalt, palivere jaama. Suuri raskusi oli autotranspordiga. Siiski jõudsime septembri esimesel dekaadil liivi koolimajja, mis kujunes meie kõige tähtsamate ainekogude viimaseks variandiks. Sõja päevil. Olgu märgitud, et Läänemaale olid siis evakueeritud paljud asutused. Ka Tartu Ülikoolikeskus asuks lähedal Nõukogude võimu taastamine Läänemaal. Kullamaa vallas algas 25. septembril, kuid olude stabiliseerumine Eestis siiski tükk aega. Mitme nädala jooksul polnud võimalik saada Tartuga kirja või telefoniühendust. Valvuritel jäi üle ainult oodata ning taludes tööl käia, et igapäevast leiba saada. Oktoobri lõpu poole sai meile teatavaks, et raudteed juba töötavad ning on võimalik hakata Tartu tagasi minema. Tekkis kavatsus minna juba kohe koos evakueeritud varadega. Nagu tuleku puhul, nii seekordki oli erilisi raskusi transpordiga, sest pärast rindejoone üleminekut ei olnud enam mingit väljavaadet autotranspordiks. Meil tuli kohalikude täitevkomitee töötajate kaasabil hankida küladest hobuveokeid ja küüdi korras kuid et ka küüdinõuded olid küllalt suured ja seetõttu tuli meil koos kilearhiivivalvuri seltsimees univerega Käia isiklikult mööda talusid ja akteerida talupidajaid, et nad siiski tuleksid. Meie kogusid küttima palivere jaama. Niisugune küüdi korras materjalide äraviimine toimuski 24. ja 26. oktoobril 1944 26. oktoobri õhtul. Meie saimegi liikuma, kuid olenevalt sellest, et meie sõitsime kaubarongiga tee peal jällegi toimus materjalide ümberlaadimine. Meie jõudsime Tartu alles 30. oktoobri õhtuks, seega oli siiski võimalik küllalt kiiresti need materjalid, mis Tartust kõige kaugemal oli viidud ka siiski nagu kõige esimesena tagasi tuua ja just nende kohalesaabumise tõttu oli võimalik paari kuu pärast juba Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond kasutajatele avada. Võibki märkida, et nii nagu algul oli kavatsus just need kõige tähtsamad materjalid võtta isikliku hoole alla, neid mitte kuhugi maha jätta ja need ka Tartu tagasi jõudes koos endaga sinna tagasi tuua, et nii ka toimus. On huvitav seegi moment, et kuna algul oli ka kõne all, et kas neid ei võiks mitte tartus varjendada mõne kindlasse kohta oli kõne all ülikooli keldri kasutamine. Kui tookord meile seda ei võimaldatud. Et see pidi olema reserveeritud sakslaste variandiks, siis nüüd, kui me olime Läänemaalt tagasi jõudnud tõepoolest oli võimalik panna esialgu need tagasi toodud kogud ülikooli keldrisse, kuni praegune Vanemuise tänava maja korda seati, selleks et seal jälle kirjandusmuuseumiosakonnad võisid endisel kujul oma tööd jätkata. Muusikasaadete toimetus soovis teada minu kontaktidest kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnaga. Need on suhteliselt õige ammused algul selle osakonna üksikute töötajatega nagu Herbert Tampere, kelle loenguid sai juba konservatooriumi päevil kuulatud aastad paarkümmend tagasi. Praegust osakonna juhataja tolli Kõivat tunnen kümmekond aastat seoses meie tookordsete ühiste huvidega Kihnu pulmalaulu vastu. Hiljem sugenes kontakt uuema rahvalauluspetsialistid Ingrid Rüütliga. Muide, enne Kihnu ekskursiooni Studeerisin põhjalikult tema artiklit Kihnu pulmalaulude kohta, mis ilmus ajakirjas, võtke muusika 10 aasta eest. Ajapikku olengi rahvaluule osakonnas oma inimeseks saanud, kui nii lubatakse öelda. Nähes minu tülitamisi pahaks ei panda. Olen rahvaluule osakonna külalislahkust sageli kasutanud nii oma suuremate tööde tarvis kui sageli ka igasugustes pisiküsimustes. See on väga lahke ja abivalmis kollektiiv ja nagu mulle tundub, oma töösse lausa armunud. Kui nüüd rääkida konkreetsetest loomingulistest kontaktidest, millel on konkreetsed abi saanud siis tuleb kõigepealt nimetada kooris hütt Kihnu pulmalauludest. Selle südi idee sündis meil Olli Kõiva kahe peale. Idee oli selles, et süüt ühe ja samaviisi variantidest tema koostas ka tekstid ning andis minu käsutusse kogu viisi materjali. Järgmine suurem töö oli meestelaulude sari. Siin oli Ingrid Rüütel mulle sensoriks, et siis säilitaks mõni liiga võõras laululaen. Tagantjärele tundub, et erilist tööd selle tsükliga polnudki muud, kui võtta kartoteegi viis kohenda saatehääled ja ongi valmis. Tegelikult aga võttis hulga aega, et leida neid õigeid viisi, järjestusi ja kombinatsioone vahelgi oma viisijupp vahele teha. Aga enne oli vaja veenduda, et seda pole juba rahvasuus olemas. Sellepärast istusin üsna sagedasti rahvaluule osakonnas, kuulasin helilinte, sorteerisin üleskirjutusi. Ka oma viimase töö puhul ei saanud ilma osakonna abita läbi. Selleks on suur tsükkel kalendrilaulud, mis koosneb omakorda viiest sarjast. Mardi-kadri, vastla kiige ja jaanilauludest. Materjal on pärit Herbert Tampere raamatust Eesti rahvalaule viisidega. Aga eks seegi on valminud nendesamade rahvaluule arhiiviseinte vahel. Üksikuid küsimusi tuli ka sel puhul kohapeal lahendada ning lisamaterjali hankida. Sageli tehakse mulle ka omapoolseid ettepanekuid või juhitakse tähelepanu uutele rahvaviisi üleskirjutustele. Oli Kõiva käest sain möödunud suvel näiteks paar ilusat Urvaste viisi. Need seadsin naiskoorile pealkirjade all lauliku lapsepõli ja emata. Pean oma häbiks ütlema, et vaatamata huvile rahvalaulu vastu pole ma seni muuseumi kogumisretkedest osa võtnud. Loodan aga seda viga tulevikus parandada, et oma tänuvõlga rahvaluule osakonna ees natukenegi vähendada. Pärit lapsepõlvest seda võiks nimetada armastuseks rahvalaulu vastu, selle maa, pärisin oma perekonnalt eriti isapoolselt vanaemalt, kes on pärit Pärnumaalt. Ja nagu ma mäletan, armastas ta palju laulda. Oli hästi rõõmsa ja lahke loomuline ja laulis enamuses rahvalaule. Tema nimi oli Liisu, Liisu lang Falt ja ta on pärit Pärnumaalt suurte soode ja metsade keskelt, mis huvitaval kombel on just selle koha vahel, kus elas ja kasvas Mart Saar ja nende laulud. Neid, mida töötles Mart Saar ja mida laulis minu vanaema maal. Nüüd hiljem kui tekkis teadlik huvi rahvalaulu vastu, leidsin seal palju ühist ühiseid motiive. Mõned noodid on muudetud. Järsku ma hakkasin mõtlema, et kuidas huvitav on üks meloodia ma olen seda nagu kuskil kuulnud, aga mõni noot on teistmoodi. Ja siis tuli mulle meelde need rahvalaulud, mida vanaema käest kuulsin. Vanaema repertuaarist on teil palju laule meelde jäänud. Me ei saa ütelda, et mul oleks neid palju laule meelde jäänud. Ma olin liiga pisike siis, kui ta suri ja hakkasin kuidagi mulle jäänud mälestusse ja need kerkivad mul nagu kuskilt esile siis, kui ma nüüd rahvalaule nüüd olen kuulnud ja kuulanud, kui rahvalaulikud säält kandist laulavad, teadlik huvi, tekkis mul rahvalaulu vastus siis kummaline professionaalne laulja, sellepärast et eesti rahvalaul nii väga ilus ja kõik lauljad armastavad eesti rahvalaule, mitte mina üksi. Kõik, kellel on huvi selle vastu olemas aga seda nii rohkem õppida ja rohkem esitada, muuseumis olevaid varasid rahva ette uuesti tuua ja elustada, see mõte tekkis mul Tartu seltsimeeste ta pere ja kolki õhutusel nimelt olid umbes 10 aastat tagasi olid niisugused kontserdid, kus mina laulsin, töödeldud rahvalaule ja seltsimees Tampere laulis regivärsi Juppé loengu vahele. Ja siis tema ütles, minul üks kord, et miks pean mina neid, neid regi värsilisi rahvalaule laulma, mul häält ei ole, et kas tee tahaks neid ära õppida ja siis ma läksingi muuseumi, et otsida sealt materjali. Ja siis ma õieti nägin, kui suured on need kogud ja kui suur on see varandus, mida seal hoitakse. Ja siis otsisin sealt niisuguseid iseloomulikumaid ja huvitavamaid ja õppisin lindi pealt need rahvalaulud selgeks ja esitasin seltsimees Tampere-le seltsimees skolkija kas siis heakskiitmiseks või maha näitmiseks. Nii et eeskuju sai võetud siis otse rahvalaulikud otse rahva laulikutelt, kusjuures ma püüdsin säilitada ka enam-vähem tonaalsust. Jaa, intonatsioonisi rõhkusid ja üldse kopeerida seda laulu sellepärast et noodipildi- ja teksti järele seda rahvalaulu uuesti elustada, nii nagu ta seal on, minu meelest ei ole võimalik, eks siit siis tekkiski mõte koostada terve kontserdikava rahvalauludest ja sealt tekkiski see mõte. Võib-olla on huvitavaid tähelepanekuid, kuidas on publik reageerinud? Publik reageerib väga erinevalt ja ma mäletan, esimene sellelaadiline kontsert, minul oli see väga huvitavaks elamuseks. Esimene kontsert toimus mustlasma ei olnud kunagi elus enne laulnud publiku ees ilma saateta on niisuguseid momente olnud, kus esimest laulu esitades need on nimelt karjase hõiked, tekib järsku saalis mingisugune niisugune kahtlane vaikus, keegi ei saa aru, mis, mis ehiti toimub, kuna inimesed on alati harjunud kuulma seatud ja saatega rahvalaulu või üldse laulu. Aga siis pärast nad juba orienteeruvad kiiresti ümber. Need tekstid on huvitavad ja ja siis on see vastuvõtt olnud alati väga hea. Eriti kogesin ma seda sellel suvel Hiiumaal kus toimus vabas õhus Hiiu kadakate vahel eesti rahvalaulu kontsertlaeng publikistuslik mäeküljel ja oli väga ilus. Sume suvine õhtu. Väga huvitav oli kontsert koos setu kooridega sellel suvel Värskas kus oli kaks setu koori Balid tulnud minu kontserdile ja esinesid selle kontserdi vahele. Ja lõpuks lõpuks nad sattusid nii hoogu, et nad ka tantsisid. Setu rahvalaul on üldse väga huvitav. Meie omapärane rahvalaul, seda tahaks rohkem kuulata. Ja mida rohkem ta kuulaks, seda rohkem hakkab ta seda laulu armastama. Palju esinemisi on olnud selle kavaga. Huvitaval kombel on see üks rohkem esitatud kava, ma olen seda esitanud rohkem kui 50 korda Eestimaal ja kaks korda Kaliningradis, Leningradis ma käisin koos seltsimees Ingrid Rüütliga. Tema esitas sõnalise osa ja mina laulsin jäätis, arvestan, saatis saadetega rahvalaule, klaverit ma pean ütlema, et olgugi, et ma laulsin eesti keeles, on ka seal vastavat väga südamlik. Pärast pidime neid noote välja laenama, ära kirjutamiseks, et seltsimehed saaksid ka laul täiesti rahvalaulu. Millised on tulevikukavatsused rahvalaulude propageerimisel ettekandmisel tulevikus? Ma tahaksin teha ühe kontserdi Eesti rahvalaulust naturaalselt rahvalaulust, nii nagu ta rahvasuus oli. Tervenisti ilma saateta tahaks teha niisuguse kontserdi, kus on esitatud rahvalaul kronoloogilises järjekorras, nii nagu ta arenes. Ja muidugi kaliidilist rahvalaulu igast liigist näiteid tuua koos laenguga. Need materjalid ei ole mul veel päris koos. Aga ma loodan minna Tartusse kirjandusmuuseumiks on väga lahked seltsimehed, kes alati on mind abistanud eesotsas seltsimees härnada perega, kellele ma võlgnen väga palju tänu ja teised töötajad, kes alati väga lahkelt on abistanud, kui on vaja olnud midagi otsida kas teksti või siis ka lindistatud. Kuidas tekkis kontakt teil Eesti rahvaluule arhiiviga, minul tekkis kontakt seoses rahvaluule kogumisega. Mina alustasin nii ametlikku kogumistööd juba 1927. Ja juba hiljem pärast seda tekkis niisugune vajadus käia vahel rahvaluule arhiivis, tutvunud sealsete tihti koguneda ja nii edasi ja kui avanes võimalus, siis nii päris pidevale tööle. Rahvaluule arhiivi sai nii et 1000 929. aasta kevadel ja töötasin seal niikaua kui rahvaluule arhiiv. 1940. aastal muutus. Kui teie õrn käsitu kogumas siiski käsiti oma huvides Paljud seda varasemat tööd ei olnud, ülikooli läksin 26. aastal ja juba 26.-st aastast on Khani esimesi kirjapanekuid taga, siis 27. aastal oli juba päris kogumisülesannet kodukihelkonnas Järva-Peetris. Ja selle ma tookord nii käisingi läbi. Ja siis olid veel suhteliselt head võimalused näiteks tookord Järvamaal vanu rahvalaule mäletati ja osati veel küllaltki hästi, nii et ei olnud erilist otsimistit, objekte leida või neid leidus ja vähem igas külas tolleaegses nööviisis. Rahvaluule kogumine tähendas enamasti ühe inimese üksinda rännakut. Kas üks kihelkondade kaks kihelkonda läbi käia nii kuuldeliselt küsitleda ja kirja panna ja need siis hiljem ümber kirjutada, kui hakati kasutama fonograafi, siis oli hõlpsam käia kahekesi, sest see kaasas kandma nii fonograafi kui rullide kandmine, samuti nii küsitlemine ja noodistamine. Seda oli siiski hõlpsam teha kahekesi kui üksinda ja niisuguseid käike tehti mitmele poole. Mina isiklikult käisin näiteks koos seltsimees Leisteriga Võrumaal 1000 961. aastal. Mis puutub minu sattumisse sellesse kogumisreisi ja üldse rahvaluule arhiivi, siis see oli juhuslik. Nimelt, 1929. aastal algatati rahvaviiside korrastamist arhiivis ei tuli sinna palju kogunud, nad olid aga jäänud nii alg kujusse, nagu kogujana tuli üles märkinud. Sel ajal hakati neid kaartidele kandma ja teatud viisil juba muusikaliselt süstematiseerime, eraldati näituseks Pihli lood, Torupillilood, sikusarvelood ja nõnda edasi omaette juba rühmadesse ja 29. aastal nimelt algas ilma seal nii-ütelda juhusliku töötajana neid korrastama ja selle tõttu tekkis ka minul kontakt rahvaluule arhiiviga. Põhiliselt Mayo selle ala inime ei olnud. Kuna ma ka olin õppinud Tartu kõrgemas muusikakoolis, siis pakkusse muidugi omamoodi huvi ühenduses sellega muidugi võtsin ma paaril korral osaga korjamisretkest nimelt 29. aastal vist või oli see 30. koos seltsimees Aristega ja nagu seltsimees myyda lõksinites 31. aastal temaga Võrumaal. Nii et kahel korral on olnud ideega korjamisega, kusjuures kaasas oli nimelt just fonograaf ja fonografeerida sai siis kiik terve rida materjali juba sellises kujus, nagu neid eestilaulik ette kandis selle tõttu viisid, olid muidugi täpsed ja ühtlasi jäi nii-ütelda järele ka ettekande viis. Sest mis mind eriti teatud määral isegi üllatus, oli see, kuidas keegi laulikuma laule just ka muusikaliselt ette kandis. Ja mulle tundub praegugi, et isegi meie heliloojad peaksid tutvuma just elava ettekandega. See annab palju juurde. On teil meeles mõni huvitavam laulik, kellega te tol korral kokku puutusid ja kellelt te materjali kirjutasite, fonokupeerisite? Kahjuks nimesid ma ei mäleta, seda aega on väga palju mööda läinud, mäletan küllaga nii-ütelda lauljaid, kui üksik kujunesid süüks, läksin ees seal, jah, kord käisime koos, seltsimees Loorits oli sealses Viidalepp Ariste äkki siis seal oliks vana laulik. Omapärane niisugune, kuidas öelda, põline maa kuju ja vastavalt oli ka tema ettekanne väga mitmekülgne. Pealegi kui arvestada, et meeste laule on just vähe ja meestelaulud enamasti on juba uuema iseloomuga. Tema laulis seal ammu Levaid, nii vanu retsitatiivseid laule kui ka uuemaid Tampere raamatust Eesti rahvalaule viisidega ma leidsin laulu halt hein laulnud Taavet Ansip 86 aastat vana Äksi kihelkonnas Elistvere vallas Kõvanurme külas 1930. aastal üles kirjutanud ka Lester Viidebaum. Seal. Ja see vanamees tõepoolest nii et seda võib ka pingilt edasi. Häid laulikuid oli terve rida. Ja väga huvitav oli see, et iga laulik lähenes nagu individuaalselt omaettekandele ja just see mitmekesisus, mis seal silma paistis, see oli huvitav, sest võib-olla algul, kui nad laulu alustasid, nad laulsid seda nii tavaliselt siis nad aga sukeldusid meeleolu ja laul muutust just ettekandeid viisilt ja väljenduslaadilt väga huvitavaks võiks öelda, isegi detailide rikkaks. Ja selle tõttu just fonografeerimine muidugi oli nii-ütelda ainus õige üleskirjutamise. Siin võiks, et ja isa oli selle kohta, et tol ajal üldse aparaatidega jäädvustati, kassis rahvalaule või muusikapalasid, aga mitte proosaloomingut, kuna üldse see materjal oli võrdlemisi defitsiitne tol ajal tänapäeval teame, et võetakse mitte ainult siis muusikalist folkloori, vaid ka kõiksugu muid baasid võetakse juba helilindil, aga tol ajal seda ei saadud. Võib-olla on midagi huvitavat meenutada veel kogumisreisidest, mõnda detaili, mõnda inimest. Hobu nüüd inimesi meenutata minule nadolid enne võõrad, kui ma sattusin rahvaluule arhiivi, seal maa, tutvusin kõigepealt seltsimees Tampere, seltsimees Viidalepaga, seltsimees Aristeljast, temaga tekkis mul päris tihe kontakt. Ja võib-olla meenutaksin ühte huvitavat momenti, kuuma temaga käisin koost korjamas. Kõigepealt tema kui keeleteadlase, võib-olla loodusliku niisukest. Andke paratamatust, seal juhtus nii, et kui me kõndisime, tee peal, tuli vastu mõni inimene, kes rääkis oma murrakut siis edasi kõndides märkasin Ariste tuli minu järel ja juba omaette, pomises igasuguseid sõnalõppe Rärmise vastu tuli, aga ta juba hakkas kasutama peaaegu kohalikku murret. Need see igatahes erutas tohutult tema fantaasiat. See oli huvitav moment ja teine, millele siin maksab qaeg viidata. Juhuslikult sattusime kuskile öömajale, kus lähedal oli mustlaste laager. Ja kuna me läksime seda laagrit vaatama, seal lapsed laulsid mustlaste laule, siis tekkis huvi nimelt neid ka fonografeerida. Järgmisel päeval kutsusime neid lapsi koolimajja ja seal fonografeerisime mõningad laod. Mustlase omaselt muidugi nõuti laulu eest siiski mõni sent vist kolm senti iga laulu eest. Ja huvitav oli see, et kui nüüd mustlase lapsed esimese laulukesi ära laulsid siis aga kohe fonograafist nimelt sai neile seda uuesti ette mängitud, siis algul nad jäid väga tardunud kuulama, kui aga laul lõppenud oli, siis tekkis üks hundirattaviskamine lihtsalt koolipõrandal laulsin, läheb viis, kuus laulu siis seltsimees Ariste tahtis ülesmärkidega tekstid ja üks nendest tütarlastest ütles talle neid ette teise taga väga muigasin ja tekkis meil kohe kahtlus, et küllap nad Neid tekste ei ütelnud, mida nad laulsid. Peale selle tuligi kasele öeldud tekstile Eesti jälle lisa maksta. Tartu tagasi jõudes muidugi tekkis suur huvi, kas need tekstid vastavad, tähendab fonografeeritud tekstid ja sõnaliselt ette kantud öeldud tekstid seltsimees Ariste leilis Ülikooli raamatukogust ühe mustlaskeelse sõnaraamatu sai seal kätte vanema võrdlemisi arenenud mustlasi ja lühikese ajaga mõne kuu jooksul oli ta ära õppinud mustlaskeele, kusjuures ühtlasi selgus muidugi, et ka need tekstid ei vastanud ja mustlaslapsed meid alt edasi. Ma võiksin märkida omalt poolt, et minul tekkis häid suhteid mitmete väljapaistvate jutustajatega nende hulgast näiteks Kaarel Jüri Jaanson, kes elas tol ajal kavaste vanadekodus. Ta oli pime mees, oli juba hulk aastaid pine olnud. Tema osutus haruldased, vastupidavaks ja heaks Mäeletajaks. Nii et temalt mina panin kokku 11 päeva jooksul kirja rohkem kui terve köite rahvaluulet, mis selle hulgas üle 250 rahvajutud TEMA põlgnes Kodaverest, kuid oli vahepeal koos vanematega elanud Peipsi taga Oudova maal venelaste hulgas iem, sealt tagasi tulnud ja niiviisi tema oli nagu laiemat liikunud kummi, teine kohalik inimene, ta oli seal ka vene keele ära õppinud ja niiviisi Dima oli huvitavaks näiteks selle kohta, kuidas rahvajutud üle lähevad ühelt rahvalt teisele, tähendab, tema kuulis Peipsi taga venelaste muinasjutte, omandas need ja kui siia poolel tagasi tuli hiljem oma kodukohta, siis juba jutustas edasi neid eesti keeles, nad olid juba tema repertuaari osaks saanud, tema oli üldse üheks niisuguseks väljapaistvamaks jutumees, kellega mina olen kokku puutunud. Sellel on küllaltki oluline tähtsus olnud minule niisugused avastused, ainult mina sellest peale hiljem juba hakkasin eriti jutustajate küsimusele tähelepanu juhtima ja ka vastavalt sellele suunama teiste kogujate tööd. Näiteks see jutustaja mäletas väga paljudel juhtudel, kellelt ta teatava juttu oli kuulnud ja see andis nii võimaluse jälgida rahvajuttude liikumist geograafiliselt, kuidas nad ühest paigast teise lähevad. Ja hiljem meie hakkasime seda nõudma ka teistelt korjata. Et niisuguseid andmeid küsitakse, et need juurde märgitakse sellega, ühtlasi oleks võimalik rohkem andmeid kasutada rahvajuttude liikumise uurimisel. Kes olid tol korral veel agaramad kogujad? Muusikalise folkloori alal Herbert Tampere koos mitmete teistega, mõnikord koos muusikameestega siis Eduard Laugaste, Paul Ariste ja rakendati üliõpilasi, kes ülikoolis rahvaluulet õppisid. Nemad said juba niisuguse õppeülesande, et nad pliid kuskil kogumistööd tegema. Ja hiljem, kui arhiinil juba selleks kuuluneid oma summad siis arhiiv andis ka nii reisirahasid ja juba ise saatis välja kindlate ülesannetega kogujad. Ja just niisuguste ette valmistatud kogujate töö tulemused ongi eriti väärtuslikud ja need on oluliselt aidanud nii tõsta meie kogude kvaliteeti. Tuleb märkida seda, et kohe arhiivi algul ei olnud korrespondentide võrku, vaid see alles aastate jooksul. Nii kujunes välja ja hakkas produktiivselt töötama siis, kui oli juba avaldatud küsimus kavu trükis ja eriti nii ergutavalt mõjusi. Aruande tähendab trükitud aruanded seal juba niisugune sisse töötatud moodus, mida omal ajal Jakob Hurt oli kasutanud ja ka rahvaluule arhiiv hakkas avaldama korrespondentide töö kohta aruandeid alates aastast 1936, need ilmulite erilises niisuguses bülletääniks või kogumikus rahvapärimuste selgitaja. Ja sellel väljaandel, mis ühtlasi sisaldas nii aruandeid kui küsimus. Lehti oli tõepoolest eriti suur organiseeriv tähtsus rahvaluule kogumisel, aktiviseerimisel aastast aastasse, poest Modentidele, lisaks prooviti ka mitmesuguseid teisi mooduseid, näiteks koguti ka võistluste korras mõningaid materjale, mis senistes kogudes olid väga vähesel määral esindatud. Nii peaaegu puudu siis ülevaade rahvamängudest, et seda saavutada, korraldati aastail 1934 ja 35 rahvamängude kogumise võistlus, mis oli mõeldud peamiselt koolinoortele nii vanemate klasside õpilastele ja seadis väga tähelepandavaid tulemusi. Mõni aasta hiljem korraldati kohamuistendite kogumise võistlus, mis samuti andis väga väärtuslikke materjale. Selle kõrval tuleb veel märkida, et et kogumistöö nii suunamisel oli tähtsust ka selles, et rahvaluule arhiiviajal oli võimalik tiha meie kogude kohta niisugune statistiline ülevaade, varemalt voli, võrdlev, võrdlemisi ebamäärane ettekujutus, kui palju kuskilt on kogutud, aga kui niisugune ülevaatlikke statistika koostati esmakordselt aastal 1932 korrati seda aastal 1937 siis see võimaldas välja selgitada just niisugused seni kõrvale jäänud kihelkonnad ja sinna suunatagi kogumistile lähedatuid. Samuti püüti seal just leida korrespondent, kes siis kohapeal oleksid tööd jätkanud. Kui rahvaluule arhiivis hakati kogutud materjale korraldama, süstematiseerime nende hulgas ka rahvaviise võib arvata, et meie heliloojatel oli siiski hõlpsam ligi pääseda rahvaviisidele neid kasutada. Te mäletate, kuidas heliloojatel tekkis kontakt. Tõtt-öelda heliloojad senini neid materjal ei olnud nagu kasutanud, teame, et varasemad meeli loed, käisid neid korjamas, siin võib meenutada Johan Aavikut, Mart saat, Peeter süda ja teisi nüüd aga sel ajal õieti vanemad tuntud heliloojad korjamas ei käinud. Küll aga alates sellest ajast peale, kui juba oli korraldatud materjali. Tõlkis mõningat huvi just loomingulisest seisukohast. Heliloojad hakkasid juba huvi tundma rahvaviiside vastu, et neid ühel ehk teisel viisil oma loomingus kasutada. Ei ütleks, et see huvi ehk algul oleks olnud eriti tugev, kuid mingisugune kontakt juba tekkis. Tol ajal Tartu heliloojatest meenutaksin ehk seda, et natsiks Eduard Tubin oma esimeses orkestris süüdis kasutab rahvaviise kaneeli olnud saadud ilma kontaktita rahvaluule arhiiviga. Hiljem ta isegi külastas Saare ja Hiiumaad, et isiklikult lihtsalt korjata ja kuulda ka rahvaviiside ettekannet, on neid viise kasutanud peale muuga kratis mis praegu läheb teatrisse, samuti aga tekkis võib-olla ühenduses nüüd rahvaviise korraldamisega, nimelt rohkem õieti juttu nende ümber ja tundub, et kolmekümnendail aastail üldse elavnes huvi rahvaloomingu kasutamisest kaasaja loomingus ja võiks öelda, et mitte võib-olla ilma selle kontaktita ei ole loodud isegi Heino Elleri hästi tuntud 13 pala klaveril. Heino Eller ise vist ei ole käinud kogumas. Seda ta ei ole, ka kord taheti, et ta kontrolliks, kas fonografeeritud viisid tõepoolest on õieti noodistatud, külastas ta kord igatahes rahvaluule arhiivi ja vaatas seda materjali. Teie olete konkreetselt andnud neid viise, mida teie kogusite heliloojatele No vähe küll viimase 13 pala puhul tõepoolest olid need minu käest saadud viisid vist peamiselt k tuubinale, selles süüdi puhul andsin ma mõningaid viise, üllatas mind eriti just Tubina süüdi pool, see Tubin esimesena ei kasutanud neid viise algkujul, vaid oskas lühikesest viisist arendata välja väga ulatuslikud pikad meloodiliselt kaared. Ja selle tõttu Ald viisi materjalist õieti peaaegu tuletas isegi kogu sümfoonilise muusika külalisi koe. See oli tookord päris üllatav nähe. Nii et mõju siin kahtlemata oli rahvaluule arhiivi ka seoses ja eriti võib-olla rahva viisil korjamisega. Märgiksin veel Eduard Oja, kes ise käis korjamas muide ka Kihnu saarel ja selle tõttu paratamatult tekkis juba otsene kontakt kasutada seda materjali loomingus või siis võiks öelda, see avaldas mingisugust mõju tema üldisele loomingu karakteri. See muutus tõepoolest rahvalähedasemaks. Aga võib-olla on teil veel meeles konkreetseid juhuseid, kus heliloojat on kogutud materjale kasutanud? Ma ei ütleks, et tol momendil just neid oleks otseselt kasutatud, hiljem aga küll need järelsõja ajal kopeeriti neid Tallinna muusika Muuseumi ja siin on juba heliloojad õige rohkesti neid kasutanud, vähemalt nendega tutvunud ka. Ja kahtlemata siin on tekkinud juba hoopis elavam CD otsekohe rahvamuusikaga on kõik, see on muidugi tõstnud võib olla hoopis selgemalt teravamalt ka esile nimelt rahvusmuusika rahvuslikkuse probleemi. Sest kuigi võib-olla mõnigi helilooja ehk ei ole sellele nii suurt tähelepanu pööranud, selle tõttu siiski paratamatult tema loomingus näeme juba üldist, mingisuguse rahva noh, ütleme muusika mõju jälgi. Kahtlemata see rikastab meie heliloomingut annab talle midagi juurde, mida meie teiste rahvaste heliloomingus ei leia. Seoses materjalide korraldamisega rahvaluule arhiivis oli ju võimalus nendega tutvuda ka paljudel asjast huvitatud. Mitte ainult üksinda heliloojatel. On ehk meeles, kes on tundnud veel huvi materjalide vastu. No liikus seal muidugi ka välismaalt inimesi. Mis puutub muusikaossa, siis võiksin meenutada ainult paari nime. Nimelt käis Hamburgis tol ajal elav hilisem Berliini Ülikooli juhtiv professor Villem Heinits. Viinist käis aga üks valter graaf, kes muide meie muusikalise folkloori alusel kirjutas oma doktoritöö. Nii et selles mõttes äratas tähelepanu ka kaugemal. Kahtlemata käis terve rida soomlasi, kuid siin juba rohkem sõnalise folkloori huvilisi muusikuid ei mäleta. Jaa muidugi. Soomlased on huvi tundnud Eesti rahvaluule vastu ja väga palju doktoritööd ja magister tööd, mis koostati nende koostamiseks, kasutati ka Eesti materjale ja võib liialdamata ütelda, et enam-vähem kõik tuntumad vanemad soome folkloristid on kas isiklikud Eestis käinud või tellimise korras saanud Eesti rahvaluulet kasutamiseks, aga ka paljude teiste maadeuurija kuni Ameerika Ühendriikideni välja. Samuti võib lisada, et ka paljud kirjanikud, kes oma loomingusse kasutavat rahvaluulematerjale, said seda rahvaluule arhiivi kaudu näiteks Hugo Raudsepa näidendites väga nii ohtralt esinev rahvapärane fraseoloogiale vanasõnad ja kõnekäänud ja need on saanud paljude arust rahvaluule arhiivist. Samuti mäletan, et rahvaluule arhiivis tellis mõningaid materjale ka vanasõnu. Aino Kallas, soome kirjanik, kes ka oma loomingus on vastanud just eesti ainestiku põhjal kirjutada nii, et mitte ainult nii otseselt folkloristid, vaid ka kirjanikud ja paljude teiste alade uurijad on kasutanud rahvaluule arhiivimaterjale.