Nii see on nüüd kindel, et ma tere ütlesin. Sest ma ütlesin, tere, pole olnud, aga mis siis nüüd edasi saab? Tähendab nii. Tere, Ma ütlesin, oioi, õigus, mina olen onu Raimo ja täna peaksin mina jutustama teele lapsed ühe loo. Aga kas ma jutustan, seda ei oska ma praegu teile öelda. Kõik oleneb nüüd sellest, kas mul üks trikk tuleb välja või ei tule. Mida, mida aed, ma pean ikkagi lugema, et on ju lubatud ja raadiolehes veel ka. Ja kuidas siis mina ei jutusta lapsele, et see lubamine ei ole oluline. Kas siis teie väikesed tüdrukud ja poisid peate alati kinni oma lubadustest jonnite ja siis lubate enam kunagi ma ei jonni, heli, aga tegelikult nool olgu-olgu-olgu-olgu selle jonnimisega, kuidas on, aga mina, mina käin oma trikiga pihta, muide, teie hoidke kõik pöialt mulle, et see trikk ikka välja tuleks. Nii. On teil pöidlad valmis hoidmiseks, on jah nii, mina alustan. Tõstan oma vasaku ja parema käe nii-ütelda õlgade kõrgusele rinna kohale ja viin käelabad üksteisest eemale, nii et käelabade vahele jääb 50 sentimeetrit. Umbes nii täpselt, peaaegu. Panin silmad kinni, kohe päris kinni. Ja seejärel hüüan vasaku käe nimetissõrme viia kinnisilmi kokku parema käe nimetissõrmega. Vaat kui mul see õnnestub, siis jutustan teile loo. Aga kui ei, siis palun andeks, ma enam nii ei tee, et ma täna juttu ei räägi. Ta tähelepanu, valmis olla, üks, kaks, kolm, start. Vasaksõrm harjumale sõrmele. Teen silmad, Loti joomi, taamal sõrmed on koos, hakkan jutustama. Aga enne veel kõik teie väikesed tüdrukud ja poisid ka pange silmad kinni ja proovige, kas teie saatega sõrmed niimoodi põmm ja kokku sellest oleneb, kas te hakkate minu jutukest kuulama või näiteks näiteks võite hakata hoopis jonnima, nii, silmad kinni, ma hoian teile pöialt. Hurra, no enamus hakkab kuulama ja osad hakkavad jonnima. Mis, mis kummalist häält ma nüüd kuskilt kuulen? A osa lapsi oi et miks nemad peavad jonnima, kui teised ei jonni ja juttu hakkavad kuulama. Hea küll, täna ei pea keegi jonnima ja üldse iga kord mitte kunagi ei ole vaja jonnida, aga lülid ja tänane jutt. Jutuke sellest, kuidas Mart, Tin ja Karl ükskord jälle head lapsed olid. Ühe pühapäeva hommikul, kui isa oli Lõuna-Eestis kontsertreisil ja Martin ja Karl olid emaga kolmekesi kodus, otsustasid poisid täna, täna me oleme väga head lapsed, sest alles õhtul tuleb isa koju ja küllap on emal seda täna väga vaja, sest muidu poleks ta ju ütelnud. Olge head, poisid, ma lähen korraks turule, tulen varsti tagasi. Nii kui ema oli läinud turule, hakkasid poisid omavahel arutama. Kuule Mart, miks ema jälle ütles, olge head lapsed. Kas ta arvab, et me seda ise ei tea, et me peame olema head lapsed? Me ju lubasime talle viimane kord, et nüüd oleme me alati head lapsed. See on tõesti väga naljakas, ütles Martin ja lisas, oleks veel, et kunagi oleks midagi väga hullu teinud, siis oli ükskord, kui vett vanni väga palju sai ja ühelgi meist allpool kaheksal korrusel elaval inimesel ei olnud tuju pesta meie korterist voolava veega. No ja siis veel? No ja eks neid mõningaid pahandusi on ju ikka vahest olnud. Sekus Karl, aga, aga täna täna teeme küll nii, et kui ema purud koju tuleb, siis ta alles mõistab, kui head pojad, metalle oleme. Sellisel juhul arva Smarti, viskame kohe vooditesse pikali ja mängime nagu magaksime, midagi muud ei tee, kui ainult mängime norskama ja keerame külge. Müüs nüüd Martin, mis head lapsed need on, kes pühapäevase päeva maa magavad? Head lapsed on need, kes ema aitavad. Ja kui meie tahame olla head siis aitame emal näiteks koristada korterit. Ta ju alles koristas, arvas Martin eile, eile, aga kui me täna üle kuristami, siis ei ole tal vaja enam tükil ajal uuesti koristada. Selles mõttes oli Martin Vaga vaimustatud, koristada nii, et tükil ajal pole enam vaja koristada. Teeme puhtaks, nii läigib. Alustame suurest toast, arvas Karl. Märja kaltsuga. Peseme natuke televiisorit, tolmuimejaga ime Me veidi videomagnetofoni päevalilleõliga puhastame duubelkassett ikka helipead ja nitrolahustiga eemaldame mustuse õlimaalidelt. Siis siis paneme valge lina lauale ja küünlad põlema, sest täna on ju pidupäev. Ja noh, kui me juba kord oleme niisugused head lapsed, siis isal on kindlasti meile kingitused, küünlad põlevad, siis on kohe niisugune tunne, nagu jõuluvana oleks jälle. Poisid otsustasid õnneks alustada valgest linast. Aga selle kapiuks, kus laudlinad oli, käis väga raskelt lahti, kohe nii raskelt, et poistejõud ei käinud üle. Karl mõtles veidi ja lausus. Kapiukse, saame lahti nagu niuhti kaugutamisele pika kööginoaga ja aitame natuke seinal rippuva suveniir kirvega kaasa, siis tuleb, mis fraaginal. Muide, need onud, keda televiisorist poolt ja vastusaates näidatakse, teevad alati kõik uksed ja ainult Niilati. Bio on emad, ei ole küll head lapsed. Jätame parem ukse rahule, pühime põranda üle, Buranud, see nagu kõige suurem ja kõige rohkem näha, mida me head oleme teinud, ütles Martin. Ta ju päris puhas, arvas Karl, tolmu nagu õieti polegi. Toome harja ja kühvli ja paneme need siia ukselävele seisma. Kui ema tuleb, tormame harja ja kühvli juurde ja ütleme, näe meie koristame tuuba. Ei, ei, nii ei sobi teha, see on pettus. Teeme kõigepealt toa mustaks, päriselt ja siis hakkame koristama. No mitte väga kiired, teeme toa mustaks. Hakkame veidi, ja kui kuuleme, et ema on ukse taga, hakkame koristama. Mõeldud tehtud ära, unustades selle, et isa ei olnud aega viimase kolme päeva ajalehti lugeda ja ta ei olnud neid ühtegi ei näinud ega lugenud. Poisid unustasid selle lihtsalt ära, tegid poisid ajakirjanduse pisikesteks pisikesteks tükikesteks ja loopisid mööda tuba laiali. Aknalaual olevatest lillepottidest võeti peoga mulda lisaks ja loobiti põrandale ja oligi elutoa põrand must ja koole pandaks mustuse eest hindeid, viis pluss vähemalt. Martin tahtis justjust pühkima hakata, kui Karlile tuli meelde, et maal rehetoa paekivist põrandat vanaema peseb alati veega, kui isegi kivi kannatab pesemist. Laevad on ju puust, ainult raud läheb rooste. Seega puule on vesi väga kasulik. Ja ega see pole ju siin tavaline puu lakitud ja parkett veel pealekauba. No seda peab nüüd küll ütlema, et mänguämbrid on kohutavalt väikesed. Korda 10 tuli poistel vannitoas käia, enne kui aru saada oli, et põrandal on piisavalt vett pesemiseks. Ja et vaip ei saax pesemiseks mõeldud vett sisse imeda, püüdsid poisid ta rulli keerata. See õnnestuski, kuid serveerimislaud läks rullimise käigus kummuli ja mingid pudelikesed kukkusid ümber ja üks kann läks katki. Noh, selle eest oli põrandal nüüd veelgi rohkem prügi. Nüüd nüüd tahtis Karl koristama hakata, kuid Martin ütles ja kahju on nii head poris põrandat niisama lasta raisku minna. Tead, kui vahva oleks siin mudelautodega rallikrossi mängida. Tõesti oli vahva. Nii vaimustusse polnud poisid veel kunagi varem toas mängides läinud. Ja nii porised polnud nad ka veel varem kunagi olnud, isegi õues mängides mitte. Ja just oli selgunud poriralli võitja ja ka see, kes kaotajana peab nüüd põrandat hakkama, pesema ja puhastama. Kui oli kuulda lukuaugus võtmetrikstraks. See tähendas, et ema on juba turult tagasi tulnud. Kole ruttu, posid polnud ju õieti veel nagu tuba koristama saanud hakatagi. Martin ja Karl jooksid naerulsui emale vastu. Ema vaatas neid ja ütles. Oi-oi-oi, jälle olete salaja šokolaadi söönud, üleni pruunid riided on kõik mingit plöga koos, marss vannituppa, peske ennast puhtaks, pange uued ja puhtad riided selga ja minge õue. Ja vaadake, te õues head lapsed olete. Ema läks kööki lõunat valmistama, poisid läksid pesema ja mõtlesid küll on hea, et tema tahab väljas käies ilus ja noor välja näha ja seepärast ei kanna ta kunagi prill. Ja täna turult tulles tuli ka ilma prillideta. Muidu oleks ta ju aru saanud, mis Sokolatsemeid on määrinud. Ja hea on seegi, et temal on alati köögis nii palju toimetamist. Et ei olnud aega elutuppa minna ja näha, kui head lapsed nad on täna olnud. Ja ongi kogu tänane lugu vist oot, ma proovin jälle sõrmedega, kui kokku saanud, lõpetan, ära sõrmed lahku lähevad. Räägin esmaspäevase päevaga ajani. Hurra kaos, jutuke sai otsa. Muide, ma tahaks veel küsida, kuidas sina oma ema aitad?