24. septembril möödus 40 aastat praeguse Teaduste akadeemia Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna eelkäija Eesti rahvaluule arhiivi asutamisest. Teie töö, meie rahvaluulekogudega, seltsimees Tampere on samuti kestnud ligi 40 aastat. Nüüd tähtpäeva puhul paluksimegi jutustada meie arhiivi sünniaegadest. Miks tähistame Eesti rahvaluule arhiivi sünnipäeva just 24. septembril? 1000 927. aastal jõudsid Soomest tagasi doktor Jakob Hurda kuulsat vanavarakogud. Need olid antud pärast hurda surma professor Kaarle krooli hoole alla. Kuni Eesti Rahva muuseumil sai võimalikuks luua vastavad tingimused nende hoidmiseks ja teaduslikuks läbitöötamiseks. 24. septembril 1920 CZ peetigi selle suure kultuurivara valitsemiseks loodud kolleegiumi esimene koosolek. Ja seal toimusid ka kõik järgnevad koosolekud keset kogusid. Kolleegiumi koosseisu kuulus kaua aastaid ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Walter Anderson sekretärina arhiivi juhataja doktor Oskar Loorits. Haridusministeeriumi teaduse ja kunsti peavalitsuse direktor, nei Tartu Ülikooli rektor professor Heinrich Koppel ja Eesti Rahva Muuseumi esimees professor Matthias Johann Eisen. Hiljem tuli koosseisu muudatusi. Oluline oli, et sellel koosolekul otsustati siia koondada kõik olemasolevat rahvaluulekogud luua tõeline eesti folkloori keskasutus. Praegu on meie rahvaluulevaraaidas umbes miljoni leheküljeline tihti kogu 23000 rahvaviisi noodistust üle 10000 fonogrammi suur fototeetia, filmikaadrid. Aga 40 aastat tagasi. Kui palju oli siin materjale arhiivi asutamispäeval? Umbes 175000 lehekülge kuid sellestki oli osa veel mitte arhiiviruumides, nimelt professor Andersoni lastelaulude kogu seisis ülikoolis oli hurda kogu koos Eesti kirjameeste seltsikoguga doktor Oskar Kalda juhtimisel kogutud rahva laadudes viisidega ja mõned väiksemad kogud. Tol ajal puudus veel fototeek, Eli arhiivis leidus vähem kui 1000 helisalvestust vaharullidel ei olnud raamatukogu ega kartoteeki ja koopiate kappe, mis nüüd täiendavat tööruumid ning ulatuvat välja koridoridesse kee. Juba 1940.-ks aastaks, millal moodustati riikliku kirjandusmuuseumi folkloristika osakond, oli olukord põhjalikult muutunud. Käsikirjaliste fondide suurus oli kasvanud 623248 leheküljeni, see tähendab rohkem kui neljakordseks. Uusi materjale saadi kõigi peaarhiivitöötajate enniste kogumisretkedel. Mälestusi rahvaluule kogumisest. Arhiivi algaastatel jutustavad Richard Viidalepp ja Karl Leister. Tolleaegses rahvaluule kogumine tähendas enamasti ühe inimese üksinda rännakut kas üks kihelkond või kaks kihelkonda, läbi käia, neil kuuldeliselt küsitleda ja kirja panna ja need siis hiljem ümber kirjutada. Kui hakati kasutama fonograafi, siis oli hõlpsam käia kahekesi, sest see kaasas kandma nii fonograafi kui rullide kandmine, seal noodistamine. Seda oli süsti hõlpsam teha kahekesi kui üksinda ja niisuguseid käike tehti mitmele poole. Mina isiklikult käisin näiteks koos seltsimees Leisteriga Võrumaal 1000 961. aastal. Mis puutub. Minu sattumise sellesse kogumisreisi ja üldse rahvaluule arhiivi, siis see oli juhuslik. Nimelt 1929. aastal algatati rahvaviiside korrastamist arhiivis ja selle tõttu tekkis ka minul kontaktrahvaluule arhiiviga ühenduses sellega muidugi võtsin ma paaril korral osaga korjamisretkest, kaasas oli nimelt just fonograaf ja fonografeerida sai siiski terve rida materjali juba sellises kujus, naguneitajaste laulik Te kandis selle tõttu viisid olid muidugi täpsed ja ühtlasi jäi nii-ütelda järele ka ettekande viis. Sest mis mind eriti teatud määral isegi üllatas, oli see, kuidas keegi laulikuma laule just ka muusikaliselt ette kandis. Ja mulle tundub praegugi, et isegi meie heliloojad peaksid tutvuma just elava ettekandega. See annab palju juurde. On teil meeles mõni huvitavam laulik, kellega te tol korral kokku puutusid, tegelete materjali, kirjutasite Efenokupeerisite süüks, läksime seal, jah, kord käisime koos, seltsimees Loorits oli sealses Viidalepp Ariste äkki siis seal oli üks vana laulik. Omapärane niisugune, kuidas öelda, põline maa kuju ja vastavalt oli ka tema ettekanne väga mitmekülgne. Pealegi kui arvestada, et meeste laule on just vähe ja meestelaulud enamasti on juba uuema iseloomuga. Tema laulis seal ammuli vaid nii vanu retsitatiivseid laule kui ka uuemaid laule. Häid laulikuid oli terve rida. Ja väga huvitav oli see, et iga laulik lähenes nagu individuaalselt omaettekandele ja just see mitmekesisus, mis seal silma paistis, see oligi huvitav, sest võib-olla algul, kui nad laulu alustasid, nad laulsid seda nii tavaliselt siis nad aga sukeldusid meeleolu ja laul muutust just ettekandeviisilt ja väljenduslaadilt. Väga huvitavaks võiks öelda isegi detailide rikkaks. Muidugi oli nii-ütelda ainus Riinide üleskirjutamise. Võib-olla midagi huvitavat meenutada veel kogumisreisidest, mõnda detaili, mõnda inimest kogu nüüd inimesi meenutata minule nadolid enne võõrad, kui ma sattusin rahvaluule arhiivi, seal ma tutvusin kõigepealt seltsimees Tampere, seltsimees Viidalepaga, seltsimees Aristeljast, temaga tekkis mul päris tihe kontakt. Ja võib-olla meenutaksin ühte huvitavat momentlikuma, temaga käisin koos korjamas kõigepealt tema kui keeleteadlase, võib-olla loodusliku niisukest ande paratamatust. Seal juhtus nii, et kui me kõndisime, tee peal tuli vastu mõni inimene, kes rääkis oma murrakut siis edasi kõndides märkasin Ariste tuli minu järel ja juba omaette, pomises igasuguseid sõnalõppe Rärmise vastu tuli, aga ta juba hakkas kasutama peaaegu kohalikku murret. Need see igatahes erutas tohutult tema fant. Taasiat üks viljekaid, rahvaluulekogujaid, Eesti rahvaluule arhiivipäevil oli folklorist ja kultuuriloolane Rudolf Põldmäe. Kuidas algas kogumistöö? Ma hakkasin töötama ka doktor mallise etnograafia proseminaris. Samal ajal astusin ka rahvaluule proseminari, mida juhtis doktor Oskar Loorits. Loorits saatis mu oma abilise Paul Ariste juurde. Praegune akadeemik, professor, tuntud teadlane. Ariste oli siis veel noor meesülikool alles lõpetamisel. Aga ta töötas juba rahvaluule arhiivi juhataja asetäitjana, näitas mulle kogusid mina muidugi esmakordselt nägin neid, et igatahes jätsid mulle nii sügava mulje et ma sealsamas peaaegu otsustasin endamisi, võiks öelda, andsin nagu tõotusi, et mina tahan ka sel alal töötama hakata. Nii nad mulle meeldisid. Missuguseid häid jutustajaid kohtasite oma kogumisretkedel? Mõni hea jutumees on mul küll meelde jäänud. Suurepärane vestleja oli näiteks Ants Mesikäpp, Hageri Adilast. Tema oli küll pärit Kose Tuhala vallast ja seal oli mesikäppade suguvõsa kuulus oma ja jutu poolest üks suguvõsa liige. Ma ei mäleta, kas oli tema vend või või onupoeg või kes ta oli. Vootele Mesikäpp oli kunagi sarjal juba tuntud ajakirjanik Tallinnas kes kirjutas muuseas romaani Jüri rummust. See Ants Mesikäpp oli asunik Väikse Ahuliku talupidaja nadila mõisa lähedal. Ma sain temaga kontakti, aga tal ei olnud ikka aega minu jaoks, siis määras minu jaoks kindlaks ühe pühapäeva. No siis oli ka minu tulekut ette valmistanud ja kange koduõlle pruulinud ja tõstsime toopi kordamööda ja vestlesime. Terve pühapäeva. Kirjutab no ikka mina, kus siis, ega ma siis, ega see õlu siis nii ei mõjunud, et nüüd pliiats enam ei jooksnud. Aga see oli küll haruldane jutumees, võib-olla ilma õleta, tema jutt nii hästi oleks jooksnud. Ta lõi haruldane mälu. Tali, kõik meeles pidanud, mis ta elus kuulnud oli ja oskas seda ka suurepäraselt edasi anda, tuleb meelde veel, et meie juttu kuulas pealt tema kaheteistaastane tütarlaine väga tähelepanelikult ja elava reageerimisega. Praegu on see laine draamateatri näitleja, ta mäletab väga hästi seda pühapäeva ja ütleb, et temal on ka nii sügavat mõju avaldanud see jutuajamine ja tema huvi tõstnud rahvaluule vastu ja see kestab tal tänapäevani. Orul on Tõnu Hansu pere all suur kivi. Üks naine käinud hundiks, tulnud ikka sinna kivi juure, käinud kolm korda ümber kivi ja öelnud näo nina pähe, siuh-säuh, saba taha, krõpsti kõrvad külge. Selle peale hunt olnudki valmis. Naine olnud imetaja, ema, ta võtnud hundi naha seljast, visanud kivi otsa ja imetlenud last. Mehele see asi pole meeldinud. Külatark õpetanud teda v koorm hagu sinna küta kivi soojaks. Meeste end nõnda. Naine tulnud varsti metsast visanud hundi nahakivile hakanud last imetlema. Korraga tulnud kärsahaisu nuusutanud. Porsuv hais. Vanamoori kärsahais. Lapsehoidja vastand pole midagi, Tõnu Hansul tapeti ka, nüüd kõrvetatakse karvu. Naine tõusnud üles, kuid nahk olnud kõrbenud. Pole enam saanud hundiks minna. Arhiivi teete teeneste kogumistööga kõrvuti asus Eesti rahvaluule arhiiv hoolega looma oma kaastööliste korrespondentide võrku ning jätkama Jakob Hurda traditsioone. Eriti suured teened selles osas olid Richard Viidaleppel. Arhiivi algul ei olnud korrespondentide võrku, vaid see alles aastate jooksul. Nii kujunes välja ja hakkas produktiivselt töötama siis, kui oli juba avaldatud küsimus kavu trükis ja eriti nii ergutavalt mõjusi. Aruande tähendab trükitud aruanded. See oli juba niisugune sisse töötatud moodus, mida omal ajal Jakob Hurt oli kasutanud ja ka rahvaluule arhiiv hakkas avaldama korrespondentide töö kohta aruandeid alates aastast 1936, need ilmurite erilises niisuguses bülletääniks või kogumikus rahvapärimuste selgitaja ja sellel väljaandel, mis ühtlasi sisaldas nii aruandeid kui küsimus. Lehti oli tõepoolest eriti suur organiseeriv tähtsus rahvaluule kogumise aktiviseerimisele aastast aastasse. Eesti rahvaluule arhiivi tegevuse algusaastatel alustasid rahvaluule kogumist ka mitmed tänaseni edukalt tegutsevad kaastöölised nagu Mari Sarv, Marta Mäesalu ja Teodor staar. Oma rahvaluulekoguja töö algust meenutab Mari Sarv Karksist. Ajalehe see kuulutati ja muuseumi poolt, et noh, et kes oskab seda laulu, Reia laev oli vee pääl ja Väike-handustaks jaanipäev ja seda laulu mõistimeedeemia simmanit, ütte puhkusele lauluke ja mõtle, et no mis seal somm või jokk leiutaja, varsti tuli uus kiri eteksamiil Moldova laulu mõistet mõtli ka siis, mis ma veel mõistilia. Kösthaka siis saadeti seansil lehe. Olin nii küsimise puhavalmi ja Silmapaistvaks sündmuseks rahvaluule kogumise ajaloos sai kolmekümnendatel aastatel teostatud heli plaadistamine. Tõepoolest, 1000 936.-st kuni 1138. aastani läbi viidud rahvalaulude ja pillilugude enblaadistamine oli rahvaluule arhiivi elus üheks suursündmuseks. Eriti oluliseks kujunes oma esimesi samme tegevale rahvamuusika uurimisele. Eesti rahvaviiside kogumine oli siiani sündinud tehniliselt võrdlemisi vähenõudlikult. Suurem jagu viis oli seni ekspeditsioonidel otsese esitamise põhjal kirja pandud paraku üsna lihtsustatud kujul. Peaaegu iga loodistus jättis oma küsimärgid, millel ei olnud võimalik lahendust leida, sest puudusid vahendite kontrollimiseks. Tõsi, vähesel määral oli kasutatud Edisoni fonograafi vaharullidega juba 1000 912.-st aastast saadik. Äsja asutatud arhiilgi pani fonografeerimisele erilist rõhku kuid vaharullid olid aparaadi lõikejõule vastavalt väga pehmest materjalist kulusid kiiresti ja läksidki ergiste rikki. Hääl oli nõrk ja helivärvus sageli moonutatud. Asi võttis järsu pöörde paremuse poole 1000 936. aastal. Olime doktor Loorits ja mina ühel kevadtalvisel päeval riigi ringhäälingus nõupidamisel, et kuidas rahvaloomingut kasutada raadio ette banneteks. Märkisin, et hea oleks kõnelda rahvalauludest ja pillidest kui neid näidetega saaks elavaks teha. Ringhäälingu juhtivad töötajad. Magnetofon oli tol ajal veel välismaatüki katsetamisjärgus ja kas mitte seda aparatuuri kasutada ka rahvalaulude ja pillilugude, samuti rahvajuttude ja muu folkloori jäädvustamiseks. Leidsime, et kasu oleks sellest nii ringhäälingul kui arhiivil Aarosele muidugi sellest ettepanekust kahel käel kinni asja edukamaks läbiviimiseks kutsusime tööle kaasa ka Tallinnas asuva muusikamuuseumi. No ta käis juba 1000 936. aasta mais kolme nädala jooksul mängimast ja laulmas 10 pillimeest ja 10 laulikud. Igaüks oma määratud ajal. Tööd jätkati 1000 937. aasta kevadel ja 1000 938. aastal detsembris. Need seansid olid veelgi tulemusrikkamad. Kokku saadi üle 700 numbri 131-l plaadil. Tol ajal leidus veel häid regivärsside oskajaid nagu marin, kilu, jõelähklast, liis, Alaski, sinust. Mari Sult Audrust Marie Sepp Kolga-Jaanist, Liis Belther Harglast, Anne Vabarna oma kooriga sertust. Kuulame järgnevalt üht tookord heli plaadistatud laulu Kolga-Jaani lauliku Marie Sepa esituses. Haruldaseks materjaliks meie rahvaluulekogudes on samuti tol korral jäädvustatud pulmalaulud tõstama Mess lauliku Henrik Janssoni esituses. Tol ajal leidus Felgaa mitmeid häid pillimehi. Herbert Tampere meenutab. Ori meisterlik viiuldajaid ja kanneldajad nagu tovi mehed, Mart männimets ja Mihkel Toom. Veel oli mitmeid Torupilli Hiiu kandlekarjapasuna ja parmupilli mängijaid torupillil näiteks Jaagup Gils, Kuusalust Jaan-Raul Mustjalast ja Aleksander maaker Hennostest. Nende pillide helid on nüüd juba tegelikus elus enamasti kadubliku läinud kuid elud laatidernadelis vadi edasi. Siin säilivad nad kui märgid veest rikkalt muusikakultuurist kuid on ühtlasi ka Olvaliseks ehitusmaterjalist meie tänapäeva ja tuleviku rahvusliku muusika loomiseks. Kommuniste kõrval asus Eesti rahvaluule arhiiv oma fondega musioloogiliselt läbi töötanud, koostama registreid, kopeerima tekste, süstematiseerime, koopiaid. Sellest jutustab Herbert Tampere. Siin polnud õieti kuskil eeskuju võtta. Doktor Oskar Loorits ütleb ise selle kohta võib-olla sobivate eeskujude puudumine meie arhiivis ise tööle ja korraldusele olnud mitmeti suureks kasuks. Teisi kopeerimata oleme loonud ise oma UV registrite kartoteekides süsteemi mis on sobinud hiljem mitmele muulegi arhiivile eeskujuks. Nimetame siin abisaajate osas Iiri, Rumeenia ja Leedu rahvaluulearhiive. Isegi vanad rahvaluulemustermaad nagu soome joondusid nii mõnestki töökorralduse lõigus meie asutuse järele. Loomulikult olid need suhted vastastikused. Plahulikult soodustas arhiivimaterjalide korraldamine ja süstematiseerimine ka nende laialdasemat kasutamist nii teaduslikuks otstarbeks kui loominguliseks tööks. Kuidas tekkis tolleaegsetel eesti heliloojatel kontakt rahvamuusikaga, sellest jutustab seltsimees Leistel. Tõtt-öelda heliloojad senini neid materjal ei olnud nagu kasutanutest, teame, et varasemad meeli loed, käisid neid korjamas, siin võib meenutada Johan Aavikut, Mart Saatriate süda ja teisi, nüüd aga sel ajal õieti vanemad tuntud heliloojad korjamas ei käinud. Küll aga alates sellest ajast peale, kui juba oli korraldatud materjali, tekkis mõningat huvi just loomingulisest seisukohast. Heliloojad hakkasid juba huvi tundma rahvaviiside vastu, et neid ühel ehk teisel viisil oma loomingus kasutada. Ei ütleks, et see huvi ehk algul oleks olnud eriti tugev, kuid mingisugune kontakt juba tekkis. Tol ajal Tartu heliloojatest mentaksin. Seda, et näiteks Eduard Tubin oma esimeses orkestris süüdist kasutab rahvaviise ka need ei olnud saadud ilma kontaktita rahvaluule arhiiviga. Villem Ta isegi külastas Saare ja Hiiumaad, et isiklikult lihtsalt korjata ja kuulda ka rahvaviiside ettekannet, on neid viise kasutanud peale muuga kratis mis praegu läheb teatrisse. Samuti aga tekkis võib-olla ühenduses nüüd rahvaviise korraldamisega nimelt rohkem õieti juttu nende ümber ja tundub, et kolmekümnendail aastail üldse elavnes huvi rahvaloomingu kasutamise eest kaasaja loomingut ja võiks öelda, et mitte võib-olla ilma selle kontaktita ei ole loodud isegi Eino Elleri hästi tuntud 13 pala klaverile. Märgiksin veel Eduard Oja, kes ise käis korjamas muide ka Kihnu saarel ja selle tõttu paratamatult tekkis juba otsene kontakt kasutada seda materjali loomingust või siis võiks öelda, see avaldas mingisugust mõju tema üldisele loomingu karakteri. See muutus tõepoolest rahvalähedasemaks. Lisaks kõigele eelnevale kujunes Eesti rahvaluule arhiiv silmapaistvaks teaduslikuks asutuseks. Suurt tööd tehti materjalide publitseerimise ala, milliseid tähtsamaid väljaandeid võiksite nimetada seltsimees Tampere. Arhiivitoimetuste seerias leidus 14 numbrit peale selle üks vana kandleköide. Oli välja antud Pilletajani rahvapärimuste selgitaja, üheksa numbrit koostatud kaks koguteost ning kolm aastat oldud rahvusvahelise ajakirja ACTA etnoloogika, kaasväljaandja ja toimetaja. Väljaannete vahetuse läbi liitus arhiive tihedamalt ka laialdase folkloristide perega. Teistest maades tuleb alla kriipsutada, et kogude koondamisega Eesti rahvaluule, arhiivi ja nende täiendamise ja korraldamisega loodi õieti alus Eesti rahvaluuleteaduse arenemiseks selle nõudlikumaks mõttes. Kuigi kodanliku aja folkloristika-le ja iseloomulikuks jooneks objektivism, rahvaluule ja ühiskonna arengu mitmeti ebaõige seostamine avas rikkalike materjalide läbitöötamine arhiivis ja elava rahvaluule tundmaõppimine rahva keskel ometi mitmeid uusi teaduslikke perspektiive. Millised olid üldse Eesti rahvaluule arhiivisuhted, teiste riikide folkloristikaasutustega? On tõsi, et niisugused rikkalikud rahvaluulekogud lagunedes eestlastel on juba ammust aega äratanud suurt tähelepanu. Ja seepärast äratas ka Eesti rahvaluule arhiivi asutamine suurt huvi kõigis maades, kus süstemaatiliselt tegeldi rahvaluule kogumise ja uurimisega. Suur osa maailma nimekamant kaasaegset folkloristide käis meie tööga oma silmaga tutvumas. Siin käis ka nooremate põlvkondade esindajaid ja teisi teadlasi. Eesti rahvaluule arhiivi külalisteraamat näitab, et 1927.-st kuni 1940. aastani käis väliskülalisi kogudega tutvumas üle 350 inimese kahelt 10-lt maalt. Wolfgang Steinitset Berliinist krooni seedaelat nihemit ja Haaviot Helsingist, Korol paid Budapestist, Ader, Taylorit Chicagost ja nii edasi. Veelgi suuremat tähtsust omas see rahvaluuleline materjal, mida Eesti rahvaluule arhiivist telliti paljudesse maadesse. Võrdlevates uurimustes kasvas Eesti materjali osatähtsus silmapaistvalt. Vahemärkusena nimetame, et mitmed nimekad välismaade folkloristid, nagu näiteks hollandlane fyys ja norralane liis liid õppisid ära eesti keele, et eesti folkloori-le vabalt ligi pääseda. Väljaannete ja materjalide vahetus oli intensiivne mitte ainult kodanliku maailmaga, vaid ta Nõukogude Liiduga. Igatahes kirjandusmuuseumi koosseisu minekuks. 1000 940. aastal. Esimesel nõukogude aastal oli rahvaluule arhiivist kujunud tõsine teaduslik asutus, milles oli võrdselt tähelepanu pööratud kogumisele. Temast oli saanud silmapaistva tasemega ja rahvusvahelise nimega folklaristlik instituut. Edukalt alustatud tööd katkestas sõda. Kuidas suudeti meie hinnalised rahvaluulekogud hoide hävingust ja Saksamaale viimisest. See oli võimalik ainult tänu arhiivitöötajate, eriti et Richard Viidalepa ennast algavale hoolele ja isiklikule viibimisele kogude juures. Asi sai alguse sellest, et 1943. aasta sügisel tookordne Eesti rahvaluule arhiiv, mis sisaldus ülikooli filosoofiateaduskonna le tõsteti põlisest asukohast välja sest seda maja nõuti Saksa sõjaväele. Siis sai lõplikult selgeks, et meie rahvaluulevarad tulevad võimalikest sõjakahjudest hoidumiseks viia kuhugi kindlasse kohta mõnda maa asulasse. Rahvaluulevarasid paigutati siis kolme kohta Elva lähedale Aru mõisa, kus olid valvuriteks Mart Lepik, Herbert Tampere lustivere mõisa keldrisse Põltsamaa lähedal, kus valvuritega Olga Jõgeval ja Salme Lõhmus ning kõige tähtsamad originaal kogub Pilistvere kiriku eeskotta, mis oli võlvitud ruum ja ilma akendeta sinnasamasse niidi varjule. Ka tolleaegse eesti keele arhiivi kogub ja Pilistvere kirikusse ning kabelisse evakueeriti tookord õige palju ka Eesti Rahva muuseumi etnograafilisi esemeid. 1000 944. aasta sügisel viidi Eesti rahvaluule põhivarad ning eesti keele arhiivi ja emakeele seltsi murdekogud edasi Läänemaale. Seekordne minek oli raudteel ja oli ühenduses mitmekordse ümberlaadimisega. Sõideti võhma jaamast Balile jaama. Suuri raskusi oli autotranspordiga. Siiski jõudsime septembri esimesel dekaadil liini koolimajja, mis kujunes meie kõige tähtsamate ainekogude viimaseks variandiks sõja päevil. Nõukogude võimu taastamine Läänemaal kullamaa vallas algas 25. septembril, kuid olude stabiliseerumine kestis siiski tükk aega. Valvuritel jäi üle ainult oodata ning taludes tööl käia, et igapäevast leiba saada. Oktoobri lõpupoole sai meile teatavaks, et raudteed juba töötavad ning on võimalik hakata Tartu tagasi minema, nagu tuleku puhul, nii seekordki oli erilisi raskusi transpordiga. Meil tuli kohalikude täitevkomitee töötajate kaasabil hankida küladest hobuveokeid, seega oli siiski võimalik küllalt kiiresti need materjalid, mis Tartust kõige kaugemale viidud, ka siiski nagu kõige esimesena tagasi tuua ja just nende kohalesaabumise tõttu oli võimalik paari kuu pärast juba Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond kasutajatele avada. Võibki märkida, et nii nagu algul oli kavatsus just need kõige tähtsamad materjalid võtta isikliku hoole alla Ja kuhugi maha jätta ja need ka Tartu tagasi jõudes koos endaga sinna tagasi tuua. Etniga toimus.