Saatesarjas avalikud asjad oli 13. jaanuaril eetris saade, milles me arutasime kesklinnas asuva süda Tatari tänava kvartali olukorda. Jõudsime selleni, et linnalooduse linnaökoloog, Loogia keskkonnakaitse seisukohalt oleks kvartal säilitamisväärne. Praeguste plaanide kohaselt, mis näevad ette rajada sellesse kvartalisse Lenini puiestee pikendus ja Estonia teatri uus hoone, on see kvartal laias osas mõeldud mahavõtmisele ja keskkonnakaitse seisukohalt ei ole see päris õige. Me jõudsime selles saates ka selleni, et kultuuriloo ja arhitektuuriajaloo seisukohalt see asukoht teatrihoonele selles kvartalis ei ole võib-olla päris viimseni läbi mõeldud. On olnud eriarvamusi arhitektide ringkondades, kultuuriringkondades, ka rahva seas meie linna täitevkomitees. Täitevkomitee esimehe asetäitja Tiit Nuudi eestvõttel on samuti viimasel ajal mitmel korral koos istunud asjaosaliste inimeste ring, kus samuti on püütud kaaluda alternatiivvariante teatriprojekti ümber. Me jätkame teemat täna siin laiemas juturingis. Kuulaksime teiega koos kõigepealt meie mõtetele hakatuse saamiseks ära need lindistuse lõigud, mis on mõeldud alustama seekordset saadet. Instituudi kommunaalprojekt peaarhitekt Ilmo Liive teie alluvuses on tehtud Tallinna linna puitasumite uurimisi, sealhulgas ka süda tänava kvartali arhitektuurilist. Uurimist kommunaalprojekt sai tellimise linna elamute valitsuselt õnnetu kuupäeval, 13 märts aastal 86 tellitud niinimetatud süda Tatari tänavate rajooni puitelamute arhitektuurajalooline uurimine. Selle tellimisest on esimene poolvalminud. Tööd koostab kunstiajaloolane Nerman. Tänaseks on tellijale üle antud esimesed kaustad, mis sisaldavad ülevaatusi, ilmentariseerimisi ja fotomaterjale. Järgmiseks etapiks on makro ja microsoft tuuri uurimine selles rajoonis seletatult see tähendab seda, et uuritakse rajooni kui terviku arengut alates mitu sajandit tagasi ja mikrostruktuur oleks siis üksikute kvartalite arengu uurimine etapiliselt. Kuidas need ehitused on tulnud, täitevkomitee seda tööd näinud ei ole, selliselt teda ei ole vaadatud ei linna peaarhitekti poolt ega linna arhitektuurinõukogus, seda tööd ei ole saanudki keegi aluseks võtta. Süda Tatari tänava kvartali juurde on asutud hoopis teistpidi enne kui ei olnud üldse aktuaalne teatripaigutamine sinna, tähendab teater oli mõeldud ju sellesse kohta, kus praegu juba ehitatakse raamatukogu tuli äkitselt esile vajadus teatril leida koht. No ilmselt teatrikoha leidmine on tunduvalt raskem. Kui raamatukogu koha leidmine oleks olnud igal juhul süda tänava kvartalis üleskerkinud probleemid näitavad, seda olukorda ei osatud õigeaegselt Te hinnata. Kriitika arvamused, elanike arvamused, ka meie töö näitavad alles takkajärgi süda tänava kvartali väärtust kahjuks takkajärgi mitte nii, nagu on loomulik projekteerimise järjekord, algul uurimine, siis järeldused, siis projekteerimine, kõige suurem üllatus, mis tuli välja, ei ole ka praegu uuritud süda Tatari tänava kvartali hoonestuse tehnilist seisukorda, mis on nagu põhitingimus üldse, et alustada ühe kvartali rekonstrueerimist. See rajoon on ehitatud hiljem kui lilleküla, kui kalamajarajoonid. Kui kalamaja näiteks on tatud enamuses tööliste üürikorter tariteks suhteliselt odavalt ehitatud, siis süda Tatari tänava kvartal on ehitatud rikaste haridust inimeste poolt enda elamuteks ja seetõttu ongi võib-olla sinna tulnud väga palju Euroopast nii-öelda arhitekt tuuse väärtusega detaile, ahjud, uksed, aknad, surused, kõik need asjad, mis moodustavadki ühe arhitektuurse väärtuse. Mina kujutan seda kvartalit sellisena ette, et ta peaks säilima linnapildis, kandes edasi just neid väärtuseid, milleks Ta ehitati, ma ei kujutaks üldse ette, et süda tänavakvartalit tabaks sama saatus, mis keldrimäge. Siis me oleme kaotanud Tallinna kesklinnas jälle ühe omanäolise rajooni. Kui me puitasumeid võrdleme, siis muidugi tema arhitektuurne väärtus on uuringute järgi võrreldes teisi palju kõrgem. Ma siiski kujutan ette, et see rajoon võiks säilida Tallinna keskel oleva väikse nõmme taolise rajoonina seal olevat parema arhitektuuriväärtusega majad on võimalik säilitada, rekonstrueerida eriti hea, kui neid saab rekonstrueerida sellisteks, nagu nad olid suuri korterid omavateks need välja anda kas siis kunstnikele, ateljee tega või sellisele elanikkonnale, kel on õigus ja võimalus neid ekspluateerida. Retuuse väärtusega kindlasti see miljöö, mis nende majade ümber on kõrge haljastus, väiksed aiad annaks seal olevale elanikkonnale tööjõu taastootmise seisukohalt omaette väärtuse. Loomulik, et halvem elamispind tuleks ümber ehitada, kuid säilitades selle rajooni nii-öelda arhitektuurse miljöö praeguse industraalse Ehitus meetodiga. Neid arhitektuurseid detaile, seda arhitektuurset rikkust praktiliselt taastada enam ei suudeta. Segas, säilitatakse või lammutataks. Minu ümber on praegu riikliku projekteerimise instituudi Eesti projekt kolm meest, kes nii või teisiti puutuvad kokku oma töös kesklinnaplaneerimisega, meie puitkvartalite väärtuse mõtestamisega nendesse edasi ehitamisega. Arhitekt Toivo Kallas. Mina olen eelarvest Herbert Kotkas, Ülle Pihlak, teadussektori juhataja. Praktilisel tasandil kehtib otsus süda tänava kvartalisse paigutada Estonia teater rajada Lenini puiestee pikendus. See samm põhineb ideel Eesti NSV 50.-ks aastapäevaks ehitada välja paraattänav. Põhimõtteliselt ei ole Lenini tänava pikendus võib-olla vale. Sellepärast linnakeskus. Peab kuhugi arenema. Tallinna suurusel linnal peaks olema oma peatänav ja kesklinnas ikkagi valdav enamuspuuelamutest tuleb lammutada varem või hiljem. Ja kui me nüüd ühelt poolt räägime sellest süda tänava kvartalis on väärtuslikud puuhooned ja siia peaks looma mingi arhitektuurilise kaitseala siis peaks spetsialistid siin täpselt ütlema, kas näiteks kassisaba piirkond või mingi teine puuelamute piirkond on väheväärtuslik, kus võib teostada ulatuslikke lammutus ja asendustöid. On ka mingit majanduslikku arvestust peetud, kuivõrd toob kahju süda, tänava elanike ümbermajutamine. Kui me arvestame sisse kõigi nende perekondade ümber paigutamised, uute korteriehitamised, vanade hoonete lammutamised, vanade hoonete endi maksumused, kommuni, operatsioonide maksumused siis üks, kaks ja pool kolm miljonit tuleb küll ära see kolm miljonit ta siiski tuulde visatud raha osa hooneid oli seal tõesti sellises staadiumis, kus elanikud tahtsid välja minna, aga paljud umbes 200 perekonna sealt ära minna ei taha, siis nende kallal teostatakse tõesti vägivalda ikkagi oma kodust äraviimine ikka. Siin tekib niisugune otsene vastuolu elanikkonna sotsiaalsete aspektide ja teiselt poolt siis linna nii-öelda paraatlik vajaduse vahel. Linnakeskuse väljaehitamise huvides tuleb lammutada suhteliselt paremaid maju, samal ajal kui näiteks süda tänavast veidikene lõuna pool on herne tänav, kus on tõelised tööliskasarmud, mille elanikud tõesti pikisilmi ootavad lammutamist. Nüüd mis puutub teatrisse, siis ilmselt on põhiviga selles siin, et asukoht, Dade valikut ei tehtudki, vaid see nii-ütelda määrati ära need, kes otsustasid. Nad ütlesid niimoodi, et kes meie poolt valitud või määratud asukohaga ei ole nõus, need on kultuurivaenlased ja jutul lõpp. See on muidugi raske küsimus tänava vajalikkuses, küsimus on minu jaoks selles, et millise hinnaga seda tänavat tehakse, millised on need hoonete mahud, kui liigendatud need on ja kuivõrd nad võimaldavad haljastust säilitada ja nagu meil on, rahuldatakse nagu ühepäevavajadusi. Kummalisel viisil mitu konkurssi, nagu segunesid, tehti raamatukogu konkurss, siis järsku leiti, et raamatukogulik asukoht ei sobi. Varem oli toimunud 72. aastal Tõnismäele teatri Estonia uue hoone konkurss, aga siis järsku otsustatud. D vahetada need kohad, et need on sellised kummalised kiirustavad otsused, et võib-olla raamatukogul on praegune koht parem, aga sel hetkel ei kaalutletud läbi küllaldaselt Estonia uut võimalikku asukohta. Variante siiski oli, aga need olid ainult Eesti projekt tipptasemel tehtud variandid. Ja minu arvates oleks tol korral pidanud toimuma mingisugune asukohtade valik, kui konkurss, kus oleks lihtsalt püütud leida võimalikult head asukohta. Kuna sellel teatril on suur mass ja temal on sellel Tõnismäel väga vähe häid vaatesuundi, siis ma arvan, et see mõeldavaist asukohtadest kahtlemata ei ole parim alternatiivsest lahendustest. Mul on väga kahju, piisavalt ei tegeletud Estonia rekonstrueerimiseks TEMA olemasoleval kohal on raske seda tunnistada üldse, et ollakse valmis vana traditsioonidega hoonet maha jätma. Juurdeehitusega lahendamise on eriti võimalikuks teinud teises maailmasõjas välja kujunenud olukord. Teater ise oli purustatud ja teatril arhitektuurselt ehtsaid fassaade peaaegu ei säilunud. Ma siin üldse ei tee vähimatki etteheidet arhitekt Kotlile, kes omaja nõuete tingimustes, kus temal olid seatud ranged piirid, kus näiteks juugendstiil oli momendil põlu all et ta teatrihoone rekonstrueeris mõnevõrra stiilselt erinevana esialgsed. Seda ma vihjan ainult selleks, et kõigile tuletada meelde teater. Algselt ei ole olnud selline Pärnu maantee poolne teatrisse, sein ei ole olnud selline, seda on korduvalt ümber ehitatud. Ümberehituslahendusi on projekteerinud ka teatri 27. aastal arhitekt Berna jooniste järgi sinna kaks korrust peale ehitatud. Nüüd on ta eks ole ehitatud hoopis Pärnu maantee poole edasi, kui me nüüd ütleme, et me lammutame sellesse Pärnu maantee poolsesse olemasolevasse seina keskossa augu ja korraldame näiteks konkursi, et kuidas sinna parimalt võimalikul viisil juurde ehitada. Inimesed ütlevad, kuulge te lõhute selle hoone ja kas see on ikka ilus, mida te teete. Aga unustavad, et me hävitame ju teisel juhul palju rohkem hooneid, näiteks seal süda tänava piirkonnas, me räägime puumajadest, aga keegi ei ole nagu vihjanud, et lammutatakse väga heas korras olev 32.-st aastast pärinev elumaja. Me lammutame isegi Kalevi spordihoone. Ma üldse ei sea kahtluse alla selle kollektiivi võimekust. Kas praegu teatri kallal töötab, praeguses staadiumis, ma kujutan ette, et alternatiivne võrdlus, variant selle kohta võiks olla koostamisel sama kollektiiv isegi oleks võib-olla parim seda proovima. Jätkame oma mõttearendust siit ja ma paluksin, teeksime kõigepealt ühe niisuguse demokraatliku tutvumisringi, nagu me siin koos istume, kuna on tegemist kuulatava kanaliga, et inimesel oleks mingil määralgi võimalik isikut ja häält kokku viia. Tiit Nuudi, Tallinna linna täitevkomitee aseesimees. Tiit Tomiste arhitekt ja süda tänava elanik, Jüri Martin Teaduste Akadeemia Tallinna botaanikaaia direktor, Ilmo Liive, kommunaalprojekti peaarhitekt Malle Meelak, Eesti projekti osakonna arhitekt Peep Jänes, Eesti projekti arhitekt. Jürjo oma Tallinna peaarhitekt Athaigi arhitekt Ants Sõber, Estonia teatri direktor Ilmar Moss, kultuuriministri asetäitja Mati Klooren linnanõukogu alates ja kultuurikomisjoni esimees Ignar Fjuk siin loominguliste liitude kultuurinõukogu esimees. Jaan Eilart ma olen Eesti looduskaitse seltsi esimehe esimene asetäitja. Seekordses lindistuses me ei peatu pikemalt nendel linnaökoloogilistel aspektidele, mis süda tänava kvartali hindamisel kõne alla tulevad, kuid ma paluksin siiski täienduseks sellele materjalile. Lühidalt Jüri Martin, Jaan Eilart seisukohti, miks linnaökoloogid keskkonnakaitsjad on pidanud vajalikuks kaitsta seda. Ma ei sea kahtluse alla sugugi teatrivajadust ja niisugust hüsteeriliselt alternatiivi ei ole tarvis üldse püstitada, küsimus on ju sootuks teisel pinnal. Kui me räägime teatrist kui kultuuriasutusest ja teatritegevusest kui meie kultuuri lahutamatuste osast, siis paluks teadvustada seda, et, et loodus- ja keskkonnahoid on täpselt samuti kultuuri osa, mitte üks gramm ei vähem ega rohkem. Paraku on olukord nii, et kui see keskkond meil käest ära läheb, siis ei ole ka kellelegi enam teatrit tarvis, siis meid lihtsalt enam ei ole. Tallinn on Nõukogude Liidu linnade hulgas oma keskkonnaseisundi poolest mitte parimate killast, pigem vastupidi. Ja kui meil on keset linna võimalus säilitada seal olemasolevat haljastust, tegu on ju elusa süsteemiga elusorganismidega mitte ühe, vaid sadadega. Pealegi on siin tegemist väga rikkaliku taimestikuga selles piirkonnas ja tõepoolest niisugused noh, jõumeetodil paika pandud asjad tekitavad hämmingut, arusaamatust ja tõenäoliselt ei oleks meil vaja praegu üldse õiendada ja ka oma närve rikkuda, kui see oleks läbimõeldud nii omal ajal, nii nagu seda vaja oli teha see miljöö, mis on, seda on põlastavalt nimetatud agulimiljöö, eks ma ei leia, et agulimiljöö oleks kesklinna, mille eest halvem ja miks me siis peame kesklinnas olemasoleva väärtusliku haljastuse likvideerima. Ma ei näe selleks praegu mingit eriti kaalukat argumenti peale selle, et öeldakse, et teatrile teist kohta ei ole. Viidatakse agulimiljöö-le teistest maadest, teatavasti agulimiljöö selles meie mõttes on praeguse kõige suurem luks. Ma arvan, et kui Estonia teatri asukoht oleks raudselt õigesti mitmete alternatiivide võrdluses maha pandud siis võiks selle nimel veel suuremaid ohvreid tuua, kui siiamaale jutuks on olnud. Aga kõige halvem on just see, et seda veendumust ei ole selle Kadrioru pargile täiesti võrdväärse haljastu. Selles piirkonnas võiks ohvriks tuua äärmisel juhul alles siis, kui tõesti meil on selge, et me kõik teised variandid oleme läbi töötanud, viletsamaks pidanud, nii imelik kui see on, et seda Tatari tänava piirkonda, mida me ise peame jah, mingiks halvustavalt aguliks külalised pildistavad, vaatavad erilise naudinguga vähemalt samasuguse naudinguga nagu Meie Tallinna Toompead. Ma võin seda kinnitada lihtsa asjaolu tõttu. Tatari tänav 15 asub rahvusvahelise looduse loodusressursside kaitseliidu Ida-Euroopa komitee peakorter. Selget külalisi väga palju ja sageli on külalisi raske tuppa saada, sest et hulka aega nad enne tahavad ümbrust pildistada, eriti kui need kevadised hobukastaneid seal õitsevad veel ja, ja tõeline idüll on Tallinna südames suudetud säilitada. Ma arvan, et me anname õige lahenduse kogu probleemile alles siis, kui tekib mitte ainult Tallinna terviklik kultuurikontseptsioon, vaid see peaks tekkima terve Eesti osas, millises prioriteetide järjekorras me peaksime midagi ette võtma selleks et järgmist ettevõtmist jälle mitte hakata vanduma, et me eelmise panime maha isoleeritult, mõtlemata kõikidele teistele asjadele tuleks väga kiiresti luua üks niisugune töörühm, kes töötab välja selle kontseptsiooni majanduslikus kui ökoloogilisest, kultuuri kui tervikut arendamas plaanis kogu Eesti jaoks. No ma räägiks nüüd nii vaheldumisi kui elanik ja kui arhitekt kui elanik ma mingil juhul ei ta süda tänava kvartalist ära minna. Nüüd see diskussioon on praegu, mul on kogu aeg ühepoolne, ajakirjandus on olnud juba kolme aasta vältel avatud ainult selle süda tänava kvartali hävitamise poolt ehitusmaksumuste koha pealt 20 miljonit. No see on esialgne hind, ma kardan, et see läheb üks, 30 miljonit elanikku, ümberpaigutamine tähendab uued majad nende jaoks. See on oma kolm miljonit, 33 minutit. Kalevi võimla uus ehitamine, kolm minutit, no ütleme, 36 miljonit, kas me oleme nii rikkad praegu? Ega raha siin võib-olla ei olegi nii tähtis tõesti ehitusvõimsus, kui palju me suudame ehitusmaterjali siia panna? Raamatukogu ehitus näitab, juba tekkisid varustushäired siin paljudel ehitustel, nii tsemendiga, raudbetooniga kui Estonia teater praegu nüüd laiendada olemasoleva baasil võib-olla saali ruumi, mitte suurena, lavaklomp kompleksi on vaja suurendada, kindlasti on vaja suurendada ja selle jaoks teha mingisugune tõesti mitme loomingulise kollektiivi poolt tellitud töö. Siin on variantide valikuga tegeleb praegu praktilist ainult üks kollektiiv. Sinna oleks vaja haarata ka teisi, ütleme ehitusspetsialistidele üldse mitte mingisugust. Praegu häält kuulda ei ole olnud, pott on just selle ehituse seisukohalt, mis on ikka niivõrd suur objekt kogu Eesti tühjaks. Nähtavasti ei ole teadlikud sellest, et Estonia teater on uue maja ehitamist taotlenud 30 aastat või veidi rohkem. Me alustasime kogu seda probleemi tõstmist juurdeehituse võimalikkuse uurimisest. Ka meile, Estonia teatriinimestele on oma maja väga armas ja me ei taha temaga sidemeid sugugi mitte katkestada ja ma arvan, et nende katkega siis, kui uus maja tuleb ja ta võib-olla vana Estonia ja võib-olla uus Estonia maja uut maja on meil tarvis selleks, et saada suuremat normaalsete mõõtmetes saali ja normaalsetes mõõda mõõtmetes lava. Praegused lavatingimused ja akustika on vastunäidustatud ooperitegemiseks, seal teatro neetud draamateatriks. Tuletame meelde ajalugu. Aga kas te teate ka, kui palju meie lauljad on oma hääli kaotanud sellest majast? Teine asi, meist lähevad mööda kõik kuulsamad kollektiivid, meil ei ole Tallinnas kuskil niisugust maja, kus oleks võimalik neid vastu võtta. Nüüd kui me räägime veel saali juurde ehitamisest suurema saali juurde ehitamisest. Esiteks arhitektuuriliselt seal tekib niisugune hübriid, see ei tule kõne alla, maja on arhitektuurilise mälestusmärgina kaitse all. Ilma kaitse inspektsiooni loata ei tohi seal mitte midagi teha. Peale selle, kui me kujutame ette, et rakendame selle kontseptsiooni, mis siin välja pakutakse, et vaheehitusest tuua sisse ja seal taga oleks siis saal ja lava Pärnu maantee pool. Esiteks tehnoloogiliselt ei ole seal soodsat lahendust, nii olemasolevat riaatri ekspluateerimiseks kui kaua teatri ekspluateerimiseks. Teiseks me paneme teatri seisu kolmeks kuni neljaks aastaks. See tähendab Me likvideerime Estonia teatri praktiliselt ei ole võimalik anda teatrile normaalset tööd siinsamas Tallinnas, nii et juurdeehitusest ei ole mõtet rääkida. Kui te oskate pakkuda välja mõnda paremat paika, kuhu teda panna, siis on võimalik seda arutada. Kui lubate, ma ütlen välja kultuurikomisjoni seisukoha. Linnarahvasaadikud arutasid Ildi Peeter Liivi saadetud kirja, kus ta tõstis üles selle sama probleemi. Kultuurikomisjon leidis, et uus ooperiteatrihoone tuleb ehitada ja see tuleb ehitada linna tsentrumis. Olemasolevale Estonia ooperiteatrile juurdeehitust teha ei ole mõtet. Ja kolmandaks, kuivõrd Need on arhitektuuriline, keskkonnakaitsealane ja nii edasi uurimine olnud puudulik süda Tatari tänava rajooni teha täiendavaid uuringuid. Ja kui on võimalik leida linna tsentrumis alternatiivne paik uuele ooperiteatrile sisse leida, kuid samas selle uue paiga leidmine, ümberprojekteerimine ja kõik muu siia kaasnev lükkab niigi kauaoodatud ooperiteatri ehitamise edasi kuskile sinna kaugusesse, mis on juba kindlalt järgmine sajand. Ettenähtud vahendid, mis ja võimalused, mis meil praegu on, lähevad praktiliselt kaduma, sest meil ei ole nii kaugele ette valmistatud ühtegi muud suurt kultuur, kultuuriobjekti. Laiem üldsus võib-olla ei tea finantseerimiskorda niisuguse suurusjärguga objektid, nendele eraldatakse kapitaal mahutuse limiidid, antakse luba Moskvasse, on üleliidulise tähtsusega kategooria. Loobudes sellest, et me ei suuda toime tulla selle ülesande täitmisega. Me loobume praktiliselt võimalusest neid vahendeid kasutada. Ühe objekti arvelt midagi muud ehitada ei saa ja sellepärast ei maksa tunda muret ka selle üle, et mingit spordiehitised jäävad ehitamata. Teatri või või kunstimuuseumi arvelt seda ei ole. Ignar Fjuk, palun. Kultuurinõukogus me oleme nende teemadega olnud algusest peale seotud, enne seda teati otsesest lahendamist, on meie nõukogust läbi käinud tõesti selline märksõna ehitusvõimsused, on ju teada, et raamatukogu on üsna palju vabariigist võtnud ära nii ehitajaid, spetsialiste kui ka ehitusmaterjalide pärast, on teatud raskused, kuid ma arvan, et selles suhtes me peame vahel olema tõesti üle väiksest popsilikkusest ja osata hinnata rahvusürituste kogu kaaluja väärtust. Teine küsimus, mis alati kultuurinõukogus oli päevakorras, oli, mis saab vanast Estoniast. Ja nüüd viimases kultuurinõukogus just nimetati sellist meest, kes võiks olla uus Paul Pinna, nii nagu tuli Panso, kes tegi noorsooteatri ja Baskin, kes tegi vanalinnastuudio nii-ehk tuleb uus Paul Pinna, kes teeb sinnasamasse vana draama Estoniasse ühe uue teatri asu. See probleem on tõesti terav ja ma arvan, et kui me nüüd lõplikult otsustame ära uue balletiteatri küsimuse. Me peame formuleerima juba tolleks ajaks ka ära vanad teatri saatuse ja sellel peavad olema täielikud garantiid, mida siis kultuurinõukogu otsustas. Leiti, et ei ole otstarbekas katsetada olemasoleva teatri juurdeehitamist. Praegune territoorium Lenini puiestee läbimurdega oleks kõige arvukam ka linnakultuuri tsentrumis. Asukoht. Peaks korralikult uurima ära kommunaalprojekti ekspertiisi hinnangu. Jäta täpse asukoha küsimuse spetsialistide otsustada, toetada seni teatri asukohta ikkagi Lenini puiestee läbimurdele. Kultuuriministeerium ei ole raamatukoguja teatriplatside vahetamisel kapriissed. Kultuuriministeerium usaldas täielikult spetsialistide just ehitusarhitektuurialaspetsialistide arvamusi ja kui tuldi välja ettepanekuga panna raamatukogu sinna ja teatab teise kohta, siis meie ei leidnud mingeid põhjusi olla sellele vastu. See on esiteks, teiseks siin öeldi, et kellegi poolt kuskil kabinettides ja üldse pole varianti kaalutud. Siis tol ajal, kui otsiti raamatukogu koht, kui mu mälu ei peta, oli seitse kohta südalinna tsoonis, kusjuures mindi juba üsna kaugele südalinnas otsiti ja uuriti neid kohti väga hoolikalt, nii et raamatukoguga seoses tehti see staadium juba ära. Ja nüüd, et teatri puhul ei tehtud sedasama manipulatsiooni, noh see on juba teine asi. Ma paluksin nüüd arhitektide sekkumist siiski veel just nende samade alternatiivvariantide seisukohalt. Palun, Malle Meelak. Tundub küll mulle ja ka paljudele minu kolleegidele, kellega me oleme rääkinud, et siin seltsimeessõber seltsimees mos väga kirglikult põhjendasid, et ei ole mingit mõtet teha juurdeehitust, ma ei mõtle mitte ennast, vaid ütleme projekti või proovida seda, et see on juba läbi mõeldud. Aga siiani see on ikka ainult ühe tudengi töö baasil. Minu arvates peaks siiski praegu projekteerimises Kauks vahe tekkinud seda ära kasutama kas või ideekavandite alusel. Kas see peaks olema tellitud kolmelt neljalt viielt nimekalt, arhitektilt, võimekatelt inimestelt? Ma isegi usun, et tellituna oleks, sellel võib olla mõtet rohkem, aga see oleks juba sellepärast vajalik. Et isegi kui tõepoolest on näha, et me rikume täielikult oma praeguse Estonia, et tal ei, ei ei ole võimalik mingeid varianti leida, et sellisel juhul oleks kõigil selge, et tõesti, et seda on püütud, on katsetatud proovid, et sellest ei ole midagi tulnud, see ma usun, et oleks vajalik küll, võib-olla Peep Jänes ütleb oma arvamuse. Kas ma olen ka tasapisi omal ajal mõelnud selle üle, et mis selle vana Estonia või praeguse Estoniaga üldse oleks võimalik ette võtta ja kas on see üldse mõeldav? See tekkis kõigepealt siis, kui Eesti projektis oli välja kuulutatud uue Estonia teatri konkus, mille vilju me neid siis nagu lõikame selles mõttes, et oleme jõudnud natuke ummikusse. Sellega seoses oli esimene mõte kohe see, et miks just sinna, vaid et võib-olla peaks üritama tõesti seda vana teatrit nagu ümber kohendada uutele vajadustele, kõik algab ikkagi sellest peale, mida me tahame saada ja kui suur see on, mida me tahame saada. Kui me tahame juurde ehitada uue lavakompleksi. Kui me tahame saada niisuguse saali, mis on kaasaja muusikateatri akustika nõuetele igati vastav, siis juurdeehitus moodustab vana hoonega võrreldes juba suurema osa. Lavatorni kõrgus saab olema suurem kui kummalgi põhimassil praegusest Estonia kompleksist on mul tekkinud kindel tunne küll selles, et sellega me läheme kallale. Ma ütleks Tallina selle sajandi kõige silmapaistvama. Leia lõpuni viidumale arhitektuuri mälestusmärgile, mis on ühtlasi ka kultuurimälestise märkme, molutaks ta oluliselt ära. ADO õige praegu me keskendume kogu selle raske probleemi ühele tahule, mis puudutab nüüd teatrit, aga tegu on ikkagi linna ehitamisega kesklinna väljaehitamisega, mis on varem või hiljem vaja ikkagi viia sellisele tasemele, mis oleks meie pealinna vääriline. Me ei ole praegu ju nii rikkad ja me ei saa ilmselt kunagi nii rikkaks, et meil sellist elitaarset kvartalit, mis tõesti oleks seal setele elanikele tõepoolest suurepärane elamispaik, et suudaksime seda säilitada lõpmatuseni, kui leiduks mõni alternatiivne variant kusagil mujal. Me saaksime vast edasi lükata selle probleemi lahendamist. Aga lõpuni Lenini puiestee läbimurret edasi lükata ei saa. Kui oleks võimalik Lenini puiestee pikendus teha ilma teatri asukohata seal siis tõenäoliselt oleks võimalik rohkem säästa süda tänavakvartalit. Kahtlemata oleks seda võimalik nüüd rohkem säästa, aga ega see miljöö seal ikkagi sellisena säiliks, ta uusehitustega muutub väga suurel määral ja siis me kaotame ikkagi suurepärased teatrikoha ja see võit on tunduvalt väiksem. Peaks rääkima sellest, mida linna kesklinna detailplaneerimine nagu ette nägi. Jüri Jaama ütleb selle ära. On selge, et Tallinna linnakeskus on jäänud väikseks, tuleb laiendada, kesklinna detailplaneerimine ei ole lihtsalt kellelegi kuskil kabinetis välja mõeldud töö vaid sellele eelnes rida tingimuste kogumisi, sealhulgas ka kommunaalprojekti tingimused ka süda tänava kvartali kohta. Need tingimused, mis praegu välja tuuakse, on võrreldes nende tingimustega, mis olid kasutada tol ajal projekteerijatele hoopis teistsugused. Need on täpsustunud võib-olla tsoon ajaga seotud, et hakati tegema hoopis täpsemat tööd. Kuid omal ajal siiski projekt koostati, võttes arvesse sellel ajal välja antud tingimusi. Nii et see töö, mis Eesti projekt välja pakkus teatri asukohaga Pärnu maantee süda tänava piirkonda arvestades juba vajaliku Lenini puiestee pikendust ei olnud mitte juhuslik võime siis ainult arvestada seda, mis me toome Tallinna kesklinna, sealhulgas ka kultuurikeskuse kultuuriobjektide paigutamisel kesklinna ohvriks on need ohvrid, need suuremad kui need vajadused, mida meie kultuur, mida Tallinn tervikuna vajab. Vaat siin on jälle võib-olla väärtustamise küsimus, kui me nüüd peaksime õigeks seda, et ka linna arenduslikus plaanis selle kvartali miljööd säilitada, sinna ehitada vastavalt sellele. Ta oli mõõtmetele. Kas me siiski tahame väita, et meie praeguste töövõtumeetodite juures praeguse elamispinna arvestuse juures praeguste nende suundade juures, et kui palju elanikud oleksid nõus kasvõi ise taastama neid, seal on rikkalik elamispind? Kas me neid kaalukauss siiski praegu õigesti kaalumata ilmuleerija? Praeguses olukorras on paika pandud Ministrite Nõukogu määrus ja ametiühingute nõukogu määrus. Isegi võib teile öelda, et number 631 11, detsember 87 mis reguleerib sellise kvartali nagu süda tänava, Tatari tänava kvartali nii-öelda õiguslikku olukorda Tallinna linna piiris just eila, ma lugesin seda väga tähelepanelikult ja seal on öeldud, et sellised kvartalites olevat majad, mis on kõlblikud, tuleks anda elanikele välja nende poolt korrastamiseks. Need majad, mis lähevad lammutamisele, tuleb muidugi lammutada, nende asemele saab ehitada uusi miljöösse sobivaid maju. Kuid üks fakt on selgelt öeldud, et need elanikud, kelle majad tuleks miskil põhjusel lammutada, omavad õigust saada uusi kortereid selles samas rajoonis. Selleks nüüd peaks olema juba praegu lammutatavate majade asemele projekteeritud ehitatud uued hooned ja alles siis saab asuda teatri-le vajaliku platsi mahavõtmisele. See tähendab, et see on pikem etapp kui kolm-neli aastat, mida teatritegelased arvasid, et see uus alternatiivvariant nii-öelda nihutab diaatri saamist edasi? Ma kordan, see oli teatriinimeste arvamus. Projekteerijad ei ole oma sellist arvamust öeldud. Võib-olla see on lühem periood tingimusel, et seda alternatiivvarianti igal juhul töötab välja sama autorite kollektiiv, kes praeguseni tööd on teinud, see tähendab, neil on suur teadmiste pagas, mida nad saavad kergesti teistesse kohtadesse üle tõsta. Ma tahaks igal juhul toetada arhitekt Malle Meelaku seisukohta. Praegu tuleb kasutada ära projekteerimisolev, väike vaheetapp ja ilmselt leida alternatiivvariant, mis ei ole viis aastat edasi nihutada. Võib-olla on küsimus vabastabaviga. Ma pöörduksin siin täitevkomitee esindajate poole. Tiit Nuudi. Iga linna probleem tuleb lahendada nii, et kõik osapooled oleks samal seisukohal, kuid selleni jõudmine on tõesti väga keeruline protsess. Tänases vestluses me oleme jõudnud sinnamaani, kus päris üksmeelt ei ole. Võib-olla ongi see hea, sellepärast see võib-olla toob parema lahenduse meile. Kui Kesklinna detailplaneerimine valmis 83. aastal, siis autorite kollektiiv, raud, Ansberg, Jukk jõudsid minu arvates ühele toredale tulemusele sellega et esmakordselt pandi siis paika kesklinna kontseptsioon ja teine tulemus oli see, et täitevkomitee alustas selle kontseptsiooni väga kiiret elluviimist. No praegu on näha, et, et mitmel juhul võib-olla oleks võinud sügavamalt analüüsida neid probleeme, mida me sel perioodil ei näinud. Kuid siiski julgeks öelda, et needsamad ametkonnad, kes täna siin istuvad nähtavasti sel perioodil sirge seljaga, ei osanud välja öelda põhimõttelisi seisukohti. Ning seetõttu me lugesime nagu selle osa Lenini puiestee pikenduse ja süda tänava kvartali detailplaneerimise osa täiuslikuks. Kinnitasime selle projekti ära ja alustasime selle realiseerimist ja seetõttu me oleme täna jõudnud muidugi niisuguse olukorrani, et Lenini puiestee pikendus tuleb. Nüüd tekkis küsimus selles, kui suur paraatlikustel oleks, kui palju me suudaks siiski säilitada seda looduskeskkonna selles Poolas leidsime kompromisse ka arhitektidega. Näiteks toon insenervõrkude paneku tunnelisse insenervõrkude ära keeramine tulevase ooperi ja balletiteatri esiselt platsilt, millega me säilitame väga palju looduskeskkonda ehk sisuliselt see, millest me oleme rääkinud, et Estonia teatri ette peaks säilima. Park on tänaseks juba koos autoritega paika pandud, sinna tõepoolest peab tulema park, aga mitte autoparklad. Samuti on viidud võimalusel korral kitsamaks teed ja võimalus antud Lenini puiestee pikendusele nelja rea uute puude istutamiseks. Nüüd, mis nüüd ooperi- ja balletiteatriga teha? See on tõepoolest keeruline probleem seetõttu et just viimastel aegadel on ka täitevkomiteele esitatud mitmeid uuringuid, kokkuvõtted, just arhitektuuriliste mälestusese seisukohalt on tehtud ettepanekuid võtta isegi kaitse alla kolm elamut ja on isegi võrdsustatud praktiliselt vanalinna väikevormide arhitektuuriväärtusteks. Fakt on see, et me peame need arvele võtta ja ka säilitama nii nagu kommunaalprojekt on välja pakkunud oma esialgses töös. Kui töö valmib lõplikult, siis saame lõplikult otsustada ja nüüd, kui me oleme pannud linna sotsiaalse arenguplaani paika möödunud aastal ka siis me palusime kõikidelt tallinlastest oma arvamused ja osa ütles tõesti, et tuleks süda kvartali säilitada. Teine ütles, et tuleks kiiresti välja viia mitte väärtuslikest elamutest. Teatavasti on siin 18000 ruutmeetrit elamispinda ja 5600 mitte väärtuslikud. Need inimesed muidugi loodavad kiiresti kortereid saada. Inimeste elamispinna tagamine kesklinnas kui kiiresti, millised reaalsed võimalused on siin mõeldud? Täna muidugi reaalne olukord on nii et kui me oleme alustanud väljaviimist näiteks maaehitusprojekti uue hoone alt, need inimesed saavad tõepoolest Lasnamäele ja mõned üksikud inimesed, me oleme püüdnud ja suutnud lahendada ainult kesklinna, võililleküla või Mustamäe piirkonnas. See on muidugi probleem, mis on meil igaühel südame peal ja siin mina leian, et meie täitevkomitee poolt peame tegema kõik, et maksimaalselt ikka inimesi ära panna ja paigutada ümber kesklinna territooriumil. Kuid mina leian siiski, et on tarvis leida kompromiss selle küsimuse lahendamisel. Kui arhitektid tõepoolest leiavad alternatiivse variandi, ei saa keegi selle vastu olla, kuid see tõepoolest on ka selgelt lükkab edasi teatriehituse n aastaks, mida me täna öelda ei oska, sest täitevkomitee on siiski see organ, kes kuulab nii rahva häält, kes kuulab loominguliste liitude häält ja ma arvan, et oleks aeg istuda tõepoolest lõplikult ühe laua taga ja võtta üks-ühene otsus vastu, kas siis teha, lükata edasi või leida täiesti uus variant. Kujutlegem, kui meie siin võiksime nüüd midagi otsustada, millised punktid me peaksime praegu maha panema. Ma pakun välja mõned variandid, täiendage, parandage mind kõigepealt siiski lõpetada süda tänava kvartali uurimus, anda sellele eksperthinnang ja võib-olla ka looduse kandi pealt veel siiski üle vaadata, mis nõuab seal säilitamist. Ma arvan, et meil teatri asupaigale alternatiivsete variantide otsimist paralleelselt siiski päris maha. Ta ei ole õigus, see võiks olla teine tugipunkt. Ja kolmandaks üheks reaalseks tahuks siiski täitevkomitee poolsel initsiatiivil elanikke õige ära majutamine vastavalt inimeste soovile kesklinna. Tõesti tuleks väga kiiresti hakata leidma kohta uute elamute jaoks just nimelt selles väga lähedases piirkonnas ja neid kiiresti ehitama. Sellega laheneksid väga paljud pinged ja olukord kindlasti normaliseerub. Siin, ma arvan, ikkagi peavad oma sõna ütlema just loomingulised liidud. Hääl peaks olema tõepoolest nende inimeste poolt, kellele seda teatrit on vaja ja kellele jaoks me seda ehitada. Ma haakuksin meelsasti Ilmar Mossi poolt välja toodud selle mõttega, et see niisugune sotsiaalne konflikt ja problemaatika, mida me oleme selle asja käigus pidanud kogema, on valesti suundunud teatri vastu. See peaks olema valus kogemus meile kõigile selles mõttes, et kui me langetame niisuguseid otsuseid peab see siiski olema niivõrd läbi kaalutud, et ei juhtuks niisuguseid olukordi. Nende ehitiste otsimist võiks tõesti päevakorda võtta, selle koosseisus peaks olema variandina leida sobiv asukoht, ehk siis sellele ka ooperi balletiteatrile täna Me tegeleme, ütleme kunstimuuseumi ooperiteatriga ka homme, meil on juba mingid uued küsimused, uued ehitised, nii et tänuväärne oleks töö igal juhul, et meil oleks reservis ühelt poolt kultuur ehitistele juba maa, et me neid lihtsalt mõnele teisele kosilasele ilmaaegu varakult välja ei annaks, nii et see ülesanne peaks linna poolt tõesti algatamata.