1940. aastal rajatud riikliku kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas. Tee, mis külje aastatel soikus, jälle jätkuda. Silla aastatelgi kerkis selle töö ette mitmesuguseid takistusi, koosseisult jäid esialgu väikseks nende TÖÖ jõudki. Kulus kaua suurel määral evakuatsioonist tagasi toodud fondide kartoteeki korda seadmiseks ja igapäevaseks uurijate teenindamiseks. Kaua kannatas selle all kogumine ja korraldamine, rääkimata uurimisest. Järk-järgult suudeti siiski esialgsetest raskustest üle saada. Asuti jätkama Eesti rahvaluule arhiivi, kõiki tegevust, Lynne materjalide kogumist, korraldamist, publitseerimist ja teaduslikku läbitöötamist. Uuesti elustus kohalike korrespondentide võrk. Järjest suurema kaalu omandasid ekspeditsioonid, suvised ekspeditsioonid, seon, folkloristide, kõige huvitavam ja poigilisem töö järk. Kuidas oleks võimalik uurida näiteks kohamuistendeid, nägemata neid mäe kinkeorgia kivirahne, mis on inspireerinud rahvast looma tekke ja seletuslugusid? Kuidas kirjutada ta kasvõi näiteks Kihnu saare regivärssidest kuulmata nende elavat esitust ja kaasa tegemata pulmapidu. Ja üldse, kui meil muuseumis oleksid ainult tekstid ja puuduks elav kujutlus rahvaluule tegelikust elust, kogu selle keerukuses ja vastuolulisuses kadumises ja sünnis folkloristid rahvaluulekogu, jäle, pole rahvas midagi impersonaalset. Iga üleskirjutuse taga on kordumatult omanäoline esitaja oma elukogemuse ja saatusega, suuremate või väiksemate võimetega. Kogume fataalselt kõiki rahvaluule liike, kuid ometi on iga folkloristika orjandusel oma eriline. Nii on Herbert Tamperel alati kõige rohkem tegi värsiviiside noodistusi Ingrid Rüütlil uuemaid laule ja viise sema Läti uskumuste ja kommete kirjeldusi. LM piiblil, muistendeid, Maltrooderil, kaasaegset pajatusi ja nii edasi. Imeliselt elujõuline on olnud meie regivärsitraditsioon. Juba 100 aastat tagasi otsiti viimaseid riismeid ja ometi oleme ka praegustel ekspeditsioonidel leidnud veel täiesti terviklikke regivärsilaule ja mitte ainult Setumaalt ja saartelt, kus vanad traditsioon on üldiselt kauem püsinud vaid isegi päris Kesk-Eestist. Nii õnnestus 1965. aasta ekspeditsioonil higistada rehiverste kannas, kust seni polnud ühtegi fonogrammi isalt-emalt lapsepõlves kuuldud laule mäletan hästi Albert Lauri purdist. Ta Aarneidsi Kui viitsi ta olla abi. Hiido Aadla laua akende alus pane Adapeekri teenus kanud Panaga U ja q maasitsi noogulgi Ivar. Riigi värvilised lastelaulud, mardi ja kadrilaulud ei puudu leegi ekspeditsiooni korjandusest. Aga kõige tavalisemaid leide ilmuvad päevavalgele veel muistsed ballaadid ja Moodle'i raipilised laulud kas või katkendlikult. Siis on tõepoolest tunne, nagu oleks arheoloogilistel kaevamistel sattunud aardeleiule. Üks meeldejäävaid ekspeditsiooni päevi oli 1961. aasta suvel, Karksi-Nuias peatusime meie teeneka korrespondendi ja lauliku mari sarve juures. Muuseumi buss tõi siia ka teised katki paremad laulikud jutustajad, kelle juures olime juba varem käinud. Kombeid ja mänge nagu vastla kottiajamine, hundina, lambamäng ja muud. Yht võitjaks oli temperamentne ja sõnakas, krite klantspärast filmist ja varem tehtud filmide vaatamist olid kõik nii hoos, et läks lahti. Tõeline lauluvõistlusmagnetofon oli hingistamisest kuum. Grete Jens alustas uuema repertuaariga. Nii ja naa. Paned küsiitikas, jakk on Eikenedamat, neid pole siin olnud. Kui on Fligreta, on Haya igav. Aga kui teised laulsid regivärsse jäänutasingi alla hoogsalt selgelt Scampiirides ehitustaval läbi meedakia mainet, mida seni olime kohanud ainult vanades käsikirjades. Kombistiidi stiilis Scampiirimata vaikselt, kuid väga subjektiivselt esitas Regilaste Kadri Kukk. Oil ja tee muudade ka soola-le suurtade ta mulle anti, albade ta malle on. Halbade Haanjaida, Aganaga ei saa nii. Aidaa kanakaid ai-mani jaaniveesiile, Kaana. Uuemate rahvalaulude süstemaatiline kogumine algas Eesti rahvaluule arhiivipäevil. Jakob Hurt ei pidanud neid vanavaraks, Oskar Loorits aga vastupidi, õhutas uuemaid laule koguma. Herbert Tampere koostas 1934. aastal esimese uuemate laulude küsitluskava. Viimasel ajal on uuemate rahvalaulude kogumine eriti hoogustunud. Näiteks korraldasime 1961.-st kuni 62. aastani ajaloolisi sündmusi ja ühiskondlikke vahekordi kajastavad laulude kogumise võistluse, mis tõi sisse 11000 lehekülge, sealhulgas üle 5000 laulu teisendi. See võistlus tõstis esile mitmeid uusi aspekte, nagu näiteks kirjanduse ja rahvaluulesuhted. Saadekistes oli palju kirjandusliku algupäraga laule. Kuigi me ise küsisime neid, et selgitada nende folklariseerumise astet. Pidasime seda materjali siiski vähem väärtuslikuks. Arvasime, et paljud neist levisid peamiselt käsi kirjedena selgus aga, et väga paljusid neist lauldi viisidega. See on juba pool folkloorinähtus. Näiteks käis meil tartus elune aimo, Nankin laulis hulga selliseid laule lindile. Üheks probleemiks, millele viimastel aastatel oleme eriti rõhku pannud on kohalik külalaul küla värsiseppade looming. See on ehtne rahvalaul. Sageli väga vaimukalt ja andekalt tehtud. Sellised laulud annavad suurepäraselt edasi kohalikku miljööd, rahva suhtumist. See on nagu elav ajalooraamat. Sageli teatakse ka nende loojaid, inimesi ja sündmusi, kellest ja millest neis lauludes juttu on. Mõnda nende autorest oleme oma silmaga näinud ekspeditsioonidel näiteks Pöide laulumeistrit Konstantin tuttav ja Aleksander nagu viimane oli ka ise nooruses olnud hea laulumees ja pillimees sageli kutsutud teda pidudele ja palutud oma laule laulda. Kui meiega kohtusime, oli ta juba õige vanamees. Siiski laulis ta meile reama laule. Nende neete maalisin indiaani Kell kaalumaalinis liin. Uuemas laulutraditsioonis on sagedane, et head lauljad on ühtlasi ka head pillimehed. Tihti võetakse kohalike külalaulude viisid pillilugudest, nagu seda oli ka eel kuuldud. Aga uuemaid laule esitati sageli ka pilli saatel. Niisugust esitust oleme ka viimastel aastatel hoolega jälginud ja jäädvustanud. Näiteks möödunud suvel Sangastes Jantslaski Antsla pillimehed, Reginald, Ots ja Nikolai Malik laulsid uuemaid laule kahe kandle saatel kahehäälselt. Pillimängutraditsioon on tänapäevalgi veel kaunis elav. Häid pillimehi leidub õige mitmel pool, eriti kandle ja lõõtspilli mängijaid. Muuseas, inimeste jälgedele on meid nii mõnigi kord juhatanud ka Eesti raadio. Näiteks külastasime tänavu Sangastes Aleksander parkijat. Raadiorahvas oli tema juures juba varem käinud ja tema pillilood olid raadios kõlanud juba enne, kui meie tema juurde jõudsime, lindistasime teda omakorda. Üheks töölõiguks meie ekspeditsioonidel on muistendite iga seotud kohtade pildistamine ja kirjeldamine. Meil toimuvatel maaparandustööde tempo juures on sellise töö tegemise jaoks küll kõige viimane hääl. Nendel juhtudel oleme hiljaks jäänudki, kuid oma jõududega me ei ole kahjuks rohkem suutnud meie vabatahtlike kaastööliste seal see töö aga ilmselt liialt aeganõudev. Vähemalt ei, oleme siin palju abi leidnud. Kuidas seda tööd tehakse. Ekspeditsiooni ettevalmistamise käigus vaadatakse läbi kõik vastavalt kohalt varem kirja pandud jutud ning tehakse nimestik kõigist neist kohtadest, millest juttudest räägitakse. Ekspeditsioonil on hea inimestel aidata meelde tuletada. Kas te ei ole kuulnud mingit juttu selle kivi kohta, mis seal tee ääres on, siis püüame leida inimesi, kes teab, kus vastabki lipu küngas või allikas asub. Talume endale teejuhiks ning läheme kohale. Pildistame, mõõdame, kirjeldame, kaardistame. Ei ole need kinnismuistiseid alati tee äärtes ega kõva maa sees. Nii et aega ja jõudu kulub. Nii meil kui teejuhil. Tulevad vastu ilma purdeta kraavid, järsud rästikud ja kurje puid. Gusto muistend kunagi tekkis, tajub uurija siiski kõige elavamalt selle muistendi poeetilist olemust ja seda ju just vaja on ning milline rõõm, kui maastikult või kaardilt hakkavad selguma jutu tekkimis, ajendid ning tekkimisaeg. On ju muistendi teiega seotud kohad sageli just mingid vanad kultusekohad, asustusalad kui kalmeid. Ilma oma silmaga nägemata oleks selliste lisaandmete saamine peaaegu võimatu. See kõik on siis meie saak ja muidugi ka uued ilusat muistendi, üleskirjutusi. Sõnni, talutüdruk, ollu, püha boonuku karjan ja laulan kambrist ärkaapini röökil kah hirmsast, mögin sedasi. Vanapagan tullu, August Rälla, kaitske selja pääl ollu kangest, unine ja tahte magade. Laupäeva õhtul temal palju tegemist mehe ja naise tüdruku kakliv, temal palju tööd. Vana, siis ütelnud härja kasu, tüdrukute Apple peab maa pealt ära, aga tunne nüüd ongi sedapsi ega härja ei kasva kah nõnda suur. Meie kogudesse tuleb viimastel aastatel üha rohkem pajatusi. See on niisugune rahvajutuliik, millele niinimetatud klassikaliste juttude kõrval pole tähelepanu nagu pööratudki. Ometi on need tänapäeval kasutusel olevatest jahve juttudest kohati isegi kõige rohkem räägitavad. Muinas olete te imedemaailm, tundub täiskasvanud inimesele naiivne. Muistendi mütoloogias saluti ei usuta. Paljud malendid on kaotanud oma aktuaalsuse. Aga pajatusi Läks ikka. Sest on ju aegu ja paiku, kus hea jutt on omal kohal, palakesi räägitaksegi palju töökollektiivides. Autojuhtidel on omad jutud, kolhoosnikud räägivad töö, vahe lomi. Kalameestel on oma repertuaar ja jahimeestel oma räägitakse kuulsatest küttidest. Üle Eesti on levinud mitmesuguseid jutte põnevatest, kohtumistest metsloomadega, jahil. Rahvajutte jahiste müts, loomadest olemegi püüdnud eriti hoolega koguda ja saatnud küsitluskavasid laiali, sest nendest on koostamisel valimik. Millal see tükkimisele jõuab, kes teab, aga praegu oleks küll paras aeg teadaolevat jahimehe jutud kirja panna. Kõigil, kes meid teavad ühe, loeksin näitena ette seal nüüd sellesse valimikku kavatsetud Tartus ühes Avinurme kandi jahimeest nõmme Juhanist. Tema kohta olevatki sõnad selles laulus Johan vana naljahammas. Juhan läks heinamaad mööda jalutama, vaatab selge päev, paistab. Ja läks küüni tagant välja, vaatab päike, paistab hundi loiu, magad seal. Seal ta tegi niisuguse nalja, et võttis sel hundil sabast kinni ja hunt hakkab saba oma poole rebima, võttis tugev ainest kinni. Parema käega hundisabast seitse kaheksa aeda, lõhkus ära, mitu versta vedas vuntse, vahest jala maha, tema võiks sellega hakkama saada. Kõige põnevam oli siis vanasti kõrge trepi uksepakk, hakkas sealt ühe tirima et kõige enne oli vaja näidata naisele hunti, seal hunt pani oma jalad veel õieti. Vasta siis jutustaja veel lisas, et mina ja kui mul lell oleksin, siis räägiks, kuidas see oli seal kindel eta kodu vedas selle hundiseda, ma tean täpselt, see on kõik seal kinnitatud. Rahvakommenteerija usundialase materjali kogumine on alati olnud päevakorral. Nähtusi on jälgitud kõige vanemast esindusest kuni tänapäeva uute kommete tekkimiseni välja. Palju huvitavat on kaasajal kujunemas. Siingi on piirkonniti omad eripärasused, mida tuleb kindlalt fikseerida. Kombestiku temaatika ülal haarab õieti kogu elunähtuste kompleksi. Kui sirvida paari viimase aasta ekspeditsioonide materjale Põlva ja Sangaste ümbrusest kohtame vanemas osas üsnagi haruldasi teateid. Kas või näiteks linakasvu maagiat, sisakest teade Põlva rajoonist lina kihkumise lõpetamisel löönud vana inimene linapeoga vastu. Maad öeldes. Jäta omakasujäle tasumi töö vaiba saunas. Muu loe. Kolga rääk Valga rajoonist. Aitüma, aitüma, saunad Mitjale, Sausi, aitüma, aitüma viidujale vihangeri. Aitüma, aitüma. Au kõrges. Igav ikas kosja tulgu. Desemingus säras, andis hädule viht, lillest kott kullast. Huvitav on ka muistse sea jumala, nii võib seda tinglikult nimetada kinnise tennisetraditsioon, mille paralleele võime leida ka meie lõunanaabrite juures. Tõnisepäeval viidi küla või talu ohvripaika seapeast ja uhkeid angudest keedetud terarooga. Rahva mälus säilinud teated tennisest näitavad praegu vana usundilise kombes seda faasi, kus rahvas enam ei usu, vaid kogu tseremoonia naljaks teeb. Nagu ka järgmisest üleskirjutusest kuuleme ennustaja event ennusele viidi terri järgneva joasupp, sealiha, liid, iga sukkisi Soll toda keegiest, Kiiemmenesi teeninjušoll ütleskelt jääki, nännu tolmu, Ukva nagu kestripiini. Aga too Kolgi köstri pini Kelloll kauss tühi, seal oli hääl nii et enne ära võtnud külakoera see või too oli enneppide, ei minu ime alles viida ime ime piitse kõnelda. Põdramäel viidu Kiidre pääle pantu. Kuidas seal toimunud rahvaviiside kogumine kirjandusmuuseumis nõukogude ajal tuleb märkida, et seda folkloristika lõiku loetakse praegu kõikjal väga tähtsaks. Ja nii on see meilgi viimastel aegadel olnud. Rahvamuusika kogumisel on püütud külje pealt täita nii hästi maa alalisi kui ka liigilisi lünki eelmistest kogumisperioodidest. Seetõttu on hoopis uue ilme võtnud meie teadmised näiteks Saaremaa rahvamuusikat milles eriti hästi peegeldavad üleminekut vanalt stiirist Uude. Isegi küllalt põhjalikult läbi töötatud setu aladelt on läinud korda aga niisugust materjali, mis avavad uusi perspektiive meie rahvamuusika arenemistee mõistmiseks. Vanemate laude regivärsside üksikute liikide kohta on pilt olulisel määral selgemaks saanud näiteks lastelauludest, mis kasutavad küll nappe muusikalisi vahendeid, kuid on siiski suure kunstiküpsusega žanrit. See tähe Riiga ja Riia mereväest välja. Too elab, seal sai ja meie lapsekesel saia. Väga palju uudset materjali pakuvad rohkelt helilindistused rahvaviiside rütmiliste ja vormilise iseärasuste näiteks kõne- ja liikumisdünaamika valitsemise koorde eri lauljail maakohtades ja liikides. Ühes sellega ka kurikuulsa skandeeris probleemi, mille kohta samuti mitmehäälse ka uuemas laulukihtides editamis tavade ja maneeride ja muude nähtuste kohta. Siia hulka kuulub ka variaablus, mis on tegelikult folkloori olulisemaid nähtusi. Selle põhiline loomingu printsiip. Instrumentaalmuusikas ei ole ehk senised saavutused olnud vajalikul tasemel. Pillilugusid on küll varemgi rokistil noodistatud ja lünka lindistatud, kuid peaaegu täiesti on puudunud andmed pillimuusika, arenemisloo, ansambli moodustuste ja mängutehnika. Tuhandeid lehekülgi rahvaluule kirjapanekutega saadavad meile igal aastal ka meie kaastöölised kohalikud korrespondendid, kelle juhendamisega tegeleb praegu Helmale. Kirjandusmuuseume on praegu umbes 100 kaastöölist, kes maa eri paikadest meile rahvaluulet kirja panevad. Kogujate pere koosseis nii vanuseastme kui ka elukutse ning haridustaseme poolest on õige mitmepalgeline alates kooli õpilastega ja lõpetades pensionäridega vanale tublile kaadrile nagu Marta Mäesalu, Mari Sarv, Juhan Nurme, Theodor Saar, August Martin, kelle kogumis taas ulatab mitme 10-le aastale on aegade jooksul sirgunud väärilised kaaslased järglased korrespondentide osaga ekspeditsiooni abistamisel. Nende poolt leitud laulikute jutustajate repertuaar jäädvustatakse helilindil. Ka mitme suurlauliku leidmise au kuulub korrespondentide-le. Nii kirjutas Ernst Raudsep tori peaaegu ammendamatud suur laulikult Liisa kümmelilt hulga laule. Ekspeditsiooni kestel külastasime teda pidevalt. Igaühele oli Liisa kümnelil midagi huvitavat pakkuda. Parimatest kogujatestav ikka aeg-ajalt juttu olnud, tahaksin siinkohal nimetada mõnda nendest, kellele vähese ettevalmistuse tõttu kogumine on olnud eriti raske ja vaevarikas. Nimetaksime siinkohal Marie helimetsa Karksist ja Heleene Liivaku Kohtla-Järve piirkonnas. Suur kool ja huvi ning ülesande õige mõistmine on andnud kõigiti väärtuslikke tulemusi kirja pandud täpses murdes mitmesuguseid rahvaluuleliike. Peaasi on osatud näha olulist rea uusi kaastöölisi tõi meile möödunud ühiskondlikke vahekordi kajastavate laulude kogumise võistlus. Eriti silmapaistvaks pall. Pärnus elune õpetaja, pensionär Salme Karu, kes teeb päris teaduslikku uurimistööd. Samuti tegid võistlusel kaastööd ja jäid meie videotes kaastöölisteks. Edur Maasik, Tootsis ainuke hällo ja Meeri Kaasik Kiviõlist Audelt kaudu Märjamaalt Ilze, Heljas, Kärstnast ja teised. Hiljem oleme püüdnud käia nende laulikute juures, kellelt võistlusest osavõtjaid, sõnu kirja panid, viise jäädvustamas. Kuid paraku me igale poole ei jõua. Ja seepärast on paljudki viisid jäänud sinikirja panemata. Viimastel aastatel on aga neile kehti üleskirjutuste kõrval hakatud saatma ka linke helilindistusi. See on täiesti uus kvaliteet meie korrespondentide töös. Muuseumi folkloorialase teadusliku töö ja publikatsioonide põhisuunad Tarkasid juba Eesti rahvaluule arhiivipäevil kuid omajagu takistusi teoreetiliste töösse tõi ka kihitud kultuse aegade vulgaarne suhtumine klassikalisse folkloori. Omajagu panid pinna kõikuma sagedased seisukohtade vahendumised juhtivas organis. Kas muuseumber tegema Alt Mursioloogilist tööd võib, peab ta tegelema teoreetiliste küsimustega. Muidugi ei saa üldse niiviisi asjale läheneda. Olgu folklooriasutuse statuut missugune tahes, siin peavad käsikäes käima teoreetiline ja praktiline töö kadumine ja materjalide sisuline süstematiseerimine ei ole võimalikud ilma sügava sissetungimise nähtuste olemusse. Teiselt poolt aga peavad nad ise viima välja teaduslikel müldistusteni. Ükskõik, kas kartoteekides, publikatsioonidest. Vastavalt oma töö iseloomule on tulnud viimastel aastatel käsile võtta just mitme suurte folkloristika põhiprobleemide lahendamine. Jätta kõrvale detailsemalt nähtused. On tulnud astuda samme Dextroloogia ja süstemaatika teoreetiliste aladel. Selgitada vana rahvalaulustiilide ja žanrite küsimusi, uurida laulude osa rahva elus laulikuid ja nende loomingus esinevate kollektiivse ja individuaalse ühtsust riigilise rahvalaulu, ka muusika tekkimist jutustamist tänapäeval selles esinevaid uusi nähtusi, jutu liikegi Umbest jõuna algatud ning teostatakse koostöös teiste asutustega doktor Jakob Hurda poolt rajatud monumente Estonia antiikseeriaid. Rakisti eeltöid on tehtud selle esimese seeria vana Kandle jätkamiseks teisest seeriast. Eesti muistendid on koos Tartu riikliku ülikooliga valminud kolm köidet, Hiiu ja vägilased muistendeid. Neist kaks juba trükis ilmunud nimelt muistendid Kalevipojalt ja suurelt Tõllust. Kolmandaks seeriaks kujunema eesti vanasõnade köited, mille koostamine on praegu käsil kirjandusmuuseumi ja keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristide all. Populaarsemat laagi on valimikke seeria millest on seni ilmunud terve rida köiteid. Valimik, eesti vanasõnu, eesti rahva maaliandit, esivanemate varandus, eesti rahvamänge, kelle peale loodad? Laul olgu lühike või pikk. Seeria jätkub eesti revolutsiooni laulude ja eesti kalendrikommetega. Nooremate rahvaluulearmastajate ube püüavad rahuldada üle õunapuu, marjakobar sõnakera ja loodetavasti peatselt ilmub 1000 toome lehte 100 saarelehte omantiseeria moodustab viieköiteline Eesti rahvalaule viisidega, mis annab läbilõike regi värsilistest. Rahvalauludest. On oma ilmelt populaarteaduslik kogumik määratult laiale kasutajaskonnale kuid sisaldab ka üsna põhjalikke sissejuhatusi ja kommentaare eesti vanemale rahvalaulu selle liikide ja muusikaliste iseärasuste kohta. Loodetavasti järgnevad neile köited uuematest rahvalauludest ja pillilugudest. See on viimase tosina aasta tööl. Teeb rõõmu, et kõik see on rahva poolt heatahtlikult vastu võetud ainult juuennet lihtsalt väljaanded, sageli aastate viisi kirjastuse ja trükikoja riiuleil tolm. Peale nende, kes kasutavad meie väljaandeid, on osakonnal kama, otsene kasutajaskond. Meie kasutajaskond on laialdasem, kui võidakse arvata. Ainuüksi käesoleval aastal on meie osakonna materjali nõutud juba ligi Nende 200-l korral. Kõigepealt muidugi folkloristid Tartu riiklikust ülikoolist ja Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudis. Fondi on kasutanud ka folkloristid Moskvast, Leningradist, Riiast, Vilniusest, Pihkvast, voolotas Arist säranskist, Petrose otskist, pärskendist ja mujal. Osakonnal on väljaannete vahetus USA, Kanada, Soome, Rootsi, Saksa, demokraatliku vabariigi, Saksa föderaalvabariigi, Ungari, Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja teiste riikide folkloristikaasutustega. Käsikirjalise andmeid oleme saatnud paljudele uurijatele Helsingis, Turus, Budapestis, Sofias, Berliinis, merse purgis, roostakis Göttingeni Spraeburgis, mansis Londonist vihkis Belgias mitmes USA osariigis Kanadas. Sageli käivad neile heliloojad, kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud, kes kasutavad rahva luuletama loomingust. Tihti on rahvaluuletekstidest oma lavastustele materjali otsinud Vanemuise töötajad Eduard Tubina räpi lavale tulekule. Estonias eelnes kräppi kuju, läbitöötamine, lapsed teadusliku põhjalikkusega. Registreerimisraamatust võib leida Aadu Hindi, Gustav Ernesaksa, Uno lahe, Mats Traadi, Voldemar Panso, Boriss kõrveri, Laine Mesikäpa, Jaan kohal, Leo Normeti ja teiste nimed. Nende oma inimesed on etnograafid ja ajaloolased käivad emakeeleõpetaja, et saade näiteid rahvaluuletungide jaoks. Paljud koolid on endale muretsenud helilindid ümber mõtetega meie fonogrammide kogust. Nii võib selliseid käriti lõpetada, sest pläbistamis protsessid mingis pargis on Herbert Tampere jää oli, kõlbab ostetud viie plaatiline valimik eesti regivärvilistest rahvalauludest ja pillimuusikast. Suurest kasutamisest on lapsed tulised meie kombe kartoteegid tähtpäeva teel sügisel mihklipäev ja mardid kadrid, siis juba nääriedasi vastlapäev, jüripäev, Jande raadio ja televisiooniga on osakonnal tihedad sidemed. Regulaarselt tutvustab meie fondide rikkusi saatesari rahvaloomingu varasalvest reportaažid ettevalmistamisel tuleb reporteril endilgi ainesse süveneda, näiteks saated äikesest, jüripäevast kummitustega majadest Tallinnas ja teised. Siis veel arstiteaduse ajaloo uurijat, kes kasutavad meie rahvameditsiini kogu keha kultuurlased, kes vajavad mängukirjeldusi ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni rameeto suurest ringist osavõtjateni ja õnnesoovikaartide salmide otsijatega. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna tööst andsid ülevaateosakonna töötajad. Saate lõpetame kolme muuseumi materjalide sagedase kasutaja sõnavõttudega. Bioloog Ahto Jõgi. Materjal on õige, laialdane ja kui loodusteadlane seda nüüd oma pilguga vaata, ta leiaksid õige palju, sest nagu meie tähelepanekud näitavad, on vanarahvas osanud loodust väga hästi ja väga tähelepanelikult jälgida. Ja on talletanud vana rahvapärimustes ja tähelepanekutes väga palju väärtuslikku, mis aitavad ka loodusteadlasi tänapäeval mõndagi küsimust lahendada. Mõne lehti küsimusele tuua selgust, võtame näiteks linnud, vanarahvas, linde väga tähelepanelikult jälgivad eriti nende rändenähtusi ja väga osavalt seostanud seda ilmastikumuutustega ja väga tähelepanelikult seostanud lindude rännet oma igapäevaste töödega tänapäeval mõnegi vana kirjandusliku allika läbitöötamisel. Me puutume kokku vanade linnunimetustega ja tähelepanekutega, mida esimesel pilgul ei oskagi ära seletada, millise linnuga tegemist kasutusega rahvaluulefondide abi saame. Nendele väga hea vastuse. Laulja Ellen Laidre Juba teadlik huvi rahva vastu on mul pärit lapsepõlvest, seda võiks nimetada armastuseks rahvalaulu vastu, selle maa, pärisin oma perekonnalt eriti isapoolselt vanaemalt, kes on pärit Pärnumaalt. Ja nagu ma mäletan, armastas ta palju laulda. Oli hästi rõõmsa ja lahke loomuline ja laulis enamuses rahvalaule. Teadlikku huvi tekkis mul rahvalaulu vastus siis, kui ma olin ju professionaalne laulja, sellepärast et eesti rahvalaul nii väga ilus ja kõik lauljad armastavad eesti rahvalaulu, mitte mina üksi. Kellel on huvi selle vastu olemas, aga seda nii rohkem õppida ja rohkem esitada, muuseumis olevaid varasid rahva ette uuesti tuua ja elustada. See mõte tekkis mul Tartu seltsimeeste pere ja kolki õhutusel. Nimelt olid umbes 10 aastat tagasi olid niisugused kontserdid, kus mina laulsin, töödeldud rahvalaule ja seltsimees Tampere laulis regivärsijupp, õppelaen kui vahele. Ja siis tema ütles minul üks kord, et miks pean mina neid, neid regi värsilisi rahvalaule laulma, mul häält ei ole, et kas te ei tahaks neid ära õppida. Ja siis ma läksingi muuseumi, et otsida sealt materjali. Ja siis ma õieti nägin, kui suured on need kogud ja kui suur on see varandus, mida seal hoitakse. Ja siis otsisin sealt niisuguseid iseloomulikumaid ja huvitavamaid ja õppisin lindi pealt need rahvalaulud selgeks ja esitasin seltsimees Tampere-le, seltsimees Kolkja kas siis heakskiitmiseks või maha näitmiseks. Need eeskuju sai võetud siis otse rahvalaulikud otse rahva laulikutelt, kusjuures ma püüdsin säilitada ka enam-vähem tonaalsust ja intonatsioonisi rõhkusid ja üldse kopeerida seda laulu sellepärast, et noodipildi- ja teksti järele seda rahvalaulu uuesti elustada, nii nagu ta seal on, minu meelest ei ole võimalik. Eks seltsis tekkiski mõte koostada terve kontserdikava rahvalauludest ja sealt tekkiski see mõte. Palju esinemisi on olnud selle kavaga. Huvitaval kombel on see üks rohkem esitatud kava. Ma olen seda esitanud rohkem kui 50 korda Eestimaal ja kaks korda Kaliningradis. Saaresson saatis tega rahvalaule klaveril. Ma pean ütlema, et olgugi, et ma laulsin eesti keeles, oli ka seal vastavat väga südamlik. Pärast pidime neid noote välja laenama, ära kirjutamiseks, et seltsimehed saaksid ka laulda eesti rahvalaulu. Millised on tulevikukavatsused rahvalaulude propageerimisel ettekandmisel tulevikus? Ma tahaksin teha ühe kontserdi eesti rahvalaulust naturaalsest rahvalaulust, nii nagu ta rahvasuus oli. Tervenisti ilma saateta, tahaks teha niisuguse kontserdi, kus on esitatud rahvalaul kronoloogilises järjekorras, nii nagu ta arenes. Ja muidugi kaliidilist rahvalaulu igast liigist näiteid tuua koos loenguga, need materjalid ei ole mul veel päris koos. Aga ma loodan minna Tartusse. Kirjandusmuuseumi üks on väga lahked seltsimehed, kes alati on mind abistanud eesotsas seltsimees härna, tamp perega, kellele ma võlgnen väga palju tänu. Ja teised töötajad, kes alati väga lahkelt on abistanud, kui on vaja olnud midagi otsida kas teksti või siis ka lindistatud. Mina. Aega. Kassi käpa tantsid. Kui, kui muidu tantsid, kui kuivanud puude tantsi. Helilooja Veljo Tormis. Muusikasaadete toimetus soovis teada minu kontaktidest kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnaga. Need on suhteliselt õige ammused algul selle osakonna üksikute töötajatega nagu Herbert Tampere, kelle loenguid sai juba konservatooriumi päevil kuulatud aastad paarkümmend tagasi. Praegust osakonna juhataja Dolly Kõivat tunnen kümmekond aastat seoses meie tookordsete ühiste huvidega Kihnu pulmalaulu vastu. Hiljem sugenes kontakt uuema rahvalauluspetsialistid Ingrid Rüütliga. Muide, enne Kihnu ekskursiooni Studeerisin põhjalikult tema artiklit Kihnu pulmalaulude kohta, mis ilmus ajakirjas, võtke muusika 10 aasta eest. Ajapikku olengi rahvaluule osakonnas oma inimeseks saanud, kui nii lubatakse öelda. Nähes minu tülitamisi pahaks ei panda. Olen rahvaluule osakonna külalislahkust sageli kasutanud nii oma suuremate tööde tarvis kui sageli ka igasugustest pisiküsimustes. See on väga lahke ja abivalmis kollektiiv ja nagu mulle tundub, oma töösse lausa armunud. Kui nüüd rääkida konkreetsetest loomingulistest kontaktidest, mille loen, konkreetsed abi saanud siis tuleb kõigepealt nimetada kooris Kihnu pulmalauludest. Selle südi idee sündis meil Olli Kõiva kahe peale. Idee oli selles, et süüt ühe ja samaviisi variantidest. Tema koostas ka tekstid ning andis minu käsutusse kogu viisi materjali. Järgmine suurem töö oli meestelaulude sari. Siin oli Ingrid Rüütel mulle tsensoriks sisse helitaks mõni liiga võõras laululaen. Tagantjärele tundub, et erilist tööd selle tsükliga polnudki. Muud, kui võtta kartutegist viis kohenda saatehääled ja ongi valmis. Tegelikult aga võttis hulga aega, et leida neid õigeid viisi järjestusi kombinatsioone, vahelgi oma viisijupp vahele teha. Aga enne oli vaja veenduda, et seda pole juba rahvasuus olemas. Sellepärast istusin üsna sagedasti rahvaluule osakonnas, kuulasin helilinte, sorteerisin üleskirjutusi. Ka oma viimase töö puhul ei saanud ilma osakonna abita läbi. Selleks on suur tükel kalendrilaulud, mis koosneb omakorda viiest sarjast. Mardi-kadri, vastla kiige ja jaanilauludest. Materjal on pärit Herbert Tampere raamatust Eesti rahvalaule viisidega. Aga eks seegi on valminud nendesamade rahvaluule arhiiviseinte vahel. Üksikuid küsimusi tuli ka sel puhul kohapeal lahendada ning lisamaterjali hankida. Sageli tehakse mulle ka omapoolseid ettepanekuid või juhitakse tähelepanu uutele rahvaviisi üleskirjutustele. Oli Kõiva käest sain möödunud suvel näiteks paar ilusat Urvaste viisi. Need seadsin naiskoorile pealkirjade all lauliku lapsepõli ja emata. Pean oma häbiks ütlema, et vaatamata huvile rahvalaulu vastu pole ma seni muuseumi kogumisretkedest osa võtnud. Loodan aga seda viga tulevikus parandada, et oma tänuvõlga rahvaluule osakonna ees natukenegi vähendada. Reisikuiveerid. Puudu poole päevani, enne kui räppedessa, enne kui meie siin läänes laulad, laksud metsa, Coimina IFK lätsa kokut vastu koosnemmepsampangut lastud palgimetsa hei-jaa tualda ja toida köie köita. Been ventikat, keedeed ta maas laiali ja mind taltsutada.