Kõverik hirman. Hosume, Jerevan ja Tallinn. Algab saade, sõpruse laul. Lenda sõprusenov. Lenda üle mees suure ja vaba kodumaa üle Kasahstani, viljaväljade ja Kesk-Aasia kõrbeliivade. Moskva kõrghoonete ja Donbassi, kaevanduste üle Baltija, Kaspia mere, kalurikülade, kaukaasia ja uraanimäeseljandik kõige üle Vene ema jõgedesse ini vette. Kahe sõpruse laulul, Allama looja, muusik ja poeet. Aga selle väledad tiivulise laulu sünnipaigaks pole mitte klaver ega kirjutuslaud vaid suurehitused ja alpiaasa shahti, lind ja viinamarjaaiavabrikud, tsehhid ja uudismaa. Ei, looja ja luuletaja püüdsid lennult kinni sõpruse ja vendluse viisi, allutasid harmoonia rearütmile ning andsid siis tagasi. Nagu üksikul mäel pole tuulte käes pidu. Nii ka erakut, rahvast lööb ajaloo God. Siis, kui vennalik armastus, ühtemeid sidus, saime raiusid peatava mäestikus jõu. Valaweenimu sõber, noorudon, rikka rõõmu peekrite rüüpame taevas vaid maa olgu kõikjal ja kõigile teada seika ühtses peres ei võita meid keegi, küll saab. Meie sõprus on tugev nagu teras on imeväärne jõud olnud tühjaks ammutamatu allikas, kus nõukogude inimesed saavad jõudu uuteks kangelastegudeks helge homse kommunismi nimel. Ja nagu suure pere kõige vanem vend Miljonite tihedal rivi lipukandja sammub kindlalt kõige ees suurvenelane vas kodustes mägedes lauleva lool ja vabale maale ning rahvale kingin minuni õigluse sõnumitooja. Sinuta pimedas käiksime ringi hardalt Su koole, Kaukaasia, vaata mägede harja ja kotkaste lenn, tuliseid terviseid tahavad saata sulle oos suur Vene rahvas. A. Näris sõpruse laulu. Ta lendab Jerevanis Kiievi linna ja viib kaasa sõnumi sotsialistlikust võistlusest kahe vabariigi vahel. Linn. Võistlev linnaga ja rajoon rajooniga artashati rajoonis Armeenias töötavad armeenlased käsikäes Aserbaidžaan lastega. Nüüd on see sõbralik pere veelgi kasvalt ühte liitunud Ukraina Hersoni oblasti võsakopooni rajooni töötajatega. Viibides külas sõprade seas kirjutas ukrainlanna zootehnik Kotšubeietgaa Kalinin tšenko. Kunagi ei lähe mul meelest päikesepaisteline Armeenia mälestusväärne artashak ja külalislahked armeenlased, kellega me kokku saime sõbralikult juttu. Veskimäe. Nüüd tunnen ma tõeliselt, kuid tore on meie traditsiooniks kujunenud võistlus, kui siiras ja vääramatu mees sõprus. Ja Armeenia poeet Gigamsarian vastab oma ukraina õdedele järgmiste sõnade ega. Ikka Valenda, kuldsete viljade maa, one õnne toov emake kaunitar, sila suud andas. Mullale tahaksin ma Ukraila, mu südamemaa-Ukraina. Ukraina poeet Viktor Coczewski sõitis külla Jerevani võttis sõna armeenia keeles. Kallid sõbrad, ütles ta. Lubage teid kogu südamest tervitada laia võimsa voolulised nepri poolt mu südamele nii kalli ukraina mullapinna ja Nõukogude ukraina kirjanike poolt ning teha seda armeenia keeles Mastotsi keeles, mille kõla on mu kõrvadele sama kallis kui ema keelgi. Olen uhke, et minu rahvas, ukrainlased on nii sügavate ajalooliste juurtega seotud iidse ja igavesti noore Armeenia rahvaga. Meie Nõukogude kirjanikud, oleme rahvaste sõpruse müüri ladujad. Kivi kivi haaval ehitame silda, mis seob inimsüdameid rahvaste südameid. Mööda läinud ja kaasaegne ajalugu on rikas nende kivide poolest. Olen armunud päiksepaistelisse, Armeeniasse dema, töökasse, rahvasse, toredasse keeldi kunsti ja kirjandusse. Armunud see ongi suur ja loor Juhketesse mägedesse. Ararati uru kuldsesse sügisesse. Sevanid järvi armeenia sinisilma. Olgu tervitatud päiksele kiirgav sõprus Nõukogude maa rahvaste vahel. Sõprus, mis meid ühendab Aserbaidžaani poeet Ramiskasid arr jutustas aga järgmist. Ühe korra sõitsin ma meie ta uusi rajooni. Läksin puuvillakasvatajate juurde. Kuidas läheb, küsisin ma aserbaidžaani keeles. Vastab mulle vene keeles laiaõlgne noormees. Oleme armeenlased, naaberrajoonist, Shompsodinskist ja põldude pärisperemehed pajatasid mulle selle kohta suurepärase loo. Naabrid shampsottinski rajoonist sai teada, et puuvillakogumisega ei jõuta valmis. Et asjad on halvad ja tulid ise ilma kutsumata staapi. Hiljem aga, kui neile pakuti tasu välja töötatud normipäevade eest, nad koguni solvusid. Ega me siis selleks siia tulnud. Lätti, kus on tõeline omakasupüüdmatu sõprus Kuulnud seda jutustust pani Armeenia poeet ammussagi Jann kirja järgmised read. Kas olgu ees muld, tantsutuur või võitlusviilus, ohtu mulika õlg, kui sagin, suur aserbaidžaanlased kohtub? Ei iial reeta teineteist. See meie püha seadus kes tänu võlgu jääbki meist vaid heaga, tasub headust. Ja pöördudes oma teise venna gruusia rahva poole, ütleb poeg. Meie papliga põimis Teie pall oksaharu. Ja kuigi lähevad lahku meie IZ keeled, ühte teerada käivad meie tunded ja meeled. Miski enam ei suuda meid nüüd kiskuda riidu kindlalt Venemaa sõlmis meie sõprusliidu. Kust käi tormaks me peale kurjad vaenlusem arvud. Meie papliga põimis teie kallim oksaga. Suure sõpruse taine lavaks said ka Kasahstanis depid. Õlg õla kõrval töötasid siinsel uudismail venelane ja kassas. Eestlane ja armeenlane, Usbek ja lätlane töötasid üheskoos, siis aga sõitsid kodukanti tagasi suus ja südames uued. Laulud sõpruse laulad, kui palju üles küntud stepis uudismall üksteise kannul Kertult uued linnad, kiired, näed vabu rahvaid, isamaale, ustavaid Nad kodumaad kui ema armastavat siiralt. Ei ole unistustel piiri julges südameis. Nüüd rõõmsail normil oras ääretult tärka. On noored visa külon, aaret hoovuneis töös karastunud rahva jõudu. Vilnius, Riia, Tallinn Jerevan. Geograafiline kaugus, mis lahutab meie pealinna balti vabariikide linnadest, on 20 kraadi. Ajalugu on mitmet viisi vorminud nende linnade saatust. Etnograafia pajatab erinevustest kultuuris, traditsioonides, elus-olus. Aga on niite, mis on tugevamad kui geograafiline vahemaa. Ajalugu. Etnograafia. Need on purunematu sõprusniidid, mis seovad Eesti, Läti, Leedu ja Armeenia pealinn. Leedu ja Armeenia Eli Miinase torn Vilniuses ja evalt lossi varemed ja lähedal on läinud pogramme ja orgiaid, lüüasaamiste, kibedust ja võidujoovastus. Verd ja välja. Sealsamas lähedal veeretasid oma vooge rahulik neemen ja rahutu rastani. Erinevad on nad oma iseloomult aga sõpruse laulu, lennu Mike paistavad nad peaaegu ühesugused. Nii on ka sõprusega nende jõgede kallastel elavate leedulaste ja armeenlaste südames. Ja nad on ka päris ühtmoodi nime andnud südamele. Leedulased shirtis armeenlased Sir. Kogushirtises saadab oma sõpruslaulu Armeeniasse leedu poeet. Näib maailm imeline, hajub vari, kui seisak, kõrvu sõbraelak. Mu laules helistagu sõpruspaarini, et südametes jääks ta külal rikkus tsaaririigi lossi valliavaja, sest hinge toidab poegi on vaba töö ja meie sõprus kallid ning sinitaevas leib ja kodumõmmik. Jerevani poeet vastab kogu Sirtist järgmiste sõnadega. Olgu me vahel küll mägede rodu, tean etes algaal Medormakal jõel vaikne neemel on armsamaks õeks ning või leedumaal tunda end kodus. Nägu pärast sadu ja süngeid pilvi pärast kahe rahva lahusolu aastaid lööb taevakummil särama Vikerkaar sõpruse Vikerkaar, mille üks ots on metsade maal ja teine nägederites. Üks Sevani peegelpinnal ja teine balti mere lainetel keset Vilniuse hoonete gruppe jerevani mälestusmärke. Cher muki kaljustel jalgradadel ja Palanga merevaik kallastel liivadel. Toonekure pesades, millest üks asub Tracay lossitornis ja teine Ararati oru paplipuu. Toonekurgede piimvalged, tiivad, varje laotavat, nii meni villparved, palkesin, pärilect viivad uute linnade poolinatiiv toonekurgede piimvalged tiivad, tähepeegeldust katavad öös suured tehased, ranniku liival, tublit tunnistust annavad töös. Sõprussilda rahvaste vahel ehitavad need rahvad ise. Kivi kivi kõrvale laovad seda silda eestlased ja armeenlased. Esimesed kivi pandi paigale eestlaste tartus ja armeenlaste Jerevanis. Kaks linna, millel on palju ühist ajaloos. Mõlemad nad seisid keset risteid, mõlemat käisid käest kätte. Mõlemate tere, mehed vaheldusid. Ja ärgem unustagem, kuidas sidus nende linnade saatusi Vene kirjanik Aleksander kribajeedo kelle komöödia, häda mõistuse pärast tuli esmakordselt lavale Jerevanis ammu enne seda, kui ta Vene näitelavale jõudis. Tartusega ilmus näidend saksa keeles ammu enne seda, kui ta vene keeles ära trükiti. Järgmise kivi ladusid Sõpruse silda, Friedrich Parrot, jah, Adžijad, tur, Avovial. Suur-Armeenia kirjanik ja valgustaja Hazzyattur Avoid Jan õppis Tartu Ülikoolis. Koos Hadciatuur Avobjaniga tõusis Armeenia mäe Ararati tippu Tartu Ülikooli professor Friedrich Parrot. Sest ajast peale hakkasid eestlased armeenlased ehitamas sõpruse silda, mille nad lõpetasid Nõukogude rahvaste ühises peres. Sein Rainise kodumaa kunagi Riias, ka meie Sauni Ann elas võitluse aas. Kas olgu armeenlane, lätlane? Iial ei võitleja, mälestus südamest ka sind, railise maa nägu nooremat venda, õrn, ellunud, embame mõlemal käel. Su voogavat Läänemerd kanname endas Me silme ees Daugava kirjeldav pae Nõukogude Läti. Ma tõotan su kaldaid nii kaitsta, et röövel neid iial ei saa. Sevalissa kaugel. Kuid tunne mind valdab, et kallis, kui sünnipaik lätlaste oma. Sõpruse laul ei tunne tõkkeid nagu vada merede lind lendab sõpruse lault tehastesse ja uus ehitustele laboratooriumides ja klubidesse. Ta lendab Armeeniast Balti vabariikidesse ja Taga-Kaukaasiasse, Ukrainasse ja Valgevenesse, mõõtmatu Venemaa avarustele Siberisse Kaug-Itta. Aga sama teed lähevad Armeenia transpordile, autori ja kellad, kompressorid, kaudsuk, alumiinium, kuulsad konjaki ja kiidetud. Viljakonservi neile vastu töötavad Esselonide kolonnid eskaadriga flotellil. Venemaalt masinad Ukrainas, malm ja teras Aserbaidžaanist, nafta, Kesk-Aasiast, puuvill, Gruusias, kivisüsi, Lätis autobussid ja raadio-leedus, turbiinid ja kalakonservid Eestis ekskavaatorid Jabade. Sama trassi mööda kulgeb ka releeliin Jerevan pilissi mis raadiolainete kaudu ühendab meid. Kogu maa ja elektriliin, mis ühte liidab maa, energeetikajõud. Päev-päevalt tiheneb sõpruse muster, mis kaunistab meie suure kodumaakaarti tena. Ornamendid katavad nahvičewani rajooni Aserbaidžaanis Aasovi rajooni, Ukraina Krimmi oblastis, järediini rajooni Armeenias. Koonduvad töötajate rivid Kirovopaadiskutaiisis Leninakanis. Sillad ühendavad sum Kaiti batuumiga ja batuumi Kirovokaaliga. Ühte on liitunud Bakuu, Tbilisi ja Jerevani õlitehaste kollektiivide huvid. Ja meie suur ehitasid käsikäes, üheskoos võitles raskusi jagades võitude Lilia töötlesid Armeenia saadikud progressi loomisel ja taastamisel Turkseevee ehitamisel Volga ja Doni alistamisel Komsomolskaja rajamisel, Uurali ja Siberi, metallurgiahiiglaste ning Kaug-Põhja-uute linnade püstitamisel. Samaga Armeenia gaasitrassi ja maa-aluse elektrijaama ehitamisel vabariigi esimese soojuse, elektrotsentraali ja kõrgepingeliini monteerimisel nägi raudteemagistraali ja tunnelite rajamisel töötasid ja töötavad ukrainlased ja lätlased, kasahhid ja valgevenelased, grusiinlased ja moldaavlased, leedulased ja venelased. Erinevad saatused liitusid siin ühte. Üksikute edusammud koondusid kokku üheks ühiseks edasiminekuks, mille aluseks on ühine liit. Üksmeel vennalik abi. Töö armastatud kodumaa hüvanguks. Mu isamaa, see olgu paali põllud, kus tuultes hällivad viljapäev, see on neemeni, kallaste, sinihõllu ja Krimmi roosi ja siberi jää. Ja meie kirjandus, kunst, kultuur. Eks see ole ju need meie elu peegel kui Armeenia poeedid. Artistid sõitsid külla Moskvasse, Jaroslavli Taškenti Vilniusse ringiga, kui Usbeki või eesti poeedid ja artistid sõitsid Jerevani. Olid need sõpruse ja kultuurid pidupäevad. Päevad, mil vendluse sõlme veelgi tugevamaks seoti nagu ojad, mis ühte suurde jõkke kokku voolavad. Nii sulasid kokku erinevate vennasrahvaste laulud üheks võimsaks õpruse lauluks, tabaduse, lauluks, lauluks, inimesest. Üksmeelse perena elavad Nõukogude rahvad. Tihedas rivis lähevad nad ihaldatud eesmärgi poole vastu kommunismi säravatele. Kõrgustele ja leegitseva tõrvikuna juhib nende teed meie ajastu laulude laul, partei uus programm. Hõõgub punasel hau päiksekiired leekide lippudega kahvatuks koik rahvaste laul võidab hobuste piire kõikjale kanna oktoobri või raskeid sõja aastaid peame ikka meeles oma võitu armastame palama, vendlus lippu kõrgel kanname ning teele meile helged koidud valgus valavad. Hõõgub punaselt au, päiksekiired, leekide lippudega, kahvatuks koll. Rahvaste laul võida kauguste piire kõikjale kanna Oktoobri põit.