Ajalehe treestlani tähelepanuväärsused 1731. aasta üks. Septembri numbreid avaldab kõrge lennulisem värssides retsensiooni Laitsegi linna muusikadirektori ning püha tooma kiriku kantori Johann Sebastian Bachi orelikontserdile Dresdenis. Bachi võrreldakse Orpheusega. Kui arheos puudutas oma lauto keeli, meelitas kokku kõik metsikud loomad. Enam küll meie Bachist peab lugu pidama, kui ta mängib, jääb imetlema kogu maailm. Aasta edasi kirjutab Hamburgi poeet Ludwig Friedrich hundemann ülistusluuletuse, kus kõrvutab samuti Bachi jaoffeost. Kui kunagi võlus Orfiose harfi kõla, yli hingi, taltsutus loodused, kui palju kaunimalt oskad sina Surbach, vallata kõige arukamaid päid? Noil aegadel loeti koolis antiikautoreid algkeeltes. Võrdlus Orpheusega oli tugev, aga küllap tavaline kompliment. Hoopis enam võime nii Bachi kui Orpheus osas usaldada Göttingeni Ülikooli antiigiprofessorit Johann Mattias kestnerit kes avaldab 1738. aastal kirjelduse oma kauaaegse tuttava Bachi musitseerimisest. Kõik antiikmuusikud tunduvad tühised. Kui vaadata, kuidas mu endine kolleeg Bach mõlema käe kõigi sõrmedega mängib klavessiini või pillide pillil orelil kus lõõtsad, puhuvad hingeõhku arvutadesse viledesse. Kuidas Bach siit kahel käel sealt kärmete jalgadega üle klahvide sööstab Tuues ihuüksi kuuldavale suure hulga kõige isesuguse maid, kuid siiski omavahel kooskõlas helisid. Hämmastav, kuidas ta suudab üksi rohkem kui palju muistseid sitsimängijaid 1000 flöödimängijat kokku mängides mitte ainult oma partiid vaid jälgides ka kõiki teisi. Kuidas ta hoiab 30 40 muusikut ühele noogutades teisele jalaga takti koputades, kolmandat sõrmega ähvardades koos annab ühele kõrges teisele madalasse, kolmandale, keskmises registris hääle sisseastumiseks ette kuidas ta partiidest kõige raskemat mängides märkab silmapilk kõige valjemaks koos mängu mühinas, kes eksib ja kus kogu seda summa valkumast hoiab ning vajaduse korral tasakaalu jälle jalule seab. Istutel kõikides liikmetes, tema terav kõrv tabab kõiki armooniaid. Hääl ulatub toetama iga partiid. Muidu hindan küll antiikaega väga kõrgelt, aga Bach ületab Orpheus palju kordi. Johann kestneri vaimustusest kumab läbi elav tõepärane pilt musitseerimis. Bachist kahjuks pole selliseid kirjeldusi peaaegu säilinud ja nii hakkas pahn juba varsti pärast oma surma tunduma müütilise figuurina. Vaated, nagu muinasjutuline laulik Orpheus. Vaevalt veerandsada aastat hiljem teatabki eel romantiline helilooja, kirjamees Christian Friedrich Daniel Schubert oma traktaadis helikunsti olemusest. Et Bach saksa Orpheus suutis nagu maad ülal hoidev atlas heita õlgadele kogu muusika kunsti palju harulise puu. Ja oli füüsiliseltki hiiglane tohutute kätega, mis võimaldasid oreliklahvidele ennekuulmatut ulatusi ning suutsid mängida väsimata päevi ühtejärge. Tõsi, suubart pani oma traktaadi kirja mälu järgi hoonel asbergi lossi vanglas, kuhu teda 10-ks aastaks oli heitod, Württembergi hertsogi omavoli. Sama 18. sajandi lõpuks kerkib üha enam pinnale antseid isegi grotesksed lookesi Bachist. Näiteks Bach kibelenud sedavõrd keeruliste harmooniate järele, et kui käed-jalad juba oreliklahvidele kinni võtnud, tokiga suus veel lisanud juurde. Või selline anekdoot. Vaht teadis kerjuseid, kelle Almose palumistest leidis tema kõrv muusikalisi intervalle. Paht eestlase algul, et otsib raha, aga ei leia. Kohe tõusis hala õige kõrgetele nootidele. Siis andis veidi ning kõlade lõikavus vähenes. Viimaks andis Bach ebatavaliselt palju, mille tagajärjel tema meeleheaks kaebed lahenesid muusikaliselt koos kõlaliseks. Lõpetuseks. Need lood ei tundu eriti usutavad. Rändavad aga esmaavaldamisest peale ühest Bachi raamatust teise tänaseni välja. Vastukaaluks neile alkolõik, romantilise helilooja, Bachi muusika taassünni eest võitleja Robert Schumanni ühest erakirjast koshuumongi kujutleb Bachi müütilise suuruses. Ühel õhtul läksin latsigi kalmistule, kavatsetakse üles leida suure mehe puhkepaika. Hulk tunde uitasin risti ja põiki ei leidnud ühtki Johann Sebastian Bachi. Kui hauakaevajad küsisin, raputas too mu sageduse üle pead ja arvas palju koduteel ütlesin endale. Kui poeetiliselt on juhuslik seadnud. Et me ei pööraks tähele, palun surelikule põrmule, et ei mõtleks argisele surmale on ta puhunud tuha ilma kaardesse laiali. Ja ma võin Bachi jäädvustada enese jaoks alatiseks uhketes rõivastes oma oreli taga mängimas tema kohal kõik viled mürisemas kogudus hardalt vaatama seda poole üles ja ehk ka inglid alla. Schumanni poeetiline nägemus on tänaseks paljunenud lausa piltpostkaardina, kuigi Bachi ajal orelit veel ei mürisenud orkestrina nagu Schumanni ja meie ajal. Ja kuigi Bach oma elu viimased 33 aastat ei pidanud ametis orelit mängima. Enda huviks helistas taaga klavessiini klavikordi. Iga ajastanud leiab enesele omalt Bachi müüdid. Nüüdisajal on Bach plahvatuslikult levinud, on meie kontserdielu muusikaõpetuse koduse musitseerimise nurgakivisid. Ja kuigi praeguseks on Bachi muusikat ning elu uuritud põhjalikumalt kui ühegi teise vanaaegse helilooja oma käibid Katard kujutelmi enam kui iial varem oleme Bachi enda jaoks kinnistanud igavesti parukas veidi kibestunud ja mossis, range ilmelise, vägeva vanahärrale vaateväljast välja jäävad uljas noorus, karedavõitu elurõõm ja oh mis kõik veel. Muidugi Bachi looming sisaldab muuhulgas kõige monumentaalsemat muusikat, mida ajalugu tunneb. Eks oleme tahes-tahtmata nende lehekülgede mõju all. Näiteks Sanclus missast, Kuue diivaliste Seeravita vastastikku kõmavad ülistushüüded panevatest taeva lävend vabisema püstitab siin muusikalise võlvide aluse, millest valdavamat leidub vaevalt hendalilgi. Vaht ühendab 100 muusiku talendid, ütlesid kaasaegsete. Need 100 talenti leidsid Bachi eluajal kaunis ebaühtlast tunnustamist. Bachi kompositsioonidele jätkus imetlejaid, kuid ka kritiseerijaid, kes pidasid neid liig nõudlikeks üle kuhjatud kunstipärasteks lihtsalt vana moonisteks. Naljalt kellelegi ei tulnud pähe pidada Bachi-ajastu juht heliloojaks. Väärib tähelepanu, et kõik äsja mainitud Orphjuseks helistamised räägivad Bachist kui mängijast. Kaasaegsed meenutavad, et iga pala kõlas Bachi käte all kui kõne. Tundus kummaline, et mängija keha püsis rahulik ja liikumatu, samas kui haledaid sõrmi polnud nähagi. Kinnitati, et vaht tuleb oreli pedaalil jalgadega toime nii keeruliste käikudega, millest teised osavad mängijad kätega klahvidele iialgi jagu ei saa. 1714 esineb Bach kasselis prints Friedrichi hilisema Rootsi kuninga ees. Nagu kiustatult, lendasid jalad üle pedaali klahvidele, kirjutab Pealtnägija rektor Vellermann. Printsi vaimustas Bachi pedaali soolosedavõrd, et ta kingib mängijale hinnalise sõrmuse. Bellermann küsib, mida pidanuks Prints kinkima, kui Bach oleks ka käed appi võtnud. Välja arvatud meie vahest eelmine sajand on improviseerimine alati lahutamatult kuulunud pillimängu juurde. Bachi ajal kutsuti muusikuid, kes vaid esitasid noodistatud palut muusikaliseks mehhanistideks. Bach oligi introviseerimises ületamatu. Ta võis tunde fantaseerida ikka ühe teema piires töödeldes seda üha uute kontrapunktivõtetega. Erilist lõbu pakkus Bachile käia ka kõige kaugemates helistikke sära nii sujuvalt, et kuulajad isegi ei märganud põhi helistikust lahkumist. 1722 kogunevat Hamburgi tähtsamad isikud Püha Katariina kirikusse reisil viibiva Bachi kontserdile. Kontserdi lõpetuseks improviseerin Bach üle poole tunni kuulajate poolt pakutud koraali teemal. Kohal viibivalt peaaegu 100 aastaselt, Johann Randghanilt Põhja-Saksa vägeva organistide koolkonna ühelt viimaselt esindajalt kuulepa. Arvasin, et see kunst on juba välja surnud. Nüüd nõelaga. Teis elab ta veel. Kõlab Tokaat, Ahev tuur Bachi üks suurejoonelise maid oreliteoseid. Nõnda reisides kasvab järjepidevalt Bachi kuulsus. Praktiliselt kõik tema mängust säilinud muljed sisaldavad veendumust, et Bachi-le leiduv võrdset kogu Saksamaal ega mujalgi. Mõnigi arvab, et Bach on kõigi aegade suurim klavistasinistide vürst, organistide kuningas kuid tõeliseks rahvuslikuks uhkuseks kõigi kõneaineks sambach alles 29 aastaselt pärast rahvusvahelist jõuproovi duelli Loviimaschhaniga Marshall on päikesekuninga õue organist ametkoha järgi niisiis Prantsusmaa tähtsaim virtuoos. Olgugi et parajasti ajutises pagenduses Tõllistan säilinud arvukalt lahklevaid teateid. Tõenäoliselt pahn saabus omal algatusel treestenisse kuulsat võõrast kuulama, temalt õppima. Arvatavasti soovisid Dresdeni õukonna muusikud kogu hingest Mashani Usakust kärpida. Igal juhul pärineb neilt idee seada särav tulnuk versaist vastamisi Bachiga vastamisi oma palu esitama lehest lugema improviseerima Pole teada, kas vastased jõudsid juba veidi üksteiselt mõõtu võtta. Õhtu kontserdil kuningalossis. Kas pah seal tõepoolest keeras Mashani pala puldil tagurpidi ja selle siis väledad lehest maha mängis. Kuskilt pidi Marshall saama aimu väikesest vaimarist saabunud tagasihoidliku hertsog tikukontsertmeistri oskustest. Bachi viisaka kirjaliku väljakutsega soostus ta meeleldi. Tõlli päeva varahommikul sõitis aga kellelegi midagi ütlemata minema. Kokku lepitud võistluspaika kogunenud põnevil publikul jäi üle avaldada ühepoolselt, aga seda soojemat heakskiitu Bachi mängule. Kristjani kuurvürst ja Poola kuningas August tugev määraspachile preemiaks Sadalvi toori. Bachi dollar kahekordse aasta palga. Mis aga hoovkondlikus bürokraatias enne Bachi kätte jõudmist kuhugi ära kadus. Meie saame Bachi mängukunstist ehk kõige enam aimu tema virtuaalsetes teostest. Kuigi tema poeg Philipp Emmanuel teatab kirja pandud muusikaga võrreldes oli Bachi vaba mäng kaugelt säravam ning väljendusrikkam Fuuga g duur on hästi tempereeritud klaverist üks jõulisemaid ning tulisemaid pika üle meelikute hüpetega teemaga. Mängib Don koopmann. Armastas reisida noorukina kuna tahtis kõigilt meistritelt õppida. Mis sellestki, kui teekonnal juhtus ebameeldivusi. Lüneburgi linnakeses tähendab 16 seitsmeteistkümne aastane kloostrikooli õpilane mitmeid kordi jalgsi 45 kilomeetri kaugusele Hamburgi Rainkeni orelimängu kuulama. Kord jäi ta Suurlinna kauemaks kui rahakott lubas. Nüüd seisab Sebastian tagasiteel näljasena ning krossita trahteri ees peab ninaga söögi lõhna. Äkitselt avaneb aken, teele lendavad mõned heeringa pead. Nälg sunnib Bachineid üles tõstma ja ei näe. Anonüümne heategija on igaühte peitnud kuldmündi. Kahekümneselt juba Arnustatis organisti ametis Zapach leivaisadelt neli nädalat puhkust, et rännata Lüübekisse kuulama legendaarset tiitlist pükste Huudet. Pole teada, kas Bach ainult kuulamisest õppis seal või sai ka meistrilt eneselt õpetust. Igatahes ilmuta tagasi alles nelja kuu pärast. Kohe kutsutakse ta konsistooriumi seletust andma, mis on mõistetav. Säilinud protokollist jääb aga mulje, et Bachmann tõrges kaela painutama. Küllap ta plaanib juba alustatist lahkumist. Kui on juba ise tunnustatud meister. Rännu kihki väheneb, teistelt õppimast ei väsita kunagi. Lisandunud on aga veel soovid endast mujal kuulda anda ka end harjunud oludest väljaspool veidi tuulutada. Näib, tavatses oma kunstniku reisi ette võtta kord aastas enamasti sügiseti. Tihti kutsuti Bachi kui autoriteetseimat oreli asjatundjat uusim, värskelt remonditud oreleid järele katsuma. Kohale kutsutud asjatundjaid võõrustati tavaliselt silmatorkavalt külluslikult. 1716 proovib Bach koos kahe kolleegiga vastset orelit Halles. Kui Bill vastu võetud, korraldas raad ekspertide auks pidusöögi. Selle kviitungid alles. Laud oli lookas praadide defala, mood, vasikapraad, havipraad, salatite keediste all kokku 11-lt aadri eest. Joodi 15. lehest. Orelireisid olid ka tõhust tuluallikas. 1732 kutsutakse kasselisse remondist tulnud oreli kohta otsust andma. Raad tasub heldekäeliselt Bachi ja tema naise reisisöögi. Elamiskulud 50 taldrit, haigla arsti kahekordse aasta palgasamba kingitusena. Raad annab Bachi käsutusse veel kandetooli ning teenri. Teenrite kandetooli on vist liig soovida. Kahtlane, aga kas tänapäeval kuskil selletagi orelieksperte, nii hästi koheldakse? Reisi põhjustena sidusid Bachi veel mitmeõhkkonnaga kapellmeistri ning õue kompanisti tiitlid. Pidu juhtudel oli Bachi kohus komponeerida sobiv muusika ja korraldada kohapeal selle esitamine. Eriti tihti käis Bach Laidzigist kuurvürsti residentsi treestlani. Mõnikord lihtsalt ooperit kuulama. See polnudki nii väike reis, kahe linna vahemaa oli tollast teed mööda küll 80 kilomeetrit lühem kui praegune 200, niisiis 120 kilomeetrit. Postitõld veeres aga ilusa ilmaga mitte üle 10 kilomeetri tunnis vähemalt 12 tundi ratastel, järelikult Bachi uudishimule muusikailmas sündiva vastu oli aga see väike takistus. Sest teiste meistrite loomingu kuulamine ning uurimine oli Bachile ainsaks põhjalikuks muusikaõpetuseks. Nõnda sai Bachist erakordne vana ja uue muusikatundja suur ja väsimatu õppija. See joon lahutab ta kõigist oma kolleegidest ja seletab võib-olla veidi ka tema enda loomingu rikkust ning eripära. Pah oskab nimelt võõrast muusikat väga peenelt valikuliselt kasutada oma kompasitsioonide vormimisel. Mitmelt poolt jõuab pahini eri aegade muusikaid. Lüüne purgis Püha Miikaeli kloostrikoolis säilitati üht Saksamaa suurimat noodikogu. Siin tutvu põhjalikult vanade polüfoonia meistritega. Noorukina on ta ametis mitmes õukonnas kus muusikahuvilised valitsejad tellivad kohale kõik moeuudised Itaaliast, Prantsusmaalt, operatiivsusega, mida võib praegugi kadestada. Kõik teosed, mida ta peab millestki tähelepanuväärseks, kirjutab ta endale tervenisti ära. Olgu nad kuitahes tüseda väsimatult kuhjatena ka siis, kui võiks juba ise igaühele eeskujuks olla. Laialt levinud kaheldavalt tõepärase legendi kohaselt kopeeris juba kümneaastane Sebastian klahvpillimuusika kogumikku, mida talle veel liig raskeks arvati. Kopeeris kuuvalgel ja kahjustas nii eluks ajaks silmanägemist. Bach ei põlanud ka teisejärguliste komponistide teoste ümberkirjutamist. Näiteks kopeeris ta endale tervenisti nõbu Ludwig Bachi. Mainin geni päike linna kantori 11 kantaati. Teine meetod võõra muusikaga kasuliku kontakti hoida oli Bachi jaoks selle töötlemine oma maitse järgi ümbertegemine. Teame, et kümnete kaupa Bachi Traskeptsioone ennekõike põhinevad need itaalia meistrite, eriti Fiwaldi töödel. Siingi ilmutab uskumatut tagasihoidlikkust kolleegide teoste hindamisel. Ta töötab ka vähetuntud muusikute helitöid. Näiteks talle vaimari päevilt hea tuttava, noore 19 aastaselt surnud hertsogi Johann Ernst ideoseid. Miks. Bachi ajakaaslased kirjeldavad tema kunstnikunatuuri kummalist tahku. Bach soovis enne komponeerima või improviseerima asumist mõni aeg ükskõik millist, kas või halba võõrast muusikat lehest mängida. Näib, et ta vajas seda omaenda geniaalse fantaasia üles ergutamiseks käivitamiseks. Ehk tähendas see ajavaimulainele häälestamist. Paneb hämmastama, millal küll jäi Bachil ameti ja pereinimesel aega võõra muusika kopeerimiseks ning töötlemiseks sest ta säilinud originaallooming on tohutu, mitte noodikirjutaja elutöö. Suur osa teostest, aga seni kavatses pahkpidi olema fenomenaalne töömurdja. Demagantaadil näiteks on ju küllalt ulatuslikud teosed koosnevad kooriosadest, retsitatiividest, aariatest, võttidest, alles on neid 200 ümber, ligi 100, aga leidmata. Siiski pole Bachi loomingu maht tema ajas midagi erilist. Mõni mees näiteks teelemal, kirjutas veelgi rohkem. Ajastu nõudis tungivalt Mesilastele rosinaid, komponiste tollane muusikatarbel oli tohuta. Muusikat peeti üheks elu põhisambaks esmaseks tarvitseks nagu leib või õhk. Nagu värsket leiba tunnistati vaid uut muusikat, see tähendab kirjutatud viimase viie aasta jooksul. Musitseeriti avalikkuses seltskondades ning perekondlikult kõikvõimalikel tseremooniatel, pidustustel, tähtpäevadel, sünnipäevadele, matustel ja lihtsalt niisama. Bachi 33-st latsigi aastast on teada 53 pidu kompositsiooni millest on säilinud tühine osa. Kõige silmapaistvam neist oli ehk õhtune ülistusmuusika, mida esitati kuningapaari saabumise auks turuplatsil nelja orkestri ja 600 tarvikutega tudengiosavõtul. Muusika kõlas tõepoolest kõikjal parkides, kirikutes, tiikidele, kõrtsides, väljakutel, kohvikutes, bahti juhatab kontoritöö kõrvalt 12 aastat leipzigi ülikooli muusikaringi kolleegium muusikum ja käib sellega esinemas Hermanni kohvimajas ühes kaheksast priviligeeritud kohast linnas, kus seda alles paarkümmend aastat tuntud moejooki tohib avalikult nautida. Siin kõlasid esmakordselt Bachi orkestrisüüdid. Küllalt kõrgetasemeline kohvikumuusika vestluse ja kookide kõrvale õhtuma muusika suurgeeniuse juhatusel. Bachi iseloomustas muusikakunsti võimaluste ja üksikasjade sügavalt läbinägemine lausa esimesel pilgul. Poeg Philipp Emmanuel jutustas, et kord temaga kõrvuti keeruliste puugata paljudele pillidele kuulates ennustuses Bach kohe peale esimesi takte milliseid kontrapunktilise võtteid on võimalik sellel teemal läbi viia ja millised neist autor on lausa kohustatud ära kasutama. Järk-järgult Bachi ennustused täitusid. Iga kord ta rõõmustas ja müksis poega küünarnukiga. Lahing teravalt kõikenägeva pilgu eest ei jäänud varjule midagi, mis oli kuidagiviisi musitseerimis praktikaga seotud. Mõne hetkega nägid no näiteks äraruumide akustilised omadused osutas eksimatult õige asupaiga ehitatavale orelile täidis sellele ka antud ruumi tingimustes kõige sobivama dispositsiooni, see tähendab registrite kombinatsiooni. Berliinis näidati Bachile uut ooperimaja. Heitnud saali pilgu, märkas ta kaaslaste hämmastuseks lae ehituses peituvat akustilist kunsttükki. Saali nurgast kandlus vaiksem, sosin laial vastasnurka, ühestki teisest punktist polnud sedasamast vähimatki kuulda. Suurt huvi tundis Bach igasuguste instrumentide, mitte ainult oreli ehitamise vastu. Ta konsulteerib kuulsat orelimeistrit Gottfried Silbermanni haamerklaveri täiustamisel kavandab ise oma kõlakujutluste teostamiseks ja laseb pillimeistritele ehitada hoopis uusi, Pille Viola puusa, jala, auto, klaveri. Tollal oskas iga mängija oma pilli ise häälestada ja remontida. Bach oli selles osa peale nagu professionaalne pillimeister. Bach oli niisiis oma tegevusala, muusika, kunsti, juureotsteni tunnetav praktik. Tema eluajal toimusid suured muusikateoreetilised lahingud. Bachile need ilmselt huvi ei paku. See ei tähenda, nagu poleks küllalt laia silmaringi tal. Ta õpib oma aja paremates koolides. Klassi nimestikke sanda üha nooremate seas, mis viitab kiirele edenemisele. Laidzigis õpetab ta mõne aja ladina keelt ja enne kui sa teda muusikatöödes segama hakkab, on ta selle üle uhke. Ta teab, et kaugeltki iga kolleegi suudaks seda. Siiski võime Bachi lugeda tema hoiaku suhtumise põhjal oma kunsti kõrgeima astme käsitööliseks. Käsitööliseks, kes sisseharjunud rütmis teeb sisseharjunud väga head tööd. Ei kujuta end teisiti ettegi. Elepiga teiste pooliku ebapuhta, kõvera ebatäieliku lõpule viimata tööga. Siis muidu muusikute keskel, nii tagasihoidlik mees ärritub raevu virutab näiteks kantaadi proovil vigaselt mängivale organisti läheb parukaga. Juhtus. Poeg Philipp Emmanuel jutustas meeleldi pahk plasi tihti ühele oma kolmest muusikaliselt vara küpsest pojast endale uinumiskontserti teha. Parajasti seda teenistus korda täites nägi Filipp, et isa ongi juba uinunud ning katkestas noodi pealt. Bach virgust lahendamata dissonantsi. Silmapilk tõusis porisedes voodist ja heasta sisemuusikale tehtud ülekohtu mängis lahenduse ja sulges pildi kaane. Kas ja millise karistuse sai Philip, pole meieni jõudnud. Üsna samasisuline Bachi legend räägib. Bachi saabudes koosviibimisele katkestas juhuslikult klavessiini tagant klahve sõrmitseb asjaarmastaja häbelikkusest. Samuti lahendust nõudval akordil. Rutas avali käiv võõrustajat tervitamata mööda võttis pildil lahendada kooskõla, sulges pilli kaane ja alles siis oli seltskonna jaoks olemas. Bachi-le endale tundusid need juhtumid vaevalt naljakad. Bachi maailma suhtumises oli kesksel kohal kord kord kui kõiksuse selgroog, kord, mille peegelpildiks on hästi tehtud. Hästi korrastatud muusika. Bach tunnetas oma üleolekut ümbritsevas muusikapildis organisti klavissinistina vanade polüfoonilise tehnikate valdajana. Kuidas ta suhtes aga enda loomingusse? Kas ta tundis end ajast ette jõudnud geeniusega? Meieni pole jõudnud õieti ühtki Bachi otsest hinnangut oma helitööde kohta. Tundub, et ah, ei mõelnud nende kuulsaks saamisele. Tollal juhtiv muusikateoreetik Johan Matheson palub kahes kirjas Bachilt autobiograafiat oma kuulsate heliloojate elulugude kogumikku auvärava jaoks tulemusteta. Matheson solvub ja Bach jääb auväravast välja. Tohutus püramiidis, mis ulatub talupojast jumalanna välja, on tema positsioon madalamas keskosas. See arusaam ei häiri Bachi sügavat väärikust veendumust oma olulisest osast ümbritsevas. Mitte ainulaadse surematu kunstnikuna. Vaid tähtsa töö väga hea tundja tegijana. Olen pidanud hoolas olema, kes on sama hoolas, jõuab sama kaugele, vastas paht tavaliselt komplimentidele oma kunsti kohta. Seesama Matsalu kommenteerib. Kuidas siis ei suuda keegi teine sama kaugele jõuda. Ja Bach on ikka üksainus maailmas. Võib-olla Bachi geeniuse aluspõhjaks oligi tainese teadmatus mõõtatust jõust mis elab ta muusikas rikkalt ning vabalt nagu loodus ise.