Väikese Arnustati linnakese konsistooriumi kiriklik nõukogu uurib 1705. aasta augustis neljal koosolekul järjest üht kaklust. Säilinud protokollidest saame umbes sellise pildi. Uue kiriku 20 aastane organist Johann Sebastian Bach tuli hilja õhtul ühe neiuga külast üle turuplatsi. Pika varrega piip suus. Platsi ääres istusid kuus varrodelt tulnud ilmselt kõrgendatud tujus kirikukooliõpilast. Üks neist Bachiga, umbes samaealine Cayerzbach tõkestab Bachi-d ja hakkab norima. Miks Bach on teda sõimanud. Jupifagotistiks. Konsistooriumi ees väidab Kaias, et Bach ründas teda seepeale mõõgaga ning torkis tagant sooli auke täis. Pahk kinnitab omakorda, et õpilane ähvardas teda kaikaga ja ta tõmbas mõõga. Enesekaitseks. Kutsutakse tunnistama Cayesbachi semud ja Bachi neiu. Tema nõbu Maria Barbara. Muide, Bachi tulevane abikaasa selgub. Vaht oli tõepoolest Cayes Bachi mänguoskust kirikumuusikaproovidel teravalt pilganud. Turuplatsil. Cayerzbach ärgitas Bachi lüüa. Vehkis mõõgaga vastu. Kuidagi läks maadluseks, mille käigus õpilane kukkus. Siis tulite kaaslased lahutama. Konsistooriumi noomib Cayerzbachi, aga ka Bachi. Et ta ei oska õpilastega häid suhteid hoida. Bachi isiksusest pole meieni jõudnud kuigi palju otseseid andmeid. Kõige põhjalikumalt teamegi Bachi tülisid. Kirja kirjutamine Bachi eriti ei meelitanud. Tema erakirjadest on säilinud vaid 19. Ametialaseid dokumente Bachi sulest on alles palju enam. Ning valdava osa neist moodustavad mitmesugused, süüdistas kaebe märgukirjad. Küllap vahtis paljudele närvidele ülematele kui alamatele. Pruugib tekkida kahtlusel, et tema ametiõigusi kavatsetakse kitsendada. Bach ajab kasvõi juuksekarva lõhki. Seisab viimseni. Ei vali sõnu ega vahendeid. Äsja valitud väärikasse Laitsigi kantoni ametisse alustab Bach võitlust temast palju kordi vähemteeniva organisti Johann Gottlieb körneriga. Võitlust kumb korraldab musitseerimist ülikooli kirikus, mis toob lisatulu 12 taldrit aastas. Protsessi tase kaks aastat. Kunybach kaebab Dresdenis kuningale ja 12 taldrik mõistetakse temale. Linnavalitsus ning konsistooriumi muidugi solvuvad, et neile alluv Kantor läheb nii vähesel põhjusel kõrgeima võimu juurde kaitset otsima. Veel detsembris 1749, pool aastat enne oma surma organiseerib Bach energiliselt ajakirjandusse vastulööki. Oma kirikukoolis muusikaõpetuse osa vähendanud rektorile kirjutab seejuures tuttavale. Loodan, et need artiklid rokivad rektari sitta kõrva, puhtamaks ja teevad muusikale tee lahti. Terav uhke ja äkiline ärritunult enesevalitsust kaotav samas kitsi, rahaahne proosalise mõttelaadiga. Selliseid jooni on paljud uurijad tõsiseikadele toetudes Bachile omistanud. Ja kohe püüdlikult katsunud teda välja vabandada lohutades, et geeniust ei saa tavalise meetri puuga mõõta. Tundub siiski, et praegu on hakatud järjest selgemini ning sügavamalt mõistma Bachi kohta teda ümbritsenud ajastus. Selle uuendussuundi, millega Bachi muusika eluvad paljuski kokku ei läinud. Nõnda tähendavad ehk mõnedki Bachi väliselt karedad sõnad ja teod mitte kibestumust või rasket loomust vaid kindlameelsust oma veendumustest truudustama missioonil. Ent nüüd kõigest lähemalt. Võib-olla ainult noorukina, nii enne 20 teist 20 kolmandat eluaastat, kui ta sisemised eesmärgid polnud veel küllaldaselt selginenud, võis Bachil pea veidi ringi käia unistustes, pealispindset, kuulsusest, muusika vallas. Mis seal imestada, kui juba seitsmeteistkümne 18 aasta vanuse organisti plaanide järgi lasevad linnaisad oreleid ümber ehitada maksavad talle suuremat palka kui kõrval mõnele kogenud meistrile sama töö eest. Bachil võis tõepoolest ülbegi võitu ilme näole sigineda kui tagamsoolis, mõõk vööl, piip tossas neiu kõrval üle turuplatsi jalutas. Nii võimega kättemaksuhimulise fagotisti munga Jerzbachi vaatenurgast aru saada. Umbes samast ajajärgust pärineb Bachi Tokaada keetuur. Docare tähendab puudutavat Nis vabalt klahvidele uitama. Tokaata vorm võimaldabki vaba suvaliselt voolavat, vaid mänguelamust väljendavat muusikat. Bachi hilisemas klaveriloomingus me seda noorele mehele sobivat vormi enam ei leia. Ehk annab Tokaata keetuur meilegi veidi aimu Bachi tormide ning tungide aja ülevoolavast. Elurõõmust mängib Gustav Leonhard. Tema majesteedi Poola kuninga ja saksi kuurvürsti, kõrgeauline õukonna komponist SUUR vürstlik Alhalt, Göteni ning Surberstlik saksi Vaissemfelsi tegelik kapellmeister, nagu kalaizzigi Thomase kooli Kantor ja muusikadirektor. Need tiitlid kuulasid Bachile tema viimastel aastakümnetel. Bachi tiitlid kapellmeister ning õuekompaniist. Need on praktiliselt samasisulised tähendavad, et antud õukondades arvestatakse tema valmisolekuga kirjutada erilisteks pidu või leinasündmusteks tavalisest kopsaka honorari eest spetsiaalne muusikateos mis rohkendab oma meeldivuse ning meisterliku segavalitseja õukonna hiilgust. Tiitlid tähendavad enamatki barokiajastu ühiskonnas, mis hindab kõrgelt igasuguseid. Võimud valvasid mundreid, ordeneid, kõrgeid kontsi, tiitlid fikseerivad nende kandja koha. Sotsiaalses astmestikus tähendavat Bachi puhul, et ka kõige kõrgemate ringide asukad tunnustavad tema helilooja talenti. Pole ime, et Vahtegi uute tiitlite saamiseks tõsiseid jõupingutusi komponeeris sel eesmärgil mitmed oma vägevama teosed saatis need kombe kohaselt üliau kartlike pühendustega tähtsatele isandatele nii-öelda kaubaprooviks. 1733 surev Dresdenis saksi kuurvürst ja Poola kuningas August tugev. Kogu Saksimaal kulutatakse välja lein. Veebruarist augustini ei tohi kirikuteenistustel kõlada kontserdipärane muusika. Bachil kirikumuusikadirektoril tekib äkitselt hulganisti vaba aega. Ja Bach komponeerib oma kõige suurejoonelisema muusikalise meelituse missa h-moll kaks tohutute algusa andamiks uuele kuningale. Ülihoolikalt kirjas nootidega on kaasas palvekiri, mis sisaldab lootuse saada kuningliku õukonna komponisti tiitel. Uuel kuningal jätkub pakilisi muresid. Möödub kolm aastat, enne kui ta täidab Bachi palve. Siis on aga paha tähtis mees mitte nii kõrgel kui samaaegne teelemann Hamburgis või endale Londonis. Või nagu hiljem tema enda pojad. Üks preisi, teine Inglise kuninga ihumuusikuna. Kuid erinevalt neist kõigist ei püüdle Bach lossi parketile, kuigi saab esimese tõukondlikud kogemused juba 18 aastaselt. Omases keskkonnas linnakodanike keskel. Andal kuningliku kapellmeistrina väga kõrge positsioon. Meie tunneme Bachi ju ennekõike püha Thomase kiriku ja selle juures asuva internaatmuusikakooli kantorina nii-öelda muusikaala juhatajana. Bachi eluajal jäeti Thomas Kantor tiitli rea lõppu või hoopis ära. See maitses tüütu koolitöö ning ametitülide järele. Lipsik teadis Bachi härra kapellmeistrina. Küllap oli missa h-moll Bachi jaoks eriline laps, mitte ainult kui tiitlitooja. Missad olid Bachi teades ainsad teosed mis varsti pärast esitamist ei närtsinud, mis kestsid üle autori Eluja. Noorelt uuris Bach aukartusega Palestiina ning Madalmaade meistrite sajanditevanuseid missasid. Saab ta nende ajalooliste suuruste muusika mõõdupuuga võrrelda oma kunsti. Juba missa h-moll algusest küüriest kiirgab selgesti Bachi igaviku taotlust pöördumist suurte sügavate kõikumatute inimtunnete maailma ühtlasel isal sammul liiguvad inimhulgad kaugusest helendava eesmärgi poole. Näib, nagu lisanduks suurde kulgemisse üha uusi rahvaid. Umbes nii kirjeldas oma muljet sellest muusikast Albert šnitsel. Bachi muusikukarjäär väärib tõsist lugupidamist. Ainuüksi omal jõul töötas ta endama seisuse alumiselt, astmelt üles välja. Alguses pole sugugi kergekümneselt, jääb Bach vanemateta. Vanim vend võtab ta enda juurde Orn Truffe'i linnakesse. Vah lahkub siit 14 aastaselt. Arvatavasti soovides eneseteadlikult ise oma jalul seista, ehka vihates laia maailma näha. Sest Lüneburgi kloostrikool, kuhu ta rändab, asub kaugel põhja pool kodusest poeetide poolt ülistatud loodusega Tüüringi maakonnast kus teda oleksid kindlasti võinud abistada arvukad sugulased. Lisaks ülalpidamisele teenib pahvline purgis oma kauni poisis Oproniga 14 kaadrit aastas. Mitte sugugi nii vähe. Keskmine haigla arst sai vaid kaks korda rohkem, majateenija aga kaks korda vähem. Kaheksateistkümneselt asub oma esimesele teenistuskohale Paimari valitseva hertsogi vennad Johann Ernsti õukonna muusikuna, see tähendab kammeransambli liikmena. Vaimari järel rändab Bach kiriku organistiks Arnustati kus saab linnalt 73 dollarit aastas pluss korteri kütte ning mõningaid toiduaineid. Ja nõnda vahelduvad linnad. Bachi kutsutakse üha tähtsamatesse ning tulusamatesse ametitesse. Münchauseni organistina 85 taldrik tagasi vaimaris aga kontsertmeistrina, see tähendab õukonnaorkestri juht Virtoosina. Palk tõuseb algselt 150-lt tandrilt 250-ni aastas. Edasi teenib pahn Götenis vürst Leopoldi kapellmeistrina saab õukonna suuruselt teist palka, 400 taldrikut aastas. Oma elu teiseks pooleks. 37-ks aastaks Jämbach paigale tähtsasse kaupmeeste kultuuri, linna latsigi ametisse, milles enne ja pärast Bachi on töötanud teisedki väljapaistvad muusikamehed. Toomase kiriku kantorina kirikumuusikadirektorina. Bach ise hindab siin oma aastatuluks 700 dollarit. Võrdluseks pastori samuti kaaluga ametiisiku palk oli keskeltläbi 175 taldrikut. Pealegi ei arvestab. Ah oma 700 sisse. Üsnagi toekaid honorar, oreli asjatundjana hulk tellimus kompositsiooniteest. Näiteks premeerib krahh Caesar Ling Bachi variatsioonitsükli eest klaviirile tervelt 500 dollariga. Pealegi, Bach kasutas tasuta ametikorterit, mis koosnes külalist toast, söögitoast teenija toast viiest magamistoast ja hiljem legendaarseks muutunud töökabinetist komponeer stuubest. Milleks nii ohtralt üksikasju? Kõigepealt, et vastuväite laialt levinud seisukohale nagu elanuks pahmelatsigiski kitsastes oludes. Tegelikult elas Bachi suur pere õitsva järjel võõrustas meeleldi külalisi ja sõpru. Tal oli tollal märkimisväärselt rikkalik raamatukogu, sealhulgas kaks haruldast Martin Lutheri kogutud teoste väljaannet. Innukat kasutamist leidis Bachi suurepärane instrumentide kollektsioon. See sisaldas viis klavessiini ja terve orkestri ja muid pille. Noh, ise peab majandusasju esmatähtsateks. Ta oskas suurepäraselt arutada, kontrollis hoolikalt punkt-punktilt läbi kõik lepingud ja arved kirjas sõbrale kurdapa, liiga tervisliku õhu üle, Ladzigis eelmisel, 1729. aastal tänu sellele Surdi tavalisest vähem mistõttu Bachi regulaarsed kõrval tulud kahanenud 100 dollari võrra. Pahteenis igalt matusemuusika korraldamiselt taandri poolteist, mis siis oli surnute arv väiksem 70 80 võrra. Või teine lugu. Bachi sugulane saadab talle kingituseks oma viinamäelt vaadikese veini milles teel loksub kuidagi kolmandik välja. Tollimaksu peab maksma oma taskust. Tänukirjas Bach õnnitleb kõrgeaulist ülilugupeetud härra sugulast hea viinamarjasaagi puhul ning palub edaspidi niisugustest kingitustest hoiduda kuna maksnud iga toobi veini kohta viis krossi juurde. Mida sellest kõigest peaksime arvama? Küllap Bach oli tugeva korra meelega inimene. Nii maailmas kui loodavas muusikas kui ka isiklikes rahaasjades ei tohtinud jääda kohta juustikule või kõrvalisele. Siin polnud midagi häbeneda. Vaht valitsuses lihtsalt ühtemoodi eksimatult ja täpselt nii temast sõltuvat muusika tegemist kui ka perekonna majapidamist. Et polnud seejuures ei kitsi ega ahnem, tõestab tema ajakaaslaste seas laialt tuntud külalislahkus. Igalaitsegist läbi. Reisimuusik teadis, et teda oodatakse kapellmeister, seal on Bachi poole. Ka iga kohalik muusikahuviline võis olla kindel, et teda võetakse sõbralikult vastu. Bachi poeg Philipp Emanuel meenutas meie Laitsigi kodu kihas aina nagu suvila. Claude Liivet, mis tähendab ladina keeles nagu kellelegi meeldib. Nii nimetati mitmehäälset laulu võib ala, milles kunstipärases põimingus kõlasid üheaegselt mitu tuntud viisi. Tekib mulje lõbusast seltskonnast, kus igaüks hüüab omal viisil. Kvoot Liibeteid laulda peetigi Bachi ajal toredaks seltskondlikuks meelelahutuseks. Vaht pidas neid samuti lugu ning komponeeris mitmeid isegi pulmadeks Anna-Magdaleena kal kirjutab Bach kuvad Liibeti üsna vallatule tekstile, mis kubiseb päevakohastest vihjetest. Mainitakse aukude puurimist ja koodiga nisu peksmist. Et ehitamisel kuuluvad kokku kivid, Lubi ning lauad ja naelad. Vahile pidi tekst tunduma kontimööda. Neli aastat pärast pulmi kirjutab ta selle mälestuseks ümber Anna-Magdaleena noodivihikusse kogumikku, millest noor naine sai musitseerida ja oma niigi häid muusikalisi võimeid edasi arendada. Selle kvoot Tiibeti muusika pole säilinud. Küll aga üks teine Bachi kvoot Liivet, mille ta seadis klaveritsükli. Avar ja mitmesuguste variatsioonidega, tehti niinimetatud Goldbergi variatsioonide lõppu. Muusikaline naljanumber, tohutu ulatusega, tehniliselt ülikeeruka, tõsisem ja vaimu tiheda teose lõpus. See kontrast pidibachi ajakaaslastele mõjuma põrutavalt. Mõlemad viisid, mis pahtsin kokku liidab, olid tuntud kogu Kesk-Euroopas. Ühe tekst meelitab, pole ammu näinud nihku lähemale nihku lähemale. Teine on vana käsitöö-sellide laul. Kaebab kapsas, kaalikas, peletasid mu minema. Oleks perenaisel ka liha mõnikord potis olnud, poleks pruukinud plehku panna. Meile ei ütle, Bachi-aegseid löök viisid muidugi midagi. Kuuleme selles koodi Tiibetis vaid ja töölist pala mängib muide õige noor, 23 aastane lemminguld. Küllalt suur hulk fakte Bachi elust tunnistavad tema abivalmidust omakasupüüdmatult tagasihoidlikkust. Pah kasvatab oma peres või annab peavarju eri aegadel vähemalt kuuele sugulasele. Võtab ka nii mõnegi õpilase oma katuse alla. Hoolimata Bachi antipaatiad kirjatöö vastu saavad kümned õpilased talt kaasa põhjalikud soovituskirjad ametikohtade leidmise hõlbustamiseks. Vaevalt need samas sisaldasid tühje kiitust. Paistab, et muusikalise hindajana oli Pahkurt tutvus vahekordadele kahest konkurendist Bachi käe alla. Thomase kiriku organistiks võtata Johann körneri sellesama, kellega sõdis aastaid Kaheteistkümnenda aadri ümber ja lükkab tagasi sõbra oreliehitaja Johan Šive poja kellest saab hiljem tuntud muusikateoreetik ning Bachi kõige sule osavam kritiseerija. Kurjad keeled räägivad, et kättemaksuks kunagise läbikukutamise pärast. Bachi ilmselt erakordsest tagasihoidlikkusest räägib muuhulgas, et pole teada ühtki sõna, mis Bach oleks lausunud enda loomingu või mängu kiituseks. Barokkajal on enesereklaam üsna levinud. Seda enam imestati, et Bachi kuulsust toonud võidust Loui Neljateistkümnenda kuningliku organisti Luimashani üle polnud Bachil kunagi erilist isu jutustada. Provintsi organist Georg Andreas Sorge pühendabahhile klaveripalade kogumikku pühendus väidab, et Bach pole üksnes suur muusikaline virtuoos vaid ka suurepärane sõbralikkuse virtuoos. Kui nüüd siitkohalt meenutada, saate alguses kirjeldatud juhtumeid kust sel rõõmsal ja heasüdamlikud mehel äkki niisugune riiakus. Bachi kõige rängem ametialane konflikt sai Laitsegis alguse 1736. aastal. Tegelikult pisiasjast vaht kui Kantor võttis ühelt Thomas kooli vanemalt poisilt prefekti ameti, andis teisele prefekt ehk õpilasvanem. Kantsleri parem käsi asendas teda vajaduse korral koori ees ja sai sellest oma väikese sissetuleku. Defektide määramise ümber oli Bachi juba varem juhtunud lahkhelisid Thomas kooli rektori Johann August hernestega. Nüüd kuulutab Bach ettevaatamatult õpilaste kuuldes et vahetas prefekti välja eelkõige selleks, et näidata Ernestyle, kes on koolis peredes. Prefekti ametist ilma jäänud. Poiss kannab Bachi fraasi viibimata rektori kõrvu. Errnesti tühistab Bachi otsuse. Vaht ei allu. Nagu herneeesti raekaebab, ajab Bach järgnesti poolt perfektiks taastatud õpilase kiriku kontsertidelt ja proovidelt iga kord suure lärmi ja karjumisega minema. Bachi poolt määratud prefektile keelab rektor õpilastel karmi karistuse ähvardusel kuuletuda. Sellisel eikellegimaal laguneb distsipliin. Bach Järnesti jaga otsivad aastaid kumbki oma õigust nii raehärradelt kui konsistooriumi, st Bachi palve kirjeldan tulisemad, kohati lausa pimesi päi ründavad. Ka tegudes ei suuda alati selget ülevaadet võitlus väljast säilitada. Errnesti ajab enda joont kavalamalt vaikse õelusega, Bachi oma volile meelitades ja kokkuvõttes tõhusamalt. Lõppude lõpuks on ta Bachi ülemusena eelispositsioonil. Pikkamisi hakkab võit kalduma rektori poole. Bachi ei jää muud üle, kui otsida jälle kaitset treestanist kuningalt. See manööver päästan Bachi otsesest kaotusest kuid seata paljude lipsigi mõjukate isikute ees veel ebasümpaatse masse valgusse. Aastaaruandes Raele äsja möödunud 1750. aasta kohta jätab Errnesti Bachi surma hoopis mainimata. Bachi nagu polekski olnud. Prefekti tüli oli ilmselt Bachi elu raskemaid, vapustasin sest tõenäoliselt ta mõistis kokkupõrke paratamatust tajus, et tema vastas ei seisa ainult rektorernesti vaid eelkõige hoogu võttev suur aegade muutus haridussüsteemi muusikaeluterve kultuuri põhjalik uuenemine. Prantslase valgustusliikumise mõjul võtavad ka Saksa riikides maad uued vaated kogu elulaadile. Järjest väheneb kiriku- ja tsunftitraditsiooni ühiskondlik otsustusjõud. Mõõdupuuks vastutavaks loetakse nüüd mõistuse käsk järgiv intellektuaalselt arenenud rikka siseeluga inimisiksus. Pahist 22 aastat noorem Ernesti püüakat hoomase kooli tuua uusi haridusprintsiipe. Õpilaste pidevad muusikalised kohustused segavad teda. Sellepärast tavatseb kida pilli harjutavatele õpilastele mööda minnes hüüda. Haa, tahate ka kõrtsi viiul teataks saada. Bachi elutöö ning veendumused lähtuvad tema esiisade kirikukesksest maailmast. Kirikule toetavast muusikaelust, kus põlise luterlikku haridustraditsiooni kohaselt peetakse muusikat inimhingedevormis hoidmise üheks peamiseks vahendiks. Bachi jaoks on omale, et kiriklike teenistusi sisustavad rikkaliku muusikaga internaatkoolide laulupoisid, kes samas saavad ka mingi üldhariduse. Sellisele muusikaelule püüab Bach Laidzigis kõigi oma tegudega õlga alla saada. Kasvõi kõigiga riidu kiskumise hinnaga. Ja näeb siiski, kuidas ajaratas tema eesmärki ning elutööd üha enam koomale surub. Bachi olukord on seda raskem, et paljud seostavad ka tema loomingut selle kaduva elulaadiga. Tema muusikat peetakse õõnsalt kunstipäraseks liialdatult keeruliseks. Moodsa looduse loomulikkust ihaleva otsetundele kõneleva vanade tehnikate kammitsas vabastatud muusikastiili austajad aga jätavad kahe silma vahele et Bachi tõepoolest kunstipärastes vormides peitub mitte vähem loomuliku ning avatud tundeväljendust. Näiteks soprani aaria viimne tund saabu juba kantaadis number 31. Kahe noodilistest ohke motiividest koostatud muusikat on Bach küllalt palju. Siin ei jäänud väljendus ereduses vähimatki alla Bachi vastu välja mängitud tundelisele suunale. Vaht lahendab tekstis sisalduva teispoolse igatsuse muusikaliselt kirgastanud hällilauluna. Võib mõista, miks oma helindites magusa romantilise surma ülistas Wagner Bachist nii lähedast vaimusugulust leidis. Keset järjest võõramaks muutvat ümbritsevat on Bachil päris omaseks maailmaks Laidzigis tema kodu, tema piibel, likult rohkearvuline perekond. Siin on igaühe jaoks veel muusika tähtsamaid asju maa peal. Abikaasal Anna-Magdaleena-l on hästi koolitatud sopran. Ta aitab tublisti meest kõige tüütavamas töölõigus. Lõputus noodimaterjali ümberkirjutamises. Koos elatud aastatega hakkab Anna-Magdaleena käekiri nootides üha enam sarnanema Bachi omaga, kuni muutub äravahetamiseni sarnaseks. Ka pojad aitavad siin jõudumööda kaasa. Mõned neist annavad isale suuri lootusi. Uhkelt kirjutab ta 1730. aastal sõbrale. Kõik mu lapsed on sündinud muusikud ja võin kinnitada, et mu perekonnaga annab korraldada nii vokaalseid, konstrumentaalseid, kontserte. Kodukontserdid ongi pahhide kodu, sagedane meelelahutus. Tihti osaleb neil külalisi. Nõnda kirjutab aastal 1739 üks ajutiselt Bachi juures elanud sugulasi. Et Bachi poeg Wilhelm Friedemann saabus treestianist tõi kaasa kaks kuulsat lautovirtuoosi. Sildus Vaissi, Johan Groffgalczy. Ja siis sai Bachi majas kuulda ekstrapeent muusikat. Ladzigisse saabuv ja külastab Bachi kuulus prantslase flöödimängija Ufarthe. Muhvardaanil oli Bachi jutustada et ta kohtas Bachi venda Jacob Vachi jaanis. Tollele tundigi. Jakob oli Vahhide suguvõsarohketest muusikameestest esimene, kes rändas Saksamaalt välja õnne otsima ja sai oboemängijaks Rootsi sõjaka kuninga Karl 12. orkestris. Ta tegi kaasa kõik oma kuninga sõjakäigud, ka tollele õnnetu Poltaava lahingu ja pikad aastat sõjavangis türgimaal. Seejärel elas Jacob Bach surmani õukonna muusikuna Stockholmis. Bach elab kaasa venna katsumustele kuid tema endagi suurde peresse tab saates rõõmude kõrvale rohkelt muret. Poeg Gottfried Bernhard läheb isa kõikidest püüdlustest hoolimata raisku. Hulgub ringi, joob ja saab varakult otsa. Anna-Magdaleena vanim poeg Gottfried Heinrich sünnib nõrga mõistuslikuna. Väideti küll, et temas oli näha tundemärke geniaalsest muusikalisest andekusest. Sagedasti külastab Bachi maja, surm. Vahemikul 1726 kuni 1733 ei jäta ta peaaegu aastatki vahele. 20-st järeldulijast matan Bach oma eluajal 11. Oma esimese naise Maria Barbara leiab Bach 1720. aastal pikemalt reisilt saabudes juba maetuna. Tõenäoliselt samal aastal kirjutab Bach sonaadi viiulile ja klavisiinile c-moll. Teos algab väikese sexti hüppega üles. Bachi-aegses muusikateoorias tähendasse võte valulist hüüatust. Mängivad sygisalt kaike Gustav Leonhard. Bachi koormaks polnud ainult kodused ja kohalikud mured ning takistused. Kogu tema aja muusikaline situatsioon sundis teda paljuski vastuvoolu liikuma. Igas põlvkonnas, ka meie ümber on arvukalt inimesi, palju väiksemate takistuste ees loobunud. Vah kui inimene pealispinnal võib esineda mitmesuguseid vastukäivaid jooni ning omadusi. Sügaval aga peitub peamine muutumatu kindlus valitud sihile. Tahe võib olla küll kangekaelne tahe kord ettevõetu vajalikuks peetu täide viia. Ka siis, kui paljud sinu ümber seda tühjaks arvavad. Nagu Bach oli suur virtuoos oma muusikas suurepärane virtuoos sõbralikkuses. Nõnda tegi ta kogu oma elust eeskuju andva meistritöö.