Kaheksandal juulil 1749 tehti leipzigi linna kroonikasse järgmine sissekanne. Täna andis kõrgeaulise rae korraldusel kolmele Luige saalis suure aplausiga lõppenud proovi kontserdikapellmeister härra mangot loob Harrer et saada Püha Thomase kiriku kantoriks kapellmeister Kantor, härra Sebastian Bach. Surema peaks. Bachil oli eluaeg raudne tervis. Igal juhul tema senisest 64-st eluaastast pole uuringud leidnud peaaegu mingeid teateid ihuhädadest. Nüüd, 1749. aasta kevadel, jääb ta nii raskelt põdema. Et linnavalitsus ei hooli kombekusest ja fikseeris kroonika laseb endale Bachi võimaliku ametijärglasele ette mängida, kotab Harreri Kuningalinna Dresdeni tähtsa võimumehe soosikul. Bach siiski terveneb aastaks, kuid mitte päriselt. Armo heitmatus töösa on ta ära kulutanud silmanägemise. On kirjutanud riiulitäite kaupa ümber omi ja võõraid teoseid. Lugenud igapäevastel mängimistel ja proovinud ning õppetöös nooti. Seda kõike tihti kasinas valguses. Küpsemas eas oli Bach juba tugevasti lühinägelik. Elu viimasel aastal hakkas tekkima kae. Kas lõplik pimedaks jäämine või riskida operatsiooniga? Just sel ajal saabublahipzigisse end Euroopas rännakutel loengutega kuulsaks reklaaminud inglise aadlisoost silmaarst John Taylor. Ta otsustab end temal opereerida lasta. Toeks soov, nagu meile teatab Bachi neuroloogi elulookirjeldus jumalalt ning ligimesi oma veel üsna tarmuka hinge ja ihujõuga edasi teenida. Nägin suurel hulgal huvitavaid loomi nagu droomedare, kaameleid ja muid eriti Laidzigis, kus andsin silma valguse tagasi paljukiidetud muusikamehele, kellel oli käes juba 88. eluaasta. See oli sama mees, kes kasvas üheskoos kuulsa hendaliga. Taylor aina eksib. Bach oli tollal 60 viiene Bachi kohtunud teatavasti iial hendaliga, ehkki soovis seda. Tõsi, nagu Bachi ravist, Taylor ka Henderit, kes samuti elu lõpul üha halvemini nägi. Ravis mõlemat ebaõnnestunult. Bachi silmad ei parane ka peale kordusoperatsiooni. Tervisega laguneb täiesti. Oma viimased kuud ei luba enam valgust, veetis need pimendatud kambris. Esialgu suudab tahvel ise sulge käes hoida. Ta viimistleb oma varasemaid oreliteoseid. Siis jääb üle vaid dikteerida õpilasele väimehele Johann Christoph Altnikkolile. Mõned kuud diale operatsioone. 1750. aasta juuli algul dikteerib Bach Aldnikkolile oma viimase teose. Küllap tunneb meister nüüd hämaraski varje tihenemas enda ümber sest laseb pala ümber nimetada teise koraali teksti esirea järgi. Suujärje ette aastal maa. Tänapäeval tuntakse, mängitakse seda koraalieelmängu kui mälestust tihedalt suletud akna eesriietega toast ja kaunist juuli õhtust. Kaks veerand sajandit tagasi, kui pah rahulikult tegi oma viimsed, hingetõmbed. Et Bachi taolise titaani aeg nii loomise tipul katkeb võib muidugi tunduda traagiline. Bachi elulookirjeldustes üsna levinud romantilised sentimentaalse legendid laiendavad aga Bachi viimaste kuude hämarust tema viimasele oma 10-le 15-le eluaastale. Pahis nähakse karmi erakut kes on litsiga muusikaelust tagasi tõmbunud. Kes on kibestunud, kuna uus põlvkond ei mõista ega hinda tema loomingut ning muusikaelu korraldamise ideid. Ka komponeerida suutvat üksildane suur mees, järjest vähem tema elujõud hääbub. Pealegi tunneb ta nii täiuslikult helikunsti saladusi, et järjest harvemini tuleb isu midagi paberile panna. Vist 10 aastat enne surma 1740 loobub Bach juhatamast tudengite orkestrit. Kolleegium muusikum. Kui järgmisel aastal asutatakse Laitsigi kontserdiühing. Varasemaid kodanlikke kontserdiorganisatsiooni Euroopas ei Bach positsioonid platsigi tähtsaim muusikamees. Sellega tegemist. Oma põhiameti, Püha Thomase kantori kohustused jätab ta pikapeale täiesti unarusse. 1740 lüüakse linnavalitsuses käega ja palgatakse teine õpetaja Bachi asemel laulupoistele muusikateooriat seletama. Ka kirikukontsertide ning nende proovide eesotsas on need enamasti prefektid ehk õpilasvanemad. Mitte ammu enam ei komponeeriba igaks pühapäevaks suurt kantaati. Esitatakse tema varasemaid või teiste heliloojate teoseid ja Kulba teeneka autoriteetse kantorina pälvib Thomase kooli ase rektori tiitli. Ei ilmuda selle puhusele tseremooniale ise üldse kohale. Siiski veenab Bachi elu lõpu kibestumus ning üksildus tänapäeval järjest vähem. Jah, Bach jättis hooletusse kantsleri kohustused kuid elu jooksul proovis ta läbi terve hulga mitmesuguseid muusiku ameteid ning jättis nad, kui kutsus uus tegevusväli uued huvid. Nüüd on kontoritöö kunstilised võimalused enbachi jaoks ammendanud ning saanud kuningliku kapellmeistritiitli ja sellega kaasneva linnaisade võimust üle ulatuva soosingu osaliseks. Miks siis uusi teoseid sünnib vähem kui varem? Bachi huvid on muutunud. Oma küpsuse kõrguselt vaatleb ta nüüd oma senist loomingut tervikuna tegeleb järjest rohkem selle revideerimise korrastamisega. Kulutab palju jõudu valitud teoste trükitoimetamisele. Seal vaevaline. Asja edendamiseks ei põlga Bach vahel isegi noodi gravineerimist, ehkki vaseaurud ta niigi rikutud silmi ohustavad. Ja mis Bach uut kirjutab. Tema suured helist teosed, Goldbergi variatsioonid, haamer, missa, muusikaline ohver, fuga, kunst. Need on sisuliselt kaalult mõtte julguselt ulatuselt unikaalsed teosed õhtuma muusikaloos on omaette maailmad. Kabahhi viimaseid oreli suurvorme, prelüüd ja fuuga. Estuur hämmastavad oma molementaarsuse hooga. Vaevalt võis seesugust muusikat komponeerida hääbumise ja kibestumise all kannataja. Saate algul kõlas lõik prelüüdist. Nüüd kuuleme Foogat. Bach on ehitanud selle kolmele teemale. Imiteerinud alguses vanaaegset ranget koorilaulu, nagu kujutades sügavates mõtetes inimhulka. Täpsemalt vaatamisel selgub, et ka päris viimastel rasketel kuudel oskas Bach hinnata väikesi rõõme säilitas erksa huvi erialase sündmustiku vastu. Ta võtab endale uusi õpilasi, hurjutab kirjas Berliini pillimeistrit Uuetsembalu hilinemise pärast. Organiseerib avalikku vastulööki kooli rektorile, kes alahindab muusika osa haridusest. Rõõmsamaid sündmusi heli seas. Bachile on 23 aastase tütre Elizabeth Julianne Frida rikka pulm. Bachi endise lemmikõpilase, nüüd juba Hamburgi organisti Alt Nikoliga. Bachi rohketest järglastest oli tol hetkel vaid poeg Carl Philipp Emmanuel Berliinis oma pere rajanud. Otsene surma pahveli ära Elizabethi poja, kes vanaisa auks saab nimeks Johann Sebastian. Väga võimalik, et Elizabeth Bachist on midagi meieni säilinud nimelt Bachi kohvi kontaadi Tõrksa särtsakas neitsis liiskenis. Oma tujukate keerutustega aarias kinnitab liisken et kohvi on tema jaoks magusam kui 1000 suudlust või muskaatvein. Et isa võib ähvardada tütart ilma jätta kala luisest, klino liinist, hõbedases tanupaelast jalutamise õigusest kuid ei saavuta iial temalt sõnakuulmist. Kui luba tahtmist mööda kohvi juua. Pereisa Schlendriaan on siis kohvi kantaadis ehk Bachi enda muusikaline autoportree. Schlendriaal kõlab see ju peaaegu nagu Sebastian. Kohvigandaadi tekst pärineb Jubachi sõbralt postikomissar pikanderilt, kes Bachi soove ja ettepanekuid alati üliosavalt arvestas. Kandaadi kahe osa teksti autorina kahtlustatakse aga Bachi ennast. Oma aarias Slendriaan toriseb heatahtlikult kangekaelsed tütrele kelle ülemäärane isu kallihinnalise välismaise moejoogi järele ähvardab perekonna eelarvet lõhki ajada. Kohvigantaate kirjutati juba enne Bachi suhtumise ümber, sellesse luksusjooki käis Bachi ajal lõppematu üldine diskussioon. Mõnelgi pool valitsejad panid kohvi nautimise keelu alla nii avalikult kui kodus. Erandina lubati kohvivaid ravimina arsti ettekirjutusele. Tegutsesid kohvikontrolörid niinimetatud kohvinuusutajad kellele langes neljandik trahvirahadest Essenis kohvi keelatud veel 20 aasta jooksul peale Bachi surma. Niisiis puudutab Bachi küllalt hiline teos päevateemat. Kohvikantaat sele karakterkujud on ka kunstiliselt moetasemel. Kantaati võiks vabalt nimetada Singsbiliks ehk laulumänguks, ainult et see termin Ponodel kasuta särge eakana karmiks. Kibedaks peetud Bach kirjutas muudki, populaarset ning meelemõnulist. Kuulus Talupoja kantaat sündis Bachi viimasel aastakümnel 1742 ja jäi tema viimaseks vokaalsuurteoseks. Selle lõpukooris teatavad talupojad ilmselt väsinud ülistamast teksti autori pikanderi ning Bachi soosiat kammerhärra Karl Heinrich Handiis kaudu, kelle austamiseks valmiski kantaat et astuvad otseteed külakõrtsi. Bachi hilisa ehk silmapaistvamaks sündmuseks kujunes tema viimane reis Reis Potsdami preisi kuninga Friedrich teise juurde 1747. aasta maikuus. Bachi poeg Philipp Emmanuel teenis kuningat kammermuusikuna juba seitsmendat aastat. Kirglik flöödimängija harrastuskompaniist Friedrich oli Bach isa juba mitu korda Potsdami kutsunud oma Saksamaal üldtunnustatud parimat klaveri ja orelimängu ning improviseerimiskunsti näitama. Seda lugu on lugematuid kordi ümber jutustatud. Kuidas kuningas sai õhtusel flöödikontserdil soleerides sõnumi, mis peale mainis rahutult kapelli muusikutele. Mu härrad, annan Bach, on tulnud. Kuidas kuningas oli nii kärsitu kokku saama, et Bachi ei antud aega galaülikonda rõivastada. Võimumees lasi muusikavürstiks hüütud Bachil ette mängida lossi paljudel klaveritel. Bachi palvel mõeldud kuningas talle kohapeal välja teema improviseerimiseks mis sai hiljem tuntuks kuningliku teemana ja millele pah kohemaid ehitas suurepärase fuga. Järgmisel päeval mängis Bach garnisoni kirikus suure publiku ees. Õhtul hämmastas jälle lossis valituid, improviseerida sujuvalt ning täpselt suure kuuehäälse fuga. Raske öelda, mis sellest Tseežeest Potsdamis tegelikult juhtus. Teame sellest kõigest vaid Philippe maal oli jutustuse järgi Bachi esimesele biograafile Johann Nicolaus Forkelile moodsat meelelahutusliku kalanced stiili hindavat kuningat. Bachi traditsiooni teadlik polümfooniline kunst vaevalt jäägitult vaimustas. Kui palju ta ka ei pidanud Bachist ku mängijast. Praegu kaheldakse selleski, kas jätkus Friedrich teisel muusikaliste Spriid mõelda välja nii karakteerne ja hoogne motiiv kui kuninglik teema. Ehk oli näiteks Philipp Emmanuel selle kuninga jaoks varakult valmis vaadanud? Olgu kuidas oli, igal juhul, kui pahk koju litsiga jõudis, asustab kibekiiresti kuninglikust teemast tuletama kõige mitmesugustamates žanrites, vormides Polifoonilistes tehnikates muusikapalu. Ja reastas need lõpuks 13, arvult ligi tunnise esitus kestusega hiigeltsükliks, mida praegu tuntakse muusikalise andamine. Kuulame muusikalise standamist näitena veidi üheksandat osa Kuuehäälset Richard kaari tsükli kontra punktiliselt kõige komplitseeritumaid pala vaevalt kuskil mujal veel on Bachi polüfoonia kunst avaldanud sellise tihedusega. Richard kari. Alguses kuuleme kuningliku teemat. Verivärske teose laskis Bach rutuga vaske graveerida ning 100. eksemplaris trükkida, lisas näidiseksemplari le rikkalikes viisakus keerdudes pühenduse ja saatis selle Friedrichi-le. Kõik kokku võttis aega kaks kuud. Suurepärane saavutus 62 aastasele mehele. Pühenduse alguses on öeldud. Tema majesteedile armulisemale kuningale pühendan selle töö näol sügavaima saladlikkuses muusikalise andami mille õilsam osa pahmatleb teemat pärineb tema majesteedil Kõrgõhuliselt käelt eneselt. Millist eesmärki pahk kiirustamisega üldse muusikalise andamiga silmas pidas, võime vaid aimata. Võib-olla lootis ta Friedrichi eestkostet või uut kuninglikku tiitlit või sündis muusikaline andama omalaadse reklaamina kolleegide ees. Vaadake, millist tellimust ja kui ruttu ma tähtsamale monarhiale täidan. Ja ka muusikalisi anda meest ei väljendanud tabahhile kunagi, mingit tänu. Tõsi, ta pidas seda meeles, on teada, et 30 aastat hiljem mainis ta Bachi ja muusikalist andamit mööda minnes ühele oma lähikondsetest. Üks muusikalisi Andoni 13-st numbrist on neljaosaline triosonaat flöödile viiulile ja passile. Mis kujutab endast võib-olla Bachi kummardust, kuninga flöödimängu, harrastusele? Kõlapsele teine osa, allegro. Siingi on muusikaagara liikumise sisse punase niidina põimitud kuninglik teema. Samuti ühestainsast teemast tuletas Bach oma helistest hiigeltsüklitest viimase võimsaima mõistatuslikkeima fuugakunsti mis jääb heliloojal lõpetamata. Fuuga kunstist on kirjutatud sadu uurimusi, atraktaate vaieldud rohkem kui võib-olla ühegi teise muusikateose ümber. Sest fuuga kunst on unikaalne teos õhtuma muusikaloos. Ta kujutab endast esitluselt tunde kestvat noodiraamatut, mis koosneb kõige kavalematest ning mitme laadsematest 14-st hulgast ja neljast kaanonist. Kõigi lähtepunktiks üksainus teema. Seda teemat näeb Albert šnitsel nii. Temas avaneb vaikne tõsine maailm. Kõleda ja tardunu värvitu liikumatuna anda mees. Ta ei rõõmusta ega võlumeid. Ometi ei saa nendest lahti. Teised Bachi uurijad on kirjeldanud fuga kunstiteemat samuti üsna iseäralikke sõnadega. On väidetud, et sellest muusikalisest ideest hoovab inimesele võõrast kõrgmäestikuõhku. Et selles tajub kõige oleva algset tahet midagi kosmilist, midagi ürgset. Ehk on fuugakunsti teema ebatavalisel see põhjus selles, et ta peab suutma kanda tsükli ülejäänud rohkem kui 70 tuhandet nooti. Peab sobima kõikvõimalikeks polümfoonilisteks tehnikateks. Et seetõttu mõjuta tõepoolest universaalse üldise kõigutamatut loogilisena. Fuga kunsti vältel muudab tema ainus teema lugematuid kordi oma ilmet. Fuga number seitsme 61. taktis ka teema 28 korda 23-l eri kujul. Kord pikemaks venitatud, kord lühemaks pressitud, kord pea alaspidi. Lisaks kuhjuvad teema erisugused kujud pidevalt segiläbi üksteisele otsa. Selles hulgas neile lihtsalt ei piisa eluruumi omaette kõlamiseks. See fuga tsüklis keerukamaid harituim kõrv ei jõua enam kõiki struktuuri peenusi eristada. Kuulsime fuga kunsti ühte huugad kõlama Sorelilt teiste orkestrilt nimelt pole tänaseni kindlalt tõestatud, millisele koosseisule kas klaverile, orelile või ehk mingile ansamblile või orkestrile kavandas Fungagunsti Bach. Mõeldavad on need kõik Bachi märkinud nooti, selle kohta midagi. Nõnda käibki teiste hulgast tänaseni äärmuslik seisukoht et fuga kunst polegi mõeldud mängimiseks kuulamiseks vaid kujutab endast alasti ideed abstraktset muusika, filosoofilist tööd mis on määratud kõlama vaid väljapaistvate muusikaasjatundjate mõttemaailmas. Siiski fuuga kunstist leidub osasid, mille muusikaline sisu näib otseselt eeldavat mängijat. Pealegi head virtuaalset instrumentalistina, kes tunneks oma oskustest rõõmu. Selline osa näiteks kaalune oktaris, mis liikumiseltki meenutab tollal populaarset tantsu džiigi. Lähemal tutvumisel sisaldab fuugakunsti teisigi mitte sugugi nii väga kõrgmäestiku lisi maailma võõraid palu. Näiteks fuga number kuus mille väärikas punkteeritud rütm viitab kaheldamatult Bahia moemuusikale. Teatraalsetele prantsuse avamängudele. Fuugakunsti viimaseks osaks on monumentaalne kolme teemaga fuga. Kolmanda teema nootide täht nimed on P A CH. See läbipahnaga kirjutaks oma kõige kostipärasemale teosele mitmekordselt. Siin Bachi käsikirja 239. taktil täishoogu viimane fuga äkki katkeb. Arvatavalt poja Carl Philipp Emmanuel käega on juurde lisatud. Ta teene selle fuga juures, mille kontrapunkti kätketud nimi B ja C H. Helilooja suri. Seda katkestust ning poja leinalisi ridu on tihti üledramatiseeritud kirjeldatud kuidas surm lõi oma muusikalist testamendi lõpetaval kompanistil sule käest. Et saatuse jaoks oli fuuga kunst nagu Paabeli torn liiga kõrge, et tohtide valmis saada. Tegelikult olnud Bachi fuugakunsti katkemise hetkel veel voodihaige ega mediteerinud surma teemadel. Miks huga kunst katkes, on jäänud üheks selle teosega seotud mõisatustest. Võib-olla ägenes silmahaigus? Võib olla pühendas pah ajutiselt fuugakunsti algosade trükiks Grabeerimisele. Võib-olla jätkas lihtsalt teisel lehel, mis on kaotsi läinud. Võib-olla jäänud senitehtuga rahule, kavatses lõbu kas midagi ümber teha? On isegi arvatud, et pohh ehk jättis fuugakunsti teadlikult lõpetamata, et järelpõlvi üles kutsuda, lõpetamise kallal jõudu proovima. Praeguseks on maailmas tuntud paarikümne ümber fuga kunstil õpetusi heliloojatelt teoreetikutelt interpreetide küllaltki veenvalt põhjendatud hüpotees et lõpu fuga olemasoleva osa proportsioonid nõuavad veel umbes 100 neljakümmet, 100 viitkümmet takti kus astuks sisse neljas teema. Nimelt Hugo Posti peateema, mis lõpufugasseni puudub. Siis kõiki nelja teemat kombineeritakse omavahel erisuguste kontrapunktilist võtetega ning seejärel põimitakse nad ühte Maest heitlikuks lõpu kulminatsiooniks. Kui püüame sisse elada fuga kunsti, näitab selle kummaline atmosfäär ehk kujukamad kui teised Bachi selleaegsed tööd. Kui eriline ning põnev, on Bachi viimane loominguperiood. Bachi huvid on siin kõige ootamatumaid ning julgenud neid lõpuni järgides loodud. Suured hilistsüklid on elavia mängitav muusika ning samas Eksperimentaalprojektid. Inimliku muusika võime üldse inimvaimupiiride otsingud milles vist tänaseni keegi pole jõudnud Bachist kaugemale. Bachi hilisa muusikalisel luureretkedel polnud kellestki dollastest kolleegidest väärilist kaaslast. Kuid vältimatu üksindus polnud traagiline. Oleks asjatu kujutleda Bachile külge meieaegsed hingelisi komplikatsioone. Oma viimastel aastatel. Bach taandub rahulikult oma välispidisest tegevusest, hindab ning korrastab oma elutööd. Ning loob suhteliselt vähesed, kuid võrreldavad.