Meie stuudios on praegu vanad kommunistid Alice Tooming ja Richard veelgi. Ja me tahtsime rääkida kohusetundest. Aga kõigepealt, mida te arvate, mida see kogu see tunne üldse tähendab? Kuidas defineerida seda mõistet kohusetunne, see on üks osa tervest uraalikumpliksist, sinna kulub, ütleme, vastutustunne. Distsipliin teadlikkus, solidaarsus. Hinna see kohusetundeta ilma distsipliinid vaesust tunneta. No ei ole loota tulevasi kommunismiehitajaid. Te ütlesite ka, et teadlikkus ja, aga loomulikult teadvus on üks komponent ilma milleta ei, ei saa edasi, aga vaat niimoodi rääkida näiteks teadlik inimene võib olla kohusetundetud ja ebateadlik nime suure kohusetunne. Täiesti õige. Sellepärast möönab, kuulnud, et on väheteadlikke inimesi enam teadlikke ja isegi väga teadlikke. Aga eks elu ja praktikuna näidanud nii mõnigi kord, et nii teadlikus peetud inimene ei käidu igal pool ega iga sulgur kohusetundlikult. Aga kohusetunne. On peaaegu jagamatu sajaprotsendiliselt näiteks kohustunud emal laste vastu siis lakil vanemate vastu organisatsiooni liikvel organisatsiooni korralduste vastu seda täidab ütleme võib-olla no praegu on küll vähem, aga endiselt ühiskonnast on meil veel jäänud võib-olla vähe kirjaoskamatud, aga taadeldakse sajaprotsendilist oma lasteorganisatsiooni huvides. Siin ei ole vahet kohusetunde nii-ütelda. Praktilises rakendamises ei kindrali sõduri ega ütleme kolhoosi karjaku ega sovhoosi direktori vahel. Ma saan niimoodi aru, kuus nendest et väljade pärast valutavad süda ikka direktoril ja lihtsal põllutöölisel. Niisama kui ühel jal pedagoogil valutab süda iga õpilase pärast, tähendab, me ei saa siis eraldi võtta ühtki komponenti, need peavad kõik koos olema. Minu mõttes ei saa pead kooselu sellepärast, et vastastikku 11 mõjutavate täiendavad. Aga kas ma võiksin tuua mõningaid näiteid kommunistliku kohusetundest? Ja siin võiks see tuua näite kohusetundest. Viktor Kingissepp elas minu tädi Anna Meltsi juures. Inglise pakasin õhtale ramist minema. 100. vihma, poripime ise, püüdis kirjutajaid, järgmisel päeval ta läheks. Kuid inglise leidis, et ei kohusetunne on suurem kui isiklikud mugavused. Seltsimees ootab kelp pidi kohtuma, jälle läks. See oli kuueteistaastase poisikesena, kui ma astusin Eesti tööliste partei noortesektsiooni liikmeks Tallinnas. Tolleaegne Eesti tööliste partei oli põrandaaluse kommunistliku partei nii-ütelda legaalne tiib legaalne vorm. 1009 28. aasta sügisel hakkas ilmuma Tallinnas ajaleht edasi. Noorde sisuni liikmete õlul oli peamine ülesanne seda ajalehti lehvitada, laiali kanda. Sel ajal jälgis meie tegevust poliitiline politsei ja tööliste majali õhtuti sageli ümber piiratud. Läks palju julgust ja osavust võitluse politseiga, ajale, numbrite päästmises ja peitmises. Näiteks ajalehtedele ehitamine ega kaastöö sel ajal ei punud tasu alla, see oli kõik vabatahtlik nii-öelda ühiskondlikus korras ja õhtusel pärast tööaega, see oli suur kohusetunne, mis sel ajal ühendas meid noori vanade võitlusega. Sellepärast vanad võitlustet üürid alaneks. Aga me teame pool või kolmandik sel ajal oma sissetulekutest või Me hakkasime üüriks. Ja keegi tahtnud orietta majaperemehi. Aga üksinda majaperemeeste vastu minna. Organiseerimata ei oleks ju mingit väljavaadet olnud. Sellepärast meid häda nagu öelda, liitis varakult eesti tööliste parteiga ja trimid poliitilise võitluse areenile, tähendab. Kohusetunne paneb isegi unustama hirmu ohu ees. Ja täielikult, vaat selle kohta võiksin tuua näite 1000 902. aastal, kui Hans Rebane, vana kommunist, tulin Nõukogude Liidust Eestisse. Ülesande käitlicter Kingissepale raha toa teadis ega põrandal ilma rahata elada. Isa. Tulla tuli tal salaja üle Narva jõe jõudes jõe äärde, aga ei olnud mingisugust liiklusvahendit millegi üle sõita. Selle papiga sai kokku pidi ta paadiga üle liima sõjagaid toonutena üle vaid paadi asi, mis läbi sinnad oma tõi kohale. Ei osanud õieti ujuda, tal väga halb ujuda, aga ega Narva jõel mingi oja kätte ei saanud, ta peitis ennast põõsas ära, nii et piirivalvepõõsas käis mööda sealt kätte saanud ja peale seda, kui piirivalve lakkunud, siis mõtlesin, mis mõeldi, miljon tarvis ujuda ei oskanud ja vaatama, sellvits riidest lahti ja ujus üle jõe. Kõige rohkem oli hirmu täis raha märjaks ei saaks, et mis ma siis teen. Nii et kohusetunne oli tugevam surmatundest, sest tahtsin kergesti ära uppuda, seal. Ja teie võitlus põrandal olid seotud alati õhuga, muide siin täpsustamiseks põrandaalusele õiges mõttes ma ei ole, tegutseb main noor ja kuigi mind süüdis sideme pidamislik aasta ja siis põrandalt kommuniste vahel aga minu põhilisest vangistusse motiiviks nõu pandud seltsimeestel noorte esimest oli, et ärakoristamist ebameeldiv inimene, kes oli ohtlik selleaegsele porralisi aastal võimumeestele. Mõnedki küsivad, kas surid siis need töölispoisid ja mõned lihtsad inimesed mõnes kirjutaja tõi maatöölised nii ohtlikud, et nende, vastupidi, kogu aeg sõjaseadus Eestis kehtima ja välikohtu tulema. See saab selgeks, kui me vaatame seda kodanliku korra klassi loomust ja seda, milles kommunistid võitlesid. Meie isiklikult oleksime nõrgad olnud. Miks ei tulnud siis kodaniku hoitsemine instriga, prokurörid avalikul rahvakoosolekule ega löönud meid oma argumentidega nurka pannud, mis uut kinni? Nad kartsid tõde, aga tõeruuporeitz neil sündil aastal olid ainult kommunistid ja kommunistlik partei. Eks see näite tuua kuidas kohusetunne võitis, igasugused raskused 1000 921. aastal või partei otsustas Ukul aluspõrandas trükikoja ehitamisest siis seda tööd alusest. Isa ja kaasik pärn. Neil tuli põrand üles võtta. Minu isa ja süvend kaevata toa suurune, aga seal suuri kive oli, mida kaks meest üldse ei jõudnud välja tõsta. Aga aeg oli võrdlemisi lühikene, tähendab tähtaeg, millal valmis spetsama. Ja töö juures muidugi, Meetu köster abistasid seal ilma puhkuseta, siis käsik pärn isegi nikerdas käär need paar päeva, kes seotud käe kõigepealt vanni, seal teha massaaži, et saaks jällegi töötades. Ja siis tulid Viktor Kingissepalt teade, et tukud viiakse läbi ka partei teine kongress, see lühendas velgide. Ja mehed unustasid kõik ajapuuduse, unustas haiguse ja tähtaegselt trükiga ta valmis. Kui partei teine kongress algas, siis delegaatidele ei olnud aimugi, et nad viibivad äsja valminud prügiga lainel. Vot mind huvitab see kogu aeg, te olite ohust teadlikud, eks ole ja teil oli võimalused alati teid arreteeritakse, kas ei, sügelenud hirmu täis või tähendab Kärtmat. Milleks te seda teete? Mitte hirmu, aga see süvendas teadlikkust organiseeritus. Ma mõtlen just vastu Abu nõude otsimise leidmises. Ei olnud, kuna hirmu, kui tavaline meil teadsin, varem-hiljem arreteeritakse, see oli, see oli teada ja kui nii öeldakse, minnakse välja selle peale, et ülesandeid täita tagajärjest subjekti teadlik olles, siis ei ole see enam hirmuäratav ja jääb ainukeseks kohusetunne, kohusetunne ja sattusin vanglasse. Näiteks kodanlikul ajal oli politsei vangla võrdlemisi palju vangimajades ja siis organisatsioon ei oleks suutnud püsida ilma sideme korraldamiseda. Ja tähtsamaks ülesandeks oligi vanglas igal kommunistil kohusetundest prooviks sideme korraldane seltsimeestega, seepärast vanglas oli oma poliitvangidel komitees jaoskondade komiteed ja nii edasi ja selliseid asju ajasid. Kuigi meid valvati ööd kui päevad. Kuigi olime isoleeritud üksikkongides ja ka üldkongides alati silm peal. Muide, ma ütlesin üksikkongis järjepanu üle kolme aasta, nelja kuu ja seinale koputanud ees, kui valvur, kuulsin, asi see vähemalt seitse päeva kartsa ja kuuega ukse määruste tähendab kambria risti. Aga seitse päeva vangla keldris, vanaisa kindluse niiskes ja külmas kartsas oli väga piinav arvestada sellega, et neljapäeval anti ükskord tavalist vangi toidu muide, kuus päeva ainult vett ja leiba. Ma toon ühe näite, sellest võitluse raskus ta tuisu. 30. aastal oli viienda koridori kollane tööstus kungi, kus tol ajal istusid meile tuntud seltsimehed arvult Veimer, akadeemik Joosep Saat, Hendrik Allik, kokku 17 kommunisti, üheksa kuud aastas järjepanu arestimääruse all. See oli täiendav määrus, kus võeti lugemis-kirjutus kongilist välja, nagu öeldakse kodu Arist kirjutamise õiguseta väljast kirja saamise õiguseta ja toiduainete kõrvalt saamise õiguseta. Aga vaatamata sellele need seltsimehed siiski pidasid ikkagi sidet ega ei löönud kartma. Ja veel üks näide, kommunistide vaprusest 149-l protsessil 15-ks aastaks sunnitööle mõistetud kommunist Adolf Zilmer haigestus vangistuseni kolhoosi. Aga kuni surmani hoideks leidlikumad, sideme korraldajaid kümneid päevi aastas istuse kaatserites. Ja ta suri vanglas piinatuna karistustest vole kuuenda aasta märtsis. Vaat näide sellest, mida brutaalselt surve. Seda selgemalt ilmnes kommuniste, ohvrimeelsus ja kohusetunne. Kõrvuti sellega. Mul tuleb nyyd meelekommunisti mitro ütelus leipzigi protsessil. Aga öelge, kus maal ei oleks fašism barbarismiks ja metsikuseks. Teatavasti võitles teiega Hispaania kodusõjas. Seda küll ja kohusetundest rääkides võt uurida veel seda momenti, et suur osa Hispaania nendest võitlejatest fašismi vastu olid vabatahtlikud. Esimestel päevadel, kui vaja, siis nii-ütelda andis signaali mässuks tõusis rahvas ja summutas nende kindralid, ülestõusud tähtsamates linnades. Sellel Hispaanias. Aga kohusetundest fašismi vastu on astunud võitlema tööline, kõrude, Diaalaseda, pedagoogi õpilasega solidaarsuse ja mitmed rehv ja, ja kõik rahvad ja need skoolidaarse koostunud parima näitena lendude ajal kogu kuulsate internatsionaalne brigaade võitlus Hispaanias. Need võitlejad enam kui 53-lt maalt ei toonud kuduradadelt midagi peale vihkamise kaasa fašismi vaenlast, ise võite teda vihkamata sellepärast, et iga kuul Hispaanias või siis vastav oli samal ajal ka võitlus klikivalitsuse vastu ja, ja lödiks riigivõimu vastu. Siin on nüüd vaja muidugi teadlikkust, kellelt seda mõistust, teadlikkust ja, ja kohusetunnet ja siis ikkagi solidaarsusest nii-ütelda, õiget arusaamist, et kui me hakkame rääkima kohusetundest. Me peame jälle puudutame kõiki neid komponente, kõigil, näiteks nüüd lähemegi selle distsipliini juurde, mis sul ka üks nendest tegurist ohvitseri distsipliinist kustunud, juba palju räägitud. Mina oleks olnud ammugi põrm ja muld. Kui ei oleks mind päästnud Rootsi ohvitser Gösta Andersson. Enne ühe fašistide vasturünnaku alguses saadeti mind linna ette soomlase sulupääsuga ühele kalju rünkale positsioonile. Meie ülesanne oli seda mägirada valvata, et ükski Vassist ei tuleks sealt üles. Me täitsime selle ülesande lõuna ümber ja juba lahingu vaibus. Meil oli hea meel, et nüüd on vaenlane võidetud ja lähme võiduga, Linner. Aga tegelikult olid meie väeosad linnaks evakueerunud ja ainult rootsi ohvitser Gösta Andersson üksinda tuli tagalasse positsioonile meid ära kutsuma. Laskusime koos temaga sealt mäest alla, nagu jõudsime lagendikule, siis tomati nisugune tuli peale, et me saime kõik kuulitabamusi. Aga tänu ohvitseri ohvrimeelsusele me pääseme siiski õnnelikult ära. Nojah, kui ta oleks tahtnud hoida oma elus, poleks pruukinud olla järelturul ei oleks pruukinud, oleks nagu sõja ajal ikka on teadmata kadunud ja on inimesed langenud ja on kõik sellega lõpetaja, ei oleks talle midagi öeldud ka, eks ole. Ainult tema enda südametunnistus jäi, ametlikult ei ole keegi talle midagi teha. Ja teine näide siis sellest oli üks neegritar direza Dali Madridi teatri näitleja, nimekas näitleja Madriidis korda häire ajal, kui Saksa pommitajad Madriidi ründasid. Ja siis läksid rahvas teadest sinna varjendisse ja keerise teadis, teatame, katusel oli õhutõrjekaitse punkti ja ta jooksis ülesse. Pommitusajal oli see meeskond tapetud ja kuulipilduja seisis. Ju tal kogemusi siis oli huvist nii-öelda sõjaasjanduse vastu hakkas ise tulistama ja tal õnnestus alla lastud Survassiste pommitaja Junkers 52 oli hoopis vastupidine näide nüüd sellele ohvitseri kohusetundel, eks ole, siin oli tegu kunstnikuga, kunstnikuga ja artistiga teatri näitleja ja sundis teda seda tegema. Tema töö oli ju ainult laval. Jah, laval olla, aga Madriidulisemale kallis, tema tahtis kaitsta Madriidi, ta tahtis kaitsta publikut, kes teadvus istub oma rahvast ja tänav üks ja näitlejannad ja näitlejad alati siduma rahvaga. Seda inst ajastunud me teame ja, ja, ja kuidas siis jäta rahvas sellel ohtlikul momendil nii-öelda üksinda, see oli vastuolus tema tõekspidamistega. Tunne kasvab siis palju rohkem ja kiirem kui tavaliselt. Ja tema liidab isegi väikseid üksusi ja terveid väeosi. Nõukogude Liidu tagalas või suure isamaasõja päevil näha väga palli jällegi kohusetunnet evakueeritute seas. Nojah, nüüd on praegu, rääkis veel rohkemgi sõjaväelase kiusatusse, aga nüüd te evakueeritute Nõukogude Liidu tagalasse astu töölisel, seal peaaegu kõik asusid otsesemalt tööle, jäiseid kohusetunne oli see, mis sundis igatahes kõiki tööle hakkama. Näiteks tuhandese 42. aasta märtsis avati Nižni velskis uus savi kaevandus. Savi oli tarvis kiires korras Tšeljabinski tankitehastele vormide valamiseks. Kaevanduses kuni sõjani ei olnud väljatöötatud naiste töönorme, eksisteeris ainult meeste töönormid kuid vaatamata sellele asusime tööle nagu annete välisson Hilda Reivik kellede käpp pidevalt täitsime norme 150 kuni 200 protsendiliselt. See oli kõhus tunne, mis sundis meid ületama neid norme selliks et kiirem tehas annaks välja tanke, mida sõjavägi hädasti. Töö köögi oli pikk tööpäev oli pikk näiteks seinapressis, kui algul 41. seal töötasime. Tööpäev lõppes ära, aga sisendi vagunid ette, Seewee hobusele Lepressi teine tarvis ja mitte midagi. Läksime kõik ühel meelel vagunit laadima. Ja ega need heinapallid ei olnud kerged naistel, sest seal töödest ainult naised, aga töö sai tehtud, nurinat. Ültsikum. Ja see tunne? Ei, mitte tasusest, vaid teadmiselt. Rinne, vajad. Kohusetunne, see on üks väga suur tegur, mis paneb inimesed paljugi asju tegema, tähendab tavaliselt muidu miteedi. Ja mina lisaksin siia veel niipalju, et hädaohus ilmneb kõige paremini hoiak. Tema moraal, kohusetunne, mäletame, kui suri Lenin, tekkis parteisse, astute tund. Justine lahingud, rutta Sid võitlejat parteisse astumisega, et võidelda või langeda kommunistina. Nii oli kodusõja päevil Jüriga suures isamaasõjas. Võiks öelda isegi hädaohuga, pöördvõrdeliselt kasvab inimeste kohusetunne näiteks põlevasse majja inimesi päästma tormates ja voogudest uppunuid välja tooma minnes mõeldakse enesele kõigile. Mõtleksid rohkem teistele, rohkem teistele. Aga ikkagi selle võitluse ajal tuli ju kohutavaid asju läbi elada. Seda küll, aga kõigele vaatamata, ega nõukogude inimese kohusetunne ei löönud kartma õige üritusest võideldes. Saksa väejuhatus andis välja käsu. Ma mäletan, et vangistatud partisani kuusipoomisele mahalaskmist lootiline kergeks surmaks. Ent sellele vaatamata kasvas partisanide mõju jõudi parts armee tohutult Nadjanud vaenlasel ei päeval ega ööl. Rahu. Ma ise olen parts saarele võidelnud üle aasta sügaval Saksa tagalas, Pihkva ja Novgorodi mail. Mul on palju palju näiteid. Isegi mäletan, kus üks 15 aastane poiss staare Russa lähedalt viskas kerge sõiduautole granaadi ja sealt hüppas kindrali välja Poitiers kindralit taga ajama. Kindral lasi poisi poidlase kindrali poissi, Osame, kindral kukkus käpuli. Poiss võttis need materjalid ära, aga tuli välja, et see oli väga tähtis saksa kindral Richard Hilts, kes just oli tulnud Saksamaalt uute joonistega kindlustuse plaanidega ja uute granaatide süsteemidega sinna idarindele. Ja muidugi need materjalid kui Moskvasse ja sest noorest poisist sai Nõukogude Liidu kangelane näiteks Madridi kohal, edestades 36. aasta sügisel langevarjuga allakast, kus oli sees kirvega tükeldatud fašistide kätte vangi langenud nõukogude lendur kirjaga vaba rikul õhu, juhtunu ülemal Sis Neerusele. Nii talitatakse kõigiga, kes julgevad meie vastu lennata, aga Sakkasid lendurid, kommunistid avalikelt kartma. Vastupidi. 1000 945. aasta aprillis parim parteikomitees andsime Järvakõndi Valderi külaline, pidime maiks tulin koju ja kui hakkasin pealegi tagasi minema, siis selgus, et Järvakandis pantiididena kant märatsema tapsid seal miilitsavoliniku julgeolekuvoliniku ja siis oli nii, et mind ei taheta tagasi lasta. Praegune kinofigatsiooni komitee esimees Feliks Liivik oli see, kes ütles, et ei, mina olen nüüd ise tale endine partisan. No muidugi oli mul tegemist temaga, et ikkagi ise tagasi sain minna. Läksime valda, pidime ööbima kohaliku miilitsavoliniku juures täitevkomitee esimees, aga pimedas viis meid sealt oma juurte. Ja siis selgus, et miilitsamajale pain rünnak toime tulistasid automaatidest visati granaate. Ja mõni päev hiljem olin pärast täitevkomiteest ära minemist, sest oli juba videvik käes. Helistes Harju miilitsaülemKuimetsast. Et mine nüüd siin mõni kilomeeter eemal julgeolekuväeossa ja tead, ülemale viivitamata tuleksid siia, kuna kui meil, siis seal nagu hiljem selgus, seal bandiidid määratluse. Siit. Ülesanne tuli täita. Muidugi tema ei oleks mind saanud kohus, sest mina ei allunud temale. Aga kohusetunne sundis minema pimedas läbi metsa läbi tiheda võsa, kus iga minut võisid bandiidid tule avada. Hirmule küll kindlasti oli ausalt öelda, tõesti oli hirm, aga kohusetunne võttis hirmu. Jälle talle täitsa. Selliseid näiteid võiks palju tuua ka pall, mis kasvatab kohusetunnet ja kuidas seda näiteks kasvatada noortes. Sellepärast oma nendest traditsioonidest me räägimegi noortele. Jah, aga eks suur koolmeister elu kasvatab kõige paremini inimeste kohusetunne, et see on üks asi ja ikkagi töö ja tegevus. Ja ma arvan seda, et kohusetunnet lastes vanimat varakult juba hakkama kasvatama, ei tohi lubada lastel ükskõiksust, hooletust, laiskus, et ta teab, et vat kas või üks asi on tarvis ära teha annan käsk, tal kohusetunne, ta teab, et seda ma pean tegema, ära ma teen selle ära. Kas televiraskus kasvõi läbi raskuste raskusi just ei tohi karta. Aga kes kardab raskusi, see on igasuguse.