Lobjakas need pilved tühjaks hädasi. Sajahäälset helisevad hõiget kõrvad läbi halli udu tabasid ellu ärganud mere nõrkade õiget udu varjab kõike kiivalt nagu loom. Kuid ma tean, seal noogutavad luiged. Kevade astub julge, otsustav ja noort mööda sinist lagunevat rüsi. Aino mõttelised luikab kauge koor. Rankadel ei ole kauaks püsinud. Kui täna ärkasin, veel hämar oli väljas, kuid siiski märkasin maa imet, küll on haljas. Kas tõesti ongi käes suur kevad tões ja väes. Nüüd lippan õhinal Mõue mallatuna üks oja künkal, mind ootab valla tuna pead mullast tõstes, ärevil on esimene kevadlill. Ma vaatan, kuidas avanevad puulehepungad. See on kevad. Hea kevad, meile toob taas kaasa kalleid kinke. Sa hälja vaibakood ning katad Nurmikilke samoonid lahti lööd, lood, noored lehed puule, kõik linnud lauljaks, teed ja soojaks muudatule ning kevadtaeva all õrn kaste, rohul tärkab vihm, räägib sosinal, kui mullas tera ärkab. Üht kinki veel ei näe, kui taim on ometigi mu 10. sünnipäev on juba õige ligi. Kes mõtled lillegi sinise, kes võtnud lillede värvi, kas taevast vis soovige sinine või järved, mis kauguse värk ei laotusse. Lillede sinised järved said lillede värvi. Leian laanist. Lumi, Valevad tõik, milles otsime siniseid järvi. Lauge liivaluite süles päike, vara ärkas üles. Hämaruse aja sära, udu sootuks, peletas tema naeratuse sära tervet ilma. Heletas kihutasid kibekiirelt nelja kaarde päiksekiired künkale ja mäetipule orgu, lagendikule tõsistele kaljudele. Jõgedele paljudele kõrbessegi jooksid kiired, kadedad ja kibekiired valgustasid hetke jooksul paiku mitmeid tuhandeid muutsid kiirel mööda jooksul elusaks Timaid, kui teid kaevu orgu tervet ilma pilkudega puurisid, vaatasid metskitse silma. Mooni südant uurisid vana kuuse aastaringe iga kodu oma teel iga südant iga hinges soojendasid veel ja veel kanalitest värskust, rõngas. Linnud, pesas, virgusid õhki õhki hinge, tõmbas nõlvakutelt, nõrgusid alla värske õhu sõõmud valgudes mul üle pea. Täike küll, ma olen rõõmus, et sa oled nõnda hea. Tralla tralla mets on meie mänguma lombid, lõud, tahenesid mäe verd, mahelisi tuttav tihnik kannab nüüd leherüüd, õieri õitseb künkanõlval Ülane karukell. Pean hinge hoidun igast sammust, mis viiks õhina ja hoo. Ma öösi, näe, su halli rammust, kõrv ainult avab helivoo tähte, plaks plaks. Said uhked rõivad osaks laule, kroon peas, sabas kuldne Paan. Kuid sina, pursked kirkaid laule, kui väike kevade vulkaan plaks plaks. Kui palju pikki aastaringe ning hoidnud kivilinn ja töö. Nüüd püüan ma su laulu linge neid täis, mets neid täis n ö. Läbikeed. Üks Nile ärkas kevadel ja tahtis merre minna, kus algab tee, kus läheb see ja kas ta pääseb sinna. Siis jõudis nire ojani, mis kiviklibu ulas jutte, jooks, nii kenasti neil kohe kukkus, kõlas ka. Oja oli otsinud, kus tee võiks merre viia küll nirekene rõõmustes. Kui hea, et sattus siia. Mindi, oldi üheskoos, kui jõgi juhtus ette. Me sõbrad läksid lustiga jõe sügavasse vette. See oli kuulus kaaslane. Ta vete tarkus teadis nüüd ojanire temaga end minekule seades. Nii saigi nire nireke õuest merre minna. Ta üksi vist küll kunagi ei oleks jõudnud sinna. Ega kevadele naljasi paljad päkad kerge rõiva sül. Kevadel on kõigil tegemisi kohe küll ja küll kevadel sulle lõugu kassi küüned. Kuidas muidu Gazelat saad kevadel suruõhku varsa jalad, kuidas muidu jooksed pikka maad kevadel sulle olgu hiirekõrvad kuidas muidu kõiki hääli tead, kevadel rõugu kullisilmad, kuidas muidu mängujahti pead kevadest kestendagunina, kuresaapaid, kandku täitsamees ega kevadele naljasi juba ootabki sind ukse ees. Künkanõlval lilleiluhommik pole enam vilu külmakaanes, vabajärv. Järve vajub valge udu, leian loigust, konnakudupardid sukelduvad vees, sabad püsti, nokatees kaasas kevadesse pilet, lasen jupiviisi vilet eemal põõsa süüa, blind trumpab file, süle mind kaasas kevadesse pilet, vaatan ilma nagu imet. Pojas teoga sõõmu joon tuulelilli tuppa tuua. Kõndis kevad Kadriorus puude all, sinilille värvi olid silmad tal ninaotsal päiksetäpid reas, linavalged, patsijupid peas, jalas rohirohelised säärikud pluusi käiseid üles käärida. Texis kergejalgne üle paargi teest, jäljed kannul, vultsatasid lumel eest, põikas lepalehepungi paitama, pajukasse päiksevanni aitama, puistas paiselehti maha murule kuldseid tähti, tippis kaldekulule. Hüüdis unest Valla valgeid Ülaseid, tellis tuule alla, tahendama teid ja siis lahe kaldal laulma, pistis maist valgeid laevu, päästis lahti sädamaist. Taas kevadkeel käib koolimaja õues ja vargsi matkaviisi vilistab erkvarblane, ent klassi aknalaualt sul silmi vaatama kavalalt ja kaua ning suisa suvest sinder siristab. Oi, kuidas rännulustis paisub põues teele ammuilma vabad külmavangis ja kraavipervel õitseb sinilill kes eile valmis eestud reisikepi, see täna enam seintega ei lepi on meeni ootusrikkalt ärevil ja tulistab seljakotikandmist saaks minna vaid ja valget maanteepaela. Matkasaapad kõrvu mõõdavad. Ei hooli, sest et külakrantsid, kurjad ei hooli päikse kõrvetusest turjal. Meid lausa lauluviisid saadavad, ei märkaks vihmagi, kui kallad kaela ja oineglustlike puhkehetki, kui naerust rõkkab vappi, telgi sein, kasuvede nuhtlust, sääsemaita nüüd tagantjärele ei tasu laita. Kas mäletan, kuis lõhnab, ristikhein? Aeg käes on kavandada uusi retki. Mu armas Paimu Kärmas pall, Molotsist Rootsis kummipall sa varem rõõmsalt keeksisid siiski eksides, kord eksisid ja ma ei leidnud sind. Siis tuli külm ja tuli tall, sa küpsetasid lume all ja igatsesid mind. Vaene vana mõlkis pall. Nüüd oled väsinud johhai. Vesi voolab pilkselt kraavis üle kraavi 100 Vi kraavi poole silkab nire üle Nile eisaa Piret. Pilvest tilgub vihmatilk üle Gilga vupsata kilk. Siis ta kargab üle nire hargusest saab lahti Piret, üle kraavi hüppab keek Taavi julge silmapilk. Redinaga raginaga täitepuruks kohviuba karupere laua taga ootab oma kohvi juba Balangan lust. Kanget kohvi. Kina kõditab ta lõhn kuivad kruusi kuuma kohvi nurru lööma, kõht hommikul Eikovsked virgeks, käpad kärmeks, selja kergeks naerumuige näol kisub, annab õige hundiisu. Peale seebimullipühi terve pere pesu nühib seebivahtu täis on pali, peseme lust ja nali karuema puhtaks kiilid, käterätid, padjapüürid, karuisa, suured linad, pudi-padi pesen, mina oma karupüksid ka nii puhtaks, üksinda lühim soojas seebivees valge seebivahu sees. Päike paistab, paitab pesu kuivatada, aitab pesu talle appi, töötab tuul, puhub pesu, pruntis sool. Pesu plaksub blabla, pläpp plaksub kuivaks. Igalap. Mäeveerul lumes teki all talv otsa, maga sojahall, siis äkki tundis, paistab nagu vaipa tekiks mingi pragu ja praksti dekleks pooleks. Samas ja oja poja paljalt lamas kui imet mõtle sojavaks ning hallid silmad avas kraps. Kui siras säras, lippas ta siis kaljult alla, hüppas ta end ise tagant, sundides kuu ja kiviräbu Spystis plehku. Kus kohta küll sa helde aeg nii kiirelt arma sojapoeg, kes enam polnudki nii laps, teil sai ta suureks tugevaks. Ilm on õides lastel laulud suus, maigu maailm, iga päev on uus täis, kõik kõu on kõrte sirgumist täis, kõik põua värsked virgumist voolab. Voolab oja poole, kraav. Küll sul, kraav on verejooksu, tra ojja jõkke merre kärmed, veed, kus nii hästi teate merre teed, kus te teete, et ta meri, see, kes teeb ääretuks ahta v? Selged maikuu ilmad, põõsaid peas on silmad igal hiire kõrval, meie sõpra kaske pole tunda, raske. Tal haljad, tukad. Tal on valged sukad, seisab seal üks neidis helevalges kleidis seal Toome põõsas oksad, õie lõõsas küsikusse, kastan kohe sulle vastan. Näe see puu, mis seal on, millel küünlad peale. Kui ma üksi kodus olen ja mul miskit teha pole, siis ma kinni panen, silmad, lendan ära, laia ilma läbi õhtu meres jõuan, kuni mängumaale jõuan. Maatsin väike killuke, rahvas ise, tilluke ristikhein on kõrge puu, lompon, merilai, suur laevadeksel merel lehed, putukad on meremehed. Kõrgel karikakra võras, kostab Sonsumsum üle võra mööda põleb töökas mesimumm. Kui ma tahan, siis võin minna selles metsas siiasinna. Ämblik koob ja kärbes käib rohu tänav rahvast täis. Marsib sipelgate salk iga mehe õlal, paik. Kaste väärelviivuma. Olen lepa, Triinuga, ronin mööda rohupuud, ülalpool lendab pääsukene, suur nagu nool veereb mööda ümarpäike. Ta ei näe mind, olen väike. Aiast möödas vihmapilv, juuesaini puu kui lill, taeva ilmus Vikerkaar, alistades märga maad, keegi hõikas väraval vaata vanaemast, sall. Jooksin tuppa. Vanaema, küll see taevasall on kena, ütle vanaema, kallis, tegelikult sina selle salli vanema ütles ei, nii vaid kõne käänuks meil. Päike tikkis vihmas hallist, sellist seitset värvi sall. Kevade kleit on Kaharia pehme mustriks puistatud võilille need kevade põlle lam, peenarde jooned, niiskelt lõhnavad, klimmiva sooned. Kevaderätil laatusesina kantideks rändavad pilvedelina kevatseb juustesse jõekäänupaela puhkenud pungad pärliteks, kaela, endaga kutsuta päikese kaasa, rõõmustab metsa ja niitu ja.