Mäletan hästi karmi sügist aastal 1917. Sügist, mis tõi meiega. Kodumaale kevade see oli plahvatuste rünnakute ja blokaadide aeg dekrentide aeg, mis andsid meile päriseks, maatöid, rahumaa. Emaki toitja, mis nüüd jäädavalt sai meie omaks. Sügis oli soe, selge, ilusat ilma, tõotas meie oktoobri kevadeks. Ma pole enam noor. Olen läbi teinud raske, ent kuulsusrikka, tee punakaardiväe reamehest erupolkovnik, kuni kaitsesin revolutsiooni kodusõjas ja suures isamaasõjas. Mul on kõik, mida süda soovib, üldine lugupidamine, ordenid, pension. Aga mis kõige tähtsam? Mul on suurepärased lapselapsed. Nemad on minu kevadine poliinat armastama üle kõige maailmas. Mäletan, kui ta oli alles õigi pisike, ma tulin töölt, võtsin ta sülle ja leiutasin lauluga põll põlludki paljuska, kallis. Tüdruk naeratas ja jäi magama. Kasvasid suureks mu lapselapsed ja lendasid üle terve maa laiali. Minu poliinaki on praegu agronoom. Ega ma ilmaasjata talle põllukesest ei laulnud. Kõik minu lapselapsed leidsid endale südamelähedase töö despõllul, kes taevalaotuses, aga Alioscat veetlus Ural. Kraas. Oma nooruses oli minu ema sanitariks, esimeses ratsaarmees käis läbi raske sõjatee. Kui kärgatas kodusõja kõu sai emast külakooli õpetaja. Kui palju tublisid inimesi on ta üles kasvatanud, kellest tuli insener, kellest teadlane, kellest lendur. Vaatan oma ema ja mõtle, kui raske ja õnnelik saatustele on. Aitäh sulle, ema, sinu töö ja armastuse eest. Ka minust parti õpetaja. Sellest pole midagi, et sinu pea on juba hall. Tahan elada nii, et sinu eluõhtu oliks nagu kevadel. Kui sõbratoolist lahkusin? Ja siis ka seal oma rahaga on. Kavas. Kõlakooli. Seenkeetmine klassivennast, kes kaunis Kui rohelisi Siis kooliaastad meenuvad armsasse Roy meeles ja ja siis, kui me lusi sabara Ja. On aastaid ja mees oleks. Meie koorene. Tee veel. Ja kaugel me nõelas. No. Selle me siin veega või armsaid ja. Sa ei ole ootusi nina. Ja. Pakane on tõmmanud jääkaanelampidele ja loikudele. Pihlad ja vahtrapuud on külmast kössis. Punnpõsk-sed tuulepoisid, ajavad vilet, kaks sõrme suus. Aga meil kodus on kevade noor läbilinaline, kahe pika patsiga. Ta saab varsti 18 aastat vanaks. Meie kevade töötab kolhoosipõllul. Kui vili valmib, võib teda näha traktoril. Ta naeratab rõõmsalt, vaatab kabiini aknast välja ja hõikab. Laske käia, poisid, ärge jalgu jääge. See on ju nisu. Meie südamerõõm. Suvi on ammu möödas. Nüüd, kus õues on juba november, istub kevadraamat käes, akna all. Taastus tänavu põllumajanduse instituudi õhtusesse osakonda. Kui poisid majast mööda lähevad, tähendavad nad naljatades kevadeke, tule meie juurde välja. Kingi meile mõned kevadised tedretähed. Meie esimesel uudismaa kevadel sündis brigadir il Aniasama krutcol tütreke. Meie uudismaa esiklaps. Brigaadi oleks nagu kevad tulnud ja too päev mõlgub unustamatu pidupäevana meil kõigil meeles. Vastsündinu auks asusime kõik nagu üks mees töövalvele. May põrnikatena lõid sumisema traktorid ja hommikuks mustast taliviljapõld vastsest küünist. Meie rähnad puussepapoisid istuvad uute tarede katuse palkidel nagu oksaharudel ja toksivad männi ja kasepalkide kallal. Uudismaa ehitab uusehituste suurvesi voogab üle Siberi üle Kasahstani. Keeb ja kobrutab, aga ei pühi minema sildu ega vii kaasa tammi. See pole tavaline suurvesi. Tema saab oma alguse inimkonna kevadest. Saga nimeks Akajev, tota ikoosi. Atoopiline. Igalühel on oma kevadel. Tavaliselt saabub kevad nii märtsi-aprillikuus aga minule tuli ta hilissügisel, kui juba esimene lumi Moskva lähistele langes. Mõned aastad tagasi, kui olin alles noor poiss, sõitsin komsomoliüleskutsel uudismaale. Varem töötasin tehases lukksepana. Uudismaal sai minust autojuht. Vedasin igasugu tühja-tähja, kombainide ja autode tagavara osi pruutpaarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse perekonnaseisuametisse tüdrukuid vilja koristama. Tore on töötada autojuhina. Aga mind kiskus taevasse. Ei ma igatsenud saada lenduriks, tahtsin kõrge ehitajaks, jätsin autorooli sinnapaika ja andsin sisse avalduse Bradski Kessile. Minu unistus läks täide. Iga päev ronin mööda raudtee alastiku üles, otse taevasse. Kui alla vaadata, hakkab pea ringi käima. Minu all mässab ja pulbitseb Ankara. Mina seisan tema kohal ja pillun ümberringi. Elektrikeevituse sädemeid kõrgus on nii armas südamele. Ja kas pole see kevade ehitada maailma kõige võimsamat elektrijaama? Minu jaoks on ja ma arvan, et ka teie jaoks. No sama sama massiga. Aknal. Aadis.