Georgi Sviridovi helilooja, kelle teosed on väga hinnatud interpreetide kui publiku poolt. Tema ja ta loomingu kohta on ilmunud tohutult artikleid ja raamatuid ning nende põhjal võiks mõni lingvist kokku seada uurimuse kiitust väljendavate täiendsõnade kohta. Heliloojat on pärjatud kõikvõimalike tiitlite ja preemiatega. Möödunud aastakümnete praktikat arvestades võib niisugune positiivsete hinnangute rohkus mõnelgi puhul teha ette vaata likuks. Georgi Sviridovi puhul see aga ei kehti. Tema teoste muusikalised nähtused on kõrgemal igasugusest hetkesituatsioonist. Eeskätt on ta tuntud vokaalteoste autorina ja seejuures on tekstid valitud alati luule tippude seast. Tähenduslik on seegi, et esimene laulutsükkel Puškini tekstidele, mille helilooja kirjutas 20 aastasena olles tookord veel Leningradi muusikakooli õpilane on tänini 55 aastat leidnud ikka parimate interpreetide tähelepanu. Küpse meistri üks tippteoseid on koori kontsert Puškini pärg. Kuid ka vahepeal on Georgi Sviridovi pöördunud Puškini loomingu poole. Üht niisugust teost täna kuulamegi. 1964. aastal kirjutas helilooja muusika režissöör Varssavi filmile jutustuse tuisk ainetel. Kümmekond aastat hiljem seadis ta filmimuusikast kokku orkestri sündi pealkirjaga muusikalised illustratsioonid Puškini jutustusele tuisk kes võiks süveneda muusika olemusse veelgi põhjalikumalt dirigendist, kelle taktikepi all seda esitatakse. Seepärast toomegi siinkohal ära vaid kahe dirigendi arvamused. Jevgeni Svet, Laanov. Need on miniatuurid. Kuid miniatuuridega võib öelda vägagi palju. Väga peen, väga stiilne muusika. Puškini tuisule on väikese tüür meie sümfooniliseks muusikas. Ja dirigent Vladimir Fedassejev, kelle juhatusel üleliidulise raadio kesktelevisiooni orkester meie saates seda muusikat esitab on kirjutanud. Sviridovi muusikale on iseloomulik haruldane intonatsiooniline tõetera. Usutavasti on see üks võtmeid tema autorisaladusele, mille valdamine lubab heliloojal nii täpselt ja täiuslikult taasluua ajastu selle tõeline hingus. Ajastutunnetus on leidnud fenomenaalse väljenduse muusikaliste illustratsioonide Puškini jutustusele. Tuisk. Me tunnetame täpselt ja eksimatult Puškini aega. 19. sajandi esimest kolmandikku. Meenutagem, et tuisk on üks kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustuste sarja kuuluvast teostest mis loodud 1830. aastal Puškini loomingurikkal poldino sügisel. Nagu teisedki selle sarja jutustused, on tuisk, pisut nukrameelse alatooniga, üliromantiline anekdootlik ja siiski õnneliku lõpuga novell, mille autor pakkunud tõestisündinud loona ja miks ka mitte. Katkendeid Puškini jutustusest esitab Einar Kraut. Epigraaf Vassili Žukovski ballaadist Svetlana. Küüdi hobused, kesk lund, tulist sõitu teevad üksik pühakoda, und pakases näeb eemal. Äkki puhkeb lumetorm, silm kõik tuisus kaotab saani kohal tiibu, morn stepikaaren laotab õnnetust, kraaksatab võigast karjet kuuldes. Hobused on ärevil. Lakad lennul tuules. 1811. aasta lõpul elas oma nina Raaduva mõisas tublingavrilla Gabrilavitš. Ta oli üle terve ümbruskonna kuulus oma külalislahkus ja südamlikkuse poolest. Naabrid sõitsid ühtepuhku tema juurde sööma, jooma ta naisega Bostonit mängima viis kopikat partii. Mõned aga selleks, et imetleda nende tütart Maarjaga prii lõunat sihvakad kahvatut, seitsmeteistkümne aastast neiut. Teda peeti rikkaks pruudiks ja paljud ihaldasid teda naiseks endale või poegadele. Maarika wryllurne oli kasvatatud prantsuse romaanide varal ning järelikult oli ta armunud. Tema väljavalitu oli vaene sõjaväelipnik, kes viibis kodukülas puhkusel. Iseenesestki mõistetav, et noormees leegitsev samasugusest kirest ja ta armsama vanemad. Nende vastastikust kiindumust märgates keelasid tütrel temast mõeldagi. Teda kohtlesid halvemini kui erru lastud kohtukaasistujat. Meie armastajad pidasid kirjavahetust ja kohtusid iga päev. Neljas ilm algas männikus või vana kabeli juures. Seal tõotasid nad teineteisele igavest armastust, nurisesid saatuse üle ja tegid igasuguseid plaane. Saabus talv ja katkestas nende kohtumised, kuid kirjavahetus muutus seda elavamaks. Vladimir Nikolajevitš, anus neiuti igas kirjas end talle usaldada, salaja laulatada, lasta, varjata end veidi aega ja viskuda siis vanemate jalge, et kes tunnevad lõpuks liigutust armastajate, kangelasliku püsivuse ja õnnetu-oleku pärast. Tingimata ütlevad lapsed, tulge meie süleelusse. Mariega Wrillume kõhkles, kaua hulk põgenemisplaane oli kõrvale heidetud. Viimaks ta nõustus kindlaks. Päeval pidi ta õhtusöögilt ära jääma ja peavalu ettekäändel oma tuppa minema. Ta toatüdruk oli vandenõus osaline Nad mõlemad pidid tagatrepi kaudu parki lipsama pargi taga sõiduvalmis, saani leidma, sinna sisse istuma ja sõitmannina Raaduvust viie versta kaugusele Šadrina külla otse kirikusse, kus Vladimir neid juba ootama pidi. Otsustava päeva eel ei maganud Mariega prillovna öö otsa. Ta pakkis ja sidus kokku pesu ja kleidid. Kirjutas pika kirja ühele õrna tundelisele neiule oma sõbratarile. Teise oma vanematele pitseerinud mõlemad kirjad tuula pitseriga, millel oli kujutatud kaht leegitsevad südant koos vastava pealkirjaga heitis ta alles koidu eel asemele ja suviga tas. Kuid kohutavad unenäod äratasid teda alatasa. Kord näis talle, et seal samal hetkel, mil ta istus saani, et laulatusele sõita, peatas isa teda, lohistas piinava kiirusega mööda Lundi, heitis pimedasse põhjatusse maa-alusesse auku. Kord nägi ta Vladimiri kahvatuna verisena maas lamavat. Surres anus Vladimir läbilõikava häälega, et neiu töötaks temaga laulatama. Muudki ebamäärased, mõttetud nägemused kihutasid üksteise järel tema ees. Ta tõusis viimaks kahvatum ana kui tavaliselt ja teesklematu peavaluga. Isa ja ema märkasite rahutust. Nende õrn hoolitsus ja lakkamatut küsimused. Mis sul viga on, maasse lõhestasita südant. Salajas jättis ta hüvasti kõigi ümbritsevate isikute kõigi esemetega. Õhtusöök anti lauale, ta süda peksis tugevasti. Ta teatas väriseva häälega, et ei taha õhtust süüa ja hakkas isa ning emaga hüvasti jätma. Nad suudlesid ja õnnistasid teda nagu tavaliselt. Ta oli nutma puhkemas. Tulnud oma tuppa, viskus ta tugitooli ja uppus, pisarais toatüdruk, panustada, rahuneda, julgem olla. Kõik oli valmis. Poole tunni pärast pidi maasse vanemate kodu oma toa vaikse neiu elu igaveseks maha jätma. Väljas tuiskas tuul, ulgus, aknaluugid, rappusid ja kolisesid. Kõik tundus talle ähvardusena vahendena. Varsti jäi majas käit vaikseks ja uinus. Nad läksid alla aeda. Tuisk ei olnud vaibunud, tuul puhus vastu nagu pingutades jõudvat noort kurjategijate peatada. Suure vaevaga jõudsid nad pargi lõppu. Saan ootas neid teel. Külmetavad hobused ei tahtnud paigal püsida. Vladimiri kutsar kõndis aisade ees, hoides haiget sajaid kinni. Ta aitas preilile ta toatüdrukule istuda ja kompsud ning ehtena kastikese ära panna. Võttis ohjad kätte ja hobused lendasid minema. Usaldades preili saatuse kutsarti režkaa osavuse hoolde, pöördume nüüd armunud noormehe juurde. Vladimir oli terve päeva sõidus. Hommikul käis aadrina preestri jutul, suure vaevaga suutis temaga kokku leppida. Siis sõitis naaber mõisnike hulgast tunnistajaid otsima. Neljakümneaastane eru Kornetravin oli meelsasti nõus. See seiklus, nagu ta kinnitas, meenutas talle endisi aegu ja Usari Wen bet. Ta keelitas Vladimiri lõunale jääma. Kohe pärast lõunat ilmusid vurrudega kannustega maamõõtja Schmidt kaptenist Pravniku poeg, umbes 16 aastane poiss, kes hiljuti oli Ulaniks hakanud nadolid Vladimiri ettepanekuga päri. Ja isegi tõotasid talle vandega, et on valmis tema eest oma elu ohverdama. Vladimir süles neid vaimustatult ja sõitis koju end valmis seadma. Juba ammuli hakanud hämarduma. Ta saatis oma truud Reskaadroikaga ja üksikasjaliste juhenditega nina Raadovosse enda jaoks, aga käskis rakendada ühe hobuse saani ja asus üksi ilma kutserita minema. Saadrinosse, kuhu paari tunni pärast pidi saabuma ka maarjaKawrylovna tee oli talle tuttav. Sõita tuli kõigest 20 minutit. Ent vaevalt oli Vladimir küla taha lagedale jõudnud, kui tõusis tuul. Ja tekkis niisugune tuisk, et ta ei näinud enam midagi. Tee tuiskas silmapilk täis, ümbrus kadus ähmasesse, kollakas pimedusse, kus lendasid valged lumeräitsakaid. Taevas sulas aga ühte. Vladimiri jõudis välja põllule ja püüdis taga järjetult uuesti teele pääseda. Hobune, sumpa, sea õnne peale sattus alatasa kas lumehange harjale või vajus lohku, kui saan, läks ühtepuhku ümber. Vladimiri ainsaks mureks oli õiget suunda mitte kaotada. Kuid talle tundus, et oli möödunud juba üle poole tunni. Temaga polnud veel Šadrinosaluni jõudnud. Viimaks taipas ta, et sõidab vales suunas. Vladimir peatus hakkas meelde tuletama, arutlema ja veendused pidi minema paremale. Ja sõitis paremale. Hobune sumas vaevaliselt, Vladimir oli juba üle tunni teel olnud. Saadrina pidi olema lähedal. Viimaks hakkas eemal midagi muustendama Vladimir käänas, sinna lähemale jõudes nägi ta salu. Jumal tänatud, mõtles ta nüüd on lähedal. Varsti leidis ta tee kätte ja sõitis talviste raagus puude pimedusse. Siin ei saanud tuul märatseda, tee oli sile, hobune muutus erksaks ja Vladimir rahunes. Ta sõitis, sõitis salule, ei tulnudki lõppu, Vladimir mõistes kohkudes, et oli sõitnud tundmatusse metsa. Meeleheide valdastada, ta lõi hobust, vaene loom, alustas traavi, kuid väsis varsti ja veerand tunni pärast kõndis sammu õnnetu Vladimiri kõndist pingutustest hoolimata. Puud läksid pikapeale hõredamaks, Vladimiri jõudis metsast välja. Šadrinud polnud näha. Võis olla keskpaiku. Pisarad uskusid ta silmist, ta sõitis huupi edasi. Ilm muutus vaikseks, pilved hajusid valge lainelise vaibaga kaetud lagendik laiustajailis. Öö oli võrdlemisi selge. Ta nägi läheduses neljast või viiest tarest koosnevat külakest. Esimese kurtsid, kui ees hüppas ta saanist maha, jooksis akna juurde ja koputas. Puust aknaluuk tõusis mõne hetke pärast ja vanataat pistis välja oma halli habeme. Kassaadrina on kaugel. Ei ole kaugel, kümmekond versta ehk saab. Seda vastust kuuldes haaras Vladimir oma juustest kinni ja jäi seisma kangestunud nagu surmamõistetu. Kuked kiresid ja oli juba valge, kuidas aadrinasse jõudis? Kiriku uks oli lukus. Vladimir sõitis preestri õue. Tema Troikat õuel ei olnud. Missugune sõnum teda ootas? Kuid pöördume tagasi tublide nina Raadova mõisnike juurde ja vaatame, mis nende pool sünnib. Aga mitte midagi. Vanad ärkasid, tulid võõrastetuppa, toodi samovar ja Kavrilla käävrilovitš, saatis tüdruk kummariaga prillow nad küsima, kuidas tervis on ja kuidas ta on maganud. Tüdruk tuli tagasi teatega, et preili olevat küll halvasti maganud, kuid praegu olevat tal kergem ja ta tulevad kohe võõrastetuppa. Tõepoolest uks avanes ja marjaga prii, lõuna tuli isa ja ema tervitama. Päev möödus õnnelikult, kuid öösel jäi Masha haigeks, saadeti linna arsti järele, see jõudis kohale õhtuks, leidis haiges, ronimas tõusis kõrge palavik ja vaene haige viibis kaks nädalat haua äärel. Majas ei teadnud põgenemis kavatsusest mitte keegi. Eelmisel päeval kirjutatud kirjad põletati ära. Tüdruk ei kõnelnud kellelegi midagi, kartes härraste raevu. Preester eru Kornete vurrudega, maamõõtja ja väike Ulan olid tagasihoidlikud ning Mytaasjatult kutsar Tereška ei toonud kunagi kuuldavale midagi ülearust, isegi mitte vintis päi. Seega pidas saladust enam kui pool tosinat vandeselts last. Kuid Mariega Wrilonna avaldas lakkamatult sonides ise oma saladuse. Siiski olite sõnad niivõrd seosetud, et tema suutis neist vaid mõista seda, et tema tütar on Vladimir Nikolajevitsh siis meeletult armunud. Et armastus nähtavasti ongi haiguse põhjuseks. Ta pidas nõu oma mehega mõne naabriga. Ja lõpuks otsustasid kõik üksmeelselt, et saatusest määratud peigmehest ei saa hobuse seljaski mööda sõita. Et elada ei tuleparandusega, vaid mehega ja muud säärast. Kombelised vanasõnad on imeväärt kasulikud neil puhkudel, mil me enese õigustamiseks ise suudame vähe välja mõelda. Vahepeal hakkas preili paranema, Vladimir polnud Kavril, aga meil olid siin majas enam kaua aega nähtud. Võeti nõuks talle sõna saata, teatada talle ootamatust õnnest, nõusolekust abieluks. Et missugune oli nina Raaduva mõisnike üllatus, kui nad vastuseks said temalt pooleldi hullumeelse kirja. Vladimir teatas neile, et tema jalg ei astu iial nende majja ja palus unustada õnnetut, kelle ainsaks lootuseks jääb surm. Mõne päeva pärast said nad teada, et Vladimir on ära sõjaväkke sõitnud. See oli 1812. aastal. Kaua ei söandatud paranev olema aasale sellest teatada. Ta ei meenutanud Vladimiri kunagi. Alles mitu kuud hiljem leidnud tema nime Borodinoval väljapaistvate ja raskelt haavata tutte hulgast langesta minestusse ja kardeti, et palavikuhoog võib korduda. Kuid jumal tänatud, minestuselt tagajärgi ei olnud. Massat tabas uus kurbus Kavrilaga prillovitš heitis hinge jättesta kogu mõisapärijaks kuid parandus ei lohutanud teda. Ta jagas siiralt vaese Brascovia Petrovna leinavalu, tõotas, et ei lahku temast iial. Nad mõlemad jätsid maha nina, Raadovo kurbade mälestustepaiga sõitsid ära, et iks mõisasse elama asuda. Ka siin tiirles kena ja rikka pruudi ümber peigmehi, kuid ta ei andnud kellelegi vähimatki lootust. Vladimir ei olnud enam elus, ta oli surnud Moskvas prantslaste sisse marssimise eel. Mälestus temast näis Maassale pühana. Ta vähemalt hoidis alal kõike, mis teda meelde tuletas. Raamatuid, mida Vladimir kunagi oli lugenud ta joonistusi, nooti ja luuletusi, mis ta oli Massa jaoks ümber kirjutanud. Saanud kõigest teada, imetlesid naabrid tema meelekindlust ja ootasid uudishimulikult, missugune kangelane peaks viimaks võitlema selle neitsi lõiku Artemisia kurva truuduse. Vahepeal lõppes sõda kuulsusrikkalt. Meie polgud tulid välismaalt tagasi. Rahvas jooksis meid tervitama. Orkester mängis sõjakäigult saadud laule. Ohvitserid, kes olid sõjaretkele läinud vaevu poisi east väljas olles tulid tagasi lahinguõhus, mehistatuina aumärkidega üle külvatud Tuina. Sõdurid vestlesid omavahel lõbusalt, põimides jutu sekka ühtepuhku saksa- ja prantsuskeelseid sõnu. Unustamatu aeg. Kuulsuse ja vaimustuse aeg, kui meeldivad, olidki jällenägemispisarad. Naised, vene naised olid tookord võrratud, nende tavaline jahedus oli kadunud. Nende vaimustus oli tõesti joovastav, kui need võitjaid vastu võttes karjusid hurraa. Kes tookordsete ohvitseride hulgast ei tunnistaks, et ta vene naiselt sai parima väärtuslike autasu. Provintsis ja maal oli üldine, vaimustus võib olla veelgi suurem kui pealinnades. Ohvitseri ilmumine neisse paikadesse oli talle tõeliseks triumfiks ja frakis. Armastajal oli päha tema naabruses. Mõtlesime juba, et oma külmusest hoolimata oli Mariaga wry lõuna ikka endiselt austajatest ümbritsetud. Kõik pidid taanduma, kui tema lossi ilmus haavatud Vuosaari polkovnik vormin. Georgi ristnööpaugus ja huvitavalt kahvatu, nagu kõnelesid. Sealsed vormin oli umbes kaheksa 10 kuue aastane. Ta oli tulnud puhkusele oma mõisasse, mis asus Mariega preilona küla naabruses. Mariaga wrylluna testis teda teiste seast vägagi esile. Ta tavaline mõtlikus elavnes Burmini juuresolekul. Ei võinud öelda, et ta oleks vorminiga edvistanud kuid tema käitumist märgates oleks luuletaja öelnud. Sea mornone keeldunke. Kui see pole armastus, mis see siis on? Burmin oli tõepoolest väga armas noormees. Tal oli just see mõistus, mis naistele meeldib kombeline ja tähelepanelik ilma igasuguste nõudlusteta ja muretult pilkab. Tema käitumine mariga Villuna suhtes oli lihtne ja vaba. Kuid mida Maarja Gabrilownega ütles või tegi vormini hinge pilgud järgnesid talle. Vormin tundus olevat vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga, kuid rahvasuu kinnitas, et kunagi olid olnud hirmus ülemeelik. Aga see ei kahjustanud teda Mariaga prillowne mõtteis, kes nagu kõik noored daamid üldse andestas meelsasti vallatusi, mis andsid tunnistust iseloomujulgusest ja tulisusest. Ent kõige rohkem rohkem kui Burmini õrnus. Rohkem kui meeldiv vestlus. Rohkem kui huvitav kahvatus, rohkem kui seotud käsi. Kõditas margiga Wrillum, uudishimu ja mõttelendu noore Hussari vaikimine. Ta ei saanud jätta endale tunnistamata, et ta meeldis Burmiinile väga. Kuidas siis Mariega Wrillowne ikka veel ei näinud teda oma jalge ees ega kuulnud tema armuavaldust, mis hoidis teda tagasi? Saladus olgu see missugune tahes, teeb naise südamele alati vaeva. Vormin leidis Maarjaga Prei lõunat tiigi äärest paju valt raamat käes, valge kleit seljas ehtsa romaani kangelanna. Pärast esimesi küsimusi lakkas Mariega prilovna sihilikult vestlust toetamast süvendades seega vastastikust kohmetust, millest võis vabaneda vaid äkilise otsustava armuavalduse abil. Nii sündiski. Tundes oma olukorra raskust, teatas Burmin, et ta olevat ammu otsinud juhust neiule oma südant puistata ja nõudis hetkeks tähelepanu. Mariega Prillop sulges raamatu ja langetas nõusoleku märgiks silmad. Ma armastan teid kirglikult. Mariega Wrillonna punastas ja laskis pea veelgi madalamale. Talitasin ettevaatamatult andudes armsaks saanud harjumusele näha ja kuulda teid iga päev. Nüüd on mul juba hilja oma saatusele vastu seista. Mälestus teist, Teie armas, võrratu kuju saab nüüdsest peale mu elu piinaks lohutuseks. Kuid mul jääb veel raske kohustus avaldada teile kohutav saladus. Ja asetada meie vahele ületamatu tõke. See on alati olemas olnud, katkestas Mariaga Freylona elavalt Poleks iial võinud saada teie naiseks. Vaiki jumala eest, vaikid piinate mind. Ja ma tean, et ma tunnen, et teie saaksite minu omaks, kuid olen õnnetu tuim olevus, ma olen abielus. Naaringa vaatas talle imestunult otsa. Olen abielus, jätkas Murmin. Olen abielus juba neljandat aastat, kuid ei tea, kes on mu naine. Kus ta on? Kas kohtan teda kunagi? Mis te räägite? Püüdis marjagabrilowne. Kui imelik see on? Jätkake mina jutustan hiljem, kuid, kuid jätkake, jätkake, palun teid. 1812. aasta algul ütles vormin. Töötasin Vilniusse, kus Meie polk asus. Saabunud ühel hilisõhtul postijaama, andsin ruttu käsu hobused ette rakendada, kui äkki tõusis kohutav tuisk ja jaamaülem ning posti poisid soovitasid mul oodata. Kuid mind valdas arusaamatu rahutus, nagu oleks mind keegi takka kihutanud. Tuisk ei vaibunud ja sõitsin suurima tormiga ära. Küüdimehel tuli mõte sõita piki jõge, mis pidi meie teed kolme versta võrra lühendama. Kalded olid umbe tuisanud, küüdimees sõitis sellest kohast mööda, kus väljateele pääses. Ja niiviisi sattusime võõrasse paika. Tormi vaibunud. Märkasin tulukest, käskisin sinna sõita. Jõudsime ühte külla. Puust kirikus põles tuli. Kirik oli avatud. Aia taga seisis mitu saani. Kiriku trepil käisid inimesed siia siia, karjus mitu häält. Helde taevas, kus sa nii kaua olid, ütles keegi mulle mõrsja minestuses, papp ei tea, mida teha. Pidime juba tagasi sõitma, tuleni brutoameti välja. Hüppasin vaikides saanist maha ja läksin kirikusse, mis oli kahe või kolme küünlaga nõrgalt valgustatud. Neiu istus pingil kiriku pimedas nurgas. Teine näitsik hõõrus meelekohti. Jumal tänatud, ütles viimaks, olete kohal, pidite preili peaaegu ära tapma. Vana preester astus minu juurde, küsides käsite alustada. Alustage alustage, isake, vastasin hajameelselt. Neiu tõsteti üles. Ta näis mulle kenakesena mõistmatu, andestamatu kergemeelsus. Astusin tema kõrvale altari ette, preester kiirustas kolm meest ja toatüdruk toetasid mõrsijate tegelesid üksnes temaga. Meid laulatati suudelge teineteist, öeldi meile. Mu naine pööras minu poole oma kahvatu näo. Ma tahtsin juba teda suudelda. Ta hüüatas. Ai, see ei ole tema, ei ole tema elangis meelemärkuseta maha. Tunnistajad suunasid mulle kohkunud pilgud. Ma pöördusin ümber. Läksin täiesti takistamatult kirikust välja. Hüppasin putkasse ja karjusin, las käia. Mu jumal, hüüdis Maarja peab riigi lõuna. Ja teie ei tea, mis on juhtunud teie vaese naisega? Ei tea, vastas vormin. Ei tea, kuidas on selle küla nimi, kus mind laulatati. Ei mäleta, missugusest postijaamast välja. Sõitsin. Tol ajal omistasin oma kuritegelikule Vämbule nii vähe tähtsust, et kui olin kirikust eemale jõudnud, uinusin ja ärkasin järgmisel hommikul juba kolmandas postijaamas. Tookord minuga kaasas olnud teener suri sõjaretkel, nii et mul ei ole mingit lootust üles otsida seda, kelle ülema nii julmalt nalja heita ütlesin. Ja kelle eest on nüüd nii julmalt kätte makstud. Mu jumal, mu jumal, ütles Mariega Wrilovna, haarates tal käest kinni. Siis teie olite see ja teie ei tunne mind ära. Vormin kahvatest ja viskus ta jalge ette.