Pärast ligi kümneaastast eemalviibimist saabus Sergei Prokofjevi esmakordselt Venemaale 20. jaanuaril 1927. aastal et teha ulatuslik kontserdireis ning osaleda oma teoste ettekannetes. Eelmises saates elustunud hetki minevikust. Kuulsite muljeid esimesest Moskvas viibimise päevast. Nii nagu helilooja neid oma päevikusse kirja pani. Enne kui jätkata teise päeva muljetega. Mõned vajalikud seletused neile, kes esimest saadet ei kuulnud. Kummaline nime monstrum. Perssimphans on lühend sõnadest per võisin fonitsiaski ansambli Moskva Ui ja tegelikult oli see ilma tiridendita sümfooniaorkester. Sõittlin oli selle orkestri esimees, Zuckeraga parteitegelane kesktäitevkomitee sekretär, kes ajas persinfansi asju. Niisiis esimene muljeterikas päev Moskvas ja ö. Metropolis tellis on Sergei Prokofjevi ja tema abikaasal Liinal selja taga. Edasi helilooja päevikust. Reedee, 21. jaanuar tõusime pool üheksa hommiku, Zucker sõitis meile järele ja viis meid taksoga konservatooriumi suurde saali proovile. Taksosid ei ole Moskvas just palju, aga meie väljakul seisab alati mõni. Kõik need on Reno vabrikust. Ilmselt on olnud soodne võimalus osta terve partii. Kui sisenesime konservatooriumi tegelaste uksest, libisesin ja puudus vähe, et oleksin pikali prantsatanud. Eeskoja põrand oli üleni jääs. Näete, raiski nuttis siin teie saabumise puhul ja tema pisarad on jääks külmunud. Sõnastatud kerriski on suure saali ja ühtlasi ka vene filharmoonia direktor. See Ross fill on pooleldi riiklik ja pooleldi sümfoonilise elu juhtiv asutus, millega persimm fans meeletult konkureerib. Kui läksime trepist üles küsistukker, kas kuulete, mängitakse marssi kolmest apelsini-ist. Ma arvasin, et oleme hiljaks jäänud ja lisasin sammu, seletades samal ajal Zuckerile, et nad mängivad liiga aeglaselt ja neile tuleb tingimata öelda, et tempot on vaja tõsta. Samas aga osutus, et see oli nagu oma moditus. Orkester oli piilurid välja pannud ja minu saali astumist tervitati palaga, mida nad olid esitanud kõige suurema menuga. Marsi lõpuni mänginud orkester aplodeerib. Lähen lavale, tseid, linn peab, tervituskõnerõõm on mind Moskvas näha. Kõned ajavad mu paanikasse, sest nendel on vaja vastata. Ta otsustan siis pea ees kuristikku tormata ja vastan otsekohe rõõmul olla taas Moskvas ja eriti veel orkestri juures, keda pean üheks maailma parimatest aplausi kummardused. Ja siis asume kohe kolmanda klaverikontserdiga proovi tegema. Nüüd ei närvitsenud enam mina, vaid orkester ja see väljendus peamiselt tempodellogisemises. Mis te ometi tormates, seltsimehed, hüüab Tseyclin, mis te närvitsete? Üldiselt juhatab proovitseiklin tema ees. Puldil ei ole mitte esimese viiulipartii, vaid partituur, millesse muide kiikavad Kanaabrid. Aeg-ajalt tõuse püsti, teine tromboon või kolmas metsasarv ja lausub. Seltsimehed, siin tuleb teha nii või seda tuleb mängida naa. Proov kulgeb siiski üpris hästi meeldivalt. Orkester on selle looga juba kaks korda esinenud. Ühel korral saates Fainbergi, teisel korral päris noort pianisti Ovoorinit. Aga selles oli ka oma miinus, sest nemad mõlemad olid võtnud hoopis teised tempot kui mina. Ovoorimil oli veel nii enam-vähem, tema kõrvalekalded ei olnud nii suured, aga Fainberg mängis närviliselt ja rabedalt, pöörates paljud asjad päris pea peale. Kus seal minu kolmandas kontserdis rabedus son. Ilma dirigendid kooperdas orkester muidugi kauem, kui see dirigendiga oleks aega võtnud. Aga teisest küljest, dirigent näiteks võib kulutada palju aega passaažid õppimisele või üksikute häälte väljatöötamisele. Siin mängivad pillimehed ausalt, kõik noodid ise välja jälgivad täpselt nüansse. Passaaži proovis ei õpita, aga kui on raske, siis vaatavad kodus omaette läbi seest mingi Rytardando, mis dirigendiga tuleb isenesest välja, tekitab siin oma 20 minutilise venitamise, sest igaüks aeglustab tempot isemoodi. Niisuguseks kohaks osutus näiteks üleminek viimase variatsiooni juurest teema kordusele, kus orkester kuidagi ei suutnud mulle järele tulla. Raskusi süvendas veel see, et Fainberg oli siin teinud Rytar, taandu mida partituuris ei ole. Mina aga tegin selle asemel Aksele Rando, mida samuti partituuris ei ole. Selle retardandod teemal oli Fainbergil ilmselt olnud arusaamatusi Miaskovskiga. Kui ma lõpuks Miaskovskile ütlesin, et mingist Rytar taandost ei saa siin juttugi olla, jäi ta sellega väga rahule ja hüüatas. Vaat seda ma tuletan Fainbergile veel meelde. Kui ma ka, et teda veelgi enam rõõmustada, lisasin, et mina teen siin isegi Aksele Rando siis õigeusklik Moskovski vihastas. No see on küll täiesti liiast. Pärast proovi lõppu läksime Liina, mina ja Tseyclin persim fanci juhatusse, mis asus siinsamas konservatooriumis korrus madalamal. Persilmfansi juhatusse, kõlab uhkelt, aga tegelikult oli see väheldane tuba, milles säit liin ja tema naine kaelasid. Nende ase oli samas eesriide taga. Pärast proovi valgus siia miljon inimest, aga toole oli ainult kaks, laudu samuti kaks ja need mõlemad olid pabereid täis kuhjatud. Telefon tärises vahetpidamata häältemelu. Tõeline hullumaja. Otsustanud ära mõned jooksvad pisiküsimused, läksime koos sõittlinega hommikus söömas samasse restorani pressistenskee bulvaril, kuhu meid eile oli viinud. Pärast hommikusööki kõndisime koostseikliniga tänavatel, ta näitas meile kauplusi, Ahotneriaadil ostsime sealt kalamarjajuustu ja võid. Kalamarja oli tohutult palju erinevate hindadega, poed on puupüsti rahvast täis, kuidagi ei jõua oma järjekorda ära oodata. Ma ei saanud mitte millestki aru, kus on siis nälgiv moskva. Muide, pühade puhul oli täna ostjaid tavalisest palju rohkem. Oli Lenini surmapäev ja üksiti pühapäev. Näete, nüüd ise, kui hea meel siin on, võidutses säitlein. Jumal tänatud, et te Pariisist ära sõitsite. Lehtedes kirjutatakse, et seal on juba puusärkidest puudus. Hammeldusin, mis puusärkides? Kuulge, te nagu ei olekski Pariisist saabunud, aga inflojendsa ajalehtedes kirjutatakse, et iga päev sureb nii palju inimesi, et ei tea, kuidas neid matta. Üldiselt võttes Moskvas valetatakse Pariisi kohta niisama andekalt nagu Pariisis Moskva kohta. Saates meid metropolini, jätkas sõittlin oma vaimustatud vada. Vaadake suurt teatrit hiljaaegu uuendatisele Kivivooderdust, aga sealjuures suhtuda tee asja kunstilist külge nii suure hoolega, et leiti. Ei sobi kasutada uusi kive, mis disharmoneeruksid hoone vanusega. Insenerid läksid kalmistule, jo ostsid sealt välja, vastavast aastast pärinevad hauakivid ja näete ise, kui hästi see kõik nüüd välja tuli. Tõsi, tõsi, lisas ta, märgates minut täiesti mõistmatut pilku. Lahkunud sõitlenist istusime pisut oma numbritoas puhates ja avaldades imestust selle elukorralduse üle, mis Moskvas valitsev. Et ootasime õhtuks külla persimphansi inimesi, läksime veel kord välja ning ostsime üht-teist Ki kooke ja muud. Käisime hiigelsuures kooperatiivkaupluses otse suure teatri kõrval. Ostjaid oli igal pool palju, aga valitses kord. Lettidel olid head-paremat kuhjaga täis ja kõik see pakiti suurepärase kvaliteediga paberisse. Õhtul ilmus kogu persilmfansi juhatus, viis inimest aeti juttu ja joodi teed suupistetega. Nad käitusid ülimalt vaoshoidlikult ega söönud peaaegu midagi. Väga võimalik, et tagasihoidlikkusest. Arutasime narri ja apelsinidesüüdid temposid. Samuti oli vaja otsustada, mis päevadel läheme Leningradi. Loomulikult oli perseymphans haaranud endale kõik paremad kuupäevad ja tuli välja, et enne, kui kahe nädala pärast ei ole mul mingit võimalust Leningradi pääseda nad seal solvuvad. Ent Zuckerjatseid lind kinnitavad, et hais on Leningradi riiklikus filharmoonias enda jaoks ülitulusalt ära kasutanud. Minu soovimatus rääkida honoraride ja määranud mulle tunduvalt väiksema summa, kui oleks pidanud. Ja mis kõige hullem hais on jõudnud sellest juba paljudele teada anda, kiideldes, millise osava figuuriga ta hakkama sai. Sellest läks jutt ka minu tingimustele perse infansi asjus. Aga et aeg oli hiline, jäi kõik lahtiseks. Me jõudnud rääkida mõningatest provintsist tulnud ettepanekutest ja provintsist olekski olnud veel vara rääkida. 1927. aasta kahekuuline kontserdireis Nõukogude liidus oli erakordselt menukas helilooja päevikust. Milline ennekuulmatu menu, milline publik jälle pilgeni täis saal, jälle hüüded, vaimustus, lisapalade nõudmine. Midagi selletaolist pole ma kuskil näinud. Aga tänu jumalale olen kogu maailma juba läbi sõitnud. See edu edu oma kodumaal avaldas palju näinud heliloojale sügavat muljet. Järjest enam küpses mõte Venemaale tagasi tulla. Päriseks. Aga loomulikult ei osanud tema läänest tulnud inimene arvatagi, kui päriseks sellele maale tullakse. Enne kui asume taas mälestuste juurde napid read, mis Sergei Prokofjevi on kirjutanud 1951. aastal. Vastuseks heliloojate liidu kaadriosakonna järelepärimisele. Vastuseks teie järelepärimisele teatan. Aastail 1918 20 elasin USA-s New Yorgis, sealt käisin kontserdireisidel Kanadas ja Mehhikos. 1920 30 kontserdireisid ning ooperite balletilavastused Prantsusmaal, USA-s, Inglismaal, Saksamaal, Belgias, Itaalias 1927. Suurkontserdireis Nõukogude Liitu, ooperi- ja balletilavastus. Alates 1927.-st aastast algavad sõidud Nõukogude liitu, mis üha pikenevad vahel ka kaks korda aastas, välja arvatud 1928. aasta. 1930 35. Elasin osalt Pariisis, osalt NSV Liidus, andes kontserte. 1935 sain Moskvas korteri. 1935 38. Elasin Moskvas, tehes igal aastal kontserdireise mitmetesse maadesse, sealhulgas Prantsusmaale, Inglismaale, USAsse, Itaaliasse, Põhja-Aafrikasse, Rumeeniasse, Bulgaariasse, Poolasse, Ungarisse. Alates 1938.-st aastast ei ole kuhugi välismaale sõitnud. See oli statistika tehtud vaevalt poolteist aastat enne surma. Miks Sergei Prokofjevi tuli-Venemaale õigemini Nõukogude Liitu elama selle kohta on palju oletusi. Kindlalt seda teada ei saa vist kunagi. Tema vanem poeg Svjatoslav Prokofjev, arutleb oma mälestustes nii. Idee NSV liitu tagasi tulla kuulus muidugi isale. Tõelise vene inimesena igatses ta Venemaa järele. Sõites Nõukogude Liitu kontserdireisile, millel oli tohutu menu, kohtustab paljude vanade sõpradega. Aga vanad sõbrad, see pole enam sama, mis uued sõbrad. Mina ei usu, et tagasituleku põhjus oli ainult kontsertide triumfaalne menu. Just vähe aega enne seda sai ta igas suhtes väga tulusa pakkumise USAst mingilt ülikoolilt. Ema rääkis sellest, ta meenutas hiljem seda ettepanekut ja ma arvan, et just ema osa oli siin väga suur. Tema ju toetas isa soovi, otsustas sõita koos temaga enda jaoks täiesti võõrale maale jättes Pariisi üksi oma vanaema. Ema sõna oli otsustav ja kui tema oleks kartnud seda sammu ette võtta, oleksime me ilmselt jäänud välismaale. Kas isa kahetses, et ta tagasi tuli? Mul on selle üle raske otsustada, sest ta jättis meid maha 1941. aasta veebruaris, kui ma olin saanud vaevalt seitsmeteistkümne aastaseks. Hiljem me kohtusime harva. Nägin teda mõned korrad enne sõda ja hiljem kohtusime alles pärast võitu. Terve sõda oli meie vahel. Muidugi olime me teineteisest võõrdunud. Minu naine ütles küll, on imelik näha teid kõrvuti pole tunde, et olete isa ja poeg justkui niisama tuttavad. Meie pere kolis lõplikult Moskvasse 1936. aasta suvel. Siis saime neljatoalise korteri skalovi tänavas samas majas, kus ma praegugi elan. Meie elus mina mingeid järske muudatusi ei tundunud, tõsi küll, esiotsa ma sattusin kuuks ajaks niisugusesse kooli, kus oli õpilasi klassis 50 ringis. Koolis, kus ma Prantsusmaal õppisin, oli meid klassis 15. Mäletan kord lõuna ajal me ju sõime ka seal jalutasime. Valmistasime tunde ette. Direktor, kes teadis, et ma varsti sõidan NSV Liitu, ütles mulle äkki kõva häälega üle terve lõunalaua. Too mulle Stalini portree. Pärast ma õppisin poolteist aastat Moskva inglise, õigemini angloameerika koolis. Niisugused koolid olid olemas välismaal töötavate Nõukogude kodanike laste jaoks. Kõik õpikud, isegi algebra, olid inglisekeelsed. Õppetöö käis ka inglise keeles, vene keelt õpiti nagu võõrkeelt. See kuul asus endises kolmandas messeanske tänavas. 1937. aasta lõpuks olid paljude mu kaasõpilaste vanemad represseeritud ja kool suleti. Mina nagu teisedki, jätkasin õpinguid tavalises koolis. Represseerimine tabas Prokofjevi lähedasi inimesi, tema sõpru ja kolleege. Kadus Adrian Beatrovski üks Roomeo ja Juulia Libretiste laste keskteatri lavastaja Natalja Sats, kelle õhutusel Prokofi voli kirjutanud sümfoonilise muinasjutupetja ja hunt. Muusikateadlane Nikolai Siliaajev, kes ühena esimestest kirjutas põhjapaneva artikli Prokofjevi muusika novaatorliku tähendusest. Prokofjevi pereelu see esiotsa veel otseselt ei puudutanud. Oma viimase välismaa kontserdireisi ajaks, 1938. aastal jätsid vanemad meid vennaga Nikolai Moskovski hoolde. Oli muidugi üks naine ka, kes meile süüa tegija üldse meie olmekorras pidas. Aga Nikolai Jakovlevi Chile oli antud täielikud volitused meie üle valvata. Ta kinkis meile ilusaid luksusväljaandeid, raamatuid, mineroloogiast, preemi, loomade elu. Isa läks perekonna juurest lõplikult ära 1941. aasta alguses. Paar korda käis ta veel kodus. See oli enne sõda, astus sisse, nagu öeldakse, lapsi külastama või mõnda endale vajaliku asja võtma. Tema ema oli väga erutatud ja valmistus nendeks kohtumisteks. Väliselt oli kõik peaaegu niisamuti nagu varem, aga see ei viinud millenegi tagasi ta ei tulnud. Pikapeale sai ema oma rõhutusest üle, hakkas suhtlema, sõpradega seltskonnas käima, elu läks edasi. Ema kutsuti endiselt igasugustele ametlikele vastuvõttudele, kus nad enne olid käinud koos isaga. Muidugi, ta oli väga võluv, seltskondlik, oskas paljusid keeli. Tema ümber tekkis mingi eriline atmosfäär. Ta tundis rõõmu kohtumisest oma endiste kaasmaalastega ega andnud endale arvatavasti aru sellest, et teda jälgi. Kui isa läks Miramendersoni juurde, lõpetas ta igasugused kontaktid välismaalastega. Ema aga jätkas neid. See talle saatuslikuks saigi. Pärast sõda mõistnud nähtavasti lõplikult, et isa tagasi ei tule, otsustas ta minna Prantsusmaale oma ema juurde. Sel ajal oli see veel võimalik. Ta ajas korda kõik dokumendid. Talle anti mitmeid lubadusi, kuid lõppude lõpuks öeldi siiski ära. 1948. aastal Liina Prokofjeva Luber arreteeriti süüdistatuna spionaažis ja kodumaa reetmises, mõistis troika talle 20 aastat range režiimiga laagrit. Tegelikult tuli tal istuda kuus aastat, siis tuli amnestia. 1974. aastal sõitis Liina Prokofjeva koos noorema poja olleegiga Inglismaale. Londonis ta ka suri 92. eluaastal, kolmandal jaanuaril 1989. aastal maeti ta ka Prantsusmaale Pariisi lähedale Sergei Prokofjevi ema juurde. Vaevalt küll, et isa mineku teise naise juurde põhjustas soov jätta maha välismaine perekondi, jutumärkides tahtmine eraldada end emigrantlikust jutumärkides minevikust, nagu vahel kirjutatakse. Isa ju kaua aega, kuni 1948. aastani ei vormistanud uut abielu ning dokumentide järgi oli ikka seotud välismaise perekonnaga. Jutumärkides kui isa otsustas oma uue abielu registreerida, öeldi talle kohtus tema ülimaks hämmastuseks, et lahutada pole tal üldse vaja. Esimesel oktoobril 1923. et hallis Saksamaal sõlmitud abielu loeti kehtetuks, kuna see ei olnud registreeritud Nõukogude konsulaadis. Ema, kes sõitis NSV Liitu, kui Sergei Prokofjevi abikaasa oli mingil salapärasel hetkel lakanud seda olemast. Isa, olles veendunud oma abielu seaduslikkuses, pöördus kõrgemalseisva kohtuinstantsi poole ent sai sealt samasuguse vastuse. Nii võista uue naisega abielu sõlmida ilma eelnevat lahutamata. Hiljem rääkisid juristid mulle, et Nõukogude kohtupraktikas on isegi Prokofjevi kaasus. Kõik tuli peaaegu korraga EKP Keskkomitee otsus Moradeeli ooperi suur sõprus kohta Sergei Prokofjevi keri heliloojate liidule, kus ta paljud enda aadressil esitatud süüdistused omaks võtab. Seejärelpoegade külaskäik pärast nende ema arreteerimist. Mõtlen valuga sellele, kui palju väärtuslikke dokumente Te isa elu ja loomingu kohta, kui palju kirju märkmikke fotosid vanemate mälestusesemeid selle läbiotsimise ajal ära viidi. Järgmisel päeval sõitsime vennaga isa juurde suvilasse. Me kõndisime kolmekesi mööda teed, rääkisime talle vangistamisest ja läbiotsimisest. Ta esitas nappe küsimusi. Oli näha, et uudis, mille me tõime, vapustas teda. Ta oli kuidagi maha surutud ja vaikis peaaegu kogu aeg. Küllap ta tundis, et mingi osa süüd lasub ka temal, kui nad ei oleks lahku läinud. Vahest ei oleks seda siis juhtunud? Mäletan, kuidas teda kurvastas see, et näiteks raadios kõlas pidevalt vaid valik ühtesid ja samu tema teoseid mis olid ametlikult tunnustatud ja parimateks tunnistatud Roomeo ja Juulia, Aleksander Nevski. Justkui ma midagi muud ei olekski kirjutanud sõnasta, siis suur osa tema teostest oli 1948. aastal lihtsalt keelatud, neid ei tohtinud esitada. Muidugi vapustas teda mõnede inimeste kahepalgelisus Need, kes enne olid talle laulnud Hoosea annad, äkki said aru, jutumärkides, kui väga nad olid eksinud ja hakkasid teda kritiseerima samasuguse innuga, nagu varem olid ülistanud. Hiljem muutsid need inimesed järjekordselt oma vaateid ning jätnud mürgivalamise avaldusi taasvaimustust. Mõned nende seast on praegugi kõrgetes ametites ja aukraadides ja imelise veendumusega arvavad nad end nende inimeste hulka, kes on nii palju teinud Prokofjevi heaks tema loomingu uurimisel ja propageerimisel. Ent igaüks nendest leidjale sügava haava, mis enam ei paranenud. 1948.-st aastast sagenesid isal kurnavad peavalud. Hüpertoonilised kriisid järgnesid üksteisele. Viimasel fotol on selgesti näha, kui väga ta on muutunud. Ma pildistasin selle 1952. aasta sügisel. See oli juba teine inimene, kurva ja lootusetu pilguga. Mul on seda fotot valus vaadata. Arstide soovitusel elas isa sest peale suvilas. Viiendal märtsil 1953 suri ta insuldi tagajärjel. Ta polnud veel 60 kaheaastanegi. Missugusena on ta jäänud mulle meelde minu mälestused isast on küllaltki kontrastsed. Lapsepõlve meenutustes on ta energiline ja töökas, leidlik ja elurõõmus, elav ja lõbus. Viimastel eluaastatel oli isa säilitanud huumorisoone ja töövõime. Ent kogu tema olekus oli ometi tunde, mingit rõhutust peidetud, muret ja piina. Selles peegeldus minu arvates läbielatu. Selle muljega sobib minu meelest väga hästi kokku Seitsmenda sümfoonia finaal otsekui lahustuv, kaugusse kaduv. See on kirjutatud just sellel ajal. Teos pidi kandma noorte sümfoonia nime, ent selle finaalis kuulen ma nukraid, mõtisklusi ja surma eel aimust. Mälestustepuudus ja ühtaegu voorus on see, et nad on väga subjektiivsed eriti poja mälestused oma isast. Samu sündmusi mõtestavad ehk teised maletajad lahti hoopis teisiti. Samu teoseid võtavad teised kuulajad vastu samuti teisiti. Tõde ei tarvitse olla nende vastuoluliste tõekspidamiste summa. Need olid helilooja, poja Svjatoslav, Prokofjevi mälestused.