Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris etapp Kristjan Port. Kõigile õnnelikku juubeliaastat soovides on raske vältida fantaasiaid, kuidas ja millele mõtleb üks 100 aastane. Arvatavalt tulevad meelde eluteele jäänud suured sõjad ja kuidas kaotuste ja kannatuste kiuste ollakse endiselt olemas. Tõenäoliselt siis ka täis jätkamise vimma. Aga kas sõdadest tuleks midagi õppida? Noh, seda võib võtta nii moraalse kui majandusliku küsimusena. Näiteks vaieldakse, kas sõja ajal vangidega tehtud julmade inimkatsetega saadud teadmisi oleks sobilik kasutada ehk kas meil on kohustusi nende ees, kes pidid ebaõiglaselt kannatama ega oleks soovinud piinavatest katsetes osaleda. Majanduslikult mõeldes võib sõdu pidada ka liiga kalliks, et meist midagit triviaalset õppida. Samas aga öeldakse, et surnud ei hooli. Teadmistel on segamaju elusale ja neist vastustest hoolivat tõenäoliselt vaid inimesed. Neid huvitab tulevik ja üllataval moel ka see tulevik, milles neid võib-olla enam ei ole. Jutt ei käisin surmast sest selle teema võib jätta. Mõnele süngemale hetkel aga tulevik jutumärkides ilma meieta võib saabuda hoopiski teistmoodi. Sõdade tekkimises on olulisel kohal kogukondi tabanud ressursikitsikus, milles on omakorda tihti süüdi tehnoloogilised edusammud ning nendega kaasnevad arenguhüpped. Öeldu võib tunduda vastuolulise teedina, aga olgu selgituseks. 1865. aastal Williams Stanley Jewansi hoiatus söevarude otsalõppemisest ühinenud kuningriigis. Jewansi sõnumit oli toona raske uskuda, sest tehnoloogilised edusammud olid olulisel määral langetanud tööstuses kasutatava söekulu. Lihtsam oli kirjeldada söeraiskamise trastilisele langusele ning tootmise tõhususe olulisele kasvule rajanevad. Ilusat tulevikku, Jewansi paradoksina tuntud väide toimub aga paraku tänaseni, sest tänu ressursi paremale kasutamisele langeb toodete ja teenuste omahind, mis siis omakorda parandab nende kättesaadavust ehk tarbimist. On turukasvatamine iga ettevõtja unistus. Suurenenud tarbimine omakorda kasvatab ressursid. Sealhulgas siis ka söe kasutamist. Nii kasvas tänu tööstusrevolutsiooni edusammudele kuningriigis üldine söe tarbimine ning mida tõhusamad on kaasaegsete infotootjaid ja infoteenused, seda rohkem tarbitakse elektrit ja nii edasi. Mis siis ühel hetkel viibki ressursinappusele tingitud konfliktialti olukorrani. Meie ajastu pakub riigipiiride nimel sõdimisele uudse nähtusena, õigemini siis nähtamatusena veel ühe piiri. Selleks anud. Riikide poliitikatega jõuliselt võistlev kõikjal Olavi ai kusagil asuv inforuum ning selle politsejad nimetada võib paari gorillat Google'i ja Facebooki näol. Seda nimekirja võib pikendada, aga neist piisab probleemi äratundmiseks. Jervani ajast pole ju midagi muutunud. Ettevõtted võistlevad turu nimel. Luues uusi tehnoloogiaid ja teenuseid tehes seda näiliselt tasuta. Tegelikult aga on hinnaks inimeste tähelepanu ja psühholoogia, millega nad siis üha osavamalt manipuleerides loovad uut tarbimist ja sõltuvust sünnitades defitsiiti. Päris maailmas inimesena olemiseks. Enim räägitud näidetena on kasvav häda, nutitelefoni sõltuvuses lastega. Aina valjemaks muutuvad hääled sotsiaalmeedia mõjust inimese psüühilisele, tervisele ning kasvavast vaimse töökoormusest ja loomulikult on raske. Ignoreerida nähtamatu nabanööri ehk mobiilse tehnoloogiaga teenuste külge ühendatud valijate poliitilise meelsusega manipuleerimise temaatikat. Noh, ja, ja siis suurte IT-ettevõtete Skeemidega endale hoitud tohutu hulk võimuvahendit ehk raha millega siis riik? Käia omavalitsusi tantsitakse, sundides neid ennastohverdavalt poliitilisele ning majanduslikule paindlikkusele lootuses meelitada enda juurde mõnd. Iidee Hiiukontorit või tootmisjaoskonda? Risk jääb päris maailma. Jaka kulgeb virtuaalmaailma ning vastuolud kasvavad üha talumatumaks. Alanud aastalt võibki oodata nii riikide kui eripalgeliste kogukondade ning mastaapsete IT-teenuste vahelise vastuseisu ja konfliktide intensiivistumist. Olukorrad ja võimalikud lahendused on uudsed. Ja siit siis küsimus. Milline oleks tulevik ilma meieta, kui jutt ei käi surmast. Karjutavalt ei piisa maistes sõdades vastupidamise tarkusest. Kuidas püsida rahvusriigina inforuumi konfliktides? Meie e-residentsus on ju märk, et inforuumis muutuvad kodakondsuse ja keele tähendus. Facebook tunnistab isegi, et nad on muutnud diapotentsiaalsed kahjustanud inimeste käitumist ja väärtusmaailma. Pakkudes siis Rabik seal veelgi rohkem ja aktiivsemalt kaasa lüüa. Ning seda kõike arvestades võiks siis 100 aastane mõtelda millele mõtlevad alles noorukieas IT-teenused, nagu Facebook ja Google.