Ühel suvehommikul istus rätsep aknalaual oli heas tujus ja õmbles nobedasti tänavat mööda tuli talunaine ja hüüdis. Ostke head moosi, ostke head moosi. Rätsep tervitas kõrvu. Pakkumine kõlas ahvatlevalt. Maiasmokk sirutas oma kõhetu pea aknast välja ja hüüdis. Tulge siia üles, armas naine, siinsate kaubast lahti. Naine läks raske korviga üles kolmandale korrusele rätsepa juurde ja pidi seal kõikuma purgid lahti pakkima. Rätsep tõstis iga purgi üles, vaatas vastu valgust, nuusutas ja ütles. Lõpus. Moos paistab hea olevat. Kaaluge mulle armas naine, üks 50 grammi. Kuigi seda on vähe, jätkub sellest mulle küllalt. Naine, kes oli lootnud, et saab suuremast hulgast kaubast lahti andis Rätseppale, mida see nõudis ja lahkus pahasena ning Torisedes. Andku moos mulle tervist ja jõudu, hüüdis Rätsep. Ta tõi kapist leiva, lõikas endale suure kääru ja määris sellele keedist peale. See viib keele alla, sõnas ta. Enne aga ei hammustama suutäitki, kui vammuse valmis olen saanud. Ta pani leiva enda kõrvale ja õmbles edasi rõõmu pärast aina suuremaid pisteid tehes. Vahepeal aga kandus magus keedis lõhn toas laiali, kerkides lae alla, kus kärbsed summas istusid. Lõhna peale lendas neid hulganisti ligi. Ohoo, kes teid külla kutsus, ütles Rätsep ja peletas kontvõõrad minema. Kärbsed, kes inimkeelt ei mõistnud, ei lasknud end hirmutada, vaid tunglesid veel suuremas parves leivakääru ümber. Nüüd läks rätsepal, nagu öeldakse, kops üle maksa. Ood, küll ma teile näitan, ähvardas ta, haaras tüki kalevit, virutas vaenlastele halastamatult. Kui ta kalevitüki kergitas, leidis ta selle alt seitse surnud kärbest. Ei vähem ega rohkem. Kaegus kange mees, sõnas Rätsep omaenese vahvust imetledes. Seda peab küll kogu linn teada saama. Kiiruga lõikas rätsep endale vööl, õmbles kokku ning tikkis sellele suurte tähtedega seitse ühe hoobiga. Ma olen ma säidzee ainsa hoobiga, kui nüüd veel korra viruta sees rooli. Nonii algas muinasjutt tollest vahvast rätsep past. Aga nüüd teeme vast nii, et jätame muinasjutu lugemise hoopis katki. Minu kõrval stuudios istub siin üks väike sõber, mis su nimi on? Seen, kui vana sa oled? Kaheksa aastane? Oled sa üldse kunagi mõelnud, mis asi see muinasjutt on? Laste lastejutt ja aga oskad sa öelda, palju on ilmas muinasjutte, talje pall nagu puid metsas ja ja ilmselt on igal rahval omad muinasjutud ja rahvaid on juba maailmas nii palju. On Eesti muinasjutud, jaan soome muinasjutud ja on vene muinasjutud, on inglaste prantslaste muinasjutud. Ja siis on veel need muinasjutud, mida, mida kirjanikud on kirjutanud, kas sa grimmi muinasjutte oled kuulad? Ja niisugused kaks venda nagu Jakob ja Wilhelm Grimm Nemad ei olnudki päriskirjanikud, nemad olid nagu õpetlased, kes mööda ilma rändasid ja muinasjutte kogusid kõik rahvajutud siis pärast kirja panid ja täid natukene kohendasid. Niiet Neid jutte me tunnemegi nagu grimmi muinasjuttude nime all. Siis on kindlasti üks kuulus muinasjutukirjutaja on veel. Hans Christian Andersen. See on Taani kirjanik. Aga oled sa ise ka suur muinasjutusõber või ei ole? Ei käiks, olid ikka. Missugused muinasjutud sulle meeldivad? Ei oska öelda nii paljeneid, aga muinasjutt on ju igasuguseid, on, on nagu päris muinasjuttude, siis on nagu loomamuinasjutud kummad, sulle rohkem meeldivad mõlemad. Kas sa seda muinasjuttu oled lugenud, sellest vahvast rätsep vast, millega me pihta hakkasime? Tead sa ka, kuidas see lõppes? Vahva Rätsep tuli kavalia iilikes teisi keele, siis pärast sai kuningaks kuningaks ja. Aga ega tal see kuningaks saamine nii päris lihtsasti ka ei läinud. Tal tuli seal tee peal igasugu tegelasi vastu, mäletad. Ja igasugustest tegelastest pidid võitu saama. Kuulamegi siin kohale hiiglase laulu. Minski. Ja kui veel ei kuunitan puu juurtega maast Maole. Süda saapasäärde. Alt vaata olnud ka ka toonud. Kui me nüüd natukene mõtlema, mis tegelased seal muinasjuttudes üldse tegutsevad, on sul mõni niisugune lemmiktegelane, tuleb sulle meelde CD lemmik tekkinud? Seal on, vist on head ja on halvad ja on nõrgad ja tugevad ja vaesed ja rikkad ja. Ja haldjad ja seitsme peaga lohed ja ja muud. Aga kas tavaliselt on vist ikka niimoodi, et, et hea saab ikka kurjast võitu? Muinasjutud lõpevad nagu just hästi ja niimoodi võib mõelda, et küllap seal nagu eluski, et elus on ka head ja halba ja mees endiski võib-olla natukene head ja natukene halba. Oled sa elus kohanud näiteks mõnda röövlit? Eks ikka olen, ma ei tea, ega testini möödule. Ega see pealtpoolt alati välja ei paista. Võib-olla muinasjutt õpetab mind natukene vaatama ka nägema, mis on elus head ja mis on halba ja natuke ikka röövel muinasjutus tavaliselt vist niisugune halb, halb ja kuulame halva röövliloo. Nagu. Et sina oled lina ideega Küll aga on siin. Piinelda ma jään, neile toodi. Mul ei. Ole praegu ei tee. Nonii oskad sa öelda, milleks neid muinasjutte üldse tarvis peaks olema? Sellepärast et kui nüüd natukene mõelda, siis muinasjutus nagu pisut ikka, Luisataksega ollakse kaval ja ei ole tarvis jõudu palju. Arvan nii. Et see muinasjutt siis natukene nagu nagu õpetab ka meid. Õpetab, kuidas maailmas peaks elama ja hea ja halva vahel vahet tegema. Kuulame hea tegelase laulu ka vahepeal kuulame kuningatütre laulu. Uuri veel üle, need siis ka seal oksa peal. Seal aga, aga nii. Tulin vaikus, kata Ma ei ma seda siin, härra Saar, kas miski kauni teele teiste veel kui paar valgeid luiki liugleb järvel veel? Tead sa, mees, ütles see kuulus muinasjutukirjutaja Hans Christian Andersen. Andersson ütles niimoodi, et muinasjutt on hiilgav. Maailma kauneim kuld. Kuldmist tulukesena sädeleb laste silmades. Ja naeruna heliseb nii laste kui vanemate suus. Võib-olla sellepärast ongi neid muinasjutte tarvis, et säde silmist ei kaoks ja naer suust. Kuradi valla rolli vägagi eraldi püüagi arvata, kaldun arvama. Ja nii nagu kõik muinasjutud enamuses hästi lõpevad, nii lõppes hästi luguga vahvast rätsepat kes kõikidest oma vaenlastest jagu sai. Mis me siis selle saate lõpuks lastele nagu sooviksime? Ma arvan, soovime seda, et et me usuksime ja, ja loodaksime hea halvast võitu saab sest ilma usuta ja lootuseta on meil siin ilmas väga raske hakkama saada. Seepärast säde silmi ja naera sohu.