Teatrikuusaade. Kõneleb Eesti NSV kultuuriministri asetäitja Paul Uusman. Täna algab teatrikuu ajalehtede lugejad ja raadiokuulajad, teatrikülastajad ja paljud teisedki on õigustatud küsima mikspärast teatrikuu, mida taotlevad sellega kultuuriministeerium, teatriühing ja kõigepealt teatrid ise. Esmajoones taotlevad nad kõige tihedamat ja südamlikumad kontakti kõige laialdasemat rahvahulkadega. Tõele au andes peab ütlema, et see kontakt praegugi halb ei ole. Suhteliselt rahvaarvuga käib meil palju inimesi, teatris oleme ühel esikohtadest nõukogude liidus. Ometi teater ei haara veel kõiki rahvakihte küllaldaselt ja seega ei ole suuteline veel ka täiel määral täitma oma esteetilise kasvatuse ülesannet. Meie teatrisaale täidab peamiselt alaline publik, need on truud teatrisõbrad kelledele, teater on muutunud eluvajaduseks. Nad vaatavad peaaegu kogu teatrite repertuaari läbi. Peale selliste teatrisõprade on jälle teised, kes küll hästi suhtuvad teatrisse ja ennastki teatri sõbraks peavad, kuid tegelikult oma sõbraga seon teatriga haruharva kokku saavad. Ning on veel kolmandad, kes ütlevad, et nendelgi pole midagi teatri vastu kuid ei oska nad ka eriti midagi öelda teatri poolt, kuna nad peaaegu üldse teatris ei käi. Just need kolmandad huvitavat teatrikuu puhul Meie teatreid ja ka teatrisõpru kõige rohkem. Kui ühtedele teater võib olla vaimseks vajaduseks, miks ta siis ei võiks seda olla ka teistele? Teatrisõbrad on veendunud, et võib ja ka peab olema seda veendumust nad tahavadki teatrikuu kestel teha ka teiste veendumuseks. Eriti tahaksime, et süveneksid teatri ja noorsookontaktid palju ja õieti räägiti Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee juunipleenumil noorsooesteetilistest kasvatusest. Kui minna asja juurde praktikas, siis torkab silma, et praegu ei kasutata ära kõiki esteetiliseks kasvatuseks olemasolevaid võimalusi. Üks selliseid võimalusi ongi teater. Suur osa või isegi suurema osa teatrite repertuaarist sobib noorsoole vaadata. Noorsooteatri külastamise küsimus on teatripubliku järelkasvu küsimus. Teater tahab suurendada oma alalise publiku ridu kuulugu neis ridades esikoht meie tublile Nõukogude noorsoole. Teatrikuu kestel loomulikult teater oma probleemidega nihkub meie avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Temast kirjutab ajakirjandus ja kõneleb raadio, temast kõneldakse külastajate konverentsidel ja mitmesugustel arutlustel. Selgemini kui varem tulevad ilmsiks teatrikoht meie ühiskonnas, tema funktsioon ja ülesanded. Ei oleks paha, kui tekiks uusi mõtteid uusi soove teatrite tegevuse suhtes. Teater on ju äärmiselt mitmetahuline oma olemuselt ja mõjuvõimult. Miks ta siis ei peaks äratama mõtteid? Ma arvan, alustada võiks sellest, et igaüks meist vaataks läbi iseenda suhteteatriga, mida teater on talle andnud ja mida ta tahaks veel teatrilt pingsas uue ühiskonnaehitustöös, millest osavõtjad oleme kõik. Sellelt lähtepunktilt võib üle minna juba paljudele teistele teemadele. Teater ja ühiskond, teater ja esteetiline kasvatusteater ja dramaturgia, teater ja näitlejateater ja vaataja teatrikool, teater ja meie linn rajoon ja nõnda edasi. Nagu näete, side sõnake ja võimaldab avastada lõpmata palju teatri seoseid meie ühiskonna ja kultuurielus. Teater tahab astuda lähemale teile, lugupeetud kuulajad. Selleks organiseerivad meie teatrid, olgu Tallinnas või rajoonides, hulk teatritegelaste kohtumisi, ettevõtetes külastajate konverentse ja uudse üritusena lahtiste uste päevi teatrites. Kuid kõige olulisem neist kohtumistest on ikkagi kohtumine teatrisaalis sest sellega astute vahetusse kontakti kõige tähtsama teatris näidendiga, näitlemisega, näitemängu tegijate loominguga. Ning lõpuks reedaksin veel ühe saladuse. Teatrid tahaksid, et see tähelepanu, mis neile kahtlemata saab osaks algaval teatrikuul ei piirduks ühe kuuga, vaid laieneks tervele aastale. Selle sooviga saadamegi teele. Täna teatrikuu.