Ja, ja veel vägevad orkestrid puhkab, kõrv, kui marsist mürtsub tee. Uljas viis on ajast aega kestev. Mulle meeldib see veeta puul Lunnikene pilliorkestrit ega, ning puhkpillimängijate naljade muljete ja väikeste viperuste ka tagasihoidlik koputus eilse päeva uksele mil puhkpilliorkestreid nimetati rahvapäraselt pasunakuurideks ja mängijaid pasunameesteks. Jutustab vana pasuna mees Märt noorele algajale Märdil oli harjumus sageli tarvitada lisandit, nii kui siiditeade kostipuupasunat, nii kui siidi. Aga mingid vägijooki ära võta suu sissegi. Vaat mis ma sulle räägin, neegri siidi. Tead ju, et mina puhusin, anti, see käib ikka taktis. Stastastasta Data, nii kui siidi, nagu seal Sõrumäelgi suvel, kui ikka vanasti oli metsa pidule rahvas, nii kui siidi, oi see aeg rohkem kui nüüd mõnel kooperatiivi laadal või väljanäitusel rahvas laensiivia lõbutseb, aga mis meile asuna meeste? Data nii uisiidi, eks Vasula mees oli kaasa toonud potsku koduõlut. Lugude vaheajal niisutasime vähe kurgulagemäär jõkke, oli ei märganudki, kui järsku kärgatas pikne ja vihma kallas taevast nii kui siidi. Peoplatsi järsku pime nagu karukoobas, mis muud, kui padavai kodu poole, pasun kaenla all, silmale õllest grillis ja sambe me nii kui siidi pilkele ime ja pikne sähviv, nii kui siidi sumasin kusagil heinamaal vee sees märg hein, nabani neegri siidi. Väsisin ja istusin ühe kraavipervele maha. Et aga siit enam pääsemist vist ei olegi. Pasuna pigistasin kuue all õrnalt vastu rinda, nii visiidi, et oskasime ühes pidu pidada ja rõõmsad olla, eks kannatame siis ka kurval tunnil. Nii liigunesimese Loovikkuse, vala valgeni nii kui siidi, siis jäi vihm järele ja nüüd alles taipasin, et olin oma sõbraga naabrivere küüni taga kraavis. Nii kui siidi. Räägib pasuna mees, Sass ei meil olnud pasamänguks nii palju aega kui nüüd, mis nüüd oli ka pasunamehed, tuuakse kõik kolhoosi või sovhoosi bussiga kohale olevaid mees ja mängi. Aga kus meie ikka tuli astuda kontsa varvas, sageli oma 10 verstapasun nööriga kõlkumas turjal. Aega ei olnud, meil kunagi oli, meil näeb asunaguri juhte ärni, vanapoiss oli, eks seetõttu tulid kõik tööd-toimetused teha ise. Nõnda ta siis ühel talvisel varahommikul rakendas hobuse reete köiehangu reha reele ja sõit läks ühte metsaperesse, kust võttis vanatüdruku reke. Koos tulevase naisega tehti heinama koorem reele, istuti heinakoormale ja tuldi koju. Kaks kärbest ühe hoobiga. Heinakoorem ja naine. Õhtul oli seltsimajas pidu, kus mängis meie pasunakoor. Ärni oli aegsasti kohale, mis nööriga lehmalüps oli ju kodus, aga väsinud niigee lausa laua ääres kuva. Kui peo avamine kätte jõudis, raputasime Ärnit. Ta hõõrus silmi ja lausus õnneliku peigmehe vaimustusega. Kõlagoosika ja elagu üksmeel. Mäed. Dokute paneme peo käima, tõstis käe ja kohe kõlas avapala. Seda armastus Tõnis sageli meenutada. Oli ka mõnikord niisugune lugu, et pasunakooris tahtis kaasa mängida mõni mees, kellel oli vähe aimu pasunamängust, nagu meil oli korneti mängija Karla. Kõik lood mängis valesti, meie ei tahtnud, et tema mängima tuleb, aga temal oli isiklik, pasun ikka tuli. No heakene küll, kord suvel mängisime välispeol istudes haljale murule, ei tooli ega lauda. Karla eestlus alati nõnda, et oleks hästi nähtaval kohal. Ikkagi pasuna. Mees, ära kohe räägi. Lugu läks lahti, Karla puugitas puhumist, mis jaksas. Ei tea kust pagan see väike karvane koeranäss oli välja ilmunud. Võib-olla oli mõne pillimehe koerake, istus otse Karla vastas ja jälgis üksiti kalla pasunamängu. Südameis läks tal härdaks hakesegi Haaledesti ulguma. Karla muutus näost punaseks, see oli ju päris häbematu koera temp. Kui lugu vaikis, jäi vait, kapteni alustati, ega uut lugu lõiga, peni taas haledalt registrid lahti. Sos-sos mõõt lõng. Mosul Lõnnoit on Ui Pokonna peni. Karla kees vihast, tahtis aidata Benile oma pasunaga. Suunaga libises käes laati ja koera asemel tabas pasun lähedal olevat kivimürakad. Koostisraag sattus ning pasunasse sai kimp vaskpleki. Uut pilli Karla ei saanud ja tema pasunamehe karjääril oli kuulsusetu lapp. Aadu on nüüdki veel ekstaasis, kui meenub. Oi, oi, oi, oi, oi, kus olid orkestris ikka hobused. Pahasuunad olid ka päikeses läikivad. Ega meeste mänguldi suurt viga olnud, ratsaväeorkester oli, tead, hobused astusid, kui balletitantsijad ikka tip-tip-tip-tip-top. Top, mis meestel muudeeaa istu hobusel ja puuneidude silmad särasid, kui hobuseid nägid Eino, mis ta rääkida, mina olin siis eriti vuuke. Ega mina pasuna mees ei olnud. Mina olin seal ja, ja minu kohus oli hobuseid rahutada teleteenese siis oli, et hobused nii toredasti takti, saatused ikka tip-tip-tip-top jalutatav. Kusti oli pasunakooris flöödimängija, olin noorem mees ja tal oli omapärane musitseerimise nõrkus. Suveti mängis orkester sageli metsapidudel. Kui mängus oli väike vaheaeg, võttis Kusti flöödi ja varsti hakkas lähedalolevast võsast kostma flöödi vilistamist. Nii nüüdki kavatses Kusti taas võssa siirduda, kui kurniti mees talle muigega ütles. Mis herneid, mis suppi ei saanud, Kusti aru. Kostab võsast sinu flöödid alistamist. Tekib tunne, et ema keedab mulle kodus hernesuppi ega pot-pot-pot-pot ja mul mul mul mul mul mul mul mul ja koja argem söögiisu piinama. Kusti võttis taskust raha, ulatas korneti mängijale ning lausus. Usu, vaeseke, pojuke, sa võta raha ja mine söö, einelauas kõht täis. Teinekord toon sulle jälle supi kaasa, siis saad ehk muusikastki otti. Pasunamehed värdja volli vestlesid omavahel. Volli küsis. Ei tea, milles need poeedid tänapäeval peaks luuletama? Vaevalt et nad muusikast. Eks ikka linnukestest ja lillekestest, arvas värdi teadvat väätega vaata või nendest võib-olla diaaga kirjanikud, milles siis nemad või maad või. Eks nemad ole jälle natuke tõsisem, rahvas kirjutavad jälle naistest ja armastusest ja teadis värdi. Oi oi, oi, oi, oi, oi, oi, oi. Kas on. Kohe armastusest. Aga kuidas sina tead savist, loed raamatuid ja? Uuris Volli. Eks, poeg mulle räägib. Poeg on siis suur tarkusehimuline või? Nojaa ta mulle 16 aastane mees juba noodilugemise õpetasin temale enam-vähem selgeks, eks nüüd tuleb huvi juba selle Armastuse vastu aga seda, mida, Mina isiklikult küll temale õpetada ei oska, seda redi jää, näe, endalgi kõik puha meelest ära läinud ja sedapsi sees. Need olid üksikud koputused, eilse päeva uksele jagasime kunagiste puhkpillimängijate mälestusi. Mitmed neist on meie hulgast juba lahkunud. Teised veedavad rahulikke pensionipäevi. Silmad löövad neil särama. Kui tänased puhkpillimehed astuvad piki tänavat hoogsad marsid, toovad hinge mälestusi mil nad olid ise veel noored.