Varasügise õhtu on pime. Tuhanded inimesed kindluse väljakul kuulavad põnevusega. Kindluse seinad on altpoolt prožektoritega valgustatud. Oleme nagu muinasmaal. Väljakul on mundrid, punased, mustad, valged, kõrgete mütsidega ja teised ruuduliste narmas pleedidega. Trummarid teevad imet. Nende käed töötavad nagu parimate žonglööride vilepillimehed mängivad nii, et kõrvad lukus. Sealjuures kuuleme paljudes viisides mõndagi lähedast meie viisidele. Kogu see lugu toimus Edinburghis ja nimetati teda Tatuuks. See üritus on nähtavasti saatnud kõiki edenduri muusikafestivale. Õhtust õhtusse on ta kaasa haaranud kõiki turistist, kuulajaid ja omamaalasi. See on vanade šoti kaardiväelaste ja külalisrügementide paraad puhkpilliorkestri kontsert, kus me muide kuulsime ainulaadselt pehmekõlalist ja ühtset puhkpillimängu. See on vanade traditsioonide elustamine ja samal ajal on see väga lõbus ja kaasakiskuv vaatepilt. Igasugused võistlused toimuvad sealsamas ja need kisuvad nii rahvast kaasa, et kõik nagu kaasa elaksid. Minul isiklikult väga meeldis kõige rohkem itaallaste esinemine. Need Mägirglemenditlessalleerid suhte lindudega kübaral tulid jookstes sisse mängides ise kõige keerulisemaid sõjaväe marsse. Ja me ei näinud neid üldse mitte paigalseisvatena, vaid kogu aeg jooksusammul kogu aeg mängides. See oli minu meelest virtuoosse ülim tipp. Eriti läks minule südamesse lõpul orkestrite ühine mäng, kus esines ka üksik meeslaulja. Esiteks kõlas tema hääl üle orkestri tänu heale võimendusele ja heale saatele väga sujuvalt ja pehmelt. Eriti tore oli aga see, kuidas neid vanu ja meilegi nagu tuttavaid viise kogu rahvas hakkas kaasa laulma. Tekib veel küsimus misse, Tatu on tattoo tegelikult nii nagu meile seletati, tähendab trummipõrinat võib-olla ka teatud signaalid, Tuuda tuur. Jah, tõepoolest, millega siis vanasti olevat võib-olla paarsada aastat tagasi kutsutud hilisel tunnil linna öövalve poolt hulkuma jäänud sõdureid tagasi kasarmusse vastavat pilti nägimegi seal praktikas ka võib-olla mõne sõnaga üldse sellest festivalist, kuidas teda korraldaks, mis ajast alates, mis alustel see oli 21. Edinburgh festival, mis toimub iga aasta augusti lõpu ja septembri algul. Seekord toimus ta Bachi ja Stravinski tähe all. Tavaliselt on iga aasta olnud ikka mingisugune nii eesmärk sellel festivalil. Ükskord oli ta Šostakovitši auks või tema teoste nii esitamisel pandud, seekord oli siis tähendab Bach ja Stravinski. See festival on üks läbi löönumaid viimastel aastatel. Siia tulevad kokku väga hääd orkestrid, seekord oli umbes seitse orkestrid, olisin kuus. Kliiblendi orkester, BBC orkester, Berliini Filharmoonikute, Londoni linnaorkester ja Šoti orkestrid, väga tuntud dirigendid Herbert von Karajan sell ja vule ees veel palju teisi ja veel paljud teised. Peale selle võtsid siit osa mitmesugused muudki kollektiivid, nagu New Yorgi ballett vanad synni juhtimisel ja Madalmaade kammerorkester ja terve rida soliste. Meile tuntumatest nimedest võiks nimetada näiteks pianisti Arraud või Andrei Tšaikovskit. Samuti maailmakuulsad solistid, Hurnied ja muidugi Leonid kooganit ja lisaks ooperietendustele kontsertidele kontserdisaalides toimusid pidevad orelimuusika kontserdid Bachi loomingust, kirikus. Siin oli tõsiste noh, selliste probleemikate esituste kõrval ka huumorile kohta antud noh, nii õlisid näiteks Prantsusmaalt kuulus kuidas teda nimetadagi, mis ta on siis karakter, koomik ja marsselmarsso ja popteater. Mitmesugustest. Muudest üritustest võiks veel nimetada ka sellele festivalile traditsioonilist filmifestivali, kus etenduvad kõikide maailma maade filmid. Kahjuks ei õnnestunud meil sealt midagi näha, aga me unustasime ära ooperi edendused. Šoti rahvusooper korraldab ikke sel puhul väga huvitavaid opereedindusi, nagu seekordki Stravinski ooper soreiks progress. Kuidas seda võiks tõlkida? Seda on üsna raske tõlkida võib olla kas teelt eksinu või kõrvaleläinu jah, teelt kõrvale kaldunud seiklused, seiklused ja mida meilgi õnnestus näha. Selle ooperiga on seotud mõningased traditsioonid juba edenberi ooperiteatril, kuna esietendus oli küll Veneetsias, teine lavastus aga oli omal ajal Šotimaal ja nüüdset lavastust teostas esik, lavastaja, poeg, nii et otsesed sidemed on kohe nii selle ooperitee algusega. See on üks läbi löönumaid, ooperit, mis viimasel ajal üldse on loodud. Huvitav, luuakse ju väga palju oopereid, kuid Nad kaovad niisama ruttu, nagu nad lavale tulevad. See Stravinski ooper aga käib kindlat teed. Ikka-ikka-jälle mängitakse ta küll siin, küll seal ja arvata on, et ta on rööbiti Albanbergib otsakiga on ta meie aja üks kõigeni läbi Lõõnumaid oopereid. Mispärast see nii on? Ooper on nagu Stravinski seda üldse armastab juba 20.-test aastatest peale omamoodi süntees teos, ta on oma põhistruktuurilt nagu Mozarti ajast pärit numbriooper lõpetatud aariate ansamblitega kuiva kõnelise ressitatiiviga tähendab, lauldakse küll, aga üsna ima meloodiate ja klavessiini saatel. Orkester on ka väga napp, põhiliselt keelpillide orkester, samal ajal aga on siin nii palju vaimukat humoorikat läbi põimitud. Samal ajal ulaka ja, ja iroonilisega. See on tõeline Stravinski, ma ütleksin, kogu ooper võtab kokku terve 18. 19., isegi 20. sajandi ooperi sisu, me näeme siin Faust, jänes istutud. Me näeme siin Tolhooseed, Mika eelat ja isegi võiks öelda Karmeli motiive ja siis siin on hotellosparalleel motiive. Siin on veer künt oma usaldavalt ootavas Solveidiga. Kõik sellised juhtivad mõtted, mis kunsti on paljude aastakümnete jooksul erutanud ja publikumi on alati kaasa kiskunud ja kaasa tõmmanud. Vaat see on, see on seal kehastatud ja mõnikord isegi ei saa päris hästi aru, kas see vana irooniline Stravinski tõesti päris tõsiselt heldib või ta naeratab, heatahtlik kui näoga. No nii palju, kui mina tema esteetikat tunnen, ta ei tunnista väga seda heldimust, aga siin on siin muusika mänginud talle suure vingerpussi. Ilma selleta, et ta tahaks kedagi liigutada, liigutab ometigi muusika inimesi. Mis puutub ooperiteatrisse ooperi publikusse endasse siis tore oli, selle mitmekesisus, siin oli päris noh, meie jaoks aga tavalist kenasti rõivastatud ooperipublikut siin oli väga toredate, väga maitsikates õhtutualettide, staame õhtuülikonnas isandatega oli ka lihtsaid, väga efektseid miniseelikuid, võimalikult miniseelikuid. Minule isiklikult jättis kõige imposantsema mulje üks tõesti väga soliidne šotlasest vanahärra kes oli nagu tema õhtukleidis daamgi ka pidulikus frakis, ainult trati kuue ajal ta kandis oma rahvusseelikut põlv sukki ja toredaid suuri matkasaapaid, kast palju puutusid kokku nõndanimetatud šotilikkusele juba hotellis, võti meid vastu torupillilooga. Kui meie autobuss saabus, siis seisis trepil üks noormees šoti rahvarõivas ja mängis meile oma, tere tulemast. Torupillil. Kõik hotellipõrandad olid kaetud šoti. Niisuguste ruuduliste põrandariietega. Alguses hämmastas mind küll see, et iga meeter oli teises kombinatsioonis, tähendab teiste värvidega ja teiste teiste suguste ruutudega mis esimesel hetkel mul paistis, et see nagu ei sobigi, kui aga pärast ma harjusin sellega nii ära, et see oli väga lõbus, nagu teada, oli vanastel igal suguvõsal oma. Eriliselt rub muidugi oma erilised värvid, nüüd on see muidugi niisugused peensused kaod kadunud, see on üldiselt Shorty likkuse tunnuslik seks muutunud, niisamuti nagu kanarbik. Šotlased peavad seda õit, mitte miski, meil igal pool kasvab oma eriliseks õieks. Jah, oli väga armas kuulda, et isegi pruudid võtavad kaasa mitte roosi või liilia kimbu, vaid kanarbikuõied ja nii meie giid vana šoti daam kui ka paljud ooperi kuulajad kandsid oma pluusidel kanarbikuõit. Kui osavõtjaid loetlesite, siis nimetasite võrdlemisi arvukalt sümfooniaorkestreid, nüüd kollektiive. Millised olid üldse sümfooniakontserdid, nende programmid ja kõlaline Tase. 21-l sümfooniakontserdil esitati põhiliselt klassikalisi kavu. Siin oli heliloojaid Bachist kuni partokini, nii et päris meie päevadesse seekordset kavade jõudnud igatahes avangardist ei olnud. Jah, Stravinski mängis peaosa, ettekandele tuli peaaegu kogu tema sümfooniline looming kõrval Me kohtame Beethoveni sümfooniaid Sibeliuse teist sümfooniat, Pramsi jah, Bachi h-moll messi peaks nimetama, mida mitu korda Ritter, Brandenburgi kontserdid, Bachi, Brandenburgi kontserdid ja mitmesuguseid natuke uuemaid autoreid, sajandi vahe Alleri 10. sümfoonia siis Straussi kodaid teepüssid ja šotaani, niisiis kava oli õige mitmekülgne, ettekandele tuli muusikat umbes paarisajaaastasest ajavahemikust. Meie käisime teisel sümfooniakontserdil, see oli Clevelandi orkestri õhtu. Killandi orkester oli ka seekordse festivali avajaks ja huvitav. Esimesena kontserdil Kanteete Stravinski pulsi nelja siit. Meil oli enne jutuse ooperist nii sellistest Stravinski ooperist, mis on nii kirjutatud nii klassikalises stiilis. Pulss pulsi nelja puhul tuleb öelda, et see, see süütva iseeõite ballett, millest siis nüüd on tehtud, see seisab Stravinski niuklassitsistliku perioodi algul. Siin ta esimest korda katsetas neid vanu vorme ja kah seda niisugust materjali. Ja väga õnnestunult hästi mõjusid just teine osa selt süüdil serenaad siis Tokaata ja duett trombooni ja kontrabassi vahel. Viljandi orkester on ka meie kuulajatele tuntud, kuna aasta tagasi esines orkester Leningradis. Ka minul oli seda juhust kuulata, orkester on, noh, maailma paremaid. Eriti mõjus mulle Brahmsi esitus, mida ma kuulsin proovil ja ka kontserdil näised dirigendile just praamson, võib-olla eriti südamelähedane ka proovil, ta unustas ennast täiesti ära, hakkas musitseerima peast, kui ta dirigeerib ja ka seekordsel kontserdil just praam soli. Võib-olla kõige parem, kõige parem, selline, nii sisuline ja emotsionaalne kulminatsioon kogu kontserdile. Ma pean ütlema, et Jords, seal on haruldane dirigent, kes niivõrd oma žestidega seda muusikat kohe publiku ees orkestrist, nagu välja modelleeriks hea tantsuskulptor ja täiesti eriti Mildis Beethoveni Viiendas kontserdis see koostöö pianisti Clifford käes nii ja dirigendi vahel Clifford ka 90 on üks vanem inglise pianist, keda väga sageli raadius võib ka kuulda. Ta mängis seda viiendat Beethoveni kontserti, mida me hiljuti just selsamal kevadel ja kuulsime keelelsi esituses. Ma tahaksin öelda, kui neid just võrreldavad kiirelt see esitus oli võib-olla meisterliku täiuslikum, nii väga mehelik ja. Nii nagu me tavaliselt oleme harjunud ujuma, Clifford Köln mängis väga omapäraselt maimu. Mitte et ta ei oleks mitte Beethoveni lik olnud. Sest Beethoven võib ju ka mitmeti aru saada, temal puudus siin niisugune suur võimsus, mis näiteks kiilestil on, tal oli palju energiat, aga mitte niisugust tugevat, pidevat tahet, võib-olla jah, aga mis suurepärane oli, see oli tema piano. Piano kohad olid otse nii võluvad ja siis koostöö irigendiga. See hämmastas ja valmistas kõige suuremat naudingut küljest, mis nüüd muusika ümber sellest on nüüd juttu olnud, aga võib olla ka mõne sõnaga Lennon, Rüdimburinu, Edinburgh on väga ilus linn. Ma peaks ütlema, et üks ilusamaid linnu, mida ma üldse olen näinud ja tema asend on juba haruldane, seda läbivat orud on mere ääres ja huvitav, ta on ka nii planeeritud, et missugune tänavat kahe ei lähe ja kusagil rist tänaval vaatad kas vasakule või paremale siis on selle lõpus ikka mingisugune huvitav ehitus, mis nii nagu just sina nimelt oleks paiguta tatud. Linna ühendab see tee, mida nad nimetavad kuningate, teeks kahe lossi vahel vana kindluse ühelt poolt seal, kus me nägime, tatud, see on nagu meie Toompea ja hulk maad minna mööda väga toredaid vanu tänavaid. On šoti kuningate loss, oli Ruud, see loss, kus elas, kannatas ja võitles Maria Stuart. Me nägime tema magamistuba, neid käsitöid, mida ta oli tikkinud siis, kui ta enne surma peaaegu 20 aastat kindluses vangis istus ja nägime ka või tähendab, peaaegu oleksime näinud seda kuulsat vereloiku, mis järele tema armukest itaalia muusikust, kelle kuningast äsja ühel vastuvõtul tappa. Kuna turistid seda põrandad kippusid õõnestama, siis oli vereloiku kohale nüüd pandud metallplaat, nii et me pidime piirduma ainult selle nägemisega. Toredad olid ka muljed kujutavas kunstis. Edinburghis on iga aasta iga festivali ajal alati mingisugune näitus, mis mujalt kohale on toodud ja seekord oli prantslase tereni näitus, tuli väga huvitav. Ja andis nii ülevaate selle kunstniku elust. Muide kas sõna Edinburghi Glasgow riballeteedist, Glasgooniuga, šoti linn, suur tööstuslinn ja Glasgo elanikud ütlevad, et kõige ilusam, mis Edinburghis on, on see tee, mis viib Glasgousse. Te võite arvata, kui hästi nad läbi saavad. Sellise tee pida, meiegi sõitsime bussiga ja niiviisi meie puutusime siis ka konkreetselt Šotimaaga kokku. Me nägime uusi linnu sõsarlinnu, mida ehitatakse ümber juba ülerahvastatud. Klaaskov muuhulgas ka väga moodsaid kost välisarhitektidki õppimas käivad muru ja rohelusse, on Inglismaal ja Šotimaale täitsa tüüpiline. Ja see mõjub väga rahustavalt. Kusjuures nad kohtlevad seda muru nagu oma kodu, seal lamamistoolid, inimesed võivad ka linna südames olla seal kas särgi väel või isegi ilma särgita. Minagi pean patu üles tunnistama, koma Etin päris ühel hommikupoolikul vabalt ringi liikusin, sattusin ma juhuslikult ühte parki ja siis ma heitsin ka sinna maha. Sest et see on asi, mida meil linnas enesele naljalt lubada ei saa. Ja ka muru on ka tugev, et kannatab kõik need lamamised ja istumised ja kõik ära, mis Glasgo sõnnik puutub, siis säält Me sõitsime börsi sünnipaika ja siis sõit oli väga ilus, see kestis vist kaugelt üle tunni. Ja maastik oli väga suurejooneline, alati oli nagu avarus ümber, nii et minu meelest ei ole imet niisugune mees nagu börs niisuguses kohas üldse inspiratsiooni saanud. Mis puutub nüüd börsi luulesse, siis tema kirjutas omal ajal seda tuntud rahvalauludel viisidele, selle tõttu said tema laulud, tema luuletused nii väga populaarseks. Ja teisest küljest, tänu tema luuletustele on nii palju šoti rahvaviise kuni meie päevani ulatunud klaaskavad. Me nägime ainult läbi sõites. Õhtul oli meil kohtumine Glasgow nõukogude ja šoti sõprusühingu ruumides. See oli väga kena paar tundi, mida me seal veetsime. Me nägime väga päiksepaistelist rõõmsat filmi linnast. Meil oli hea vestelda inimestega väga mitmes keeles, muuhulgas ka žestikulatsiooni abil inimestega kelledest. Paljud olid käinud nõukogude liidus ja kes hea meelega rääkisid võimalusest Tallinnasse külla sõita. Ja meile pakuti seal väga head teed ja sooviti meile head teed Londonisse sõiduks Londonisse. Me sattusime kaks korda laupäevaks ja pühapäevaks. Sellepärast jäi Londonist meile niisugune väga rahulik ja vaikne Järgne mulje. Me nägime Londonit väga mitmest küljest tema kontserdisaale, põhiliselt küll väljastpoolt nii vanu, väga kuulsat Albert hooli kui ka uusi mis olid vähemalt päriselt väga moodsad. Jäiposantsed, ehitused, muusikutega kokku me rohkem ei puutunud kui ühel õhtul, kus meile korraldati kohtumine Alan Bushiga. Alan Bush on väga elav vanahärra, kelle nii vaimukus ja särav nisukene jutuhoog kõikide südant soojendab. Eriti meeldis mulle see, et Bush oli väga huvitatud Eestist ja mainis mitu korda Kaarel Irdi nimi. Mul jäi niisugune mulje, et Irdil on vist tahtmine mõnda tema ooperit ette kanda. Bushi muusika, mida ta meile seekord esitas lindilt, on väga professionaalne, väga soliidne, aga küllaltki kaine kõlaline ja kuidas öelda nii intellektuaalselt huvitav, mitte nii palju noh, ütleme tugevate emotsioonide, tugevate kirgede või väga sügavate probleemide lahendamiseks üle selle probleemidel on eriti tema pärit näiteks väga progressiivse niisukese sisuga. Vaidluseks läheb, võib-olla on kõige õigem anda moment sõna- hoopis pusi muusikale endale. Londonis käisin mina nagu kahte elamusteliini pidi. Üks oli linn ise pidevalt ma pidin muretsema selle pärast, et ma ei võtnud kaasa päikeseprille ja et ma tassisin kaasas seda traditsioonilist sirmi, mida üldse vaja ei läinud. Ja nii päikesepaisteline, kui oli ilm selline heatahtlik, väga rahulikult kaasinimesse suhtuv. Iga tulevik vastutulelik iga väikese puudutuse või lükkamise pärast väga lahkesti vabandab. See oli nagu juhtkotiin, millega London lane meid Meie jalutusradade saatis linn ise oma ajalooliste traditsioonidega. See liigutus, mida me saime Westminster häbi kirikust, kui me tallasime neid põrandaid, mille alla olid maetud üksteise järel kõik Inglismaa kuulsad vaimuinimesed. Kui me seisime Hendeli mälestusmärgi ees või kui me vaatasime kuulsaid teadusemehi no tarvenit või tuntud kriitikuid, muusikuid ja luuletajaid. Ja tajusime kogu seda kultuuri, seda inimese mõtte sügavust, mis sinna nagu oli koondatud Teie, ütlesite väga ilusasti seekord, et et Inglismaa sõna tõsises mõttes toetub oma suurtele meestele, sest me seisime kõikide nende haudadel. See oli üks väga tugevaid muljeid Londonist. Me nägime muide ka selliseid kultuurilisi kokkupuuteid meie maaga. Nii näiteks lugesime Albert hooli seinalt, et seal toimuvad Omski rahvakoorikontserdid. Meie giid ütles, et ühes Kursti hoonetest eksponeeritakse Nõukogude kunstnike näitust ja kui me olime sattunud Trafalgari väljakule, kuhu mul oli asja, sest meie helilooja Anti Marguste käis ka siin ja palus mul lõvile viia tervitusi, vaat seal lõvi käpa paikades kohtasime demonstrant. See oli üks natukene vihmane päev, nii et seal olid segamini hästi arvukad vihmasirmid ja tuvid. See oli demonstratsioon Vietnami sõja vastu. Ja teine liin, see oli kujutav kunst. Me käisime natsionaalgaleriis. Me käisime muide ka Briti Muuseumis jooksujalu, me vaatasime neid muumiaid ja akroopalise üksikuid müüri jäänuseid, mis olid sinna toodud freskosid ja siis eriti mõjus mulle mõningate manus krüptide nägemine. Nii jäi mul eriti meelde väga peen, väga rahulik ja täpselt sama irooniline nagu ta ise. Selline tema käekiri, sori shop ja paljusid teisi kujutava kunsti mõttes, aga kõige vapustavamaks ja meeldejäävamaks oli meie jaoks teid galerii. Ja siia on küll koondatud mitte ainult kogu inglise kunst, vaid ka väga palju just praegust moodsat kunsti. Väga suure mõju avaldas Moore, Moore'i skulptuurid. Inglismaal kohtasite ainult niisugust välja valitud kunsti ja muusikat või rehvased muljeid saamaga millegist kergemast iga päevasemast. Jah, vist film käib selle kategooria alla, mis te praegu mainisite, me käisime ikka ükskord kinos ka ära. Ja see oli just üks kergem film Sound of Music helisev muusika. Ja see oli väga võluv film, imeilusad austria maastikud, mäed ja metsad, veetlevad näitlejad, aga mis peamine, suurepäraselt lauldud. Küllaltki ilmekas, kerges plaanis muusika ja senine heliaparatuur, millest siiamaani ei ole osanud isegi mitte unistada. See oli nii mähe ja nii pehme ja nii loomulik, et seda lihtsalt nautisid. Me oleme sellest filmist vist juba kuulnud kõneldavat ega meie raadios võib-olla tuletasime nüüd meelde mõnda lõiku sellest muusikast.