Olen Peeter Helme ja tänase saate eesmärk on võtta kokku kirjandusaasta 2017. Selleks olen kutsunud endaga stuudiosse Eesti teatri agentuuri dramaturgi ja tänavuse Kirjanike Liidu romaanivõistluse žüriiliikme Heidy Aadma. Tere, Heidi. Tere ja Eesti Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejevi. Tere Tiit. Tere. Tere. Vaatame siis, mida on tänavune kirjandusaasta toonud. Ühest küljest on ikka need aastad justkui kunstlikud jaotused, aga teisest küljest ei ole ka ja seda, et ei ole ka kunstlik, võib-olla selgitabki Heidi viibimine siin stuudios nimelt sellega, et heidisena muidu tegeled teatriasjadega, aga nüüd sel aastal olid sa Kirjanike Liidu romaanivõistluse žüriis. Sa küll ei olnud näidendivõistluse žüriis, aga lugesid läbi ka kõik teatriagentuuri näidendivõistluse tekstid, nagu sa mulle enne saadet ütlesid. Nii see tõesti oli. Ma olen ise ka üheaastane, mõlemad asjad läbi teinud ja see on üsna karm katsumus. Ja tõesti aastad ei ole vennad, iga aasta sellist asja teha ei tahaks, aga see annab kahtlemata ka mingisuguse ülevaate sellest, mida üldse Eestis kirjutatakse ja veidi küüniliselt öelda, et see annab ka sellise vaate eesti rahva hingeelu põhjakihtidesse või sügavikes. Heidi, mis mulje sulle jäi, kui sa näiteks hakkad nüüd näidendi tekste ja romaani tekste võrdlema, sest et ega autorid ei kattu, aga ma julgen väita, et mõned teemad, mõned vaatenurgad kindlasti kattuvad. Jah, minu jaoks on tegelikult nii teatritekstimaailm kui romaani maailm, on paralleelmaailmad olnud kogu aeg. Et näidendivõistlusi on korraldatud aastast 1995. See oli 12. võistlus meil ja on tekkinud juba teatav selline harjumus autoritel ilmselt meile kirjutada. Kui kõrvale panna romaanivõistlus, siis romaanivõistlusele töö kirjutamine võtab kindlasti rohkem aega. Ja mida ma tahtsin võrrelda ja sain ka võrrelda, on autorite püüd kirjutada kaasajast, mis minu silmis võiks siis näitekirjanduse žanril puhul olla lihtsalt kuna see võtab vähem aega. Aga ma pean tunnistama, et, et seda oli mõlemas ja tegelikult hea teksti puhul on neid tasandid rohkem kui ainult kaasaeg, et et isegi kirjutades ajaloolistest materjalidest imbub sinna sisse ka kaasaegne teema. Mis mulje sinule ja sinu olid ka romaanivõistluse žüriis lugesid usinalt käsikirju. Üks asi on rääkida ilmunud raamatutest, aga kui sa võtad nüüd kogu selle materjali korraks mõttesse ette, siis mis mulje sulle jäi, kui ma ei teagi, mis mulje Eesti rahva vaimsest tervisest või ka kirjanduslikust kvaliteedist või, või teemadest, kas oli mingi teemade ring, mis kuidagi eriti esile tuli? Vaimse tervisega on kõik korras ja mulle meenub, et et sinuga, Peeter, mõni aeg tagasi meie ennustasime prohvetlikult, et varsti hakkab tulema teoseid, mis käsitlevad sõjajärgseid aastaid ja lähiajalugu just ja nii romaanivõistluse kui ka paljude sellel aastal ilmunud romaanide seas. Nüüd see muster tuleb küllaltki selgelt esile et see on üks selline põnev suundumus ajaloo või lähiajaloo ümber vaatamine ja teise pilguga vaatamine. Aga palju oli ulmekirjandust romaanivõistluse käsikirjade hulgas ja oli ka kriminulle põnevik. Ja see on žanr, millest teinekord väga põhjalikult ei räägita, aga et üks teos, mis romaanivõistluse käsikirjade hulgast esile tuli ja see pälvis Postimehe eripreemia oli Taavi Kanguri kriminull sünk. Jää otsatu põhiteos on värske. Ja seda oli hea lugeda, sest teose sündmustik sai alguse 87. aastal. Kui ma õigesti mäletan, siis see lõppes 2006. aastal, et ka selline lähiajalugu lähiminevik ja autor oli seda väga usutavalt rekonstrueerinud ja, ja seda teost oli põnev lugeda. Ja loomulikult siis ei pääse me mööda Vahur Afanasjevi Serafirma ja Bogdan ist võidutööst. Selle teose kaane peale on kirjutatud saagalik romaan. Aga mulle tundub, et ta on natuke selline vanadest ametlik romaan, isegi, ja piiblitsitaadid viitavad sellele, et et seal on sellist tumedus diakättemaksu ja ja palju erinevaid liine. Et see on teos, mida võib küll soovitada. Selle teose tegevustik hargneb ju ka lähiajaloos, algab 44. aastaga ja jõuab välja 70.-tesse või 80.-tesse. Jah, isegi isegi lähemale meile ja Vahur Afanasjev on nüüd selle sündmustiku tõesti hästi hästi kokku kokku pannud, et jah, ta algab 44. aastaga, lõpeb Nõukogude Liidu lagunemisega taasiseseisvumisega ja mis on nagu huvitav, et kogu see vanausuliste keskkond ja keelekasutus on siin väga autentselt edasi antud ja taas on teos, mida on lihtsalt põnev lugeda ja haarav lugeda, mis näitab, et kui on hea kirjandusega Aga Heidi, kui sa lugesid nii näidendeid kui romaani käsikirju, kas sellist tunnet ei tulnud mõne teksti puhul, et see oleks paremini sobinud nüüd näidendiks või vastupidi, et see oleks paremini sobinud romaaniks? Ei otseselt seda tunnet mul ei tekkinud, pigem mul oli rõõm näha ja sellest tegelikult rääkis ka Jan Kaus žürii esimehena romaanivõistluse lõpetamisel et see, mida on võib-olla peetud pigem näitekirjanduse osaks, ehk siis anda võimalus rääkida erinevatel häältele tegelastel on kindlasti ka mitmes romaanivõistluse võidudes sees ehk siis hääle ja sõna saavad mitu tegelast paralleelselt. No kui me juba särafivaste ennist rääkisime, siis üks asi, millest ei saa mööda vaadata, on mahukus. Kui näidendid on kõik enam-vähem ühe pikkused, siis romaanid võivad olla väga erineva pikkusega ja mul on üldse tänavu silma jäänud, et on ilmunud väga palju päris paks raamatuid. Ja samal ajal aastaid räägitakse, et kuidas inimesed ei taha enam pikki tekste lugeda, mis minu meelest on üsna selline läbimõtlemata väide, mis kehtib kindlasti mõndade inimeste kohta, aga mulle tundub, et need, kes niikuinii loevad, eelistavad pigem ka teksti lühikest, sest et see annab nii-öelda suurema võimaluse põgeneda sellest lühikeste tekstide maailmast. Siin ongi kaks sellist tunnust, ühest küljest on proosalöödud tõesti kvantideks või fragmentideks, mida on siis silmal hea haarata. Aga teisalt tundub, et kuhugi ei ole kadunud tõesti soov lugeda pikka ja põhjalikku lugu ja ilmselt see soov on sama ürgne kui kuulata jutustust või, või sellist heietust või pajatust. Tõepoolest, selle üle on hea meel, et, et 2000 seitsmeteistkümnendal aastal on ilmunud tõesti romaane mitte ainult jutustusi ja siin Serafirma ja Bogdan kõrval või esile tuua näiteks Tarmo Tederi 60 aastat hiljem Mõttuse Jaani elu ja inimesed ja ja see teos saab alguse siis peategelase eostamisega ja lõpeb tema lahkumisega Saaremaalt 15 aastasena, aga vahepeal on lugu kasvanud seitsmesajaleheküljelises ja Tarmo Teder on andnud mõista, et tulemas on veel vähemalt kaks osa. Tõeline mammutromaan. Tänavu ilmus ju ka veel mehistulgi aja normoonia foogt, mis on ka umbes 500 lehekülge paks. Tegevus toimub Neljateistkümnenda sajandi Saaremaal ja sellele on ka vist vähemalt kaks osa lubatud järgesid kirjutada. Tundub, et Saaremaal on pärimust tublisti, sest et Tarmo Tederi romaan räägib ju ka Saaremaast ja ja kui nüüd rääkida Mehis Tulgi teosest, siis selle tegevus toimubki Pöide kandis Pöide kirikus kui ümber ja ja see on tõesti rikas koht ja tuleb tunnustada autoreid, kes ikkagi võtab ette Neljateistkümnenda sajandi ja ehitab sellest igati uhke loo. Aga ikkagi, et mis siis selle mahuga on, et miks, miks on perioodi, kui ilmub rohkem mahukaid teoseid, et Eestis on tihti arutletud sellele, et mahukaid romaane, ilmu puht institutsionaalsete põhjustel inimestel ei ole raha ja aega kirjutada lühikest teksti või luulet kirjutab kiiremini. Ja nüüd ühtäkki on meil siin terve hulk mahukaid teoseid, näiteks ka Rein Raua uus raamat või näiteks tänavu suvel ilmus Kaido Tiigisoone mahukas debüüt ulmeromaan, kus pingviinid ei laula või ka uus Õnnepalu raamat on suhteliselt, kas, et ikka neid on. Mis siis, mis siis nüüd juhtus, inimesed on ühtäkki rikkaks saanud ja vaba aega leidnud. Ja sinna ritta võiks panna Urmas Vadi nädalandi, mis ilmus aasta alguses. Aga mulle on jäänud mulje, et need autorid naudivad sellise pika aja ja põhjalikku teksti kirjutamist ja see ongi valiku küsimus. Keegi kirjutab novelli, keegi kirjutab näidendi ja keegi kerib lahti nüüd romaani rullraamatu. Et aga, aga oluline on see, et, et tõesti sellist mahukat ja haaravat kirjandust ilmub. Ja sellist reaalsusest taganemist pakuvad need teosed küll. Mulle väga meeldis, kuidas Tõnu Õnnepalu oma valede kataloogis kirjutab. Et on inimesi, kes mängivad arvutimänge ja on inimesi, kes loevad ja kirjandus ongi minu virtuaalne reaalsus, aga aga mis sealt nüüd esile tuleb, on ehk see, et, et ta on ikkagi see tõeline reaalsus tema jaoks. Et kui tõmmata laiali see galerii, mis meile avanes romaanivõistlusel sinna saadeti 67 käsikirja siis nende hulgas loomulikult, et võis, võis leida ka tekste, mis klassifitseeruvad kuidagi ajakirjanduse edasiarenduseks. Aga see, et võitis üle 600 leheküljeline romaan on ilmselt märk sellest, mida peetakse kirjanduseks. Nii autorite kui hindajate poolt. Aga kuidas sa lugejana suhtud sellesse, kas sina, lugejana, arvad ka, et maht on oluline või on see selline teisejärguline asi, sest et vaks maht, see võib ju ka lihtsalt olla tunnust graformaanias. Maht on kindlasti minu jaoks stiili võtta. Ehk siis, kui ma jällegi panen kõrvuti näitekirjanduse romaani kunsti siis teatrilaval on võimalus arendada kõnekeelt ja sellist sõnasse süüvimist seal liiga palju ei kasutata. See on minu silmis romaani võlu ja, ja mingis mõttes ka eesmärk teadvustada sõna kui materjali. Seda saab teha muidugi erinevas vormis, aga selline pikem tekst annab ka tihedamad võimalused. Ma ise ise nimetan paksema romaani läbimist kui sõna poolt tihendatud aega enda jaoks. Et see on nauditav ja, ja oodatud. Olete. No samas tänavu ilmus näiteks ka Jan kausi miniatuuridest koosnev romaani kompass, kus ta läheneb sellele samale mahu küsimusele hoopis vastupidi, ta ongi võtnud hästi väikese žanri miniatuuri, katsunud need üksteise otsa lükkida ja siis moodustanud ühe uue terviku. Tähemärkide poolest on see väga lühike raamat, aga samal ajal on ta suutnud seda aega tihendada just kandvate pausidega. Paus on muidugi oluline ja ja siin võib-olla võiks tõmmata paralleeli Jaan Kruusvalli ka, kes on üks mu enda suuri lemmikuid eesti kirjanduses ja tema tõesti jõuab äärmuslikku tiheduseni ja, ja teinekord seal ongi ainult paus ja, ja see paus on võimas ja ja kannab, aga see on nüüd hoopis teistsugune sõnakasutus. Tõesti, kui nüüd rääkida nendest mahukatest romaanidest, kui autor on suutnud üles ehitada usutava maailma. Ta on tõesti selline omalaadne Pantokraator ja kui need uksed on kord juba lahti lükatud, siis minul isiklikult on nagu kahju sealt vara lahkuda ja ma usun, et ma ei ole ainus, et et siis on tore, kui see maailm lihtsalt kestab ja ta nuusutab Ta lõpuni välja. Ja siis see eesmärk on igati õigustatud. Et võib-olla ei peakski neid teoseid nii hardalt vaatama, et neid võiks tõesti võtta lihtsalt lugemisnaudingu seisukohalt ja olgu seda naudingut siis juba palju. Aga see on väga õige, et kipume vahel Eestis enda keeles loodud kirjandust vaatama väga hardalt ja mulle endale on selline kiuslik teooria selle kohta, et see tuleneb nõukogude ajast mil eesti keelde tõlgitud nii väga vähe välismaist kirjandust ja see oli valdavalt tippkirjandus, valdavalt kirjandus, mida ka teisel pool raudset eesriiet ei lugenud mitte laiad massid, vaid võiks öelda üleharitud kriitikud ja me hakkasime ka iseenda kirjanduse laiku seadma sellise tippude tippu järgi ja selle tõttu kipume väga kergekäeliselt kõrvale heitma sellist juturaamatut ja üleüldse esitama kirjandusele väga kõrgeid kunstilisi nõudmisi ja ma arvan, et see ei ole tingimata hea. Ja selle tulemusena vahel mulle näidki, et Eestis siiamaani hinnatakse tõlkekirjandust automaatselt hästi kõrgelt ja oma kirjandust. Selle võib olla kas tingimata koopiana, aga igatahes midagi teisejärgulisem. Tundub, et algupärandi vastu ei saa ikka miski ja ja siin ongi kaks aspekti. Esiteks on Eestis tõesti väga palju väga häid tõlkijaid, kui ma vaatan, kas või Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tööd ja paratamatult nüüd need teosed, et mis ette võetakse, mida asutakse eestindama. Et nad on teatavast sõelast läbi käinud ja see valik on juba tehtud. Nüüd eesti algu pärandite puhul on seda värskust ehk rohkem ja, ja me tõesti ei tea, milline teos jääb, jääb kestma ja milline teos unustatakse. Aga need on meie lood ja neid lugusid. Me loeme teistsuguse pilguga, et mulle ei meeldi see mõte, et kirjanduses on justkui omad lood ja, ja võõrad lood. Aga algupärandid, mis on kirjutatud algupärases keeles. Neil on siiski oma oma roll kas või keele ja Kirjanduse enda arengu seisukohalt ja ja kasvõi sedasama lähiajalugu on ju lihtsalt põnev lugeda, et siinkohal võiks rääkida veidi Mats Traadi viimasest teosest valge maja. Mis räägib siis loo jaoskonna arstist, kelle nimi on Martin Lundelin ja kes lähetatakse Lõuna-Eesti maapiirkonda. Ja seal ta alustab siis oma praksist ja, ja ka eneseteostust. Ja see kõik lõppeb senise sanatooriumi või mudaravila rajamisega. Aga nüüd huvitav on selle teose helistik, et nõukogude ajast tänapäeval rääkides jääb sageli mulje, et et see oli selline tanterlik põrgu, hädaorg, kust kostis ainult patuste oigeid ja hammaste kiristamist. Traat vaatab seda aega märksa helgema pilguga ja siin võib samuti tõmmata paralleeli Tarmo Tederi teosega. Ja nad kerivad selle selle ajastu lahti. Traat ise on kasutanud mõistet ajastu. Köisia seostub veidi Hamleti Monaloogiga, kus vist on selline rida, et shafelloffess moodsal kail ja seda on tõlgitud. Kui siis surelikkuse koorma eemale või minema heitmist, aga aga otseses tõlkes oleks see Juske siis köis, mis on, mis on kokku keritud ja mulle mulje, et sa köisan kusagil laeva peal ja seal peavad asjad korras olema, sest et muidu tuleb palju pahandust ja nüüd ongi võimalus köiekeerd või või köiehunnik üle parda heita, aga nii mats traat kui ka Tarmo Teder kerivad selle köie lahti ja, ja seda on põnev jälgida. Mis sealt siis kõik esile tuleb. Kuidagi see aeg kuuekümnendad, seitsmekümnendad kirjanikud näevad seda teistsuguses võtmes kui, kui ajaloolased või keeleteadlased või folkloristid, et seal on sellised huvitavad detailid, mida on põnev jälgida või taasavastada inimestel, kes on sellel ajal ise elanud. Aga need nooremad lugejad Teie jaoks võib-olla see lihtsalt selline avastusretk. Teatri puhul see küsimus, et laval on, on rohkem tõlkeid kui algu pärandeid oli valuline. Ma arvan, umbes kümmekond aastat tagasi kus neljandik lavastusi tehti Eesti oma autorite tekstide põhjal. Nüüd 10 aastaga on see olukord muutunud, ma arvan, et ka tänu näidendivõistlusele ja, ja teatritekstide kirjutamist õpetajatele, koolidele ja hetkel võib see protsent olla juba ma arvan, 50 ja ilmselt ka suureneb seoses EV100 programmiga, kus kus teatrites tuleb välja siis 10 lavastust eesti algupärandit põhjal. Minu jaoks on see loomulik selleks Me võistlusi korraldame, et uusi autoreid leida. Iga kord on võitjate hulgas inimesi, kes kirjutavad oma esimesi teateid, eks aga mitme aasta pärast on, on lavadel mitmetekstiga näide tuua, siis 2011 võitis oma näidendiga näha roosat elevanti Piret Jaaks. Eelmisel kuul oli tal kolm esietendust, üks neist raadioteatris ja lisaks raamatu esitlus. Et lavalt eesti eesti lavalt võiks kõlada eesti keel ja eesti lood, et nii, nii see tundub õige. No kõikidest eesti keeles ilmuvatest raamatutest mitte ainult ilukirjandus, vaid kõik raamatut kokku üle 50 protsendi on eesti algupärandid, nii et tegelikult see ei ole selles mõttes probleem, aga võib-olla just selle taustal, et Eesti nii-öelda eesti oma lood on midagi harjumuspärast, tekib kohe järgmine küsimus, et kuidas me saaksime neid lugusid ka teiste juurde viia, et mida me saame teha selleks, et ka teised meie lugusid loeks, et eesti kirjandust ilmub välismaal, on olemas mõningaid mõõdukaid, edulugusid nagu Andrus Kivirähk, Indrek Hargla. Aga samas vist meile kõigile tundub, et sellest ei piisa. Tänapäeval räägitakse palju loomemajanduse ekspordist, äge ja nüüd ma ütlen välja sellise ketserlikum mõte, ma leian, et see ei pea olema eesmärk omaette. Et kõik saab alguse ikkagi heast teosest, heast loost, ilusas keelekasutusest ja siis lähebki kõik hästi, et küll see teos leiab oma lugejad, sest et meil on olemas ju kirjanduse teabekeskus, seal teevad inimesed head tööd, meil on Häid tõlkijaid ja kui nüüd autor võtab endale eesmärgiks rahvusvahelise läbilöögi, siis ma kahtlustan, et see ei lõpe hästi kindlasti see lõppe läbilöögiga või see läbilöök on siis pigem sellise huumorivõtmes. Ei, seda ma ei mõelnudki, et selle autor saaks või peaks endale eesmärgiks võtma, aga tahtsin jutt lihtsalt sinnapoole viia, ehk tõesti. Kuidas siis selle eesti kirjanduse ekspordiga lood on ja kui palju seda saab teadlikult teha, kui palju siin on selliseid juhuseid, kõiki asju või, või äkki see, mis paistab juhuslik, on tegelikult pikaajalise teadliku töö tulemus, seda näiteks on ju toodud esile, kui räägitakse sellest, et miks Rootsi muusika või Rootsi popkultuur nii nii äge on, tundub, nagu see oleks kuidagi seoses Abaga üleöö tulnud. Aga inimesed tihti ei tea, et juba abale eelnes vähemalt kümnendik kune süstemaatiline töö ja, ja siiamaani. Rootsi popmuusika eksport toodab ja kohutavalt palju asju, millest midagi ei tea ainult selleks, et võimaldada teatud tippudel esile tõusta. Siin ongi küsimus skulptuuri poliitilistes eelistustes, et kui me soovime, et eesti kirjandus jõuab maailma ja me peaks seda ju soovima, et see on ilus eesmärk, et siis tuleb seda tegevust toetada ja, ja Soome on samuti hea näide. Sofi Oksase läbilöök. Et sellele eelnes ka pikk ettevalmistav töö. Aga ma usun siiski, et kõik saab alguse heast loost, mis on piisavalt algupärane, et ta nüüd ei lahustuks ära selles üldises teoste massis ja samal ajal piisavalt köitev või võib-olla ka mõnes mõttes universaalne, et oleks lugejale ka siis võõrkeelsele lugejale mõistetav ja näiteks sama Serafirma ja Bogdan vastab kõigile nendele tunnustele, nii et jääb üle talle ainult edu soovida. Aga võimalik, et mõned lood ongi meie endi jaoks, et meil endil on neid hea teada ja, ja hea lugeda ja, ja ka lihtsalt põnev lugeda. Ja siinsamas saates ütles mõni kuu tagasi Krista kaared, kui ta vaatas seda, mis toimus tänavu sügisel Frankfurdi raamatumessil, siis seal otsiti Päikest keelt ja alternatiivset kultuuri ja, ja siis ma juba mõtlesin Serafirma ja Bogdan peal, et see vastab tegelikult ideaalselt nendele tingimustele, et suur kirjastamisäri tahab leida midagi originaalset. Aga muidugi see ei tohi olla nii originaalne, et keegi enam aru ei saa. Ehk siis otsitakse kas subkultuure või väikeseid keeli või etnograafilisi rühmi enda lääne kultuuri seest ja ühest küljest eesti ise vastab sellele, aga kindlasti peipsivene lugu vastab ideaalselt. Täpselt väikeses maailmas on, on veel teistsugune ja teinekord see teekond ongi kummaline. Kivirähu romaanist on on räägitud, aga ma olen aru saanud, et Prantsusmaal on saanud temast maagilise realismi autor ja tõesti mees, kes teadis ussisõnu. Ehk ta liigitub selle alla, aga, aga ma usun, et autoril ei olnud küll need kategooriad või või jaotused mõttes, et ta lihtsalt rääkis loo, mida on põnev lugeda. No kuidas näitekirjanduse poolt vaadates lugude värk on? Tiit ütles, et ühest küljest võib-olla lood ei olegi omandi võõrad aga mingi teise nurga alt vaadates ikka mõni lugu on nagu natuke rohkem oma küll. Kas oma tõmbab teises keeles teises skulptuuris lugejaid või on see pigem midagi, mis keegi ei paku pinget? Mulle tundub, et tänapäeva teatris vist väga palju otsitakse seda, mis räägiks meist nüüd ja praegu ja seda igal maal, mis positsioonis tõlketekstid asetavad. Jah, eks seda oma otsitakse igal pool, aga küsimus on selles, et kui kui suur on see ring, mida nimetatakse meieks, ehk siis kui sa tõid näite sellest, et otsitakse alternatiivseid lugusid Serafirma ja Bogdan näol, meil on olemas, siis näidendivõistluse võitis sel aastal ott killuski, näidend, kirvetöö mis on kirjutatud setu keeles. Ja kindlasti väga alternatiivne nii teatripildis kui, kui kogu ma arvan, eesti kirjanduse pildis. Ma olen selle katkendit näinud näitlejate esituses ja see oli kohutavalt naljakas, ilmselt ka kohutavalt kurb, aga võib-olla just see oligi naljakas. Ja see nõuab ikka minusugused inimesed küll tegelikult seda libreto oleks näpus, muidu on ikka väga raske aru saada ühel põhja eestlasel sellest tekstist. Ja see liigitub tõesti ka sellise alternatiivse loo alla. Aga kuulame vahele natukene muusikat ja muusika, mis meil täna saates kõlab, on ka kirjanduslik. Nimelt mängib meile nüüd kohe Mehis Heinsaare loomingust inspireeritud nukuteatri muusikali mees, kes ei teinud mitte midagi muusika. Selle muusikali on kirjutanud ja lavastanud Aare Toikka ja laulud, lõi Lauri Saatpalu. Enne kui lahkun, tagastan su unenägudega ma enam. Sest näitleja, kes mängib seal liigkõver kummargil kes mängib siin liiga kõrge päriselus nii ei saa. Koomiline luuras näib taamal närviline, sa oled, tuled, millega sa teenid, toidud, sul on rahu ja. Oma armendava hinge ja ta on teki alla isegi limiidi plaan. Nüüd me oleme ja paras tasu. Veel paar aastat oodata. Olen Peeter Helme ja olen stuudios koos heidiaadma ja Tiit Aleksejevi ka selleks, et võtta kokku kirjandusaasta 2017. Kuulasime nüüd vahepeale Lauri Saatpalu laulmas. Muusika pärines muusikalist mees, kes ei teinud mitte midagi, mis põhineb Mehis Heinsaare tekstil ja lugu, mida kuulasime, kandis omakorda pealkirja, kõik algab suudlusest. Ja oleneb rääkinud nii paksudest, raamatutest kui näitekirjandusest natukene, kui ka sellest, kui palju meie lood võiksid huvitada välismaal elavaid inimesi. Aga tegelikult on ju tänavu ilmunud tõesti hästi palju väga eriilmelist kirjandust, mitte kõik sellest ei ole mahukad romaanid ja ma näen Tiit salongi seal kannatamatult sõrmede vahel. Jaak Jõerüüdi novellikogu. Sõrmed on täiesti kannatlikud, tegelikult mul on siin laual kaks teos, praegu üks on Jaak Jõerüüdi elu lehekülgi. Lehitsetakse kiiresti. Milles on novelli ja lühiromaan ja teine teos on siis Tõnu Õnnepalu valede kataloog. Ja inglise aed. Ja kirjandust võib siis lugeda loo põnevuse või kaasa haaravuse pärast. Aga need on kaks teost, mida on tõesti nauding lugeda keele pärast, et mõlemad on kirjutatud väga heas kaunis eesti keeles. Ja kui siin oli varem meil juttu algu pärandite ja tõlk Kirjanduse seosest siis seos on täiesti orgaaniline, üksi teist edasi. Aga mulle tundub, et algupärandi keel on selline oluline. Nurga Kivi ja Jaak Jõerüüdi lühiromaan on tegelikult romaan kirjades ja see seostus mulle Benjamin Caveerini suurepärase teosega peegli ees ja ja kirjanik Asta Põldmäe on öelnud, et selline epistolaarne romaan on, on vajalik žanr, et seal kaob ära siis hetk, kus autor põrnitseb tühjusesse, et autor siis suhtleb teise inimesega, kui asi puudutab Kirja vat sa mainisid praegu autori suhet lugejaga ja see oli ka üks selline eesti kirjandust pidevalt kummitav küsimus, et kas meil lugejaid jätkub siin, kui me rääkisime ka näitekirjanduses, siis siin nagu pole otsust, küsimusteta, näidendeid, loevadki, peamised professionaalid ja Teatris vaatajatest puudust ei ole, et see on selge. Aga kuidas on meil kirjanduse lugejatega, kas neid ikka jätkub ja ja mida selleks teha, et neid rohkem oleks? Raamatukaupmehed räägivad tihti mõnuga maailma lõpust ja sellest, kuidas raamatuid enam ei osteta ja tiraažid on languses, mis on iseenesest tõsises tiraažid on languses aga ei, kaose lugeja kuhugi ja ega ka raamat, et kuhugi ja kui nüüd vaadata kõiki neid teoseid või enamus neid teoseid, mis meil laual on, et siin on selline huvitav tendents, et nad on üldjuhul väga hästi kujundatud ja, ja nad on õilistatud ka illustratsioonidega. Ja need illustratsioonid on väärtus omaette kirja hea lugeda, et tundub, et see on ka nagu selline suundumus, et raamat ise ka oma väliskujult muutub millekski luksusesemeks, militaarseks, luksusesemeks või ka lihtsalt millekski kauniks. Et see on ju tore. Aga mis nüüd puutub kogu selle maailma kestvusesse või püsivus mulle hiljuti huvitav kogemus sai käidud Londonis kuhu oli asja seoses 2018. aastaraamatumessiga, kus siis Balti riigid on, on peakülalisteks ja ma käisin seal Vootestonzi raamatupoes pikkadellil ja ma vaatasin huviga, et see oli täpselt samasugune kui 92. aastal, kui ma õigesti mäletan, kui sai seal esmakordselt käidud ja silma ei hakanud ühtegi elektroonilist vidinat, riiulitel olid raamatud, riiulite ees seisis tark mees, kes teadis, kus õige teos asub ja kelle käest, et sai küsida ka lugemissoovitust. Ja ma uudishimust tegin seda ja soovitus oli väga hea ja siis ma mõtlesin, et et kirjanduse ja paberraamatu ja lugemisnaudingu maailm on ikkagi väga püsiv, et ei hävi ega kao ta kuhugi. Pean tunnistama, et ma ei näe väga traagiliselt teda, et trükiraamat kõrval on e-raamatu variant. Ma arvan, tai ei ründa seda võimalust. Ma ise lähetun väga praktiliselt e-raamat on võimalus hea võimalus reisidel, ei, raamatukogu on hea võimalus laenutada raamatuid, mida paberil kätte ei saa. Ja paberraamat on väga hea võimalus sirvida ja süveneda. Niisama silmi ei kahjusta. Eks ta vist tõesti nii ongi, et kõik see kuskil kümnekonna aasta eest lubatud e-raamatu triumf on jäänud sinna erialakirjanduse ja palju reisivate inimeste maailma. Kui ma ise olen ka tänavu sügisel paar korda käinud korra Saksamaal, korra Šveitsis ja vaadanud ka raamatupoode siis tõesti e-vidinad väga silma ei torka. Panin muide ka meil siin Rahva raamatus üks päev tähele, et kui õnnetult üksi see e-lugerit lets seal on, kui see sinna tekkis, siis oli uudistajaid alati palju nüüd väga ei ole. Ja, ja mis seal salata, Ta kallide, need asjad. Kui sama raha eest saab telefoni, mis teeb kõike muud veel ja sealt saab ka raamatuid lugeda, siis tundub, et, et see on üks leiutis. Millal vist väga tulevikku ei ole. Eestis on ju e-raamatute turuosa alla alla kahe protsendi ja, ja ega see Lääne poolgi midagi väga erilist ei ole ja jällegi et iseenesest valikuvõimalus on ju, on ju tore ja, ja reisil on, on see luger hea kaaslane. Aga võib-olla sama tore on, et, et paberraamat e-raamat eksisteerivad kõrvuti ja ja tõesti, jällegi erinevus võib olla siin Essteetilises momendist või, või lihtsalt lugemisnaudingust, näiteks siin praegu laual on minu ees selline teos nagu Arvo Valtoni Märjamaa legend ehk lugu sündmustest mis toimusid Läänemaal Liivi sõja ajal aastatel 1560 kuni 1574 ja see on nüüd selline regionaalne ajaloo-line romaan, mis räägib siis Märjamaast. Ja kui Serafirma ja Bogdan i kaanele oli kirjutatud, et seal saagalik romaan, siis mulle tundub, et saagalik on just nimelt Arvo Valtoni romaan, mis on tähelepanu väärne veel selle poolest, et seal rehabiliteeriti akse Ivoshenkenberg. Keda ja me ei näe Viimse reliikvia ess, mille stsenarist, eks ole ka arvavaltannias kõige paremast küljest. Siin on ta oma väärika koha taastanud, aga see on põnev teos. Lugejale ehk kellele meeldis Margus Laidre Toomus belli peaaegu 1000 leheküljeline teos, mis räägib samast ajastust ja samas sõjast, on ehk põnev Märjamaal legendi kõrvale lugeda ja mõistagi seda teost võib lugeda ka täiesti iseseisvalt. Ta on haarav. Aga need, mis silma torkab, on, et see teos on kaunilt kujundatud ja kujundanud on selle romaani Jaan Tammsaar ja ja kõik need ajastupärased illustratsioonid ja kogu see valitud kirjatüüp, mis siin on kuidagi nagu toetab seda lugemisnaudingut. Nii et taasteos, mida tasuks ette võtta Nii et järjekordne näide sellest, et raamat on muutumas luksuskaubaks või liike kaubaks või ma ei teagi, mis oleks õigel ajal. Jah, seda saab näiteks iseendale kinkida ja sellest rõõmu tunda. Me oleme rääkinud, et üldisemalt suundumustest, aga ka hästi palju siiski konkreetsetest raamatutest, kuid et meie saateaeg hakkab ümber saama, siis me siiski lõpuks küsin teilt kummaltki veel konkreetseid soovitusi raadiokuulajale lõppeva aasta eesti kirjandusest. Mis on teie eredamad elamused või, või mis on ka sellised elamused, mille puhul on tunne, et äkki nad on kuidagi teenimatult kahe silma vahele jäänud. Loomulikult ma ei saa mööda Vahur Afanasjevi säraphimaste Bagdanist, mis, ma arvan, on kohustuslik lugemine sel aastal, kes vähegi leiab aega seda lugeda. Veel ei ole siin mainitud romaanivõistluse teise koha saanud romaani sinine mägi, mille autor on Eva Koff kindlasti ka üks nendest, mille üle rõõmustasin romaanivõistluse tekste lugedes. Aga kui ma tahaksin ikkagi pöörata pilgu ka teatrimaailma poole siis üks lavastus, mis muusika kaudu juba sisse tuli, oli heinsaare tekstide põhjal nukuteatris välja tulnud mees, kes ei teinud mitte midagi. Seda kindlasti soovitan vaadata just nimelt põhjusel. Minu meelest on diaater osanud selle esisein saare küllaltki keerulise maailma elusaks muuta ja teatrilaval nähtavaks muuta. Kui ma vaatan kogu teatripilti algupärandit, seal siis tõesti valik on suur, neid on ligi sadakond, mis on sel aastal lavale jõudnud nende hulgast dramatiseeringuid on alla 10 aga lähtudes jällegi vormist ehk siis sellisest mängulisust suhtumisest teksti siis kindlasti soovitan vaadata Tartu uue teatri ja Von Krahli teatri lavastust. Just BB ilmub öösel, mille aluseks on Mati Undi romaan. Vaataja peab muidugi valmis olema selleks, et teda ruumis ringi liigutatakse ja, ja ta ei saa rahulikult istuda ja vaadata, aga see on üks näiteid minu jaoks sellest, kuidas kuidas on osatud siduda vorm ja sisu ehk siis rehti teatrimaailm, teooria ja see lugu, mis, mis puudutab ka Eestit. Mina soovitaksin lausa olme teast kõigepealt pahu Matzini musta päikest mis hiljuti ilmus, jaa, see on haarav lugemine ja Paavo Matsin on, on suur müstifikaator, kes suudab elustada ka plekist konna, nagu me esitlusel nägime ja teisena Mats Traadi valget maja. Sest midagi selles teoses on tõesti hästi hästi helget ja, ja see teos haarav. Ja kolmandaks, Tõnu Õnnepalu valede kataloog ja, ja inglise aed, et see, kuidas Tõnu Õnnepalumaailma tähendab, on ikkagi väga-väga köitev ja ja siit kumab läbi Montenn, kes on ehk tema üks eeskujudest või, või vähemalt autoritest, keda Ta hästi tunneb, keeleliselt tõeliselt väljapeetud ja ja samas selline ajatu või, või rahulik pilk ümbritsevale mida ehk oleks kogu selles segaduses, mis meid ümbritseb, rohkem vaja. Ma mõtlen, ma annan siis ise ka omalt poolt paar soovitust, kui juba oli romaanivõistluse võidutöödest juttu, siis Eeva kohvi sinine mägi jagas ja teist ja kolmandat kohta Triinu meres. Romaaniga lihtsad valikud, mis on, eks täitsa tore ulmeromaan, aga, aga tegelikult võid sellega lihtsalt lugeda huvitava psühholoogilise romaanina. Ja üks hästi ilus lugemiselamus nüüd just aasta lõpust on mul veel Holger kantsi mälestusi raamatutest, mida ma julgen soovitada igaühele kes armastab raamatuid, aga kelle läki on selline hetk, et vat ei teagi, mida need raamatupoest valida, siis on täitsa tore lugeda seda Holdergantsi raamatut, kus ta meenutab kõikvõimalikke teoseid lapsepõlvest alates mis vähemalt minus tekitas küll tohutu soovi jälle mõned lasteraamatud või lihtsalt lapsena või teismelisena loetud raamatut uuesti kätte võtta. Aga ma tänan. Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev ning Eesti teatri agentuuri dramaturgia tänavuse Kirjanike Liidu romaanivõistluse žüriiliige Heidy Aadma. Siia kirjandus aastat 2017 kokkuvõtvas saatesse tulemast. Mina olen Peeter Helme ning kuulmiseni järgmisel aastal. Kirjandusaasta 2017.