Tere, head raadiokuulajad. Olete häälestanud end vikerraadio lainepikkusele ja täna võtame kokku filmiaasta MINA OLEN Tõnu Karjatse ja külaliseks on mul täna Maria Ulfsak, tere Mario. Ja Andrei Liimets. Tervist. Tere. Alustuseks selline soojendusküsimused, mis lõppevast aastast teile meelde jäi? Maria, alustame sinust. Filmi ehk siis või? No ma arvan, et selline aasta tippsündmus filmikriitikuna on ikkagi kanni filmifestival iga aasta, sest see on täiesti hämmastav, kui hea filmivalik sinna ikkagi kokku satub ja kui eriline tunne on olla saalis nende maailma esimeste inimeste hulgas, kes seda filmi näevad, puudub veel igasugune retseptsioon, vastukaja. Ei ole teada, millest saab kultusteos, millest tuleb hitt, mis kukub läbi, vaid sa vaatad seda täiesti puhta lehena oma tunnete pealt. Elan kaasa ja seal on ka selline väga kaasaelav publik, kes tõesti kui ei meeldi, siis hakkab möirgab maja, kui meeldib, siis plaksutab ja nutab ja möllab, et, et ma arvan, et siukse aasta emotsioonidel laksu saab ikka sealt. Aitäh, see on ju puhas see kinoelamus, millel ju tegelikult kino olemas, ka põhineb see, see koos läbielamine mingisuguse emotsiooni saanud. Ja istume koos ühes pimedas toas ja see kõik muutub millekski enamaks tänu sellele, et me seal koos istume. Andrei, mis sul on meelde jäänud Et kui sa niimoodi küsid, et mis filmiaastast meelde on jäänud, siis ausalt öeldes esimesed seosed tekivad mul vist rohkem sealt kuskilt ekraani tagant kui selle osas, mis ekraanilt silma, nii et seesama kanni puhul meenub mulle vist filmidest rohkem kogu poleemika siis erinevate voogedastusplatvormide Pacino suhte osas esit aasta teisest poolest. Esimesena värvuvad Silmeti igasugused skandaalid Hollywoodis seoses siis ahistamise ja soorollide ja selliste soopõhiste võimusuhetega siis filmitööstuses? Vist kahjuks on sellised teemad sellest aastast minu jaoks kuidagi prevaleerivad rohkem kui mingid konkreetsed filmid. Võib-olla on ka asi selles, et, et paljude filmid iseenesest, millest võib-olla aasta lõpus räägitakse, millest oleks põhjust rääkida, ei ole Eesti kinolevisse ka veel jõudnud. Jah, selle voogedastuse ja ka seksiskandaalide teemal, et kui me jõuame, siis räägime saate lõpul ka pikemalt. Aga alustame sellest, mis meil siin Eestimaal kodumaal toimunud on. Sellel aastal oli mis minu arvates rekordarv filme valmis, kui ma kõik kokku lugesin, oli 32 filmi, mis koos igasuguste kaastootmiste ja eesti lugudega pandi kokku, et täispikki mängufilme oli kuus, lisaks veel kaastootmisega, et siis oli peaaegu 10 vist neid ja dokumentaalfilme 25 koos Eesti lugudega. Nii et selline hästi kirev aasta ja kusjuures ka minu arvates väga heade filmide aasta. Sulev Keedus elt näiteks oli dokumentaalfilm sõda, mängufilm kolmest novellist koosnev mehetapja süü vari. Rainer Sarneti, et november ja dokfilmide juurest võiks esile tuua näiteks Sandra Jõgeva armastuse Maria, kuidas sulle tundub, et kas selle aasta filmisaak oli selline rikkalikum kui varem? Ma ei oska sulle seda isegi niimoodi konkreetselt öelda, kuna mitmed viimased aastad on ju pakkunud päris laia valikut ja olnud päris tugevad. Et mõni aasta on mänguga natuke tugevamad, mõni aasta dokid, mõni on jälle animaaasta, et ma ütleks, et selline üle keskmise tugev hea aasta, mina ise loodan väga palju hoopiski aastast 2000 kaheksateistkümneil saavad valmis kõik need või mitte päris kõik, aga enamik Eesti vabariik 100 filmidest, mis loodetavasti toob kogu meie filmitööstusele sellise uue hoo sisse, toob lisaraha ja nii edasi. Aga, ja loomulikult ma arvan, selles aastas oli palju, mida vaadata ja mida sa ei maininud, on Tanima valdkonnas, on selline film nagu džentis Lundgren Manivald, mis teeb väga kõva tähelendu, tuli väljaanne siis ja nüüd on aasta alguseks valitud nii sandanci kui ka Klermoonferaani, kuhu mõlemasse on ikka väga raske pääseda. Nii et selline väga kaasaegne, teistmoodi lõbus, naljakas, seksikas Tseebioo per tänapäevastest soorollidest ja elu mitme tahulisusest. Seda PÖFFi ajal näidati Eestis ja loodetavasti avaneb veel võimalust vaadata, et kui kuskil kuuletajat seal liigub Manivaldi nimeline film, siis soovitan pilgu peale visata, see on tõesti vaimukas ja lahe asi. No siin on jällegi seesama probleem, millest me oleme igal aastal rääkinud, et need pisikesed filmid, mis on animafilmid või siis väiksemad dokfilmid. Et nad nagu jäävad kuhugi, nad linastuvad näiteks PÖFFil. Aga päris kinodesse nad ju ei pääse, et levitajatel on seal päris trikiga küsimus, kuidas neid laiemate rahva hulkadesse viia. No kinodesse nad pääsevad esiteks sageli niisuguste komplektide või kassettidega, mida panevad kokku nii animategijad kui ka lühifilmi tegijad näiteks. Ja teiseks ma leian, et noh, veoteeplatvormidel kui ka näiteks Eesti filmi andmebaasil on siin päris suur töö ära teha, et nad peaksid ikkagi tegema paljusid asju kättesaadavamaks, et see ei ole normaalne, et et tehakse suurepäraseid filme ja need ei ole inimeste jaoks kättesaadavad. No õnneks on Eesti lood näiteks kättesaadavad, et kui nad on ikkagi juba välja tulnud, siis ERR-i lehekülje pealt võib neid leida. Ja no aga rahvusringhääling väga paljude asjade juures ei ole kaastootjaks, et et osa läheb ikka täitsa kaotsi, millest on jube kahju. Andrei kui sinult näiteks nüüd küsida, et milline see aasta kodumaine film on, kas siis on sul lihtne valikut teha dokkide ja mängufilmi vahel? Ei ole ju tegelikult ka nii suur, et, et neid valikuid nüüd väga keeruline teha oleks, aga õnneks tase, see keskmine tase on piisavalt kõrge, et seda valikut. Väga suures koondnumbris õnneks ikkagi on ja võib-olla kõige keerulisem ongi siin võrrelda nüüd lühifilme, täispikki, filme, animatsioone, dokumentaalfilme, mängufilme ja neid, kui teha valik ainult nende täispikkade mängufilmide seast, mis enamus enamiku jaoks ikkagi on see, mis filmiga esimesena seostub, siis neid oli kaks testi ja noh, see ikkagi ei ole väga-väga suur number, kuigi meie väikese Eesti kohta muidugi rekordiline. Ma siin eelnevast tegelikult hästi tugevalt kirjutatakse alla sellele, mis Maria rääkis, et minu meelest meil on tänaseks leviprobleem, on vähemalt sama suur või suurem kui kvaliteedi probleem, et kui räägitakse sellest, et Eesti film on kuidagi ahtakese diapasooniga või kuidagi üheülbaline ja raske, sest tegelikult ei ole, meil on väga palju erinevaid asju, aga jah, nad kuidagi jõua inimesteni, et et kui ma peaksin näiteks tooma ühe oma lemmikasja viimasest Eesti filmiaastast, siis selleks oleks üldse selline film nagu mausoleum, mis jõudis kinodesse ainult siis siukse kolmest lühifilmist koosneva kasseti raames, mis minu meelest oli võib-olla kaks nädalat või kolm nädalat maksimaalselt kinodes üks seanss päevas, arstidest ja mina olin seal näiteks üks kahest inimesest seansile, et kuidagi väga head asjad ei jõua vaatajateni ja mulle tundub, et ka kuskil uudistesummas mattuvad mingit paljud olulised uudised Eesti filmi filmi kohta ära. Et kui Maria tõi siin välja, et animatsioon näiteks tihti jõuab võib-olla kuskil maailmaavarustes suurde pilti, enne kuidas siin üldse meie teadvusesse jõuab, siis noh, selliseid uudiseid on palju, et kas või see, et selline Noorani mater nagu sander joon näiteks sel aastal lõi kaasa siukse USA hittsarja nagu riket, ühe ühe klipi valmimisest tegelikult tehakse palju, aga jah, see kuidagi ei jõua sageli meieni. Nojah, kinodel on ju ka kohustus näidata neid nii väiksemaid kui ka suuremaid filme. Aga kui seal on üks või kaks vaatajat saalis, siis see on neile noh, ikkagi päris majanduslikult nagu kõva põnts. Ja siit võib ka järeldada, et mikspärast need seansid kipuvad olema kusagil keset päeva või sellistel ebamugavatel aegadel. Kõikidel kinodele ei ole seda kohustust, selline kohustus on ikkagi riiklikult subsideeritud avatel kinodel ja kui me räägime praegu siin näiteks artisest, siis minu arvates see on isegi no okei, peaks muidugi tegema rohkem kommunikatsiooni ja turundust nendele Eesti filmidele. Aga igal juhul hoolimata sellest, kui saalis on kaks inimest, viis inimest või 50 inimest, siis tuleb need seansid korraldada ja tuleb neid filme kinolevisse suruda, sest praegu mina näen siin ilmselt probleemi selles, et meil tulevad kõikvõimalikud svingerid ja klassikokkutulekud, kuued ja igasugused sellised nii-öelda eesti filmid, mis tegelikult Ta on sisse ostetud tooted, mis on komöödiažanrist või mingist muust sellisest meelelahutuslikus žanris toovad hästi palju vaatajaid ja tänu sellele nii-öelda toovad selle Eesti punktid nii kino jaoks täis ja siis ongi see, kui tahad minna seda Marianna kaadi 14 käänet vaatama, siis on teisipäeval kell 11 32 inimest on saalis, et eks see on prioriteetide küsimus, kui neid nagu tõsta esile ja rohkem nendega tööd ja vaeva näha, siis tuleksid ka inimesed rohkem seda vaatama. Kusjuures mulle tundub, et ka siin mingis mõttes veel on filme, mis kaovad täiesti kuskile ära, et minu jaoks aasta ma ei tea, kas šokk on õige sõna, aga mind kutsuti laste alguses osalema ühes noortefilmi žüriis balti filmi- ja meediakooli lõputööd ka näitamisel. Ja ma tõesti mul vajus selles mõttes suu lahti, et nende tase oli niivõrd hea, et ma mõtlesin, et miks need ei ole kusagil saadaval, miks neid ei näidata kusagil nad kuidagi jäävad ainult nendeks lõputöödeks siis neid justkui ei kajastata, levitata neist ei räägita, aga seal oli mitu filmi siis eelmisest aastast, mille tase minu meelest oli nii kõrge, et nad võiksid kuskil rahvusvahelises konkurentsis näidata, seda talenti tuleb tegelikult ikka päris palju seal ja nüüd vist siin aasta teises pooles, lõpuks näidati ka mingeid balti filmi ja meediakoolitöid taas kord kassetina isegi vist Coca-Cola Plaza ekraanidel nädala või kahe jooksul, aga mina sain sellest teada ainult tänu oma tuttavatele ja kuskil kommunikatsioonis reklaamis ma ei näinud, et sellised asjad näitamisel on ja ja taaskord sellistel põhjustel nagu Maria mainisid kuidagi prioriteetidest, tõenäoliselt on nad ikkagi kinoreklaamis, filmi reklaamis on nad nii madalale, et nad kaovadki kuidagi ära kuhugi. Üks asi on ka ju see, et, et kui meil valmib järgmisel aastal veelgi rohkem filme tänu Eesti vabariik 100-le, et, et kas seda ohtu ei ole, et vaataja ignoreerib neid juba sellepärast, et ah, see on järjekordne asi ja oleme näinud seda Eesti filmi, nagu küll, eks ju, et tekib mingisugune üleküllastus, võib olla. Sügavalt kahtlen selles, tegelikult vaataja käib Eesti filmi väga meelsasti vaatamise meil juba viimased aastad on kogu aeg vaata number olnud ühtlaselt seal 300000 ringis ja turuosa ikkagi päris suur. Et järgmine aasta see number tõenäoliselt tõuseb, sest aasta algab kohe klassikokkutulek kahega, mis tagasihoidlikult planeerib ise 200000 vaatajat kokku noppida. Aga talle järgneb kohe seltsimees Ps märtsikuus. Ja ma usun, et selle filmi publikupotentsiaal on samuti väga-väga suur, sest seda tullakse vaatama klassidega nii ajaloo kui ka kirjandustunni kaudu. Ja tulevad vaatama inimesed, et mäletada oma perekonnalugusid. Ja et õpetada lastele, mis kunagi on olnud, et ma arvan, et sellest saab nagu selline ilus avapauk ja et need numbrid on järgmine aasta tõenäoliselt 400000 kanti. Jah, see ongi, et mida rohkem seda uhkem ja ta on, nagu mingisuguse valla tagant on võib-olla valla pääsenud see meie filmitööstus ka, et siin on kaasa aidanud ka see, et filmiinstituudil on see üks on tagasimaksefond ja teine on väga palju kaastööprojekte, mis aasta-aastalt see number ka kasvab. Et juba ütleme, filmide ja kokkuvõttes, kui filmikriitikud aastad kokku võtavad, et siis on seal juba raske vahet teha, et, et mis on Eesti film ja mis ei ole Eestis ilm, eks. Et kui seal on näiteks Eestimaal üles võetud asi nagu see on igitee mis tegelikult on Soome problemaatikast, Soome ajaloost rääkiv Soome näitlejatega enamalt jaolt tehtud film, et siis kuhu ta täpselt kuulub? Et ikkagi me peame otsustama selle järgi, mis räägib meie enda lugu. Ma ma arvan, et võib-olla mitte niivõrd, ainult selle järgi, mis räägib meie enda lugu vaid asja tuleb vaadata ka laiemalt, et isegi need nii-öelda vähemus kaastuvad võtmised, kus Eesti poolt on väiksem panus ja ta ametlikult on, ütleme, Soome-Rootsi-Eesti koostööfilm või midagi muud taolist, siis laiemas plaanis toovad need ikkagi tohutult Eestile kasu, kuna nad toovad siia raha sisse, annavad meie inimestele tööd, annavad neile tööd teistsuguses keskkonnas uue seltskonnaga ja kuidagi avardavad seda pilti hästi suurel määral. Aga festivalide mõttes käib see arvestamine kuidagi punktipealt, et kui palju loomingulise tiimiliikmeid ühest või teisest riigist on ja kui palju eelarvest ühest või teisest riigist tuli. Nii et läbi nende kaastootmisfondide neid filme, kus Eesti on pisike partner, on lähiaastatel tulemas küll ja veel ja, ja nende puhul tuleb arvestada seda laiemat pilti, et nad tegelikult tahavad hästi palju kasu Eesti filmitööstusele. No meil üldse on olnud pikalt mugav võimalus mõelda millestki kui pelgalt Eesti filmist, sest noh, meil ei ole siin ju olnud neid kastetootmisi nii palju, aga kui vaadata natukene laiemat filmimaailma ja seda, kuidas filme toodetakse kas või leia PÖFFi kataloog lahti, siis noh, see on ammu saanud ju tavaliseks, et mõne filmi taga on seal võib-olla seitse, kaheksa, üheksa riiki, mis seal tootmises on osalenud, et eks siis ütle, kelle film see täpselt on või kellele see nagu kuidagi niimoodi kultuuriliselt õige graafiliselt kuulub. No Euroopa kontekstis ka rahast rääkides, et Euroopa mõistes mikroeelarveline film on eelarvega vist üks, 1,2 miljonit ja Eestis fondidest, mis sa maksimaalselt kokku saad, on veidi üle poole sellest summast. Et kui sa tahad teha Euroopa tasemel filmi, siis sa peadki teised kampa võtma. Filmiinstituut on ka ju, eks ju, tõstnud seda tagasimaksefondi ja järgmisel aastal on see vist kaks korda suurem, kui oli sel aastal. Otse igitee oli nüüd üks tulemus, mis oli täielikult ju Eestis üles võetud mis viitab veel ühele teemale, et Eesti kui filmimaa ja debaik. Et Eesti on sellises mõneti mugavas kohas, kus Eestist saab mängida Venemaad ja siin saab ka mängida, eks Euroopat, vana maailma. Et millist potentsiaali näiteks marja sa Eestil näed? Siin ju käis ka, eks nimekas produtsent David Batnam, kes siis plaanib, et Patarei vanglas osaliselt filmi üles võtta. Meil on praegu asi veel kinni selle suure filmistuudio valmimise taga. Et ma saan aru, et see plaanitakse valmis saada 2019. Küllap see avab meie jaoks veel uusi uksi ja aknaid, sest ainult sellest käshrybeidist või tagasimaksefondist siiski ei piisa. Aga meil hakkab juba varsti tekkima selline olukord, et meil ei jagu tiime. Et nii palju, kui ma kuulnud olen, nüüd praegu sellel kiirel ajal, kuna nii palju filme on olnud järjest võttes siis professionaalid tipptegijad tehnilise poole pealt tormavad ühest kohast teise ja mingil hetkel saavad nad otse, on vaja juba hakata väljastpoolt tööjõudu lisaks palkama. Nii et selles mõttes jah, siin ikkagi sukk muliseb, päris hoogsasti ja seda on väga tore vaadata. Võib tekkida ka oht, et Eesti enda tegijad jäävad nendele välismaalastele jalgu või, või ütleme, Eesti enda režissööri pääse löögile, kui kõik paremad operaatorid, Monteerijad on juba ära võetud. Ma ei tea, noh, see on selline. Kes seda ette oskab, nüüd see on tüüpiline eesti komme juba ette muretsema hakata. Elame-näeme. Konkurents ei maksa peljata, eks filmi Wonder läheb ikkagi kõik need kaastööd juba kuvad ikkagi ennekõike võimalust ise areneda ja paremaks muutuda ja noh, see tekib ka mingisugune konkurents, see on ju lõpuks hea, et noh, loomulikult alati on oht selles alla jääda kellelegi, aga pigem peaks mõtlema sellele, kuidas kuidas ikkagi parem olla selles konkurentsis ellu jääda, mitte täpselt ette muretseda ja karta. Lõppeva aasta tõi ka ühe väga huvitav tavadispudi üles dokumentalistikast nimelt siis Sandra Jõgeva film, armastus mille ta tegi oma sõbrannast tõsielufilm. Kuidas siis tema sõbranna noh, ütleme, et käis alla, hakkas läbi käima kriminaalidega ja mis sellest kõigest sai. Ja dispuut tekkis siis selle üle, et kuna ta oli toetanud oma sõbrannad selle filmi tegemisel ka rahaliselt et siis, et kas dokumentalistid on seda õigus teha. Et see on noh, selline huvitav probleem, et mida enne pole ju meil sellises mastaabis nagu esile kerkinud. Mis sellest võiks saada, et see on selline teatud eetiline murdepunkt, võib olla, et ta ju on ka, toimub ajal, kui igaüks võib võtta mobiiltelefoni ja teha filmi, kusjuures me ju ei tea, et mida ta nendele filmitavatele lubas või kui palju on seal seda lavastusliku sees. Tegelikult. Minu meelest ta päriselt pretsedenditu juhtum ei ole, et siin kas Artur Talvik ja teinud mõned aastad tagasi nihukest dokumentaalfilmina kokupeeri oma müür pärast, mida üks asjaosalisi süüdistas teda väga selgelt sellele, et seal on ikkagi välja voolitud asju üles filmitud materjalist, mis täiesti valesti kujutavad seda, mis toimus ja kasutavad ära mingeid isiklikke suhteid. Et et sellist asja on tegelikult olnud ikka varem ka, eks laias maailmas dokumentalismi eetika on miski, mis on kuskil seal 1920.-test aastatest, eks ole, pika vinna ja pika aruteluga olnud ja noh, tänapäeval, kus väga paljud dokumentaalfilmid on muutunud mängu filmilikumaks konstrueeritud tuumaks on üha üha võib-olla vähem sellistel Lennart Meriliku sellist antropoloogilisi dokumentalismi ja, ja paljude filmide puhul võib ju küsida, kas seal on eetiline, mingisugune sekkumine või mingisuguse loo sealt niimoodi just niimoodi väljavoolimine või kui palju on seal mingi montaaži või selle konstrueerimisega saavutatud. Mina vähemalt ei tajunud, et siin Sandra Jõgeva filmis selles mõttes oleks midagi väga uudsete pretsedenditut olnud mu meelest oluline, on just see, et oleks neil teemadel arutelu, et oleks mingis mõttes avatud suhtumine minu arust Sandra Jõgeva puhul respekt. Ta noh, minu mäletamist mööda kordagi varjanud seda, et tal oli väga selged isiklikud suhted portreteeritavatega ja etanist, sellest rääkis ja sealt see poleemika sai üldse tekkida, et minu meelest oli diskussiooni nali Käe huvitav, aga selline murdepunkt ta võib-olla ikkagi mõnes mõttes on või mittemarja? Ma ei oska sulle seda öelda, ma ise väga nii-öelda puritaanlikel seisukohtadel selle asja suhtes ei ole ja Ma leian, et kuna Sandra seda tõepoolest absoluutselt ei varjanud vaid esimene intervjuu selle filmi teemadel oligi meil Ekspressis, temaga, kus ta ütles selge sõnaga välja, et ta on neid inimesi rahaliselt toetanud ja tal on nendega isiklikud suhted siis on see täiesti okei aegade jooksul, arvan, et on dokumentalistid oma portreteeritavatest maksnud ühte või teistpidi kyll ja veel. Ja eeldada tänapäeval, et dokumentalistika üldse kannab endas mingisugust objektiivset tõde, oleks kuidagi naiivne, pigem peaksime õpetama koolides lastele seda, kuidas sellist asja vastu võtta, kuidas lugeda ja kuidas lahti mõtestada. Et ma arvan, et see problemaatika sirbis käis sellel teemal kõvem andmine ja diskussioon, et see oli väga huvitav, et see kõik toimus. Aga Ma selles isiklikult nii teravalt või innukalt ei suhtuks. No selles filmihariduslikus küljest oleks ju tegelikult palju ära teha, et ma ei teagi, kas kuskil koolides üldse räägitakse filmidest samamoodi nagu kirjandusest niimoodi tundide ajal või kas kuidagi mingisuguse ainena kusagil sees, et kui nüüd Edith Sepp uuesti effi juhiks valiti, siis ta lubas, et ta hakkab sellel suunal midagi tegema. Eks seda siis näha ole. Nii palju kui mina tean, siis kinomoodul on täitsa olemas ja seda on paljudes koolides võimalik keskkooliastmes võtta. Ja samuti tehakse päris toredaid koolitusi õpetajatele, kirjandus, kinos teemadel, näiteks kus Peeter Torop või keegi teine spetsialist valmistab neile ette õppematerjalid ja õpetajad vaatavad koos spetsialistide loenguga siis filmi ära ja pärast siis tulevad klassidega kinno. Et tegelikult üht-teist juba toimub sel teemal ja aga noh, alati muidugi saab paremaks minna. No filmid on ju praegu hästi kättesaadav. Kaup võib öelda, et kui meil ka kinodes võib-olla kõiki filme ei jõua siia, mis laias maailmas linastuvad, siis on olemas kõik siuksed platvormid ja need platvormid tahavad trügida suurte kinode asemele. No sellest me vist ka eelmisel aastal rääkisime kui kannist, kes selle üle dispuut, nüüd on kan seadnud sisse uue rahvusvahelise festivali, mis keskendub just telesarjadele. Ja siis toimub järgmisel aastal kuu aega ennem seda põhifestivali. Aga mis te arvate, kas Need väikesed ekraanid on nüüd kuidagi edenema? Sonnad nagu rohkem peale tulemas, kui filmivaataja filmi tarbija seisukoha pealt vaadata. Seda näitavad numbrid juba, et ostetud kinopiletite arv on aasta-aastalt kukkunud, aga minu arust on need numbrid ei ole nii suured olnud, et see mõni Hollywoodi produtsent muretseb selle paari protsendi pärast, mis seal väheneb see kinokülastuste arv, noh, mingit hukkuma kinole sellest kindlasti ei näe, aga kui sa küsid seda niimoodi, et kas kas väikesed ekraanid tulevad peale, siis noh, seda me oleme ammu näinud, et loomulikult tulevad väga suur osa talent, et väga suur osa innovatsioonimeediatööstuses ongi liikunud ära igasugustesse klassikalise televisiooni muundunud vormides nendesamade voogedastusplatvormide juurde igasugustesse Netflix sidesse Amazonidesse praegu tublid kõik suuremad tehnoloogiaettevõtted, meediakontsernid mõtlevad homse päeva peale, kuidas seda süsteemi muuta, kuidas uute reeglitega kohandada? Täna keegi ei tea veel täpselt, mis saab, aga ilmselgelt see meediatööstus on sellises muutumises ja ennast otsivad faasis ja mingites puudid selle üle on hästi kerged tekkima. Taaskord ma ei näe põhjust muutusi kartma, et selles mõttes ka see kanni, selline valuline reaktsioon sel aastal minu meelest ei olnud põhjendatud. Aga noh, samas ta on arusaadav. Aga jah, kindlasti väiksed ekraanidele tulevad peale üha enam inimesi, vaatab kuskilt mobiiltelefonist, nutiseadmest, filme ja meediat, et noh, ma isiklikult filmikriitikuna ei, võib-olla kiida seda selles mõttes heaks, et mulle meeldib jätkuvalt näha filmi suurelt ekraanilt, mulle meeldib selles mõttes klassikaline kino klassikaline kinolevi aga ma saan aru ja noh, mingis mõttes selliste muutuste vastu ei ole mõtet seista. Nojah, tööstuse poole pealt tõmbab tõepoolest ju need striim kanalit, kes siis ka rahastavad filmide tootmist, tõmbavad need paremad tegijad ära, et see on mingisugune oht, aga samas antakse neile ka vähemalt praegu, kui kogu see stream imiskeskkond on kujunemas, antakse ikka päris suured vabadused ju. Filmitegijatele. No arvestades seda, kui suured piirangud on Hollywoodis ja kuidas produtsendid neil headel filmitegijatel seal neid hoiavad, nii lühikese rihma otsas sageli ja ahistavad, siis ma saan aru, et kasvõi Netflixi poolt pakutav vabadus teha suure eelarvega põhimõtteliselt seda, mis sa soovid, tippnäitlejad, nendega, kes on hea meelega nõus kaasa lööma siis sealt hoopis midagi väga huvitavat ja ägedat sendid, et nagu me näeme sellest sarjade peale tõusust tegelikult, et et see sarjade ja filmide vahelise maailmapiir on muudkui hägustumas ja see kvaliteet kohati tippsarjadel on nendest Hollywood'i tippfilmidest niivõrd palju üle, et huvitav on jälgida, kuhu see kõik välja viib. Jah, aga kas ka näiteks Eesti Ginastidest keegi võiks sattuda, ütleme selliste suurte streenimis kanalite huviorbiiti, et. November November müüdi just ekspieule maha. Aga tegijad ise, et Sarnet võetakse üle või siis operaatorite monteerijate veeskendat. Vot seda ei oska öelda, niipalju ma igatahes tean, et Mart Taniel tuli natuke aega tagasi Los Angelesest, kus teda tahetakse esitada ameerikalsed saiad, jooksine motographersi, sinna Spotlaid, Wordile ja mitu inimest. Nüüd on ta juba esitanud, et ei tea, kas ta nominentide hulka pääseb aga põhimõtteliselt, kui sellised asjad inimestega toimuvad, siis miks mitte, nad ei või saada tööd ka nagu seal kõrgemas liigas. Lavastajate tervete võtte meeskondade kaupa on võib-olla veel vara rääkida, aga see suund on õiged operaatorid ilmselt see esimene esimene nii-öelda osa sellest filmiloometiimist, kellel tundub, on terve maailm lahti, et Eesti operaatorid on lihtsalt nii heal tasemel tasemel ja seda on pandud erinevate auhindade festivalide, filmiringkondade kaudu nende sees juba mõnda aega tähele ja ma tõesti üldse ei imestaks, kui, kui mõni eesti ooper Tatari üsna pea lõpetaks selle ikka väga kõrges liigas. Samuti ka kunstilise meeskonna poole pealt seda vist avalikkus eriti ei tea, aga näiteks selline filmikunstnik nagu Elo soode on kontsept artist väga kõvade filmide peal praegu kinos jooksev pädington kaks. Näiteks on tema osalusel valminud eelmine aasta Meryl Streep iga Se, Florence Foster, Jenkins ja veel mitmed tippfilmid, ET et inimesed osad inimesed on sellised, kes teevad, aga ei kaaguta sellest. On ka selliseid haruldusi olemas. Novembril läheb siis hästi, et ehkki ta ju Oscari selliste valitute nominentide hulka jõudnud, aga november jookseb vist praegu Põhja-Ameerika kinolevisse üks teema, mis sellel aastal ka filmimaailma ju puudutada, see on kõiksugused. Paljastused, skandaalid, Harry Winstain, suur nimekas produtsent. Kui tema vastu need süüdistused esitati, siis see vallandas sellise teatud laviini süüdistuste laviini ja nüüd aasta lõpuks on neid Hollywoodi tegijaid kümneid, juba, kes on samasuguseid süüdistusi saanud. Eks sealt tuleb muidugi väga palju mingisuguseid kohtuasju. Ja eks see Weinstein on ka nagu kõige suurem selline. Võib öelda, et, et peksualune ja, ja kõige suurem patustaja võib-olla nende kõikide hulgaliselt tõepoolest nagu seksuaalkurjategija, kes on aastate jooksul ka mõjutanud mitmete filmide tootmist. Aga selle skandaali kõrval on kerkinud ka ju see küsimused, et kuidas siis suhtuda nendesse filmidesse, mille on mingisuguse kuritegeliku kalduvusega inimene teinud, et kas nagu peaksime siis ignoreerima näiteks Woody Alleni või Roman Polanski toodangut? Igaüks on muidugi oma valiku teha, aga ma arvan, et, et siin tuleb ikkagi nagu lahus hoida loomingut. Jaa, loojat. See on väga keeruline küsimus, mina isiklikult eelistan hoida loomingut ja loojat lahus ja üldse inimeste eraelust nii vähe teada kui võimalik. Aga kui keegi on tõepoolest süüdi mõistetud mingisugustes kohutavates kuritegudes, siis see loomulikult paneb pitseri tema loomingule. Ja tõenäoliselt tuleb siis natukene asju ümber mõtestada, et Polanski ja Woody Alleni puhul, kes mõlemad filmitööstuses praegu endiselt tegevad seal väga selline, nii ja naa, juhtum ja libe tee, kuna ega loomulikult tuleb alati kaitsta ohvrit samal ajal. Igasugused valesüüdistused on kohutavalt keeruline asi, sellepärast et valesüüdistuste käest ei ole, et kellelgi pääsu ja nendest on ennast väga raske puhtaks pesta. Nii et ma ei räägi siin nagu konkreetselt Polanskist ja muud jälle neist vaid kogu sellest laviinist, mille tõi endaga kaaslase Harvey Weinsteini juhtum. Et see on kohutavalt keeruline problemaatika. Aga loomulikult me peame asuma nagu ohvri kaitsmise positsioonile ja võtma kõiki neid juhtumeid tõsiselt. Ükskõik kui kibedaks see siis kuulsuste eraeluga ideeks, sest ega meil ju Eestis ei ole sellise taseme kuulsuste jahti ja kuulsuse hullust, nagu on Ameerikas. Aga noh, seal on nende elu ikka väga kibedaks tehtud. Et peole minna ei saa täis juua ei saa ja kellelegi kätt põlve peale panna kohe kindlasti isa, muidu tuleb jama kaela, on ju. Ma arvan, et me tegelikult ei saa praegu aru, kui suur asi see tegelikult on, mis selle Mansteini juhtumiga seoses üldse toimunud on, sellepärast et see tõi endaga kaasa niivõrd suure laviini, mille tagajärgi me näeme alles aasta hetke pärast ja see mingis mõttes lõi õhu ikkagi väga puhtaks. Just ma lugesin sirbist artiklit Marta Paala kalt ühelt oma kolleegilt, kes on Poolast pärit ja Soomes töötav või üle kogu maailma tegelikult töötav filmikriitik, kes kirjutas sellel samal teemal, et kuidas naisfilmiajakirjanikke ja teda ennast on tema karjääri jooksul ahistatud ja kiusatud ja alandatud ja mõnitatud ja samuti tema paljusid kolleege siis vajus ikkagi päris suu lahti, et see problemaatika on hästi keeruline, hästi lai, nii sügaval inimestesse sisse juurdunud. Et ega see asi või see olukord muud moodi paranegi kui lihtsalt lõputult sellele tähelepanu juhtides ja rääkides ja nii-öelda vingudes. See probleem on nii kompleksne, siia kuidagi sõidab mitu teemat nii tugevalt kokku, et hästi keeruline on sellest rääkida kuidagi fokusseeritult ja mitte liiga suuri üldistusi tehes selles mõttes minu jaoks esimene asi on see, igat kaasust tuleks vaadata võrdlemisi ettevaatlikult ja eraldi, et kõige hullem, mis lasta endal tekkida sellist nii-öelda Knight kreactionite sellist nagu automaatset reaktsiooni, milles on hästi palju eeldusi ja ootusi juba juba koos, et need kaaslased on erinevad. Mõnel juhul me võime rääkida mingitest valesüüdistustest liialdustest väga paljudel juhtudel mitte selles mõttes, et oleks neid eraldi vaadata. Täpselt sama kehtib sellele kohta, kuidas siis reageerida, et siin on erifilmide puhul on ju väga erinevalt reageeritud. Kevin Spacey lõigati siin ühest filmist täielikult, välja toodi teine näitleja, filmiti stseenid, eks ole, uuesti, mis jooksin Ridley Scotti uus film, mis jõuab kinodesse nüüd, aastavahetuse paiku, Luizzickey film, vest võeti Netflixist täielikult maha. Just vestlesin sel teemal sõbra, ajaloolase Aro Velmeti ka, kelle pikk artikkel sel teemal kas just ilmus, sirbis või, või kohe ilmub ja tema meenutas mulle ennekõike seda, et kuidagi näeme tihti filme ainult lavastaja autori kaudu. Aga tegelikult, see on ju mitmes aja, kui mitte mitme 1000 inimese tööd, selles mõttes may-may samastaks ainult seda lavastajate, seda ühte inimest selle filmiga, sest kui me nüüd võib-olla eirama mingit loomingulist teost täielikult, siis me eirame ka automaatselt kõigi nende teiste inimeste tööd, et selles mõttes on see hästi libe tee, kuhu minna. Et terve mingisugune teos nagu enda jaoks kuidagi sest kustutada minu üks suuri lemmikuid filmikunstis üldse on Charlie Chaplini ja kui vaadata tema eraelu ja kõike tema veidrusi, siis eks ole, meil peaks temast täna võib-olla üldse rääkima, et ma kuidagi need üritaks lahus hoida ja mis, mis on oluline, on see, et ega, ega see, mis ümber toimub ja kõik need teemad, need ei ole tegelikult mitte midagi uut, lihtsalt nüüd on lõpuks mingisugune tohutu mädapaise kuidagi lahti sõtkutud ja tekkinud piisav niisugune aja avalik huvi ja meedia huvi, mis on olnud piisavalt püsiv, et, et see kõik ei ole kuidagi hetkega jälle jälle kadunud. Et kui me läheme ajas tagasi, siis needsamad uudi alleni. Roman Polanski näitajad on ju aastakümneid olnud natuke sellised teemad, millest on aeg-ajalt jälle natukene räägitud, aga nad on tundunud justkui mingite eraldiseisvate näidetena, noh siis on veel eraldi üldse selline võimusuhte ja selle naistele makstakse vähem ja enamik stuudiobossid on mehed ja nii edasi. Kõik see problemaatika, millel on ka juhitud siin, kas Meryl Streep ja mitmed naisnäitlejad, on kasvõi oma auhindu vastu võtta, Ühes oma kõnedes viidanud ja need kuidagi kõik on korraks kerkinud kuskile meediasse ja siis jälle ära kadunud, nüüd lihtsalt on, on lõpuks saadud, mulle tundub, ma loodan saadud aru, et et kõik need teemad ei ole mingeid üksikjuhtumeid, vaid see on süsteemne probleem filmitööstuses. No eks see olegi mikspärast on see praegu esile kutsunud, küsimus on selles Vainstani mõjukuses ja Weinstein Company on üks suuremaid tootjafirmasid olnud Ameerikas ja nüüd vist selle kompanii tegevus. Arvata on, et ka ju lähemal ajal võib lõppeda, sellepärast et süüdistuste all on ka Arvi Mansteini vend samuti selle kompanii, eks kaasasutaja, aga Eesti filmitööstus ma arvan, et läheb rahulikult edasi, et siin selliseid skandaale loodetavasti esile ei kerki või siin ei ole neid loodetavasti olnud. Ju lõppeval aastal jõudis seksiskandaal ju ka Eestisse nimelt poliitikasse. Ikkagi, et kes on nagu mõjukuselt selline oluline isik ja kui süüdistused puudutavad niisugust isikut ja nendel on ka tõepõhi all, et siis ka siukse suurema kõlajõu sellele. Loodame siis, et järgmine aasta tuleb ilus, rahulik, rikas filmiaasta tänu EV 100-le. Kindlasti mitte rahulik, mina küll ei kähar, rahulik, ta läks. No selline jah, et nagu võib-olla emotsionaalselt kirev, aga, aga loodame, et ükski filmitegija on, et ei pea kannatama mingisuguste skandaalide või süüdistas ta. Aga mitu mängufilmi meil oodata on, järgmisel aastal olete te vaadanud kokku, lugenud kas tänane rekord purustatakse vist siis ikka vä? 40 vist ikka jah. Nii et arvata võib, et purustatakse või vähemalt jääme samale tasemele. Siin vist ei ole reisitud EV 100 puhul niivõrd kvantiteedi, vaid tehakse ära mõned siuksed, suured projektid, mida on mõnel juhul kauaoodatud, et ma just vaatasin, et tõde ja õigus vist küll 2019 alles lõpuks kinodesse, aga noh, see on näide sellisest tõesti suurest suurest asjast, mida on võib-olla eesti kinos nagu ammuoodatud ja ja mis nüüd lõpuks tehakse ära. No ma arvan, et see arv vist jääb jah kuskile umbes samasse kanti, mis on mulle tundub, et see mingi selline tosin filme on ka suhteliselt optimaalne Eesti Eesti kohta, et võib-olla muidu nad hakkaks ka lihtsalt üksteiselt ta ikkagi vaatajaid ära sööma ja tegelikult mõnes mõttes on see ikkagi tore, et iga Eesti film on sündmus, mitte lihtsalt meil iga nädal ei ole jälle midagi uut kinos ja see ei muutu lihtsalt selliseks rutiiniks, et minna ainult eesti filmi vaatama. Rääkides suurtest asjadest, mida on ammu-ammu oodatud ja tehtud siis enne kooli algust ehk millalgi augustis-septembris peaks jõudma kinodesse ka nukufilmi kauaoodatud tan, mis eesti keeles on vist Morten lollide laeval ja inglise keeles Morten andes Biden, Queen, mis nii palju, kui ma seda materjali mul on õnnestunud näha seal vapustavalt kihvt ja see on film, mida tehakse korraga paljudes erinevates keeltes, ehk siis sellel on ka väga suur potentsiaal välisleviks, aga kõik Eesti lapsed peaksid seda kindlasti vaatama minema, see näeb nii äge välja ja on tõesti väga lahe film. Jääme siis ootama, aitäh, Maria Ulfsak ja aitäh. Andrei Liimets tulemast siia vikerraadio stuudiosse. Kena rahulikku aastavahetust ja head uut aastat.