Te kuulate vikerraadiot, mina olen Sten Teppan ja meie päralt on veel 55 minutit, et vaadata tagasi lauludele, loojatele, esitajatele ja sündmustele. Muusika. Aastal 2017. Hüppame kahe aasta algusesse, kui jagati Eesti muusikaauhindu panuse eest Eesti muusikasse. Peeti meeles Villu Tammet. Kaks auhinda võtsid kaasa Kadri Voorand ja ansambel Elephants. From Neptun. Kuid õhtu vaieldamatu kuningas oli Karl-Erik Taukar. Tema album kaks valiti aasta albumiks ja popalbumiks, Taukar ise aga aasta meesartistiks. Igale Dharma. Koolile. Koostajaile. Muidu ei saada. Kui sa saad Pöiad pääl IRA. See hotell püüab vähel sulle Veera. Kuidas saalid täituvad, ei saa eestlaste armastust muusikalide vastu kuidagi kahe silma vahele jätta. Teater Vanemuine hoiab selles žanris lippu väga kõrgel ja nii on viimastel aastatel meie ette jõudnud nii ooperifantoom, mamma Mia kui ka hüljatud. Viimase esmalavastus Eestis tõi publiku ette rootslane Georg Malvius. Aastal 2001. Vanemuise versiooni lavastas soomlane Samuel harianne. Suur osa trupist on uus, kuid mitte täielikult. Ehkki rollid on vahetunud, on mõlemas hüljatute versioonis kaasa teinud Kaire Vilgats, Lauri Liiv ja Nele-Liis Vaiksoo. Viimane mängib nüüd fantiini ja kuulame Nele-Liisi esituses hüljatud kõige tuntumat laulu eestikeelse pealkirjaga Mu päevi täitis unelm hea. Seejärel kaugeneme popmuusikast veel sammu või isegi kahe võrra ja kuulame katkendi Rein Rannapi esimesest ooperist. Kuid uue ei püsipapp Kui matmas köik alla Veel uusi hirme. Imipuud. Kodutu. Rein Rannap pile oli aasta 2017 eriline mitmes mõttes. Saaremaa ooperipäevadel jõudis publiku ette Rannapi ooperidebüüt nurjatu saar. Autor ise on öelnud, siis midagi rokkooperilaadset on ta aastakümneid tagasi katsetanud aga neis tükkides liigutas tegevustiku dialoog. Muusika oli vahepaladeks nurjatud, saares aga lauldakse ja lauldakse kogu aeg. Meie kuulasime Tõnis Mägi ettekandes lugu iidsest ajast. Iseseisvuse taastamise päeval. Augustis astus lauluväljakul lavale rida Ruja originaalkoos, seisab muusikuid. Rein Rannap, Jaanus Nõgisto, Andres Põldroo, Tiit Haagma, Jaan Karp. See oli eriline sündmus, mille tähendus tajus tuhandeid inimesi, kes tulid laulukaare alla legendaarse bändi loomingule kaasa elama või õigem oleks öelda, tulid seda läbi elama. Solistide seas olid näiteks Priit Võigemast, Ott Lepland, Robert Linna kui nimetada mõned taasühinemiskontsert, on huvilistele kättesaadav kolmel DVD-plaadil. Helinäide suviselt suur sündmuselt laulab Ott Lepland. Viitsida. Eestis. Tõi? Ta mulle veidi veidi ja nii kamber ei viitsiks. Naasik mehelik Seewicki mehikesi kandmine tavaline allalilledel lehvitades telgedele. Kõditav sinna paar, sina oled mängus. Kes oskas ja teadis uskuda, et Sandra sillamaa tagasihoidlik katsetus siduda omavahel folkmuusika üleeilne ja tänane päev põhjustab sedavõrd jõulise resonantsi. Neli aastat hiljem on Sandrast saanud Vabarna ja Trad Attackist Tommy Cash i kõrval üks läbilöögijõulisemaid eesti ansambleid rahvusvahelisel turul. Jah, see ei ole peavoolu pop, mis annab tooni suurtes tabelites. Aga oma tänulik kuulajaskond leidub kvaliteetsele ja kirglikult riiule sadades riikides. Aastal 2017 ilmunud albumi kullakarva pealkiri muutub vaated sümboolseks. Võta nüüd kinni, kas Sandra Jalmar ja Tõnu aimasid sündmuste arengut ette või sõnastasid sel viisil eneseusku süstides lihtsalt oma eesmärgi. Kullasäraga seostub ju ikka võitja parimaks olemine. Hetke pärast võtame ette ERR-i kultuuriportaali aasta albumite pingereas kõige kõrgemale jõudnud kodumaise helikonserviansamblilt miljardit. Aga enne seda üks lemmikisiklikus plaanis Sten-Olle Moldova tuli välja albumiga kaustik, millelt kõlab laul lahkuda. Nüüd järjest vabaühendusi, kui. Ma tean ju hästi eksa null. Mõjulist polnud piisav. Seal vaja söör. Jäinsuline ERR-i. Ja nüüd, kus enam Lell. Nii ma jätangi su Põhista seal ei ole üksi. Siis oli liiga vanamoodne. Nii et ei minda. Levinud ei tule. Juurde jäingi jala, püsiks. Sa mu sõber Istuda tasa kuid sellest hoolimata Plaadifirma viska mulda, poisid ehk ansambel kosmikud tulid välja albumiga sügis sanatooriumis. Siin loos käisid nad sõbral külas, see on kosmikute ajateljel oluline laul asjaolu tõttu et teksti autor, ravila poeet Aleksander Tamberg on nende loomingusse enese teadmata panustanud märkimisväärse hulga süngeid sõnu. Aga meie liigume nüüd edasi. Marten kuningas on ansambliga miljardid koondunud muusikutega koostööd teinud juba mõnda aega. Aga albumi kunagi läänes ilmumisega sai jutumärkides laulatus poiste vahel justkui ametlikuks. Ausate meeste värk ikkagi. Miljardite heliplaate jõudis ERR-i kultuuriportaalis kodumaistest konservidest kõige kõrgemale kohale ja avab end kokkuvõtte saate kuulajatele lauluga mugavustsoonis. Võib-olla pingutab mu uudishimulik kõrv üle. Aga kas pole siin loos mõne protsendi jagu Michael Jacksonit? Laulu huvisid? Aga see kindlasti pole etteheide. Sarnasusi ja mõjutusi on ikka tore otsida ja avastada. Proovime siis koos. Kui hetk varem kuulasime kosmikuid, siis oma meele oludelt kandub kollektiiv TNT peaaegu samasse kanti. Mõlemad on omal moel depressiivsed, aga kui kosmikute puhul tuleb sisse arvutada iroonia koefitsient, siis teen teed kuulates tekib tõsine mure laulja pärast. Igatsev melanhoolia viib kummalisse seisundisse, mõtlen siin kuulajat. Nii et popmuusikalik, kaasaelamine ja nautimine tundub lausa kohatu. Aga vaatame nüüd korraks, kuidas toimetab järeltulev põlvkond. Üks mõõdupuu, mille järgi asjade seisu hinnata, on konkurss Noortebänd. Tõsi, mingil põhjusel kaldub noortebändi rõhuasetus aasta-aastalt alternatiivse muusika mängumaale. Aga olgu nii. 2017 võitja on Teie ees. Rainer Ild. Paljajalu jooksen kodu kruusa peal oksa püsti, puusavead, ronisime neljakesi niivu, ema karjub, et me tuleks alla nagu loomad, linnud sama suured. Liini teevad, minu käest ei pääse. Laks laks õnne liikud metsas. Siis mul ei ole palju vaja. Oleme Dave. Dave metsale ja metsaameti peametsapäev. Mulle ei ole palju vaja, olen Daves tea. Oled. Eile alles Väike-kiigim lõhki ja tunne oli see ja kingin mingi kooli minema. Tikin lotot, kitsa äike ja rattal pannud käike Kiiklimbletti jaagu vasardas alla Kiki Miki. Tore, midagi ei oska. Keegi. Tamme otsas köie praami kiiguta. Tuul käib kerest läbi, magu liiguda. Mängisime neljakesi, Tiive, emagaariu, tulge välja. Tiire. Võta Rädi kivipea, kui vabu. Tantsi, porilombi teed, kui sadu on sunnitiime müüma maja tagasi 12 aastat hiljem. Dieedil müüki ja tunne oli see ja keegi ei meeldi. Kooli minema haide ja tikin lõhutud. Kitsa Youell äike, getoliike ja rattal polnud käike keegi blogi ja kui vihma 100. alla kinki meki Pole midagi astraal. Äärest tee ääres oli alles väike maalin alles jäänud, mulle oli hea tunne Haali toonilinevaide. Vihma 100. alla, laadad midagi kaalule rajab keegi. Avasin veel ühe sopi eesti muusikas, see on räpp ja hiphop. Kui jätame kõrvale pooleks aastaks kinni kukkunud beebilõusta andsid sellel maastikul tooni 12 eek Mancy Genka ja Paul Oja ning Arop. Suure papa nime all. End räpparitegoore kehti töötanud Uku Arop esineb nüüd juba mõnda aega nime Aropal ja avaldas albumi poeg. Selle tunnuslooks on kujunenud Kiki Miki, mida isegi 12 aastased kaasa räppida oskavad. Ajal, mil draakonite ansambel hoiab madalamat lendu ja valmistub uueks albumiks. Aastal 2018 mängib trummar Kristjan Kallas miljardites ja kitarrist Erki Pärnoja teeb sooloprojekti instrumentaalalbumilt. Effther Glow jääb kõlama. Nello Mountin. Aitäh, et tegite kaasa reisimuusika aastasse 2017. Oli see nüüd hea või halb, aga kuidagi kukkus välja, nii et jäime seekord Eesti piiridesse. Ju siis juhtus piisavalt palju. Mina olen Sten Teppan, soovin teile ainult parimat ja kohtumiseni. Vanad eestlased püüdsid aastavahetuse väljas veeta, nii teeb ka vikerraadio. Aasta viimasel päeval kella neljast kuueni on vikerraadio Tallinnas Vabaduse platsil, kus toimub suur rahvapidu ja vana aasta ära saatma, mida kannavad üle nii televisioon kui ka raadiomaitsene tarte lahendama aasta lõpu pidulikke meeleolusid. Otsime tuntud ja tundmatuid linna külalisi vikerraadios aasta viimasel päeval õhtul kella neljast kuueni. Vikerraadio.