Helikaja tere, mina olen Aarne promic. Ooperimaailma jaoks osutus möödunud nädal väga kurvaks. Kolmapäeva, 22. novembri öösel lahkus üks meie aja suurimaid lauljaid, keda kõik tema sõbrad kutsusid Tiimaks kelle hääl oli kuldne juuksed. Hõbedased. Krasnojarski sündinud Dmitri Forstovski tähistas 16. oktoobril veel oma 50 viiendat sünnipäeva. Eesti publik saidi Miti Forstovskiga tuttavaks aastal 1998, kui ta esines Estonia kontserdisaalis. Aga ta esines Eestis hiljemgi. Näiteks aastal 2009 astus ta toona Nokia kontserdisaali nime kandnud saali lavale koos oma klaveripartneri Ivari hiljaga. 2014. aastal esines ta Saku Suurhallis koos Kaunase sümfooniaorkestri ja teise kauaaegse koostööpartneri dirigent Konstantin Orwelli anniga. Forstovski viimane kontsert nordea kontserdisaalis laval oli jaanuarikuus 2016, kui laulja koos Ivari hiljaga esitas kava vene laululoomingust. Seda muusikat on ta koos Ivari Ilja kaga plaadistanud. Forstovskid tunti väga hästi ooperimajades üle kogu maailma. Vaid suure teatridebüüt jäi ära just laulja haiguse tõttu. Forstovski oli meie aja kuulsamaid Jevgenia, niigi neid kõige šarmantsem Don Giovanni, silmapaistev Rigolettot ja see roll jäiga laulja viimaseks salvestuseks. Album ilmus vaid mõne nädala eest Delase plaadimärgi all. Dmitri Forstovski elus oli nii tõuse kui mõõnasid, aga rohkem siiski tõuseb. Laulja võitles raske haigusega juba kaks ja pool aastat. Sellega seoses jättis ta tänavu äraga kõik ooperiesinemised. Siiski tekitas suurt furoori üllatus esinemisega maikuu alguses Metropolitan Opera galakontserdil. Seda meil siin kuulsimegi ja Verdi ooperist truba tuur kõlanud aaria lõpus külvati ta üle valgete rooside sajuga. Tänavu juuni algul esines ta veel ka kodulinnas Krasnojarskisse ja 23. juunil Alam-Austrias suvekontserdil koos noore vene soprani Aide kari Fullinaga. Dmitri Forstovskid jäävad meile meenutama tema arvukad salvestused. Selga ja eelmisel reedel, seitsmeteistkümnendal novembril soleeris Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees viiuldaja Baibas kriide, kes esitas Elleri viiulikontserti, mida orkestri peakülalisdirigent Olari Elts klassikaraadios kommenteeris järgmiselt. Elleri salvestamine üldse, Elleri mõnes mõttes isegi ma arvan, rehabiliteerimine on juba ju aastaid mõtteis olnud ja sellega siin oma vaikselt tegelenud ja seal on mitmeid keerulisi asjaolusid selle juures ja ma arvan, et sellega, aga noh, põhimõtteliselt ma arvan, tuleb tegeleda päris korralikud, ütleme mitte ainult ütleme siin niimoodi kontserdisaalis, et ütleme kogu selle tema tegelikult meil on üks suur udu on selle, tema orkestripartiide kogusin orkestrimuusikaga, nagu me teame kõikidest nendest ilusatest filmidest, mida me seal Elleri juubeliaastal oleme näinud ja kõik räägivad sellest, kuidas Eller kirjutas palju orkestrimuusikat ja see oli tema jaoks võib-olla kõige tähtsam siis tegelikult panime tema orkestrimuusik ja teame, et ega me tegelikult peale selle kodumaise viisi ja koidu nagu palju ei tea, et mõnes mõttes nagu me seal on öelnud, et see on nagu nagu Lenini teostega, et kõik teavad, et teadsid, vanemal ajal talileeninud. Vaevalt et keegi tema teoseid lugenud, et vaatamata sellele kohatule võrdlusele ikkagi olukord on tegelikult võrdlemisi keeruline, sellepärast et tahaks nagu mängida ka nüüd praegu, kui me salvestame kontserti siin, et see on p keeruline, siis need partiid ei ole, ütleme sellel tasemel, milles nad võiksid olla ja, ja siin on ka muid probleeme, ütleme näiteks viiulikontserdi puhul. Neid variante, mida Eller ka oma eluajal juba tegi, oli palju ja need, miks ta neid tegi ümber neid põhjusi tõenäoliselt on ka, aga päris mitmeid ja eks see on tegelikult taust sellel ajal enamustele heliloojatele, et eriti kui oli noorem nagu õllel tegelikult veel ka 20 kolmekümnendatel ikkagi helistada. Täna oli siis kiusatus interpreedi järgi neid teoseid ümber tegema hakata, on paljudel erinevatel väga suur juba 19. sajandi varemgi Kaspinud Suumann, kelle organisatsiooni puhul viriseti siin ja aga seal ja peaaegu et igal pool ja siis ta vaesekene ka sattus masendusse ja see olukord ei olnud mitte hea tema jaoks ja hakkas ilmuma sümfooniaid ümber tegime ja kui helilooja läheb teist teed, kui senini mindud, siis sellest tekib igasuguseid selliseid mullistusi võime või mõnel teisel oja puhul samuti juba 19.-st sajandist võib-olla varemgi ja eriti 20. sajandil, kus neid, selliseid näiteid võib päris palju, kasvõi viiulikontsertide puhul Sibeliuse, et see esimene versioon näiteks oli hoopis teistsugune, et et selleks, et helilooja saaks teosega lõpuks nii-öelda ühele poole, selleks on vaja aega, selleks on vaja väga häid interpreet ja ja, ja ma arvan, seda tööd me vaibaga siin oleme teinud, me oleme võtnud välja ka kõik need originaal partituurid muuseumist ja, ja neid asju võrreldanud ja mõelnud ja kuidas see võiks olla nüüd praegu mängitud, et ma arvan üsna niimoodi veendunult, et see ettekanne praegu, ma arvan, omanik, siis ülbuses julgen ma nimetada igal juhul parimaks ettekandeks sellest teosest, kui mitte kõige paremaks praegu, miks sellepärast, et vaadates neid juppe, mis tal sealt nagu ära võtnud ja kuidas seda pärast sõda peamiselt on mängitud ikkagi siis ütleme see vaena, Eller, mis vorm sellest järgi jäi pärast neid juppe, mis ta sealt ära võttes on, on tegelikult teosele väga suurt kahju, et et siin näiteks ei ole peaaegu kunagi mängitud seda lõpuosa ja, ja sellest lõpuosas on ka osa asjad, mis on puudu ütleme, kaklaviiris, et ütleme, sellest klaveriversiooni, siis need asjad on hoopis teistsugused, siis need variandid on väga erinevad, et meie mängime peaaegu kõik selle järgi ütleme 95 protsenti, nii nagu Eller alguses Osoovis Helikaja stuudios on nüüd Erki Aavik. Missuguse mulje jättis Elleri viiulikontsert? Noh, siin võib just siis nüüd pöörata tähelepanu sellele, mida ütle selts, et tema arvates on see ikkagi parim võimalik esitus üldse sellest teosest. Jah, võib-olla tõesti see esitus on parim. Ja eks neid ole raske võrrelda, sellepärast et viiuldajat, kes seda on mänginud, on olnud väga erinevaid ja ega seda Elleri kontserti nüüd ülemäära palju pole ka mängib. Ja nagu ütles üks ERSO kontsertmeister, et esimest korda said arvuvad selleri viiulikontsert on üldse üks terviklik teos tänu sellele Baibas kliide esitusele Nadali ka ise tööl sel päeval mängis orkestris kaasa. Ma jällegi kutsun muidugi endale kohe kallale kõik muusikasõbrad ja eesti muusikasõbrad, öeldes, et minu meelest ei olnud see nüüd mingisugune heliline õnnestunud valik. Riide nüüd vaevalt et väga tihti hakkab meil siin Tallinnas käima, kuigi tal on üldse iga väga hea koostöö. Oleks olnud ikka tore kuulata mõnda sellist suurt väljakutset nii hea viiuldaja esituses sest et juba kontserdipäevalt vahetult pärast tema esitust avaldasin ma kahtlustele Elleri viiulikontserti, kuid nüüd väga huvitava teose suhtes ja siis taheti mind seal kividega loopida. Õnneks puudusid kivid, loopijaid, leidus. Olari Elts rääkis, et neil oli väga suure probleemidest, et leida see nii-öelda siis originaalne teos üldse üles ja et üldse tegelikult oligi väga suur probleem nende materjalide hankimisega, sest et nii-öelda korrektselt seda siis esitutes praktiliselt ei olnud. No vot, see on jälle üks huvitav küsimus on äsja, kui ma kasutasin ka sõna parem või halvem see viitanud spordile, mina põlgan sügavalt sellist suhtumist, et muusikas peaks kuidagimoodi võrdlema, Nad on lihtsalt erinevad. Ühele meeldib üks, teisele teine, aga nüüd kui tulla tagasi nende versioonide juurde, no ma ei ole Ellerit kuidagimoodi uurinud, ekstra meil on selleks ju Dumal ja kadunud Rumessen ja kes on tema loominguga süvitsi tegelenud. Las nad siis ütlevad, kas Elleril on selgelt öeldud seisukoht, milline siis versioon oli, mida tema arvates peaks mängima, Elts nimetas kasibeliust? No see pole mingi uudisasi, et Sibeliuse kirjutas oma viiulikontserti paar aastat hiljem pärast selle nii-öelda avaldamist või väljatulekut kirjutas ümber. Ja kui helilooja tahtis, et vaat see uus versioon leiaks mängimist, seda enam Sibeliuse elas ju pool sajandit veel ja rohkemgi pärast selle viiulikontserdi niinimetatud teise versiooni. Sest milleks me siis peaksime seda esimest versiooni kuidagi kultiveerima? Siin on ju hiljaaegu jällegi vast viimase paarikümne aasta jooksul tuldud selle reklaamiga välja, et vot me mängime algupärast versiooni, milleks Sibeliuse oli kindlasti kindel mõte, miks ta tahtis, et viiulikontsert kõlaks just nii, nagu ta selle ümberkirjutus. Samas vihjas, kas interpreetide teatavale mõjule helilooja peale Iga tõeline kunstnik teab ise oma väärtust. See on selle kunstniku enda enesetunde küsimus. Kui ta laskis ennast kriitikutel mõjutada, noh siis ma ei tea, mina ei heidaks talle seda ette, see on tema valik. Aga noh, näiteks kui Tšaikovskit kirjutas oma viiulikontserti ju siis see kirjavahetus on ju kõik säilinud. Ta kirjutas Rimaliga tuntud viiuldaja aga pidevalt sellest, kuidas üks või teine lõik võiks kõlada sõimale, kirjutas talle. Noh, ma hästi lihtsustatult ja lühidalt kokkuvõtet. Et ei, see ei kõlba ja teine ei kõlba ja nii ei sa üldse viiviga mängida ja, ja see pole üldse viiulipärane ja mis iganes, eks ole. Ja kui selle kontserdi esmaettekandja siis kui ta selle valmis noodi kätte see, siis selgus, et Tšaikovski hoolimata oma kirjutatud vastustest ei olnud mitte ühtegi märki, kust arvesse võtvad. Aga kas me siis nüüd oleme selle tõttu kuidagimoodi Tšaikovski viiulikontserdiga, rahulolematult või. Ja aga siin Elts mainis ka siis nii-öelda selliste Elleri rehabiliteerimist, et huvitav, mis see põhjus ikkagi võib siis olla, et miks tõesti on mingisugune loetud parvteoseid, mida me pidevalt kuuleme, eesotsas muidugi kodumaise viisiga, aga ei, dirigentidega interpreedid ei ole võib-olla niimoodi süvendatult võtnud, see tähendab südameasjaks, et need tema lugusid siis sagedamini publiku ette tuua. Ega me vägisi kedagi ikka publikule armsaks ei tee ja maailm tunneb ju väga palju heliloojaid, kes on niinimetatud ühe teose heliloojaid, eks ole, siis alates tuntud Okinskist oma Poloneesiga ja nii edasi ja nii edasi. Ja üks muidugi hoopis teisest žanrist pala, eks ole, mis on siis varsti juba 100 aastat tagasi esitatud, eks ole, see on taani helilooja Jakob kade tangot sigaanes alu siin, eks ole siis armukadeduse tango, mis on väga levinud olnud erinevatel aegadel, seda on kasutatud kümnetes filmides. No see oligi filmi jaoks kinomuusikaks kirjutatud ja kui sellel Boston Pops orkestri dirigent filter selle noodi juhuslikult leidis, Ameerikas hakkas seda mängima, siis sai see Ameerika Ühendriikides väga populaarseks Hollywoodis kinomaailmas. Ja tänu sellele ka tee sai väga jõukaks meheks, mis Taanis on ju tänaseni üsna ebatõenäoline ja kui ta siis küpse mehena aastakümneid hiljem läks ühendriikidesse spetsiaalselt, et seda dirigent Filerid tänada selle eest sellise pooljuhusliku asjaolu tõttu on temast kui heliloojast saanud jõukas inimene siis muuhulgas näitas ta sellele Fillonile ka oma mingit sümfooniat, eks ole, jagub vägastuseks. Olywoodi muusikaajakirjanik küsis, et noh, me kuulsime, et siin kuulus mees, kes Euroopast siin, mis temast sümfoonia kohta ütlete, siis see vastus oli midagi taolist, et see Pössest Piišov Music, aga järves siin, et kõige viletsam muusikateos, mida ma elus olen näinud, see on üks markantne näide, kahtlemata Eller on meie selline püha lehm siin selles meie muusikas. Samamoodi Mart Saar, eks ole, Peeter süda kui paljud mulle näiteks Peeter süda muusika, eriti tänu just Ivalo Randalu õigele sissejuhatusele ligi 40 aastat tagasi mulle Peeter süda muusika kohe väga meeldib, aga ma ei tea väga paljusid inimesi, kes seda muusikat üldse tunneksid. Nii et siis ma võiks öelda nii, et see, mida Vladimir Alumäe ütles aastaid juba intervjuus Eesti raadiole, et teller oli omas ajas liiga omanäoline, et võib-olla on ta ka praegu liiga omanäoline. Ma ei usu, et ta praegu enam kuidagi omal ajal ei olnud ja ma arvan, et ta ei olnud ka omas ajas, see, see aeg ei tundnud seda maailmamuusikat veel nii aktiivselt nagu praegu, kus vajutad kahte nuppu ja sul on kogu maailma muusika siin Youtube'i kaudu käes. Ma ei usu, et Ellenit kuidagimoodi nii ekstra omanäoline oli, aga siin kohapealses kontekstis kindlasti oli ta ju väga moderne omanäoline ja millal siis nüüd neid modernist ei ole siis nüüd sõimatud teeks vaevas kõige mängiste tõesti üsna kontsentreeritult ja mul on hea meel, et see ei ole päris täielikult see moodne viiuldaja, kes on sellised agressiivsed, jõulised ja näitavad oma tehnilist üleolekut, nagu ütles, kasutas seda ilusat terminit Eiki Mätlik hiljaaegu seda Graysleri tooni ammu kuulda, et kõik on sellised jõulised ja kuidagi väga sportlikud mängijat päevas kõige päris selline ei ole, kuigi see on ikkagi oma põhijoon ja sellest hoolimata, et ta seal kasutas ka palju õrnemaid, mänguvõtteid ja hea tooni ja siis siis ikkagi ta tegi tõesti sellest Elleri viiulikontserdist niukse tervikliku teosed. Ühesõnaga noh, selles, et ma suhtun eesti muusikasse mõne kolleegi meelest ebapatriootlikult selle eest, ma olen juba muusikakeskkoolis Tiia järgilt halbu hindeid saanud ja iilissonilt, nii et ega see pole mingi uus asi. Aga selles kavas olid veel muusikat, mis on küll veidi võib-olla varem kirjutatud, küsis Elleri viiulikontsert, aga ütleme, et stiililiselt tegelikult väga hästi sellega seostuv, et kõigepealt siis Stravinski, Petruska. Petrovskaja esitus oli ikkagi tähelepanu väärne ja siin me jõuame nii orkestri dirigendi juurde kui see muusika, Stravinski ja tema Petrovskaja vaja mingit täiendavat kommentaari, aga siiski oli märgata, et kuigi noorkastantidelt oli kuulda, et prooviaega oli minimaalselt sellesse proovitsüklisse mahtusid tegelikult Elleri kontserdisalvestusi ja siis oli veel kontsert varem ja proove peaaegu Otkestandi, millest ei olnudki siis see delta, see oli suutnud nii kõva töö ära teha nagu ütleme siis natuke spetsiifilises keeles selle vertikaali saanud nii hästi tööle. Et noh, näiteks seesama see klarneti ja fagoti omavaheline tuututamine. Mul tuli seal saalis selline võldlused, selle Artur Watsoni selline lüüriline luuletus, mis algab, kes seal kõnnib, kellega vaikus osalvellega ja siis seal on, eks ole, täpselt üks koht, et kattekesideletavad nagu kukujutest kaost. Et see tuli mul kohe väga iseenesest meelde, kui ma kuulasin seal neid elulisi rütmika ka nii-öelda kahekõnesid. Ja muidugi ka see ei ole Yorkest trantidelega tõlvikuna, orkestrile ega dirigendile ei ole kaugeltki üldse lihtne, nagu tehniliselt ja keskendumise poolest ikka väga nõudlik teos. Aga näiteks kui sealt ikkagi nüüd natukene kedagi nahutada ka, et minu meelest tänapäeval ikka ei ole selline asi aktsepteeritav näiteks siin trumpetist vau, ei saa lihtsalt oma mõningate soolojuppidega maha, ma usun, et tema nii ilusa tooniga küll ja tehniline ja nii hea mängija küll sõltumata kõikidest pleemetest, mis temale antud on ka ilma nendeta oleks ta küllalt hea mängijat vähese harjutamisega oleks ta saanud seal oma soolod ikka hästi maha mängitud, et minu meelest iga mees peaks sellisest asjast ikka ise järeldused tegema ja mõtlema, et kas küpsus on moose kandile õigustusi, Ta oma partiid selgeks õppima. Ja no üht-teist seal veelikkusel maskide poole pealt, aga noh, selle tegid ikkagi kuhjaga tasapuupillid ja samal päeval oli võimalus kiita ka mihkel peas kätt. Et jällegi üks meenutus selline assotsiatsioon, tekkis tõmme, tema neid söödi, soolosid seal, kuulasin siis tõesti mul ei ole olnud võimalust kunagi tema käest küsida, kas see on teadlik või mitte ja vaevalt, et ta seda ütlekski. Mulle natuke nagu tundub, et ta matkib meie omaaegsed külandsinjööli nagu muusikutada kutsusid, eks Saulust selle aeglasi vibratogaja muidugi tore lisaväärtused tuletas meelde olnud. No mida peab muidugi veel kurtma, sa teed ikka meie keelpillid. Hea meel on, et see Triin Ruubel, kelle kontsertmeistriks nimetamine tekitas minus omal ajal palju kõhklusi, sest ega siis kontsertmeistriks ei pea olema ainult väga hea viiuldaja, tal peavad olema ka ikkagi palju muid omadusi, aga paistab, et tal on ikkagi see amet õige ruttu selgeks saanud, aga ega see ei aita järele seda, et riiulite kõla on lahja, kuna ma istusin saali õige tagaotsas siis tuleb see eriti välja, et ma arvan, Ruubel võiks võtta mõne vanema kolleegi abiks ja mitte tingimata keldri mingite hulgast ja uurida välja, see ei ole mingi lihtne ülesanne, see on keeruline ülesanne. Mis on selle põhjuseks, et see keelpilli kõla ei sära, nagu me seda temalt ootama? Ja noh, vioodadest üldse rääkimata ikka vioolat peaksid oma pillid ikka koju viima ja kõvasti harjutama. Aga jällegi eelmile kiita. Nii tore on kuulata, kui terve kontrabassil mängib piano kohtades või pianisti kohtades üksikuid pitsikaatosid täiesti koos peaaegu iga kord. No see on juba suur asi. Tšellorühmale on ja nende uus kontsertmeister teatrisink. No sama lugu nii noormees ja kontsertmeister, no väga huvitav, igal juhul tšellot muidugi võiks Eestis võib-olla kõige võimsam pill üldse selle koolkonna mõttes, eks ole, laine lehter, kes on kohe-kohe 100 aastat vanaks saamas, see on ikka teinud imetlusväärse elutöö ja tema õpilased rääkimatavast kõige nimekam õpetaja, sellist ikkagi Mart Laas, siin ei ole üldse kahtlust, et tšellorühm hakkab nüüd kujunema rohkem seda nägu, sest üksvahe ei olnud ühtegi tehtile õpilast tsellurühmas, mis pani kõiki meid kukalt kratsima, et ei tea, kas seal ei ole äkki ikkagi mingisugune isiklik eelistus või vimm, sest et noh, ei ole võimalik. ERSO tšellod saavad hakkama ilma meie tüvi tšellistid arhetsialistideta Theodor Sink on kindlasti kibedamad käsi tšello peal ja loodame, et ta kontsertmeistriametiga hakkama saab. Aga räägime dirigendist ka, kuidas mõjub ERSO peakülalisdirigent? Vaat, see on nüüd üks huvitav asi, eks ole, neid nimesid võib igasuguseid välja mõelda, peakülalisdirigent kõlab nagu peaaegu et noh, nagu politsei peakoer või ma ei tea midagi, seal on üle võetud ikkagi tegelikult Jaapan Lääne-Euroopas on ju see talgeskkondaksa just nimelt ja see sega siis ma ei süüdistagi mingit eesti nimetajat, see ongi üks selline häda, et neid inimesi, keda tahaks oma orkestriga siduda, nii palju ei ole seda meelekindlust, et okei, meil on siin väga hea dirigent. Aitab sellest, eks ole, tahaks nagu, et oleks pirukas söödud ja pirukas alles ka, eks ole, ja siis mõtleme ka uusi nimetusi välja. Minu meelest on Elts tähega väga korralik. No ikka ikka tänaseks ikka väga hea dirigent. Ja tal tundub olevat seda energiat poolele orkestrile ka veel täiendavalt anda ja eks eks meie põhjamaiseid orkestreid, seda vajavad ka energiat. Üldine loidus muusika esitamisel paistab ju teatud laiuskraadidest põhja poole ikka igal pool silma. Minu meelest oleks küll aeg mõelda Neeme Järvi-le välja, näiteks noh, aupeadirigent näiteks. Noh, nii nagu Arnold Rüütel on, ma ei tea küll, millise erakonna auesimees või mis iganes augasid. Et no Neeme Järvi küpses eas mees, ütleme otsekoheselt ikka vanamees, las ta siis olla aupeadirigent teeb mis tahab, eks ole, aga keegi peaks orkestriga jälle tööd tegema. Ma mõistan, et minu varasemad koolikaaslaseid endised kolleegid hoiavad rusikat taskus, sest nad niigi kurdavad, et Heldsanud liiga äge ja aktiivne ja kurnab nad ära. Aga midagi ei ole teha, see on hoopis teine küsimus, et palgad väiksed on. Ma arvan, et on viimane aeg orkestrid mõelda, mis on orkestrile ja meile kui muusikapublikule kõige parem ele Aarma külla Deltsi peadirigendiks valida. Erki Aavik vaatas tagasi Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdile Eltsjas kriide. Järgmisel reedel tegeleb Eesti riiklik sümfooniaorkester aga hoopis majandusteemadega. Kristjan Järvi juhatusel kõlab maailma mõjukate ettevõtjate vaimset seisundit peegeldav multimeediakantaat. Sülgaja. Pühapäeva õhtul kõlasid Mustpeade majas laulud elust ja surmast. Esinesid Tallinna kammerkoor ja segakoor koor, instrumentalistina ja solistid Aule Urb ja Mehis Tiits. Juhatasid Raul Talmar ja Benjamin Türk kavast nüüd lähemalt Ene Üleoja. Novembrikuu, kus me mõtiskleme natukene elu ja surma üle lahkunute üle. Siis oli mul südamest hea meel lugeda siin Kuldar singi nime ja loomulikult kogu kava oli huvitav, sest ikkagi mussarski snitke Pärt Uusberg, Cyrillus Kreek ja Stanford. Selle kava ja üldse kontserdi tegi huvitavaks ka kahe koori kooslus. Ja ma pean ütlema, et need kaks koori sulandusid suurepäraselt ja andsid väga ilusa vokaalse kõlapildi esteetilise. Ja loomulikult tegi mind ka väga niimoodi ettevaatlikuks ja muidugi huvitatult ettevaatlikuks, et kuidas õnnestub modest mussorski, surma laulud ja surmatantsud kooriseades, noh, rääkimata sellest, et muidugi see kava üksteise kõrvale asetatuna targalt andis tõesti, niisuguse huvitava kuidas ma ütlen mõningase kontrastiga ja samas ühendava joonega terviku, mida oli huvitav jälgida, mis kulges mõnusa intensiivsusega, mille puhul isegi tekkis vahel tunne, et oo, kas juba see kontsert ongi lõppenud, kuulaks veel. Huvitav oli ka kontsert, sellepärast et koori ees seisid kaks dirigenti Briti päritolu ja Eestis õppinud Benjamin köök ja meile tuntud Raul Talmar. Kui nüüd vaadata seda kava, siis ma tahan küll tuua väljasnitke kolm vaimulikku laulu. Neid juhatas Benjamin köök, keda ma nägin esimest korda koori ees ja see oli selle kontserdi üks positiivne elamus ja ühtlasi ka avastus. Ma nägin ühte noort dirigenti ühte väga musikaalsed noort dirigenti, kes inspireerib oma löögiga koori, saab kätte nüansid-detailid, fraasid ja tämbri. See on üks võtma, rõhutan seda tämbrit. Mul on viimasel ajal tekkinud niisugune vaegus koore kuulates tämbriliste erisuste suhtes lauldakse puhtalt ilusasti kauni kõla esteetikaga, aga see ei muutu. Vaatamata sellele, kas lauldakse Pärt, tyh või tormist kaks väga kontrastsed värvi. Nüüd ma tajusin nendes kolmes palves just nimelt tähembreid ja ma jälgisin ka niisuguse omamoodi professionaalse kretinismiga selle noore dirigendikätt, et millest see tuleb. Ja tõepoolest see käsi on äärmiselt kõnekas. Seal on väga palju peen tehnikat, strisse, Nüansse fraasi ja väga palju, kust loomuliku käejuhtimist väga häid positsioone terrigeerimises mitte ainult ühes positsioonis ei ole käsi, vaid ta kasutab kõrgemat keskmist madalamat positsiooni. Ja vot needsamad positsioonivahetused tegelikult mõjuvad tämbrile kas heledamalt, tumedamalt või argisemalt. See juhatamine oli minu jaoks avastus, sest ma olen igatsenud niisuguseid käsi näha juba pikemat aega. Juhatatakse korrektselt täpselt, et noh, ütleme metoodiliselt õigesti aga vahel jääb puuduvad just sellest individuaalsest nüansseerimisest. Nüüd ma peaksin ütlema, et mulle väga meeldis ka Kuldar Sink omal ajal Tallinna kammerkooris lauldes me laulsime tema esimest nurka. Ja ma pean tunnistama, et ma ei tundnud neid ballaade, ma kuulsin neid esimest korda. Ja kuna nad on ilmselt Kuldar singi hilisem looming, siis nad on ju täis niisugust ärevust, teatavat närvilisust, teatavate klektikat. Ja ometi nad on äärmiselt köitvad, muidugi koorile tegi ja valmistasin, ma arvan, mõningaid probleeme, faktuur, koorifaktuur harmoonias oli väga raske ja tihe ja seal noh, juhtus ilmselt mõndagi, aga lõppkokkuvõttes see ei jäänud kuidagi niimoodi domineerima, domineerima jäi just nimelt see huvitav harmooniline struktuur ja mingisugune natukene, kuidas olen ülitundlik energiaväli, mis seal oli, nii et see oli ikka väga-väga huvitav. Ja nüüd kui tulla kolmanda niisuguse suure tsüklilise teose juurde, see oli siis modest mussorski, surma laulud ja tantsud, mis on ju tegelikult originaalis kirjutatud soolohäälele ja klaverile. Selle oli nüüd seadnud koorile, ma saan aru vene helilooja Aleksei Larin ja nüüd siin sellel teose puhul on mul üsna raske iseloomustada või anda hinnangut, õigemini kuidas ma selle vastu võtsin selle teose. Esiteks mul tekkis niisugune tunne, et vaesed lahkunud heliloojad, nad ei saa enesekaitseks midagi öelda. Nüüd me teame, samased Mozovski pildid näituselt on Ravelli poolt geniaalsed. Orkestreeritud Rawell andis juurde oluliselt teosele. Ma kahjuks ei saa seda öelda selle kooriseade puhul minu jaoks kooriseade ei kata sisulisi väärtusi, mida mussowski koos selle erakordselt huvitava ballaadiliku tekstiga on sellesse muusikasse kodeerinud. Vaat see kood ei tulnud välja. Ma mõtlesin, miks ta välja ei tulnud, no esiteks, keegi on kusagil öelnud, et mussorski helikeel on kõnekeele intonatsioone matki see tähendab, et sõna peab olema sama tähtis kui muusika niisugusel puhul. Kahjuks sõna- kadus koori esituses ära, jäi ainult muusikaline kõlapilt ja see kõlapilt ei olnud liiga huvitav. Minu jaoks läks sealt täiesti kaduma selle teose põhiidee. Surm, küüniline, sarkastiline, halastamatu, leebe naeratusega, makatan kellelegi lumega, ma emban kellegi surnuks, ma laulan surevale lapsele hällilaulu, seda surma ma ei tajunud seal üldse peategelasena. Ja minu meelest ei olegi võimalik kooriga saada kätte neid nüansse, mis on ette nähtud individuaalselt lauljale ja õigemini, see on kahe interpreedi interpretatsioon klaveri ja vokaali vahel, nad on võrdväärsed ja kolmas on sõna. Vaat siin selles teoses ei saa sõna kasutada ainult. Ma väga vabandan, ma kasutan Niukest imelikku väljendit vokaali väljutamise vahendiks. Siin on teksti ja muusikaside niivõrd orgaaniline, et kui üks nendest ära kukub või on kuidagi taandatud või ei tule nii hästi välja siis kaotab see teos pool oma väärtusest. Samas, ma tahan öelda, et koor oli teinud ära märkimisväärse töö, materjal oli ju mahukas ja seda esitati korrektselt. Võib-olla oli see muusika lihtsalt liiga nõudlik, ütleme amatöörlauljate jaoks kes ei suutnud võib-olla liiga aega vähe süüvida selle noh, ütleme, esituslik maardla kõikidesse võimalikesse nüanssidesse veel, nii et seal ei midagi puud. Ma panin tähele, et naistel oli venekeelse häälduse probleem juba praeguses Eestis oli väiksem, aga kui tulid mehed juurde, siis oli vot selline karatsi estonski paarini, et me laulame lihtsalt soome-ugri likult seda vene keelt ja sellest väga kahju, et kõik need elemendid mängisid ka selle peale, et siit ei saanudki hakata sisu nagu veel hoolima. Aga siis esitan ma ikkagi küsimuse, aga miks siis teha on, kui on ette näha, et ei jõua, siis peaks natukene arukamalt kava koostama ja mitte vanema nii palju nii nõudlikke tsükleid, et kontserti, nii et siin on mõtlemisainet. Ma jäi ta üldse koorile midagi erilist, et peale selle häälduse. Sest kõik oli ju tehtud korrektselt ja näiteks noh, viimane osa oli päris niisugune intensiivne ja jõuline. Aga dirigent Raul Talmar ütles, et seda tsüklit sellisel kujul on Venemaal esitatud ainult üks kord üks ütlema. Ja ma ütlen oma arvamuse välja, vene muusik tunneb mozzorskit ja ta tajub, et ta ei võida selle arranžeeringu ka midagi ja sellepärast ta seda ka ei tee. Aga samas lõpetuseks me peame siiski andma au nendele kooridele ja kurijuhtidele. Sellise kava esitus nii Tallinnas kui Tartus toimus ja ma arvan, et me julgustame neid selliseid valikuid tegema absoluutselt ja mul on väga hea meel, ma ei saa seda alguses mulle meeldiski just see, et Raul Talmar on pöördunud juba teist korda vähemalt Vene muusika poole, see on nii rikas, see on nii huvitav, et noh, saab ainult öelda tänusõnu, et niisugune kava on tehtud ja see, kui ma praegu nüüd siin nii-öelda nagu kritiseerin, siis see ei puuduta mitte kooriaga koorisuutlikkust, vaid see puudutab teost ennast, seda arranžeeringuid. Ja isegi kui nüüd oleksin üks täiesti noh ning on väga tugev professionaalne koor. Ma ei usu, et ka see koor saaks kätte kõik need süvahoovused, mida saab kätte solist, see on mõeldud soololaulu tsüklina. Aga ma tänan väga selle kontserdi eest soli huvid. Ja kõige rohkem mulle meeldib see, et suurte kooride aeg võib-olla hakkab taastuma. Segakoorikoor ja Tallinna kammerkoori kontserdil käis Ene Üleoja, temaga vestles Marge-Ly Rookäär. Järgmisel teisipäeval kannab klassikaraadio üle Pärt Uusbergi õhtu ilukontserdilt mille peaosas on hiljutise EBU koorikonkursi Let Piiblsing võitja kolleegium muusikale selga ja nüüd aga vaatame tagasi nädala kammerkontsertidele. Stuudios on taas Erki Aavik ja kõigepealt vaatleme lossimuusika kontserti, mis toimus möödunud pühapäeval Kadrioru kunstimuuseumi barokseks saalis. Selles kontserdisarjas on sellel sügisel esinenud nii Sibeliuse konkursil end edukalt näidanud viiuldaja Emmanuel signoveryan samuti meie tšello koolkonna noor kasvandik Marcel Johannes Kits, aga väga paljud teised suurepärased solistid. 19. novembril aga haaras tšello selle sarja kunstiline juht Aare Tammesalu ise. Tema partneriks oli aga eeskätt lauljate pianistina kuulsust kogunud Piia paemurru. Kuidas seal saalis kavas, siis kõlas? No see kõlas väga hästi ja ei pidanud mingit sisemist künnist ületama, kui ma pärast kontserti ütlesin lukku peetavatele artistidele, et minu meelest oli tegemist täiusliku kontserdiga ega ma paras viriseja, et ma ei ole niisama lihtsalt rahul. Enamasti on meie kolleegidel suur puudus just nimelt, et kui, kui nad isegi oma pilli hästi valdavad, siis jääb neil puudu esinemiskunstist ja kui isegi sellega saab hakkama, siis jääb neil puudu oskusest kava üles ehitada ja seeläbi viia, sest et esinemiskunstikava läbiviimine aga jälle erinevad asjad. Aga no seal kõrvaline, sest et see ei ole lossimuusikasarjas kordagi häirinud. Ja seal oli veel kaheksa väga huvitavat Artur Kapi teos ja seesama juba nimetatud laine lehtel ütles kunagi ei, see temal ei ole seda nooti ja tema ei taha, et seda üldse mängitakse. Seniks kole teos. Artur Kapp prelüüd aastast 1918 ja kommentaaris oli öeldud, et seal Astrahanis, kus ta sellel ajal elas, eks ole, siis oli justkui nõukogude võim pääsenud oma koledaid tegusid tegema ja Cap tundis ennast väga viletsalt seal ta sattus ainelisse ja emotsionaalselt raskesse olukorda ja ja et noh, selles just nagu noh, nagu väljenduski selles teoses ka see valitsevad nälge kaos. Ja nüüd Aare Tammesalu, kes hoolimata heast vahekorrast oma õpetajaga ei saanudki tema käest neid noote kätte. Ette rutates, et hiljem, kui tammesalu oli need asjad korda ajanud, teisel viisil lahkunud Rumessen sellest orelipartiist teha klaverisaate siis lainelehtedelt tunnistas üles küll, et tal on see noot muidugi olemas, aga ta ei tahtnud, et keegi, seda nii koledat lugu mängiks sisse. Tegelikult Aare Tammesalu mulle selle loo jutustas. Nii, ja tegelikult ma olin täiesti võlutud väga hästi õnnestunud tšellolugu. Aga miks ma ütlesin, et täiuslik kontsert, sellepärast et tegemist on selliste inimestega, kes ja just jõudnud parimasse loome ikka interpreteerida. Ja loomulikult on nad mõlemad oma instrumendi suurepärased valdajad, nad valdavad pillinnad valdavat muusikat ja mõlemad valdavad ka suurepäraselt ansamblimängu. Ja selle tõttu oli see väga õnnestunud ja muidugi siis, kui kontsert lõppes ja aplaus ei tahtnud vaibuda naasele kirss tordi peale oli siis tammesalu poolt valitud. Loomulikult, mis muusa päkalisapalaks sellise kontserdi olla, kui sa oled saanud siin Luik, eks see ajas ühtaegu naerma ja teisest küljest oli nii kuidas ma siis ütlen ootuspäraselt ja klassikaliselt ilusti mängitud, et noh, teisest küljest tuleb pisar silma. Aga kammermuusikat võis eelmise nädala jooksul kuulda veel väga mitmetes kontserdipaikades, et võib-olla me alustaksime lõunamuusika kontserdisarjast ja eelmisel kolmapäeval, 15. novembril esinesid seal siis Napoli mandoliinimängija Alina Sakaluskaia ja viiuldaja Urmas Välbe, samuti siis organist Kadri Ploompuu. Ja Põhjamaade hällilaulud oli see kava ühisnimetaja. Kas oli siis selline uinutav kontsert? Ojaa sellel kontserdil oli isegi kavalehel kirjas, et kui ta kontserdi ajal magama jätta, et siis on kontserti muusikud oma eesmärgi täitnud, sest mängiti hällilaule. Nojah, ma ei peatuks sellel pikemalt sellepärast, et ega see nüüd mingisugune särav täht kontserdi taevas ühest küljest ei olnud, teisest küljest kahtlemata huvitav. No mis seal salata, see oli ka niukene, pensionäride publik, et keskmine vanus oli ikka kindlalt seal 70 lähedal, ma arvan, ma arvan, et meie, Heikki mõtlikuga olime seal kõige nooremad kuulajad ja ma arvan, et eks me mõlemad olime ühel ja samal põhjusel veel mõlemad tahtsime kuulata mandoliinimängu. Aga rohkem ei peatuks kui sellele, et Aliinasakalauskaia on tiptop, mandoliinimängija, keda me oleme siin vähe kuulnud, võib-olla liigagi vähe, mandoliin on lõpmata huvitav pill. Siis seal oli ka Tõnu kõrvitsalugu ja siis tähelepanu väärne on just see, eks ole, õrnitsi varrastab ise niimoodi natukene seda mandoliinimängu ja see Luguse Mu süda, ärka üles, oligi sellest ajendatud. Täitsa tipp-topp lugu, Tõnu Kõrvits ongi vea helilooja. Aga kammermuusikast rääkides ma nüüd kohe läheksin hoopis üle sellele, mis oli tõesti vaimustav, et see oli alles selle nädala teisipäeval Mustpeade majas esines Anton paganov. Ja vot nüüd, kui ma ütlesin pühapäevase tammesalu paemurru kontserdi kohta, et see oli täiuslik kontsert, siis panovi kontsert oli täiesti imetlusväärne. Ei ole midagi teha, tuleb nõustuda. Paranovi kolleegiga prantsuse kitarrist Rolando ei jää. Et ta on kunagi banaane kohta öelnud, et ta on tõeline muusikest, paneb unustama instrumendi, millel ta mängib, ta keskendub vaid muusikalisele väljendusrikkusele ja jääbki alles ainult muusikas ja vot sellega tuleb täielikult nõustuda. Noh, seal oli palju muidugi Ladina-Ameerika muusika Tauliga, hispaania muusikat ja veel üks tähelepanu väärne. Kavas oli juunis, mil Nov, Peterburi helilooja ja nii nagu Anton Baranov on ka ise Peterburi konservatooriumi kasvandik ja praegusele õpet. Ja selles mürnovi need teosed olid nii tip-top, teosed, et kohe tekkiski tahtmine uuesti kuulata. Üks näiteks esimesest kava seest lisapalana esitas, tagas melanoomi kava sees oli siis kolmest loost koosnev tsükkel ja teiseks oli siis Puškini valss. Ja omamoodi vahva oli see autot siis milline võiks olla Puškini valitsusse vene valsid, kes on huvitunud või noh, kes on mänginud sellist kergemat klassikat või tantsumuusikat, muusikuteni tekib kohe teatav seos kuskil kõrvade vahel ja siis ühest küljest tegelikult selline ootuspärane tõeline Puškini valts Natalja Rostov aja, aga samal ajal oli see ikkagi täiesti huvitav ja väga väärt muusikat, kohe tekkis huvi. Aga nüüd tagasi paranovi juurde, ma arvan, et ma ei ole kunagi Eestis ega siin lähedal ühelgi nii heal soolokontserdil kunagi olnudki. No kahtlemata on ta ka virtuoos, kes siis kontserdi viimases palas demonstreeris. See oli üks nii nagu ta ütles, et nüüd on aeg tõsisemaks muusikaks ja see oli siis lobee Itaalias. Ja noh, seal oli siis nüüd küllaga passaaži ja Arpetchosid ja ja eks ta ju ennegi siin-seal tarreegaja Santor soola ja kõigi teiste teostes demonstreeris täielikku üleolekut pilli valdamisest. Mida iganes maailmas kitarri jaoks kirja pannakse, selle temaga muidugi pealtnäha väga maha mängib, selles ei ole üldse küsimus. Noh, mees on vaieldamatult maailma tipp omal alal, kui me peame neid asju niimoodi võrdlema. Ma käisin laupäeval raadiomajas kuulamas Heigo rosinale kes on noormees ja kindlasti on tal omad väärtused, aga noh, ma arvan, et ta peaks just nimelt selliseid artiste kuulama ja pühendama rohkemast marimbat on tore kuulata aga mul on tunne, et konkurentsi puudumisel on ta nagu natukene käega löönud omaenda arengu peale. Et kui näiteks tema ja teised, kes tahavad solistidena üles astuda, oleksid olnud Mustpeade majas iga viimane, kui ükskõik kui hea artist oleks saanud sealt uut inspiratsiooni. Ma soovitan teil vähegi võimalus, sõitke ükskõik kuhu maailma otsa, seda meest kohata. Stuudios oli Erki Aavik. Ja nüüd aga jätkame lasteaia noorte teemadel. Konkursist lustlik klaver teeb ülevaate Lisette veelt. Eelmisel laupäeval toimus Lasnamäe muusikakoolis rahvusvaheline noorte heliloojate ja klaveriõpilaste konkurss lustlik klaver. Selle viiendat korda toimuva konkursi peamine eesmärk on viie kokku helilooja ja interpreet. Kõigis viies vanuserühmas oli klaveriõpilastel nähtud ette esitada kaks pala. Lisaks palale enda vabal valikul oli kohustuslikuks noore eesti helilooja teos stuudios Lasnamäe muusikakooli klaveriõpetaja ja konkursi eestvedaja Tiina Vurma ning žüriiliikmed nelejevasteinfelt ja Kersti Sumera. Konkursi tagamaadest kõneleb Tiina Burma. Kuna on teada, et lapsi motiveerib kõige paremini pilli harjutama huvipakkuv repertuaar ja et head muusikat, mis lastele sobiks, ei ole kunagi liiga palju. Ja, ja kahjuks ei ole ka heliloojaid, kes lihtsalt heast peast võtaksid ette lastele lugude kirjutamise. Kuigi õnneks on meil olemas näiteks klaveriõpetajast helilooja Riine Pajusaar. Ja samuti on hästi kirjutanud lastele Alo Põldmäe ja varasemalt ka Eino Tamberg, Raimo Kangro, Rene eespere ja Lepo Sumera siis praegu nagu tundub, et Ta võiks olla ikkagi veel klaveripalu, mis innustavad lapsi harjutama ja mängima. Ja tihti on ka nii, et professionaalsete heliloojate poolt kirjutatud palad võivad olla ka liiga rasked või mitte nii lastepärased. Ja vot sellepärast tuligi välja mõelda niisugune kaheosaline konkurss, lustlik klaver, mille esimene osa oleks võistlus noortele heliloojatele, et kutsuda neid üles kirjutama lastepäraseid klaveripalu. Ja kui sealt saab parimad välja valitud, siis tuleks kuulutada välja järgnev konkurss noortele pianistidele ja anda neile võimalus oma konkursikavas kohustuslike palade näol esitada ka täiesti uut klaverimuusikat. Ja kui me võtame nüüd tänavuse konkursi, kui palju oli võistlejaid, kust kohast tuldi kohale? Klaverikonkursil oli 60 võistlejat, viies erinevas vanusegrupis ja neid oli ikka üle Eesti. Hea võimalus žüriiliikmetelt küsida, teie terve laupäevade saite kuulata noori klaverimängijaid, mida te seal täheldasid? Aitäh no see laupäev kulges väga hea klaverimängu tähe all, sellepärast et ei olnud vast ühtegi sellist noh, täiesti ebaõnnestunud või metsa läinud esitust, et kõik esitused olid tegelikult väga hästi õpitud, väga hästi kujundatud, tõesti rõõm oli kuulda päris pisikestest peale kuninga suuremateni, et üldine klaverimängutase on ikkagi väga palju tõusnud, et tõesti koolis väga palju väga ilusat mängu. Et muidugi on Nendest väiksematest koolidest, tulnutele on repertuaarid, no nii nagu nad suudavad, et see ei ole tihtipeale väga keeruline, aga see oli väga ilusti tehtud. Ja see ei olegi võib-olla selline tavaline konkurss päriselt. Et siin on ikkagi kaks karakterpala, et see nagu vabastab, võib olla sellisest otsesest tehnilisest sooritusest ja sellest halvas mõttes pingest või, või sellest hirmust, et kas nüüd kõik tuleb välja, et kas ma suudan seda pilli nüüd nii hästi mängida, kui žürii õpetajate kuulajad saalis ootavad vaid tegelikult on see väga loominguline, toodetakse seda kujundit, seda, seda kunstilist tulemust ja samas on see ka väga vabastav, sest väga palju meil üldse selliseid konkurss ele, kus esinejad kõik saalis istuvad ja 23. mängija kuulab ka 22 mängijat endale sära. Võib-olla mõnes mõttes on see kurnav, kui nii võib mõelda, et sa pead keskenduma oma sooritusele, aga tegelikult, et see tulemus näitas, et ei olnud, sest et kellelgi esitus ei kahvatunud kuidagi sellepärast et ta nüüd ei saanud võib-olla oma sooritusele keskenduda, et tekkis selline väga ilus vaba õhkkond ja väga väga kena kontsert, kui selline. Sellised olid Lasnamäe muusikakooli klaveriõpetaja Tiina Vurmad ning žüriiliikmete Nele-Eva Stein Felti ja Kersti Sumera mõtted. Vahetult pärast 11 12 aastaste klaveriõpilaste konkursivooru. Rääkisin noorte heliloojate Madli Ainsalu, Sven Sander kovi, Calvin Pärna ja Karl-Erik klaasiga. Kui te saaksite unistada, siis millest elu teie kirjutatud teosed võiksid need edasi elada? No ma juba peale seda, kui meie vanusegrupp oli lõpetanud oma mängimised, siis mulle juba tuldi ütlema, et tore lugu ja et ma kindlasti hakkan oma oma õpilastele seda andma ja et, et ma arvan, et väga tore oleks, kui seda ka nüüd edaspidi hakatakse mängima. Jama. Võib-olla kuulen seda veel. Sama asi, et ma kuulsin ka, et meelsasti minu palad tõpetud võtaksid, annaksid õpilastele mängida, oleks kindlasti väga hea meel selle üle, et kui ma tean, et palu niimoodi õpitakse, asitataks ja kuulsin ka seda, et ilmselt plaanis teha selline suur lustliku klaverikogumik kõikide lugudest ja võib-olla ka eelmise aasta omadustest ja ka muidugi toretkemine olnud, seal seal on, ootan huviga. Eks kõigi heliloojate unistus on see, et võimalikult palju mängitakse lugusid, aga mis meil on ka see, et Mul oleks väga tore, kui see noor interpreet siis tutvuks ka nende partabki mitt rosmostega, et see tõsiselt avardaks väga noorelt juba tema arusaamisi muusikast. Ma arvan, et see ongi, et intervjuus ise saad targemaks ja kogenumaks. Täna konkursi kuulates ma avastasin ühe väga huvitava aspekti, et milline tohutu vastutus tegelikult on helilooja olla, kirjutan mingid noodid paberile, minust sõltumatult, onju ma olen mõelnud seal midagi teinud ja siis lihtsalt nad interpreteerivad seda mängivad, seda mõtlevad sinna omad lood taha. Mulle väga meeldis see, et nad andsid tagasisidet konkursi ajal. Mõni laps mõtleb sinna, tohutud loovad välja, mõtlesin, nii, kuidas ideaalne. Ja kui ma nüüd unistan nende lugude tulevikust, siis see tundub nagu väga müstiline, et need elavad sõltumata minust oma elu edasi. See oleks väga vahva. Need olid Madli Ainsalu, Sven Sander žest, akov, Calvin Pärn ja Karl-Eerik Laas. Kõikide konkursiks kirjutatud palade noodid leiab Lasnamäe muusikakooli koduleheküljelt. Liiga ja selline sai tänane helgaja. Saate toimetab. Tas Annebromic aastaid tehing margili Rookäär jäelisete velt kokku mängis Katrin vaadik, aitäh kuulamast. Tere kõigile kuulama rubriiki muusik mõtleb mikrofoni ääres on hekto lei paju. Palju poleemikat tekitanud ning kirgi üles kütnud superministeeriumi hoone pakub lõpuks ometi peavarju eesti rahva parimatele teenritele ning meie elujärg liigub sellest johtuvalt tõusvas joones. Kuna uus ministeeriumihoone on hea töökeskkonnaga ning ühtlasi ka ökonoomne, liikusid riigi haldajate mõtted paratamatult ka muudele elualadele. On teada, et Eestis on mitmeid kutselisi muusikakollektiive, mis kõik harjutavad erinevates hoonetes ning põhjustavad seetõttu üsna suuri kulutusi. Mitmete hoonete ülalpidamine, üürikulud ja muud majanduskulud hammustavad hetkel meie kultuurieelarvest põhjendamatult suure osa. Just nende kulude optimeerimise teemaga tegelemiseks moodustati superministeeriumi spetsialistide töögrupp. Esimese ideena käidi välja muusikakollektiivide kolimine piisava kubatuuri ja pindalaga Eesti Rahva muuseumisse. Kuid siin sai määravaks asjaolu, et kuigi hoone oleks põhimõtteliselt sobiv, asub see inimasutusest üle 180 kilomeetri kaugusel. Peale RM-ide kõrvaleheitmist asuti uurima, milline Eesti kutseline muusikakollektiiv on kõige enam rahul oma tööruumidega ning seetõttu ka parima sisekliimaga. Arvukad spetsialistid olid siin ühel nõul. Kõige suurem rahulolu oli lühikese jala väravatornis tegutsevas ansamblis Hortus Musicus. Siit tekkiski idee viia kõik Tallinnas tegutsevad kutselised muusikakollektiivid koos Eesti kontserdi ja kultuuriministeeriumiga ühe katuse alla. Ehitades niinimetatud supertorni. Korraldati ka kinnine idee ja arhitektuurikonkurss ning tulemustest siinkohal raadiokuulajate valgustangi. Võidutöö koodnimega paabel tuli arhitektuuribüroolt kolm pluss üks karu ning kujutab endast torni, mis on ehitatud praeguse Pika Hermanni ümber kohale Pikk Herman jääb kogu oma ilus ja uhkuses alles ning hakkab kõrgema super toniaatriumis olles ühtlasi linnarahvale nähtav läbi suurte klaasakende Super toni põhiosa jääb Pika Hermanni kohale ning on lahendatud avatud kontori põhimõttel, pakkudes töökeskkonda Kultuuriministeeriumi ning Eesti kontserditöötajatele ning olles ühtlasi prooviruumiks järgmistele kollektiividele. ERSO, Tallinna Kammerorkester, filharmoonia kammerkoor, RAM, Hortus Musicus. Ülaltoodud asutuste kollektiivide poolt praegu kasutatavate hoonete müügist saadakse praeguse prognoosi kohaselt suur osa supertorni ehitusmaksumusest. Linnaplaneerijate meelest saab uuest super tonist õige pea Tallinna ning ka Eesti uus sümbol. Keskkonnakaitsjale. Heaks uudiseks on torn ka energianeutraalne, kuna torni tippu on plaanis paigaldada tuule jõul töötav elektrigeneraator. Generaatoreid kolm laba värvitakse meie rahvuslipu värvides. Sinise, musta ja valge pidev pöörlemine ja kohtade vahetamine iseloomustab semiootikute meelest hästi ka meie praegust riigikorraldust ning harmoneerub ka torni jalamil tegutseva riigikogu tööga. Ainus lahendamata teema on supertorni tulevane nimi, kuna spetsialistide arvates ei ole projekti töönimena kasutatav paabel siiski eesti kultuuri tulevasele kantsile sobilik. Siin ootabki klassikaraadio kuulajate abi. Ehitatava supertormi nimevariante võivad ärksad kuulajad saata kirjalikult aadressil klassikaraadio Gonsiori 27 üks viis null kaks üheksa Tallinn. Tänan kaasa mõtlemast. Stuudios oli hektoleib paju.