Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänase saate avab Tartu möliseb rubriiki kuuluv monoloog teemal professionaliseerumine. Käesoleva 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel oli kunstiministeeriumis juttu Eesti esimeste kunstikriitikute põlvkonda kuulunud Alfred vagast kelle tekstide põhjal üldistusi tehes võib oletada, et nii nagu tänapäevast kunsti kirjutist kummitab professionaliseerumise mõiste. Nii kummitas 20.-te kunstikriitikat diletantismi küsimus. Kas ja mil viisil need mõisted omavahel suhestuvad ning mida täpselt tähendavad tänases saates siiski vaatluse alla ei tule. Mainin seda järjepidevust näitlikustavad paralleeli siinkohal vaid selleks, et juhtida teie tähelepanu tõsiasjale, et kunst ei kuulu rahvale. Kunstis kehtivad standardid ja kunstnikud ning teised kunstiga seotud isikud ja institutsioonid peavad neid standardeid jälgima. Milliseid tüsistusi järsud muutused professionaalsuse standardites Eesti kunstiväljal kaasa toonud on, on tänase saate keskne teema. Te kuulate saadet Tartu möliseb Harri Trisberg publitseeris 2016. aasta 29. aprilli sirbis pika essee pealkirjaga uus põlvkond, vanad probleemid, mis ütles õigupoolest ära kõik, mis Eesti kunsti hetkeolukorra iseloomustamiseks öelda on. Kuid lisan siinkohal siiski väikese ääremärkuse, mida sarnaselt Triisbergi artiklile palun võtta kui solidaarset kriitikat. Viimast juhul, kui mu sõnavõtu juhtub kuuluma mõni institutsionaalne isik. Kui mind juhtub kuulama mõni kunstnik, siis jah, on tõepoolest viimane võimalus haarata hangu või koodi järele ja asuda võitlusse mõisnike vastu. Eesti kunstis on üldiselt kõik korras või vähemalt enam vähem. Ja seda nii seetõttu kui ka olenemata sellest, et kõik vahendid tulevad ühest kohast. Eesti kultuurkapitalist ehk Kulkast. Kulka on minu veendumuse kohaselt suutnud siiani üsna hästi teha seda, mida ta tegema kutsutud on. Nimelt toetada võimalikult laiapõhjaliselt võimalikult rohujuure tasandilt sündivat initsiatiivi. Mis mind viimasel ajal aga muretsema pannud on selle rohujuure professionaliseerumine, mille all pean silmas ühtlustava institutsionaalse praktika väljakujunemist küsimuses kuidas kunsti teostatakse ja vahendatakse. Trisberg juhib tähelepanu, et kunstiinstitutsioonide juhtkonnas on toimunud järsk noorenemis kuur ning teeb sellest johtuvalt kokkuvõte. Millist mõju noorendamiskuur Eesti kunstiväljale laiemalt avaldunud on? Trisberg toob esimese asjana esile tõsiasja, et aset on leidnud üleüldine institutsionaliseerimine mis ei puuduta vaid üksikud karjääri, vaid avaldub kab praktika tasandil. Näitena toob Trisberg Eesti kaasaegse kunstimuuseumi. See on linnahalli kõrval vanas küte. Kontoris tegutseb näitusemaja. Mis on kõige ehedam näide ise instituitsionaliseerumisest. Eesti kunstimaastikul ise institutsionaliseerimine inglise keeles. Self instituitsionalaising on väga huvitav kultuuripoliitiline fenomen. Lihtsustatult öeldes on tegemist institutsionaalse kriitika positiivse vormiga. Kui olemasolevad institutsioonid ei tundu töötavat vastavalt ootustele, siis nende kritiseerimise asemel tuleb ise ohjad haarata ja luua uued institutsioonid. Eesti kaasaegse kunstimuuseum alustas sellest, et sätestas enesemuuseumiks olemise. Ning kui vaadata Tallinna turismikaarte ja mitte ainult täna, vaid ka vahetult pärast muuseumi ellukutsumist siis on EKKM seal võrdõiguslikult teiste muuseumide reas. Kuid Triisbergi kriitika kohaselt on EKKM tegevuses näha, et algne tissidentliku institutsionaliseerinud praktika anti hegemooni line aspekt EKKM-i programmist on kadumas, toimunud on ja Trisberg kasutab just seda mõistet normaliseerumine. Kusjuures normaliseerumine ei tähenda mitte erakorralise ettearvamatu ebastabiilse olukorra lõppemist, vaid ennekõike normipäraseks muutumist. Margus Tamm kirjutas hiljuti lõppenud 57. Veneetsia biennaali Läti paviljoni kataloogi artiklit, kus rääkis okultismi tendentsidest eesti kunstis ning ka tamm, kasutab sealjuures mõistet normaalne mida ta vastandab naturaalsele. Tamme kohaselt mõistis Eesti riik väga kiiresti. See on kohe pärast esimest Veneetsia biennaalil osalemist. Et tegemist on platvormiga, kus postsotsialistliku vabariigi häbimärgist vabaneda püüdev Eesti saab end esitleda normaalse riigina teiste normaalsete riikide kõrval. Seetõttu usaldategi Eesti osalemise koordineerimine Veneetsia biennaalil suuruse kaasaegse kunsti Eesti keskusele institutsioonile, mille ellukutsumise eesmärgiks oli olnud Eesti integreerimine rahvusvahelise kunstimaailma. Trisbergi kohaselt on Eesti kunsti esitamine kvaliteetse rahvusvaheliselt läbilöögivõimelisem olnud edukas ning jätkusuutlik. Mida tõestab asjaolu, et normaliseerumine kui eesmärk on uue põlvkonna poolt omaks võetud jõudsalt edasi arendatud. Olukorra läbinägeliku ja õiglase kirjeldamise järel asub Trisberg aga kriitika juurde ning toob põhilise vajakajäämisi välja, et progresseeruva suhtes kunsti välja professionaliseerumisega on toimunud kunstitee politiseerumine. See on punkt, kus ma Trisbergi muret ei jaga. Kunstide politiseerumine on seotud Lääne-Euroopa kunsti üleüldise Deepolitiseerumisega sõnaga orientiir, mille suhtes ent positsioneeritakse on muutunud. Iseasi, kas see, et Lääne-Euroopa kunst on politiseerunud, on hea või halb. Kaldun arvama, et ei üht ega teist. Tegemist on ennekõike moeküsimusega. Kuid see ei ole tänase saate teema. Normaliseerumisega kaasnevat professionaliseerumist kirjeldab Trisberg kui järjepidevalt sihipäraselt ja efektiivselt tegutseva infrastruktuuri väljakujunemist mis suudab läbi võimekate kuraatorite ja tehnilise meeskonna suhestuda rahvusvahelise kunstimaailmaga teha koostööd ja viia ellu mahukaid projekte ning nende tähendusi intelligentselt sõnastada. Esimese asjana hakkab silma, et selles loetelus ei ole sõnagi juttu kunstnikust. Samas uskudes Triisbergi ja ma ei näe põhjust seda mitte teha, on need põhimõtted aastate eest läbi vaieldud. Triisbergi initsiatiivil toona õhus olnud kaasaegse kunstiliidu loomist puudutanud aruteludel, kus osalesid ka kunstnikud pöörame siinkohal nüüd retoorika ümber. Ise institutsionaliseerimine on viinud rohujuure tasandil kasvava institutsionaalse praktika tekkele ent samas on see viinud ka institutsionaalse ülemvõimuga leppimisele sedasama rohujuure tasandil, kus see tähendab kunstnike leppimist nõustumist asjaoluga, et kunsti tegemisel eriti selle eksponeerimisele kehtivat tootmisstandardid. Kunst ei ole midagi sellist, mida saab lihtsalt teha vaid midagi, mida tuleb professionaalselt produtseerida. Sellega kaasneb kaks tüsistuste. Esiteks on professionaliseerumise kultuse jõutud konsensuslikku arusaamale et tehniline teostus on väärtuslikum kui idee. Ning teiseks autor omab väärtust ainult niivõrd, kui tal on kaalukaubamärgina selle olukorra minu arvates kõige ilmsemaks või vähemalt mind ennast kõige otsesemalt puudutavaks. Indikaatoriks on asjaolu, et näitusetehnikud teenivad paremini kui kunstnikud. Tsirka aasta eest, see oli kolmandal novembril 2016 oli siinsamas kunstiministeeriumis juttu kunsti ehitamisest ja ehitajatest, kus EKKM-i praegune juht Martin Esko selgitas, et tema karjäärivaliku näitusetehnikuna tingis soov kunstiväljal tegev olla ning tehniku positsioon on üks väheseid muuseumile institutsionaalsete töökohtade kõrval, mis selleks võimalust pakuvad. Kunstist ei ole võimalik ära elada, küll aga võimaldab tehniku amet hinge sees hoida. Tehnilise töötajana ei ole mul sellega isiklikult probleemi. Turumajanduses on ikka nii, et kui tahate, et keegi teie heaks tööd teeb, peate talle maksma. Aga mind hämmastab, et kunstnikud ise olukorraga lepivad. Näib, et on jõutud konsensuslikku arusaamale, et tehniline lahendus on väärtuslikum kui idee ja selle autor. Ja see konsensus ei ole sündinud institutsionaalselt survel, vaid konsensus ise on sünnitanud uued otsust. Ellu viivad institutsioonid. Ärge saage minust valesti aru. Professionaalsus iseenesest ei ole midagi halba institutsioonides akumuleerub oskuse läbi on nende võimekus efektiivsem ja professionaalse teostuse pakkumisel paratamatult suurem kui üksiku projekti raames tegutsejal. Ent see tähendab, et üha kasvavas osakaalus läheb Kulka toetus institutsioonidele. Kulka algses idees oli koht, mille läbi toetati, rohujuureinitsiatiive on vaikselt ümber profileerima institutsionaalse tegevuse toetamisele. Levib arusaam, et kunstnikud ei oska ega suudagi omi projekte ise piisavalt efektiivselt teostada. Ja nii olemegi jõudnud sinna, et institutsioonid taotlevad kunstnike projektidele rahastuse, teostavad tehnilisi installatsiooni ja maksavad kunstnikele paarsada euri litsentsitasu Tartu Kunstimaja kalleristina ehk institutsiooni keskastme juhina. Võin teile kinnitada, et institutsioonil on sellest arengust väga palju võita. Seda nii töökorralduslikult, mida vähem võimu kautilisele eta raamatul kunstnikul, seda lihtsam kui reaalmajanduslikult. Märksa lihtsam on tegutseda, kui näitusemajal on olemas elementaarne ekspositsiooni tehnika, tööriistad ja ressursse, näiteks galerii seinu värvida. Ent uskuge mind, see, mis praegu tundub, kui kaootilise kunstniku koordineerimine parema tulemuse saavutamise nimel muutub väga kiiresti represseerimiseks. Ehk kallid kunstnikud, kui teile praegu tundub, et on nii tore, et näitusemajad teile näituse teenust pakuvad, aitavad projekti kirjutada, tagavad tehnilise abi organiseerivat projekti teostuseks vajalikud vahendid siis uskuge mind, pigem varem kui hiljem hakkab see tähendama seda, et institutsioonid ütlevad teile, kuidas ja mida te teha saate ja tegema peate. Kui praegu langetab otsuseid kahe aasta tagant muutuv Kulka komisjon, siis seejärel, kui institutsioonid on enamuse Kulka vahenditest enesele kanaliseerinud muutub uue komisjoni võime midagi muuta väga tagasihoidlikuks. Ning teie projektide üle hakkavad otsustama institutsionaalsed isikud, kelle ametisulamise tsüklid on märksa pikemad kui kaks aastat. Näiteks mina olen kunstimajas keelanud, käskinud boonude lasknud juba seitse aastat. Kõige hullem on, et riiklik kunstipoliitika toetab, forsseerib tekkinud olukorda Kultuuriministeeriumi otsus kunstigalerii teleriikliku tegevustoetuse maksmine lõpetada ning see kohustus Kulkale veeretada põhjendusega, et tegemist on kunstirahastamise korrastamisega, on suurepärane näide sellest, kuidas kunstiväljal valitsev proov, institutsionaalne mentum muutub riiklikuks kunstipoliitikaks. Ma ei ütle, et näituse mõju ei tohiks kui, kas toetada. Aga ma tahaksin olla kindel, et kõik annavad endale aru, mida see kunstirahastamise jaoks tähendab. Ning aususe ehk läbipaistvuse suurendamiseks tuleks ümber vaadata ka Kulka tegutsemispõhimõtted. Näiteks lõunanaabrite lätlaste juures saavadki hulgast rahad Audaldavaid institutsioonid. Eraisikute taotlused on piiratud reisikulude ja loominguliste stipendiumide taotlustele. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.