Tere hea kuulaja algavas heligaja saates küsime, kuidas läheb Eesti Tšassile folgil välismaal. Muusikud reisivad väga palju. Tegelikku olukorda hoomata oleks ilmselt võimatu, aga vaatleme mõnd organiseeritud ettevõtmist ja selgitame, milline on Eesti džässi-ja folgi imago mujal maailmas. Toimetaja Ivo Heinloo kutsus kokku vestlusringi džässmuusikutega. Toimetaja Liina Vainumetsa korjas järelkajamaailma muusikamessilt Vumeks 2017. Džässiaasta on jõudmas lõpule ja üheks selle aasta märksõnaks. Taas võiks kindlasti olla eesti džäss välismaal, sest et iseäranis aastat Teises pooles on nagu eriti palju olnud Eesti ansambleid ja artiste esinemas erinevatel välisfestivalidel ja sellest me nüüd natukene räägime siin klassikaraadio stuudios. Meil on külas Kirke Karja Peeduga asja. Jaak Sooäär, tere. Tere. Tere. Tere. Te olete kõik kas just tulnud kusagilt välismaalt esinemast või siis natuke aega tagasi, aga ma kõigepealt küsiks hoopis teie käest, et kui see aastal hakkab lõppema tegelikult ja kui te mõtlete, mis teie jaoks selline tipphetk sel aastal onu olnud kerge? Raske küsimus, neid on päris palju. Erinevad kontserdid võib olla, mis on nagu väga sügava mulje jätnud muusikalises mõttes, jah, võib-olla ma tõstaksingi ja enda jaoks esile mingeid festivale, kus ma olen käinud ja mitte isegi mängimas, aga kus on olnud võimalik mitu päeva lihtsalt olla ja kuulata teisi bände, see on mu lemmiktegevus. Näiteks tšehhid, selle külastus oli, jättis väga kustumatu mulje ja Nursi jazz ka. Neid tõstaks esile väga inspireerivad. Peedu, kui sa mõtled tagasi selle aasta peale, siis. Ma olen selle väikese edumaa Kirke ja natuke aega mõelda, aga tõesti see on selline asi, mille peale vist. Mulle tundub, et selline nii-öelda tegevmuusik iga päev ei mõtle, sest et niipea kui üks ase lõpeb tegelikult kohe, vaatad juba edasi uue asja suunas, et ei ole sellest aasta kokkuvõtet teinud praegu kiiresti käisin peast läbi, noh, on olnud kõiksugu huvitavaid sündmusi ja tegevusi ja võib-olla sel aastal olen saanud natukene rohkem sellest soolokontrabassi asja teha paaril-kolmel korral, mis on kindlasti muusikuna olnud väga suur väljakutse ja mõnel korral on tulnud nii-öelda head õnnestumist, et see jätab kindlasti sellise hea enesetunde pikaks ajaks. Ja kas sinuga on samamoodi, et tegevmuusikuna ja muusikakorraldajana nagu raskelt tuua välja mingit konkreetset tipphetke aastast? Jah, minuga on samamoodi, selleks on vaja avada siis kalender jagatakse niimoodi järgi vedama, et need siis kõik tuleb meelde, aga praegu jah. Nagu mälestusi on ikkagi palju ja elu on tihe, et sealt midagi esile tõsta, on suhteliselt keeruline. Aga räägime siis eesti Tšassist välismaal, et võib-olla Jaak saarel on selles mõttes kõige parem ülevaade sellest, mis üldse hetkel toimub. Selles mõttes, et meil on olnud suured džässidelegatsioonid kohal erinevatel festivalidel, siin Londoni festivalil ja Tampere džäss häpaningil ja oli ka ju selline väga eriline Eesti 100 raames projekt Brüsselis ja neid on veel. Ja üldinfot mul tegelikult ei ole, tegelikult oleme jõudnud vist sinna, et muusikud reisivad nii palju, et kus keegi parasjagu on, ega seda nüüd keegi naljalt ei hooma, aga mis puudutab sellist natuke nagu koordineeritud eesti jazzmuusika välismaale viimist, siis tõepoolest need üritused, mida sa mainisid, on toimunud ja toimunud siis koostöös EV 100-ga ja, ja Essiga. Selle asja nimi on ju eesti jazz kingitus Euroopale. Ja asja mõte oli viia Eesti jazzmuusikat sinna, kus on vaatajad ja kus on ka nagu olulised vaatajad, kes, nähes eesti otsmuusikat ehk aitaksid seda edasi arendada, kutsuksid kusagil esinema või, või kuidagi muud moodi võiksid olla kasuks ja neid siia kõiki tuua on ikkagi väga keeruline, et kui on võimalik minna kohale, siis on kõige parem. Ja tegelikult sel sügisel toimus siis kahe festivali raames ja siis üks nagu spetsiaalselt tehtud festival, et tegelikult Brüsseli üritus oleks pidanud toimuma ka jaanuaris Brüsseli ads festivali raames, aga kuna see pidi ikkagi olema koos Eesti eesistumisega, mis nihkus tänu Brexitile, siis siis esialgsed plaanid muutusid siis Belgia pool, siis pakkus välja, et oleks selline eraldi festivali viiest, et belgia eesti jazzmuusikud esinesid õhtul. Nii et see oli selline spetsiaalselt organiseeritud festival, selleks puhuks Jah, ja aga muidugi, mis oli, väga tore asi, oli siis Brüsselis Clazee kontserdimaja hooaja avaüritus, et selles mõttes nagu väga hea aeg ja koht ja kahel õhtul siis kaks Eesti bändi, Maria Faust ja Peedu kass oma bändidega jagaks belgia bändi, siis ka. Kui pikalt selliseid projekte ja ettevõtmisi nagu ette planeeritakse ja kuidas see täpselt käib, see töö? No tegelikult see, et üldse nende festivalide nii jõuda, see kõik on olnud väga pikk tee. Ma arvan, et see jazzmuusikaturg tegelikult on väga täis ja otseselt sinna nagu kedagi uut juurde vaja ei ole noh, vaadates võtame kusagilt metropoli suunalt, aga samas tegelikult alati on ikkagi huvi millegi uue vastu ja, ja mulle tundub, et meie ülesanne, nagu nende koordineeritud tegevuste puhul ongi see, et nagu luua selline positiivne foon, et noh, kõik nagu on kuidagi kuulda, et Eestis nagu on äge muusikat, et ma arvan, heads, liit või jätskaar ei saa siin kedagi otseselt maha müüa või. Ma ei tea kellelegi karjääri ehitada, et et me saame ikkagi nagu tekitada, sest sellist nagu mainet, et see on kihvt, tulge vaatama ja kui keegi kihvti, bänd mängib siis minnaksegi vaatama või ollakse nagu huvitatud, et üldiselt tegelikult ega Lääne-Euroopas Ida-Euroopa jazzmuusikast ma arvan, teatakse väga, väga vähe. Ja ma arvan, et me ikkagi klassifitseeru siin nagu endise sotsmaana, eks ole, selle Ida-Euroopa alla kindlasti. Mis mulle tundub veel, et siin juures noh, et ajaplaanist rääkides ajateljest, siis väga sageli see kontakti loomine toimub noh, võib-olla mõnel puhul 10 aasta tagune aeg või isegi isegi rohkem. Kontserdite korraldusel siis või saamisel kusagile välisriike siis väga sageli see kontakt on tekkinud kolm-neli aastat tagasi ja siis alles jõuad tegelikult mingisuguse vaikse järjepideva suhtluse tulemusena siis tasapisi kontserdi näiteks kevadel oli huvitav näide. Käisime Peedu kass nomentumiga Austraalias ja noh, palju küsisid ka, et kuidas õnnestub siis ma tegelikult hakkan mõtlema, et seeme sai pandud Põlda 2014 aastal, kus maha kohtusin seal saidil austraallanna, aga 2015 me seal momentidega mängisime, ta nägi meid ja tegelikult noh, lõpuks 2017 alles jõuab tegelikult lõpuks sinna, et need protsessid on suhteliselt aeglased ja rahulikud, aga nii see maailm töötab. Hetkel. Aga need festivalid ütleme, kus oli suurem eesti džässi esindatus, Tampere džäss, häppeninge, Londoni festival, et nende jaoks Eesti kindlasti nagu päris võõras, ma ei ole, et ka Londonis on ju varem eesti džässi olnud päris palju. No palju ei ole, aga ikka on olnud jah, aga eks siis see ongi olnud pikaajaline tööd, me oleme kutsunud neid korraldajaid ju Eestisse korduvalt, et siin toimus 2011 sellise organisatsiooni nagu juura network aastakonverents, kus siis tol hetkel umbes 70 EUR peatuses musega korraldajad käis Eestis ja, ja, või isegi norinud isegi rohkemate ja nad ikkagi käisid vaatamas siis meie bände ja muidugi on käinud ka talid Musk riigile, kes on käinud ka siin jazzkaarel, et ikkagi neid tuleb siia tuua ja näidata, mis meil on ja õnneks neile ikkagi meeldis ja nad otsustasid siis nagu oma festivali kavas, nagu teha sellise Eesti muusika fookuse. Aga muidugi need kaks festivali ei ole ainsad, kus, kus Eesti muusikud on esinenud, et Kirke, sina oled esinenud oma kvartetiga vist päris paljudes riikides sel aastal. Sel aastal ja kuidagi on hästi käima läinud, et vaikselt see künnis hakkab olema ületatud, et lihtsam on võib-olla Euroopa kontekstis rääkida riikidest, kus me ei ole veel käinud nendest riikidest, kus me oleme käinud. Aga eks see on ka väga planeeritud töö tulemus, et kui paar aastat tagasi ma mäletan täpselt seda olukorda enne meie kõige esimest kontserti, Me istusime pargis ja jõime kohvi ja mõtlesime, et olgu, et üritame nüüd teha sellist bändi, et paneme paika plaani, kuidas kuhugi jõuda ja teeme kompromisse ja loobuma ja võib-olla paljust muust ja vaatame, kuidas läheb. Ja üks nendest eesmärkidest oligi tegelikult mängida tänavu points festivalil ja, ja see sai täidetud. Selle pandi osas ma olen ka mõelnud. Ta ei taha päris huupi lahmida ja mingitesse kohtadesse festivalidele kandideerida, vaid üritada seda nii teadlikult ajada kui oskan. Festivale on ju tegelikult väga palju džässifestivale, aga minu arust hõlbuntsile, kus veel teie kord, et esines mõned nädalad tagasi, oli üks festival, Santi teenis Prantsusmaal, novembri alguses käisime ka Tampere Džhappeningil Pariisis ja Marsseys festivalidel ning Luxemburgis, Kölnis ja Berliinis olid klubikontserdid. Kuidas teie bänd vastu võeti, et millised muljed teil erinevatest kohtadest jäid? Enamasti ikka väga soojad, mis mulle meeldis, et paljud ütlesid, et kontsert oli palju parem kui, kui plaat kuigi plaadiga ma jäin ka üsna rahul, ehk selle salvestasime kaks aastat tagasi. Aga ma olen ise kuulnud mingeid kontserdi, läinud enda iidoleid kuulama ja plaat on nagu väga hästi tehtud, aga kontserdil nagu vaatan, et päris hästi nagu kõik ikka maha ei tule nagu, nagu plaadi pealt selle külje pealt alati, kui, kui mulle nagu kuulajana mõni bänd jätab kontserdil parema mulje kui plaadil, siis siis kedagi tekitab rohkem usaldust bändi suhtes. Vähemalt mul endal toimib sugulane nii. Ja ikka rahvast oli enamasti väga palju, ühel kontserdil küll Kölnis natukene vähem, aga muidu, mis mind väga üllatas, oligi, et sellistes suurlinnades nagu Pariis ja Berliin, kus meil olid täismajad ja plaadid, said niimoodi otsa, et oli veel trobikond inimesi, kes jäid plaadist ilma. See oli väga positiivne minu jaoks ikkagi olles sama tundmatu idaeurooplane, ikkagi tuleb kohale inimesi, kes ei ole su sõbrad või kolleegid, et, et ma arvan, et see on nagu päris tore. Peedu kass moment on ka üks selline ansambel, kes on ikkagi päris palju viimastel aastatel välismaal esinenud ka sel aastal. Teil on ju väga palju huvitavaid, isegi selliseid eksootilisemaid reise olnud? Jah, neid reisija on saanud päris palju, et kuidagi ongi kujunenud selliseks reisivad bändiks, selleaastase eksootika oli siis isegi Austraalia. Muud kohad on olnud nii-öelda kodusemad, et Brüssel ja Soome ja Sõru-London sellised rahulikumad, aga jah, kuidagi on tundunud, et selle selle ansambliga on õnnestunud nagu teatud piire avada. Kui nii võtta, neid väga palju ei ole olnud, aga ma arvan, tegelikult, kui džässansambel, kellel on aastas seitse kaheksa kontserti, siis on tegelikult suhteliselt hea tulemus, kui sõda läbi mitme aasta on võimalik teha. Tampere džässata-ning-il tegi ka eesti džässajalugu võib öelda, et seal ei ole ka nii palju eesti kande kunagi varem olnud, et kuidas see teoks sai, kuidas see sündis? Pere sai kokku lepitud juba eelmisel aastal, et midagi eesti asju seal teha ja see sai teoks ikkagi tänu EV 100-le ja Nad otsustasid teha siis eestiõhtu seal, et kolm ansamblit, et see oligi nagu kavas, nagu fookus on Estonia, et nagu tegelikult on eraldi välja toodud ja mulle tundub, et see läks väga kenasti, et Soome peavoolu meedia nagu võttis seda kajastada, sellest kirjutada ja isegi teleuudistest käis läbi, et see oli tore ja rahvast oli tõesti väga palju, et ja nüüd on tulnud nagu riburadaarvustusi Soomest ja mujalt ka, mis on nagu väga-väga tore, et ma arvan, Tampere on noh, võib-olla nagu soome sellise kvaliteet džässi nagu põhifestival ja nad said ju ka sel aastal Euroopa ütleme siis nagu põneva kavaga heads, festivali auhinnad, parim festival Euroopas nii-öelda. Et seda ikkagi jälgitakse, palju haid, kes seal käivad ja, ja ma arvan, et see, et Eesti oli seal pildis see teeb nagu jällegi lihtsamaks, järgmiste uste avamise ette näha, et kui, kui Tampere usaldas, siis järelikult nagu väga halb ehk ei olegi. Kuidas need esinejad valitakse, et kui pannakse selline kava kokku, et on kolm ansamblit, siis kas see on nagu pigem nendepoolne initsiatiiv nende valikul või ikkagi meiepoolne? Kogu nagu kunstiline pool on üritanud nagu alati kanda selle nagu vastuvõtja otsustada ja nad ise, nagu nad teavad täpselt, mida tahavad ja ja praegu ongi nagu väga selge olnud see, et kõik need esinejad juba nimetatud üritustel ja teed ka nüüd, mis järgmisel aastal ootavad ees siiani, et kõik on valitud, need, mida nad on ise näinud kusagil. Et kes siis on käinud tallinn-music viire, mõõtnud neid ansambleid, keda ta seal näinud, kes Ats kardab neid, kellel on seal läinud, et ikkagi nagu oma silm on kuningas oma kõrva järgi võetakse, et nagu ühtegi teist kriteeriumi praegust ei ole üldse mängu tulnudki, et seetõttu nagu ongi ikkagi tohutult tähtis. Meie muusika on nähtaval, et kui sind kuuldakse, siis noh, sul on võimalus, aga ükskõik kui hea sa oled, sinust keegi midagi ei tea, eks ole. Siis sul ei teki võimalusi, et seetõttu tulebki nagu igal pool neid väheseid võimalusi, mis meil ära kasutada. Nii et peavad mingeid bände ja siis võib-olla nad saavad järjest rohkem juurde teadmisi ka Eesti džässis seoses sellega, et saavad veel midagi uut sinna kõrvale jälle teada. Nojah, ja, ja ma arvan, et sealsamas Tampere ruumis oli ikkagi terve rida teisi korraldajaid, kes tulid sinna Tampere vaatama, mis seal toimub, kuna on hea festival ja ja nad nägid eesti bände, et kas ja kellele need sealt midagi pakkumisi tuleb, seda me veel ei tea, et see on natukene liiga vara öelda, praegu, aga loodetavasti tuleb. Ja see käibki siis tegelikult ju niimoodi, et mõned teised korraldajad ütleme, võib-olla kuulavad festivalidel ja siis nagu otsustavad ja mõtlevad No ikka jah, teoreetiliselt, eks ole, et me räägime nagu suukeis, eks ole, ütleme Tallinnas siin teha midagi, et see on väga tore, aga kui sa saad mängida kusagil festivalil, eks ole ja tegelikult see on samamoodi nagu sihukeses tegelikult oma olemuselt, sest et seal on ka teisi korraldajaid, eks ole. Kes nagu on potentsiaalset tööandjat Tulevikus kuidas teile tundub Peedu ja kerge, et kas on kujunemas mingisugune selline arusaam eesti Tšassistest, kujundab Eesti džäss, et mis see on või on ikkagi see niivõrd kirju pilt, mis ka ütleme, on pakutud siin nendele šokeissidel, nendele välisfestivalidele arvan, et me tasapisi liigume selles suunas, et kui ma niimoodi mõtlen, et kui öelda välismaalasel Lohtume, siis džässmuusika austajad või selle valdkonna, siis nii-öelda professionaalile täiesti džäss tänaseks talvel ei teki nagu sellist päris sellist selget, ühte pilti, et mis asi see on, et noh, tõenäoliselt need ei ole ka võib-olla nii lihtne defineerida, kui võtta aetakse alla mingi norra džäss või, või prantsuse džässis tekivad suhteliselt tugevad ettekujutluses mõista Jongana tugevad stereotüübid, et kindlasti on Norras muusikuid, kes võitlevad selle vastu, kes ei taha mängida nagu yangarbarek ja tahavad hoopis tulistada vihaselt ja neil ongi nagu raske olla ennast selle norra džässi mainega segada. Et aga Eesti puhul kindlasti me oleme suhteliselt mitmekülgsed ja eklektiline, seda, et ma pole 100 protsenti kindel, kas seal on meie tugevus või, või see ei ole meie tugevus. Aga selle Mulle tundub, et sellise selgelt mõistetava rahvusvahelise profiili loomisega või siis ütleme sõnastamisega meil läheb natukene veel aega, aga see on, tundub selline väga loomulik protsess, et hetkel on veel päris palju uksi on avatud, mis on minu meelest positiivne. Ma olen nõus ja mulle tegelikult nagu väga ka meeldib muusikuna see, et ei ole mingit väga konkreetset kuvandit, et missugune see eesti jazz olema peab, see annab endale ka võimaluse palju rohkem katsetada ja teha erinevaid asju. Ma arvan, et see on mingis mõttes väga positiivne. Et need inimesed siis või ütleme need festivalid, kellele seda pakutakse, et nad Valmis üllatusteks, et neil ei ole võib-olla selliseid väljakujunenud eelarvamusi selles vallas ta suhteliselt avatud ilmselt isenesest. Ta vaadata, kuidas nad valivad, et nad tegelikult nagu teavad väga täpselt, mida nad tahavad mis nende publikule sobib. Et siin on olnud niisuguseid huvitavaid läbirääkimised, kas võtta see või see ei meeldi, tundub, et iga meie publikule ikkagi see ja läheb nagu parem. Neil on ikkagi mingi väga selge ettekujutus, mida neil on vaja, aga nad tahad midagi uut ja värsket ja ütleme, see on nagu see, mis on meie noh, lootusetu ikkagi nad tunnevad huvi ka meiesuguse, ütleme väikeriigi vastu, mis keskustest kaugele jääb. Mida nad kindlasti tänaseks on minu meelest mõistvalt või hakanud õppinud usaldama selle koha pealt, et eestlaste, siis korralduslik maine ja minu meelest vähemalt Euroopas väga hea, et meid tuntakse kui väga kindlat ja selget partnerit, kus ei ole asjaajamine selline lõunamaine, maniana stiilis või et, et seetõttu ma usun ka lisanud päris palju sellest usaldusväärsest ja Ja muidugi, meil on ka endil sellised suured rahvusvahelist mastaapi sündmused, mis aitavad kaasa sellele kõigele, et meil on ju Jazzkaare festival ja meil on Tallinn Music Week näiteks. Ehk ka Tallinn Music Week on ilmselt mänginud ju suurt rolli selles kõiges? Absoluutselt kindlasti on nad kõik, nad šokeisid on olnud alati pigem kasuks kui kahjuks ja kui ma olen ise vahel Telegaatidega lobisenud nende show case'ide järel vaba lava siis toimunud, siis jah, siis okei, seal siis esimese asjana laadi mainitud, minu meelest suurepärast korraldust, kunised üldse jutt muusikani jõudnud. Ja ikkagi ka seoses sellega, et Eesti vabariik saab sajaaastaseks, on paljuski need projektid sündinud, aga muidugi tahaks loota, et kui need pidustused lõppevad, siis tegelikult see džässi edu välismaal saab ainult hoogu juurde sellest, et midagi sellega tegelikult ei lõpe. Nojah, et eks see ikka on investeering, et kui me vaatame edukaid naaberriike, eks nad kõik on selle faasi läbinud ja mõnes riigis on, see kestab ju aastakümneid, ütleme, et kus, nagu riik ikka väga konkreetselt nagu toetab oma kultuuri levimist võiks olla siis üle maailma, et see on poliitika osa ja kõige lihtsam võib-olla, ehk on isegi õppida lähinaabritelt soomlastelt, et ma arvan, et nemad nagu majatsus, sellist rahvusvahelistumist hakkasid süstemaatiliselt tegema umbes paarkümmend aastat tagasi ja nemad on sedalaadi üritusi kusagile festivalidele saunas ei viinud ja viinud neid suurtesse linnadesse teinud mingisuguseid üritusi, seal seda nüüd süstemaatilised tehtud üks 20 aastat ja need viljad on näha, et Soome on ikka nagu päris hästi pildile saanud Euroopas kindlasti kohe ja, ja ma arvan, et nüüd neid enam nii palju toetada pole vaja, aga see alguses kindlasti läbi närida. Aga selleks on vaja mingisugust süsti, et me läheme kusagile ja ütleme, et need makske kinni, ütleme, nad ei suuda artisti bändi maha müüa, piletitulu ei ole nii suur, kuna me oleme lihtsalt ikkagi piisavalt tundmatud. Aga ma arvan, et suund on õige. Ja see ei olnud kindlasti nii, et paneme asjale sildi, et see on Eesti džässütleme, et kuulake, et see peab olema ikkagi see muusika kvaliteet, eks ole, mitte see, et asi on just seotud Eestiga. Absoluutselt. Mulle tundub, et üks asi, mis tundub, et varem või hiljem juhtub, on, ma loodan vähemalt, et see juhtub, kujuneb, tekib selline teatud mõttes sellist asja ekspordil, tekib noh, nii-öelda mingisugune superstaar või keegi, kes, kes lööb nagu väga läbi ja tänu kellele tegelikult see sillutab teed kõikidele järgnevatele, kui me mõtleme, et ma usun, et noh, Arvo Pärdi edu on sillutanud, teed väga paljudele eesti heliloojatele samamoodi. Ewert and The Two Dragons edu on avanud uksi teistele Eesti bändidel ja ma arvan, et tegelikult nii-öelda džässiaeg on väga lähedal sellele, et see varem või hiljem juhtub Niels mused lihtsamaks, käsi seal sellist superstaari meil hetkel ei ole. Sellisele kaliibri veel ei ole. Jah, kindlasti meil on Maria Faust, Kadri Voorand, keda rahvusvaheliselt teatakse rohkem Kristjan Randalu, vana piss emmelt plaadi välja. Jaak Sooäär, aga ma arvan, sellist noh sotsiaalne päeva, rotid meil veel ei ole. Aga kindlasti, kui asi samamoodi edasi läheb, siis ka selline superstaar kerkib. Loodetavasti jaak, oled sa nõus sellega, et seda. Ennustada on väga raske, aga kindlasti, kui keegi kusagil jõuab, siis ta tõmbab teisi kaasa, et, et see oleks tore. Helgaja. Ivo Heinloo vahendusel kuulsime teemast Eesti džäss välismaal eesti folk välismaal oleks ilmselt liiga suur teema, et seda nüüd ülejäänud saatesse mahutada. Seepärast keskendume ühele sündmusele, son Womeks 2017. Sellel maailma muusika Expol käis palju eestlasi ja stuudios on külas Tarmo Noormaa Eesti pärimusmuusika keskusest ja Aavo kar Tartu Ülikooli raamatukogust. Räägime sellest, mida viisite kompleksile ja mida sealt kaasa tõite ja mis elamusi saite. Omeks toimus sel sügisel Katoviitses Poolas 25.-st 29. oktoobrini ja mismoodi seal oli? Katavaids meenutas aga mingit sellist nõukogude aega, see linn küll, et siukest betoonist hooned olid hästi laiad, sellist tänavad, aga tähtis oli see koht, kus Womeks toimus, seal see oli küll fantastiline, see linn oli kõvasti investeerinud tehase messikeskuse ja kontserdimaja ikkagi maailma tasemele. Vägev ja seal me põhiliselt olime läbi aegade suurim kommeksalise ja sellest tulenevalt ka hästi intensiivne. Mina elasin natukene kaugemale ei elanud selle kultuurikeskuse juures, kus oli suur spordikeskus, poodekuselise kaksiklava, see rahvusvaheline konverentsikeskus ja kohe kõrval Poola rahvussümfooniaorkestri või Katovid ja sümfooniaorkestri kodumaja 1000 kaheksasajakohase saaliga. See oli hästi mõnus, et kõik oli absoluutselt ühe koha peal. Linn ise oli tegelikult päris huvitav, kuigi ma nägin teda rohkem trammi aknast ja just nimelt see keskus või see spordikeskuse juures seal oli seda tühjust märgata, aga muidu oli ta vana, 19. sajandil rikkas kaevanduslinn ja see oli arhitektuuri poolest, meenutas veidi kusagilt nagu Helsingi. Aga konverentsikeskuse toimumiskohad ja kontserdisaalid jätsid äärmiselt hea mulje minu meelest, noh, minul oli kolmas kogemus, sinul, Tarmo Olgo küll, aga ka ütleme helitehniliselt akustiliselt oli see kõige parem päevad möödusid ikka selles messikeskuses, päevased šõu kontserdid olid ju ka seal. Õhtul tulid kontserdid, nii et seda vaba aega kui sellist oli vähe. Ega ilmaski kõige paremad nende ringikäimist põhimõtteliselt ei olnudki, turistina mina nüüd Katovitses ei olnud Budapestis näiteks ikkagi rohkem ringi lipatud ja Santiago de Compostelasse, kus oli lihtsalt linnas rohkem vaadata. Kus kohati seal messikeskuses liikusite, kas see oli suur ala, mis võimalused seal olid? See oli väga suur ala, see oli üle 8000 ruutmeetri ja sellepärast oligi selline mulje, et paljud ütlesid, et olid tänavu vist rahvast vähem, et ruumi avarust oli märgatavalt rohkem. Kuigi noh, ütleme numbrid ütlevad jah, et oli kõige kõige suurem 2600 delegaati, 303 esinejat, et 90-st riigist 1400 firmat üle 300 Poola rahvusliku ja rahvusvahelist ajakirjanikku 300 messiboksi nad olid tavaliselt kõik olid mitme noh, nii nagu eesti boksidki olid. Tähendab Eesti poksi Yorgunnist siis muusika, Estonia loodud ettevõte toetamaks muusika, ettevõtlust, et kõik artistid, kes tahavad siis abi enda karjääri ettevõtte arendamisel, siis music Estonia, siis pakub seda tuge ja kes on nende liikmed siis nende liikmete jaoks ta siis orgunnib siis soodsamad tingimused, seal mesilate liikmemaksud ja hotellid ja lennud ja messiboks ka, kus siis saab oma külalisi vastu võtta ja kohtumisi kokku leppida, oli siis muusika, Estonian Proctor punnitatud? Kas kõik eestlastest osalejad osalesid siis selles Music Estonia poksis? Nii et tegelikult Curly Strings tegi siis oma boksi olid ise eraldi väljas, sest neil oli väga kindel eesmärk seal ja samamoodi ka Trad, Attack oli oma boksiga, aga ülejäänud eestlased, mari, kalkun, Karoliina, Kreintaal ja väga paljud teised olid siis miski Estonia poksipiirkonnas. No ja mina olin siis nagu selline sõltumatu ja iseseisev üksus, ma lihtsalt kõndisin, rääkisin, vaatasin ja sõlmisin ka kokkuleppeid, mis tänavu olid, ma ütleksin võib-olla ma olin juba rohkem kogenum, aga märgatavalt rohkem selliseid tõhusaid jutuajamisi ja ka plaat sain märgatavalt rohkem. Noh, nüüd on juba, ma võin öelda selle Womeksid tulemusena on esimesed kokkulepitud saadetised juba kohale jõudnud. Soomest World Music send või maailm on muusikakeskus. Saad diskümmekond, plaat ja raamatut, mis nad on välja andnud just nimelt soome-ugri rahvaste muusikast, mis on äärmiselt huvitav lisa meie kogusse, siis saime palju lätlaste käest plaate, lauska firmaga oli varem kontakt ja praegu võib öelda, et on läbirääkimised ja võib juhtuda, et läheb õnneks ja tuleb päris võimas kogus Iraani rahvamuusikat. Otse Teheranist. Et mina olen rahul. Selles mõttes ju tore, et need on siis kõik kättesaadavad ka Tartu Ülikooli raamatukogus. Õige pea, kui nad on üles kirjutatud ja arvutisse pandud ja riiulisse sätitud, eks ole. No jääme lootma, et meie segadus ja remont ükskord ka nii kaugele jõuab, et tõesti inimesed saavad plaate ka oma käega katsuda ja vaadata. Kas on võimalik näha, mis tulemusi see paneks? 2017 andis muusikutele, mida Teil õnnestus sinna viia mis sidemeid luua. Mina siis olen seal festivali korraldajana ehk siis Manosti muusikaturg ja turukohtumine turul on siis ostjad ja müüjad, 90 protsenti müüjaid ja 10 protsenti võib-olla neid ostjaid. Ja sellest tulenevalt. Aga paljud inimesed tahavad minuga rääkida. Ja minu ülesanne oligi siis seal messil leidja, Viljandi pärimusmuusika festivalile, aga ka pärimusmuusika keskuse hooajale siis välisesinejaid. Ja minu prioriteet oli käia nendel õhtustel, kontserditel ja päevastel Žukeissidel ka. Püüdsin hoida energiat selleks sellepärast, et need ansamblid, kes seal esinevad, neil on 60, need on tõesti valitud 1000 kandidaadi hulgast ja nad on investeerinud raha ja aega. Lisa mingit palka, mitte midagi maksab kõik kulud kinni, et sinna saada esinema ja respektist nende muusikute vastu. Ma püüdsin hoida ennast terava õhtuste kontserdite jaoks lihtsalt, et kui ma oleks päev läbi seal suhelnud kõikide agentidega, siis õhtul oleks päris kutu olnud seal kontserditel ja minu prioriteet on kindlasti muusika alati muusika kuulamine, mitte nende pakkujatega nii palju rääkimine. Teine ülesanne, mis oli, oli ikkagi kohtuda vanade tuttavatega, teiste festivali korraldajatega ja inimestega, kellega me oleme varasemalt koostööd teinud ja leida ka mõni uus kontakt. Sellest tuligi välja tegelikult. Meil oli paar ideed õhus, enne tuli välja kaks sellist koostööprojekti, et me leppisime kokku, et kohtume, räägime detailid selgeks, et üks oli siis, mis me teeme koos võrde festivaliga Norras üks selline talendiprogrammi, et me paneme kolm Eesti muusikud kolm Norra muusikuid tuleb kolm Hispaania muusikud, esinejaid siis erinevates riikides jõuad ka Viljandisse, siis teine projekt, mis praegu veel toores, aga põhimõtteliselt enam huvitatud on, eks Rooma linnavalitsuse algatatud kriiti Viropiga. Sealt taadeldakse raha siis ka samamoodi erinevatest rahvustest muusikud, erinevad traditsioonid pannakse kokku ühele kontserdile. Need koostööprojektid on väga konkreetsed ja muidugi kõik need meie tuttavad ansamblite ja nende agendid siis rääkisid oma, mis vahepeal juhtunud on, mis, mis plaadid on tulnud, onju, mis uued projektid, tean, mis, mis juhtunud on vahepeal. Nii et me ei saa praegu kokkuvõtteid teha, mis kontakte lõid Eesti muusikud, sest teil olid lihtsalt mõlemal nii palju tegemist seal, et ei saanud vaadata, mis eestlased. Teil on seal ongi siis muusikutel, nemad olid müüjad asjakesed ja seal on tõesti väga raske töö ja minu täielik respect nendele, et nad suutsid seda teha ja nii palju, kui kõrvaltvaatajana mulje jäi, siis? Esiteks Eesti maine on jube hea. Tähendab, kui sa ütled, et sa oled Eestist või see eesti poks on seal, siis kõik tulevad rääkima. Vau, et teil on ikka niidist riike. Teil oli president riik, nii kihvt. Ja kõik need IT-lahendused ja digi digivärk, jah, ikka supervärk ja see loodus ja kõik on nii äge ja siis selle pinnalt lihtne nagu nii-öelda edasi minna. Näiteks öelda, et rääkida väga paljude inimestega erinevates kohtades. Üllatavalt paljud jäeti Viljandi festivali, muide ja ühesõnaga, et kuidas saaksin, esimene olles. See maine on tõesti väga hea ja selle pinnalt muusikutel on noh, ütleme, et nii Viljandi festivali tegevus väga suuresti tegelikult 25 aasta jooksul, nagu me oleme globaalseidi ostnud ansambleid ja inimesed, kes on käinud meie festivalil, muusikud, agendid nagu siiras vaimustuses nagu levib ja loomulikult meie enda talentide, kes maailmas rändavad nende töö ja see tulemusse kokku tekitabki sellise ägeda kujundi aura sellele Eestile, et ma arvan seda ära kasutades väga paljud Eesti muusikud ikkagi said ägedaid kontakte. Ma ei tea konkreetselt rääkida, sellepärast et need ei ole nagu avalikud andmed, et seal on mingid tuurid, mida lepitakse kokku veel mõned kontserdid, aga ma tean, et meil oli konkreetseid tulemusi, see ei ole nagu tühi jutt. Aga räägiks nüüd natukene kontsertidest, jagage elamusi nüüd ja teine tegelikult muusikat ka kaasas ja öelge iga asja kohta midagi just oma elamuse pinnalt, mida me ka kuulame, võib-olla mingi väikse jupikesega. No minu jaoks, kui rääkida kontserdi programmist, ta ei ole kindlasti kõige kõige parem minu jaoks kontsadega kõige, kas ehmatavam või ja siis ma ütleksin, põrutavam oli Ukrainast, Kiievist tahtortes. See on seitsmeliikmeline naiste seltskond, nad on näitlejad teatrist tahk ja siis nende lava show, see oli täiesti vaimustav, tähendab seal kõik kokku valgus, nende kostüümid, nende esinemine, selline absurdne vabadus, kõik oli ju tegelikult läbi mõeldud, aga kuidas nad liikusid, instrumente, vahetasid, mängisid Hellasid kitarr, tähendab akordionit on öeldud, et seal mingi kabareestiil, kuid noh, see on, see on väga tinglik, tähendab, nad läksid äärmisesse Ekspressiivsusesse võisid vaikselt rahulikult musitseerida. Läksid väga hoogsaks tekstid olid poeetide tekstid, kovski Šveits pirn ja nad tõsistel teemadel laulsid. Ühesõnaga muusika, mille põhjal nad tegi, ta oli ikkagi Ukraina rahvamuusika, ainult see, kuhu nad selle olid valanud. See oli minu jaoks täiuslik show ja täiuslik selline väga uhke, kuna see oli ka esimene kontsert, mida ma nägin, siis lõi nagu puuga pähe, tähendab mitte ainult mulle, ma kuulsin, ühesõnaga sedasama juttu väga paljude käest. Nemad olid selline, ütleme, showprogramm heas mõttes showprogramm, mis jättis väga tugeva mulje. Väga palju, väga head oli kõige rohkem, muidugi nautisin ma Iraani laulja Ali Razak Orbani esinemist, sest see oli tõsiselt ilus, hingestatud noh, nagu üks pärsia klassikaliste poeetidele kirjutatud armastuslaulude kontsert on. Noh, see oli, ütleme muusikaliselt minu jaoks minu tipp. Ma nõustun Avoga selle tõeliselt hea, et kui ma olen kuulnud tihti neid Iraani muusikuid, siis mul tekib tunne, et nad nagu esitavad kratsiooni, mitte nad ei esita enda tundeid, aga selle lauliku puhul oli täiesti selge, et on siiras lava peal kogu selles suhtluses ja laulus, et see kõik tuli välja, et tõesti nagu puudutas hinge. Ja võib ka seal Lõuna-India viiuldaja kontsert oli ka. Jošna rikant kanali siis. Karnataka viiuldaja, kuid Iraani laulmine oli minu jaoks täiesti. Mind üldiselt rabas majja kaughalini pesemine ja ütleme, et terve saali võttis tema esinemisi äärmiselt hästi vastu. Noh, ma olin majja laulmist kuulata koos mariga Floranz, aga see sooloesinemine oli kah selline võimas. Tal on väga hea hääl ja ta oskab lava peal olla kõik see vahepalad, mis ta rääkis, kui ta pilli tutvustas oma kostüümi seletas, miks pärast ta kannab sellist kleiti. Kõik kokku oli tõsiselt tõsiselt nauditav. See on ikka nagu öeldakse, Wonven show majja kauane, kujutate ette noort blondiini kandletüdrukut, kelle jala alla need taldrikud jalal luuperdi asjad samal ajal laulab, samal ajal mängib kannelt. Ja nägijatele trummi lahendab. Kõik kõlab nii naturaalselt, et silma kinni mutatud, noh, see on nagu mingi suur bänd, aga tegelikult on üks naisterahvas lava peal. Ja ta on selles nii sujuv. Ei, üldse mitte üldse mitte, see oli täiesti no ühesõnaga, saal võttis, on äärmiselt hästi vastu, tähendab ma neid päeva kontserte, selliseid teisi, sellise menuga ma ei, ei näinud. Minule jättis veel väga hea mulje šoti bänd talisk mis on täiesti fantastiline kontsert, tiina mängija, suisa hüplas kogu aeg läände mootor ja, ja nüüd tagantjärgi oli päris huvitav odav see, et talis sai šoti aasta folgibändi tiitli just nimelt mõned päevad tagasi. Tõeliselt tore ja sihuke võimas bänd. Kolmekesi puht akustiline. Ma ei pandud suurele lavale veel, mis võib-olla ei olnud päris hea koht nende jaoks, aga nad nagu täitsa Täitsid selle lava väga hästi ära ühesõnaga juba oma selle energiaga kõik tähendab, ühesõnaga hästi pikk viiuldaja tüdruk, tähendab pisikene kontsert araabia juurtega, araabia juurtega ühesõnaga ütles ja karglasse sooli peal, no ei püsinud. Ja noh, sellelt suurelt lavalt veel mind ikka täitsa rabas tegelikult korea ansambel segamini rahvapillid, elektripillid baseerub rahvamuusikal puhtal kujul instromentaalselt võib minna proge-rocki või friidžässi välja. Aga noh, kõige kroon on loomulikult ikkagi see korea laulmine ja see tüdruk, kes laulis, milline hääl. Laulmismaneer, mis on omane Korea rahvamuusikale, äärmiselt erinev, puhas avangard. Kindlasti nende kõla tavakõlaesteetika meie jaoks lihtsalt tsükli avangard. Tähendab, see võib 60.-te friitšessi algusaegade noh, ühesõnaga vaba improvisatsioon täiesti vahepeal, aga tegemist on rahvalauluga ühesõnaga rahvaluulega ja selle esitamise ekspressiivne ja äärmiselt nauditav. Ja alati on ka poliitiline, nagu need lähtuvalt siis olukorrast maailmas, et üks kreeka kitarrist, kelle nimel Dimitris Vistaktiivis soolokitarrist tema, siis mängis kitarriga lugusid, mis pärinevad siis Ameerika välja rändajatelt kreeklased, kes läksid 100 120 aastat tagasi Ameerikasse paremat elu otsima selle kava nimel ka Ameerika nende lugude taustal olid siis need fotod ja kirjavahetust tollest ajast. See idee on selles, et tolleaegne Ameerika oli eurooplaste jaoks sama, nagu võib-olla nende lähisida inimeste või aafrika inimeste jaoks Euroopa praegu nagu tõmbas tugevaid paralleele, ta rääkis hästi inimlikul tasandil ja laulis. See oli väga võimas kontsert, terviklik, hästi võimas esineja ja kuidagi puudutusega. Tahtsin rääkida kahest Nepaali bändist, mul väga hea meel, et see, see Kagu-Aasia ja Aasia pool nagu muutub aktiivsemaks ka maailma muusikaturule, et nad tulevad, need ägedad asjad seal on tõesti väga palju rahvusi ja väga palju erinevaid kõlavärve ja ja tahaks kuulda, ansambel nimega nait. Selline uus folkbänd Nepaalis on siis, korjavad erinevate Nepaali rahvaste rahvalaule ja püüavad neid esitada. Kuidagi hästi siirad olid seal lava peal, meeldisid mulle väga meeldis naislaulja ka tema tämber. Et kuidagi hästi sümpaatne oli see kõik, noh, ma rääkisin mõni nädal enne Womexit Marko Weissoniga kesi, suurib Ghana matusetuuri oma doktoritööst ja siis ma küsisin tema käest, kas on mõni artist, Ghanas on kõige ägedamad artistid, kes kanalastele nagu tähendab sotsiaalkinga Effhoba. Siis oligi see Gingeišova palja ülakerega mustad mehed, kes mängisid tantsu mussi, põhimõtteliselt, aga need Adrid nagu preestrit seal lava peal, et nende sõnum on nagu maailma paranduslik, et nad ütlesid, kuidas peab elama. Ei tohi valetada, ei tohi, petta ei tohi juua. Noh, nagu selline noomib nagu õpetasid inimesi, et see nagu hoopis teine stiil, millega nagu harjunud olen. Et väga võimas esinemine. Ja muidugi see karnaadi viiuldaja mulle väga meeldis Lõuna-India klassikaline muusika, et väga hästi presenteeritud oskad jube hästi presenteerida, muusikutena räägivad, ütlevad, et see sõukesi formaat on siin 40 minutit, on ju tegelikult üks Raaga nende jaoks, et kuidas seda nende kultuuri nagu pitsitada sinna Shukesi formaati, et see on päris naljakas. Aga ometi ta sai sellega väga hästi hakkama ja see oli lihtsalt nii selge, kõik inimene tuli, mängis oma mussi, esitles seda super hästi ja ongi kõik korras. Vot, sa rääkisid Aafrikast, sest noh, tegelikult kui nüüd natuke üldistada veel sinna juurde, sest maailma muusika kui selline on ju tegelikult üsna ammu, tähendab ühesõnaga Aafrika poole kaldu. Kas või see, et glitter biit on juba oi, ei tea, mitu aastat. Parim plaadifirma komexil tähendab sisuliselt nemad annavad välja neid põhiplaati, mis on kõige, tegelikult on see afro pop ütleme ausalt, kas maailm on, kaldun natukene Ahvrocupy poole artistid, keda on viimastel aastatel tunnustatud, noh jätame möödunud aasta Kuuba küll kõrvale, aga ka natukene ikkagi šeik loo ja nüüd tänavasta KUMUs angaare laulja. Aga noh, tähendab selle parim laulja minu jaoks. Aga selle afropopi asi ongi selles, et tegelikult ta on, tantsumuusikat on popmuusikat, on popp Aafrikas, aga nad laulavad kõik omas keeles, Nad laulavadki oma folkloori ütleme, üldpildina võid öelda. Ta on väga sarnane, võib-olla kusagil. Aga noh, see ongi nende folkloor ja väga oskuslikult pakitud, ütleme sellisesse Tantsu lisse popmuusikalist vormi, kuid see müüb praegu maailmas kõige paremini kõige rohkem maailma muusikaedetabelite tippu. See on ikkagi aafrika esinejad. Eurooplasi satub sinna ikkagi äärmiselt harva. Sai ka natukene kuulata veel Poola esinejaid, keda küll on kuuldud, et Viljandis on ju poolakaid olnud Capello kes just suvel olid Viljandis, Poola avaprogrammis küll koos kammerorkestriga Auksa, mis minu arvates nüüd Kappele maalissovil küll kuidagi eriti kasuks ei tulnud. Aga noh, nemad olid head ikka, aga minu jaoks on lihtsalt üks hästi huvitav leid, kes algselt ei olnud programmiski sees. Trio. See on perekonnanimede esisilbid, nemad mängisid selle suure kontserdimaja kammersaalis, mängisid ka tantsumuusika, ühesõnaga oma Mosakad, jah, ja kõik see, aga nad mängisid kolmekesi trumm, suur trumm ja kõike muid krõbinaid juurde, armsas laulis ka äärmiselt fantastiline akordionimängija ja siis laulja ja viiuldaja. Põnev oli see selliseid muidugi organiseeritud, aga ütleme, kohalik tantsuklubi või tantsisid lava eest täpselt nii. Ühesõnaga Surkasid kõike, mõni hõljus isegi lava peal ansamblid tagant läbi, aga noh, see oli selline äärmiselt nauditav ja siuke noh, täiesti siiras rõõmust ja ütleme noh, nende see tantsumuusika oma Surkad ja nende rütmika on ju ikkagi piisavalt keeruline, et noh, ühesõnaga näiteks see ansambli jättis mulle kohe väga hea mulje. Põhiprogrammis ei ole, oli üks Palestiina selline grupp, millele meeldib soul 47 soul ja see oli siis selline omapärane sümbioos hiphop-ist, pärimusest, nisu, energia, lihtsalt lavatehase sõnum, millega nad tulid, on ju, et kõikidel inimestel võiks olla vabadus liikuda on ju kõik inimesed peaksid olema vabad ja teades nende olukorda seal, kuidas Iisrael umbes annab vett ka neile normi järgi, seal söövad papptaldrikutel, sest ei ole piisavalt ette tõsta see sõnum, pluss siis see sirgjoonelisus oma oma asja väljaütlemisel, sellise põhisolist, seal, kes ka mängis sellist suurt trummikoguse biit oligi selle suure trummi peal, et seal oli siis selline väike 15 sendine sünt kus siis oli see Lähis-Idas saun, selline kriipiv ja siis oli see elektri kidra suur trumm ja Olyksiks üks laulja välja, suure trummimees laulis ja siis laulis ja trummimees, kui ta laulis, siis ta oli niisugune tunne, et nagu ma ei ole nii kaua oraatorid oma elus näinud, sai nagu mõjus, nii. Nii mõjukas vend oli. Ja siis nagu muuseas võttis oma kamraadi õlast kinni Palestiina tantsu tegema ja nii osavalt, et noh, see oli kuidagi nii orgaaniline ja võimaselt kuidagi häts väga kõva mulje. Aitäh stuudiosse tulemast, Aavo kartul ja Tarmo Noormaa. Nüüd sai jagatud muljeid Omeksilt 2017. Ja ma nägin, et Kanaari saartele läheb omaks järgmisel aastal. Jah, sinna ta läheb, läheb küll. Aga teie, ma loodan ikka minna, et kumas oma ameti peal, töötun siis, no see on niisugune koht, kus saavad kõik kokku ja on vajalik käia sellistel sündmustel. No ma loodan ka, tähendab, ma ei saa praegu kindlalt öelda, aga tahaks jätkata neid suhete arendamisega. Nüüd ma loodan, et ka sellebamaksi tulemusena hakkame äkki saama ka vene rahvamuusika plaat. Sellel konverentsil oli yks vene paneel ja seal paari inimesega Inga sellel teemal rääkida. Aga noh, tulevikus tulevikus. Helga ja täna saates helikaja rääkisime Eesti džässi-ja folgi käekäigust välismaal. Džäss on järjest enam meil pääsemas rahvusvahelisse pilti ja iseäranis aasta 2017 on silma paistnud selle poolest, et muljetavaldav hulk eesti džässansambleid kas siis omal initsiatiivil või ka delegatsiooni täna organiseeritud kujul on jõudnud suurtele jazzi lavadele. Eesti džässi imagot pole veel päris välja kujunenud, kuid Eesti džässi võetakse järjest tõsisemalt ja huvi ja uudishimu on kindlasti suurenenud. Vestlusringis osalesid Kirke Karja, Peedu kass ja Jaak Sooäär. Saate teises pooles rääkis Liina Vainumetsa Tarmo Noormaa Aavo kartuliga maja muusikamessist Womeks, kus osales seekord üle tosina eestlase. Kuulsime eredamaid muljeid komekesi kontserti valikust ja samuti oli juttu Eesti folkmuusika imagost maailmas. Selgus, et tänu Viljandi pärimusmuusika festivali heale mainele aga Eesti kuvandile kui e riigile ja puutumatu loodusega maale on eesti folk artistidel järjest lihtsam end välja pakkuda ka välisfestivalidele. Selline oli saade helikaja täna. Saate panid kokku toimetaja Liina Vainumetsa, Ivo Heinloo, helimontaaži teostas Katrin maadik. Tänan teid kuulamast ja soovin teile kaunist päeva jätku. Tere kuulama rubriiki muusik mõtleb otse-eetris kõneleb hekto lei Paju. Euroopa Liiduga on paljudel inimestel vihkamise või siis armastuse suhe. Ühest küljest varjatakse seadusi ja määrusi, mis meie igapäevaelu üha enam reguleerivad. Teisest küljest aga tarbitakse nurisemata mitmete meetmete jagatavat raha. Muusikutele on selles plaanis koitmas rõõmupäev esimesel aprillil 2018. Kes meist poleks selja tagakätt rusikasse surunud, kui oleme kuulnud järjekordsest hüvest, mida meie valitud saadikud nii koduvabariigis kui ka üleliiduliselt kasutavad. Euroametniku koduigatsustasu, kuluhüvitised ja muud tasud panevad tavainimese sajatama, miks nemad saavad, aga mina ei saa, kõlab õigustatud küsimus. Tihtipeale tunduvad tugitoolis istudes mitmed rahvaesindajad, jaga ametnikud küündimatud ning ometi kingib maksumaksja neile lisaks palgale ka ohtralt hüvitisi ja muid lisatasusid. Euroopa Komisjoni kaunite kunstide volinik it's Anders tegi hiljuti Tallinnas viibides muusikute jaoks meeldiva ettepaneku, mis on tänaseks ohtralt toetust leidnud ja omandab seaduse kuju jaanuaris 2018. Milles on siis asi? Samamoodi nagu rahvast on esindamas palju küündimatuid ja keskpäraseid rahvasaadikuid on ka meie kontserdilavadel igapäevaselt üles astumas hulk küündimatuid ja keskpäraseid muusikuid, kellel on piinlik laval olla. Just nimelt selle piinlikkustunde leevendamiseks on otsustatud hakata maksma muusikutele nii-öelda piinlikkustasu. Kuigi tihtipeale on ka publikul piinlik, otsustati siiski meedet kuulajale mitte laiendada. Põhjus on lihtne, kuigi kuulajal võib-olla mõnikord piinlik on ometi küündimatult, kuid adekvaatse eneseanalüüsivõimega artistil alati piinlik. Aastakümnete pikkune piinlikkustundega elamine võib mõjuda tervist kahjustavalt ning piinlikkust tasu meede aitab spetsialistide meelest vältida suuremate tervisekahjustuste tingitud koormust haigekassasüsteemile. Piinlikust tasu eest võib ka viletsavõitu artist käia troopikasaarel puhkamas või soetada parema eluasemeÕiga sõiduki. Eesti interpreetide liit on koostanud ka algse nimekirja meie artistidest, kellele võiks piinlikust tasu maksma hakata. Nimekirja jätan praegu eetris ette lugemata, kuna see põhjustaks liigset piinlikkust nii muusikutele kui ka kuulajaile. Hetkel on käsil ka laval piinlikust tundvate muusikute registreerimine ning sooviavaldused võib saata digitaalselt allkirjastatud tena otse interpreetide liitu. Kõik sooviavaldused vaatab läbi spetsiaalne ekspertkomisjon, tehes seda piinliku põhjalikkusega. Tänan kuulamast, eetris oli hektar, ei vaju.