Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, kas te kuulate saadet Kunstiministeerium? Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänu Jüri Okasele aga Aarne maasikule on arhitektuurifotol Eestis metafüüsiline alatoon. Arhitektuur on kui osa inimtegevuse ülesest, olgu siis looduslikust jumalikust struktuurist. Ent selle metafüüsilise vaata kõrvale on kasvamas märksa maisem pilk, mis näeb arhitektuuri inimestega kõneleva võimu sümbolina. Selle vaata kõige tuntumaks esindajaks on Paul Kuimet. Kellega ja kellest siin kunstiministeeriumis varem paar korda ka juttu on olnud. Tähelepanuväärne ei ole ka mitte erinevus fotograafide lähenemiste vahel, vaid hoopis sarnasus. Maisusest olenemata on arhitektuur kui võimu sümbol, sama poeetiline ja isegi nostalgilise kui arhitektuuri metafüüsika. Brüssel on kõige inetum linn, mida mul külastada on õnnestunud. Ent just Brüssel on inspireerinud kaks arhitektuurifotosarja, millest tänases saates põgusalt juttu tuleb. Tartu kunstimuuseumi projektiruumis saab veel seitsmeteistkümnenda detsembrini näha Sten Heltermaa näitust brüsseli prelüüd. Liminaalne tsoon. Ning juba mõni aeg tagasi septembri lõpus oli Tallinnas Draakoni galeriis Tarvo Hanno Varrese näitus memory sensitiiv mille keskseks teoseks sari pealkirjaga kättesaamatu mälestus sulgudes Brüsseli nurgad. Varrese näitusega paralleelselt ilmus ka kunstniku monograafia. Monograafiale kohaselt küll kõvaköiteline, ent jääb mahult alla 100 lehekülje. Kunstiministeerium tutvustab põgusalt nii Heltermaa Kui Varrese vaadet Brüsselile vaagib nende erinevusi ja sarnasusi ning vastab küsimusele, miks autoreid üldse kõrvutama peaks. Enn Heltermaa näitus brüsseli prelüüd, liminaalne tsoon on esimene linnuke Tartu kunstimuuseumi uues, et mitte öelda järjekordses näituse sarjas, mis kannab nime Noor-Tartu. Näitusesarjad on kahe otsaga asjad. Ühelt poolt võimaldavad need tähelepanu koondamist detailidele ja kokkuvõttes potentsiaalselt ka teema põhjalikumalt käsitlemist. Ent samas on näituseprogrammi kui terviku seisukohalt võrdlemisi tüütu, kui uutel ideedel seisavad jalus vanad teemad ja kunagi võetud kohustused. Nii näiteks järgneb Tartu kunstimuuseumis Heltermaa näitusele, mis toimub sarjas noor Tartu USA videokunstniku Lesley torntoni video Jennifer või ahju, mida eksponeeritakse sarjas. Lingid maailma sõnaga sari annab ettekäände, ent samas muutub ka repressiivseks kirjutades ette, mida ja millal peab. Sari noor Tartu on ilmselt ellu kutsutud asendamaks 2012.-st kuni 2016. aastani väldanud muuseumi valikut mille eesmärgiks oli sarnaselt Noor-Tartuga pakkuda väljundit noortele palju töötavatele kunstnikele. Muuseumi enese sõnul võimaldati kunstnikule näitusega professionaalne produktsiooni kogemus. Ent kuivõrd eelmine Kunstiministeeriumi saade oli juba täies mahus pühendatud professionaliseerumise kallal ilkumisele, siis Heltermaa fotode raamide kvaliteeti ma seekord kiitma ei hakka. Kuigi nad seda kahtlemata vääriksid. Keskendun selle asemel mõnevõrra üldisematele küsimustele. Sten Heltermaa brüsseli prelüüd liminaalne tsoon on arhitektuurifotoseeria Brüsseli eurokvartalis asetsevate hoonetega mis juhib tähelepanu modernistliku klaasarhitektuuri läbipaistvuse ja ligipääsetavuse näilisusele. Ning nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu. Modernistlik klaas mõjub Heltermaa näitusel tõepoolest sama aukartust äratavalt kui rustikaalne kivi. See tõdemus aga tekitab õigustatud küsimuse, milles seisneb liminaalsus ehk kahevahel olek, millele viitab näituse pealkiri. Keset näitusesaali seisab kahekordne klaas, mille vahele on pressitud, mille vahele on end pressinud must vedelik. Heltermaa näituse pealkiri on sama krüptiline kui see vedelik. Kõigepealt brüsseli prelüüd ehk eelmäng või sissejuhatus Brüsselile või Brüsselisse. Kõlab natuke nagu turismijuht ning liminaalne tsoone vähemalt Eesti, aga usutavasti ka suurema osa endise nõukogude liidu kultuuripagasiga inimeste jaoks tähistab juba mõistet tsoon üksi ennustamatuse olukorda. Võib oletada, et liminaalne ongi tsoonile lisatud selleks et Tarkovski konnotatsioon nii tugev ei oleks. Sest Brüssel vähemalt nii, nagu Heltermaa seda kujutab, ei ole kindlasti mitte liminaalne Tarkovski likus tähenduses vaid hoopis Kavkaalikus tähenduses. Brüssel on bürokraatia tsentrum, maamõõtja ka nägi küll mäe otsas lossi enti, pääsenud sellele aga kuidagi ligi ning seda puhtbürokraatlikel põhjustel. Samas ei pääsenud aga lossimäe jalamil olnud külast kuidagi minema. Kuid seda taas märksa müstilisematel võib isegi öelda, et Tarkovski likel põhjustel liminaalsusse takerdumine ei ole ilmselt parim viis Heltermaa näitusest rääkida. Heltermaa arhitektuurifoto võimaldab või suisa eeldab paralleelide käsitlemist Paul Kuimet ning Tarvo Hanno varesega. Viimasel ilmus hiljuti album, kus kesksel kohal Tallinna ning Brüsseli tänavanurki kujutavad fotoseeriad, mis sarnaselt Heltermaa sarjale on sündinud linnas uidates. Ent kui Varrese töid saatmas autorikirjelduses ja monograafia artiklites, kus nurkade seeriast räägivad peamiselt Hanno Soans ja Margus Ott esitatakse nurki ennekõike filosoofiliste uperpallidega siis ise filosoofiat õppinud Heltermaa leiab, et filosoofiat ja kunst, kuigi neid on korduvalt üritatud sünteesida evivad ületamatuid põhimõttelisi erinevusi. Ja see seisukoht peegeldub minu arvates väga hästi Heltermaa töödes kus ühelt poolt on olemas, nagu ta ise tunnistab, saksa kontsert, solistide paari Bernt ja Hilda Brehti mõju. Viimased on ilmakuulsaid hästi lihtsa ja range frontaal kompositsiooniga, arhitektuuri fotoseerijatega, mis kujutavad sama funktsiooniga hooneid. Ent teisalt näib Eltermaalne tähendus, mida hoone arhitektuuriline lahendus kommunikeerib, olevat märksa olulisem kui vorm. Brüsseli eurokvartali hooned ei sisenda aukartust bürokraatliku masinavärgi ees mitte valitud arhitektuurse lahenduse tõttu vaid viis vander uuega alguse saanud Klaas arhitektuur on valitud hoonetele just seetõttu, et tegemist on ajastu ideoloogia selge ja tõese väljendusega. Nagu sõnastas näitust saatvast brošüüris Kunstiteadlane Ekaterina šerbakova Ta kirjutab. Norman Foster piiritles uuele elule äratatud raistagi hoones suurte klaaspindade tähenduse. See viitab läbipaistvale, poliitikale, avatusele, kodanike soovide suhtes. Teisisõnu, klaas tähendab vabadust. See on nii moodne, demokraatlik tsitaadi lõpp. Samas leiab serbakova, et fakt, et klaaskuppel on kodanikele ja külastajatele avatud moodustab võimu ja rahva vahele purustamatu läbipaistva barrikaadi. Usun, et serbakova seisukoht kirjeldab võrdlemisi täpselt Heltermaa vaatepunkti. Kontseptualism kui modernistliku diskursuse osa on esteetiliselt nauditav kuid moodustab küll läbipaistva, ent samas läbitungimatu apoliitilisus kihi kunsti ja poliitika vahele. Kunst on muudetud poliitiliseks kastraadiks. Tarvo Hanno Varrese nurkade seeria Tallinna tänavanurkadega ja sellele järgnenud kättesaamatu mälestus sulgudes Brüsseli nurgad leiavad varese monograafias üllataval kombel ennekõike filosoofilist käsitlust. Hanno Soans viitab Gaston paighelardi ruumi filosoofiale. Margus Ott tsiteerib oma essee lõpux songtsud ning mitte ainult selle tsitaadi kohal, vaid läbivalt üle kogu essee räägib ott nurgapealsest hämarast vahel olust. Sellel eksistentsiaalsed hetkel, mil me pöörame nurga taha, ei otseselt midagi pistmist liminaalsusega, nagu Heltermaa seda käsitleb. Ent ometi on kahe autori, Heltermaa Varrese vahel olud nende ainese Brüsseli arhitektuuri kaudu lahutamatult seotud. Kuigi see aineline Kokkulangevus näib juhuslik, Heltermaa jaoks on brüsseli eurokvartal oluline sellena, mis ta on bürokraatlikku võimu tsentrumina siis Varrese seeria puhul tavaliselt alustatakse küsimusest, miks Brüssel? Intervjuus Mark Raid perele põhjendab ta oma valikut järgmiselt. Arutlesin, kas Pariisi nurkadega tasuks tegeleda, kui ei tundunud ikkagi piisavalt veenev. Kaalusin seejärel mitmeid linnu Londonit mõnevõrra tunnen Helsingit samuti, kui kumbki ei tundunud õige. Lõpuks, kui brüsseli peale tulin, siis loksus kõik paika. Mitmekeelne Euroopa suurlinn, üks pealinnadest, kuid väga häguse identiteediga võrreldes näiteks Pariisi või Amsterdami k. Tsitaadi lõpp. Mis mind üllatab, on, et Varrese retseptsiooni taha nurki näha millegi muu kui arhitektuurilise faktina. Samas mulle on Tallinna ja Brüsseli nurgad tundunud suure anonüümse linna ja väikese kodukoha vastandusena. See hakkab peale sarjade formaadist. Tallinna nurkade seeria on suhteliselt väikese formaadiliste fotode ruudustik. Brüsseli nurgad on aga monumentaalseid nii väljatrükki kui fotol kujutatud hoone tähenduses. Ja kui siin ei olegi midagi poliitilist, siis olen veendunud, et on nähtav isikliku lähtepunkti. Erinevus kunstniku lähenemises. Tallinna nurgad on kunstnikule tuttav ruum, koherentne ruudustik, Brüssel seevastu suurte esinduslike kivimajade front justkui müür ümber, mille varrest tammud sealt ka sarja pealkiri kättesaamatu mälestus. Suhe arhitektuuri kui võimu kommunikeerimise vahendisse seob eesti kunstnikest Heltermaa kõige tihedamalt Paul Kuimet praktikaga ning seda võib-olla isegi rohkem kontseptuaalsel kui visuaalsel tasandil. Kui lugeda näituse pressitekstist, et Heltermaa tsiteerin, loodab pakkuda näitusekülastajale mõtteainet andvat kogemust märkide tähenduste ja seoste kohta, mis võimuorganite arhitektuuriga suhestumisele tekkida võivad tsitaadi lõpp siis on paralleelid Kuimeti varaste, uuselamurajoonide arhitektuurile keskendunud sarjadega in vis Siniti ja Kairo tänav või vähemalt nende sarjade kohta kirjutatuga lihtsad tekkima. Mõlema autori puhul saab rääkida kõneleva arhitektuuri ideest. Ent kokkupuutepunkte on teisigi. Anneli porri on Paul Kuimet, et ühel hetkel koos rea teiste fotokunstnikega koondanud rulataja pilguga läbi linna kulgevate autorite kilda. Heltermaa uitab linnas küll ilma rulata aga ka tema pilk on tänaval liikleja pilk. Niisamuti kirjeldab Hanno Soans varrest korduvalt kui fla nööri kui sihitud linna suvitajat. Kuid varrest seob Kuimetiga märksa rohkem kui uitamine. Mõlema töös on olulisel kohal installatiivsus unistav ja uimane nostalgia, aja kulg ning fotograafia ürgküsimus, valguse ja varjusuhe, Varrese küünlaleegi vari ja Kuimet. Päikesekella eks põusher ehk säri on minu arvates tõlgenduslikult teineteisele väga lähedased tööd. Aga mis siis? Sarnasused sarnasustaks, aga miks ma ei räägi erinevustest, miks on vaja otsida kohati väga meelevaldseid paralleele nende kolme autori vahel, keda objektiivselt ei seo suurt miski muu kui asjaolu, et nad on pildistanud arhitektuuri osaliselt juhuslikult samades linnades. Taoline autorite kõrvutamine aitab esmalt välja tuua hetkel kunstnike jaoks aktuaalsed teemad ja kunstilised võtted. Arhitektuurisemiootika nostalgiainstallatsioon saame teha kunstiloolisi üldistusi. Samas aitavad ühe või teise autori juures reljeefselt välja joonistuvad iseärasused leida ka teiste autorite loomingust tõlgendustasandeid, mis ilma kõrvutuseta tähelepanuta jäänud. Keegi ei ole rääkinud varju rollist kuivatitöödel ning kuigi varre siseüritab väita, et ta tööd ei ole filmilikud, kuna neil puudub kulminatsioon siis mina argumenteeriks siin risti vastupidist ja seda just võrdluses Kuimeti 16 millimeetristel filmirullidel korduvate lõputute lugudega Varrese tööd märksa dramaatilisemalt. Ning Kuimetaja Varrese poidilisus lubavad Heltermaa analüütilisust tõlgendada kui teatavat ebakindlust, hirmu jääda vaatajale arusaamatuks. Sten Heltermaa brüsseli prelüüd, liminaalne tsoon Tartu kunstimuuseumi projektiruumis veel kuni seitsmeteistkümnenda detsembrini. Tarvo Hanno Varrese monograafia memory, sensitiiv publitseeris kirjastus paranoia ning selle võite leida hästi varustatud raamatupoodides. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.