Kas me seda soovime või ei, aga nagu aeg näitab, ei saa, ei üle ei ümber sellest kaua räägitud ja arutatud Iru-Muuga ringraja teemast. Kuigi või tuleks siin öelda, seda enam, et 31. märtsi Tallinna linnanõukogu istungjärk ju otsustas ringraja Iru-Muugale siiski ehitada enne 31. märtsi istungjärk kolmel saatesarjas avalikud asjad päris palju arutlemist poolt- ja vastuargumentide üle. Ja me rääkisime ka sellest, et enne eelmist linnanõukogu istungjärku ilmselt saadikute informeerimine ei olnud päris kõigekülgne. Ja paljuski sellest lähtuvalt on nüüdseks Eesti aiandus, Mesindusseltsi, Muuga osakond ja Tallinna rohelise liikumise Muuga Töörühm võtnud ette ühe päris suure töö on koostanud Muuga ringraja aja kohta päris mahuka informatsiooni ja saatnud selle laiali kõigile linnanõukogu saadikutele. Ja kuna Neist ankeetküsitlusele vastanuist üle 70 protsendi saadikuist pooldaksid küsimuse uuesti ümbervaatamist siis oli meil enne 30. septembri linnanõukogu istungjärk, kus ka raadios eetris teade, et rahvasaadikud taotlevad küsimuse ülestõstmist kas 30. septembri või siis järgmise detsembri alguse linnanõukogu istungjärgul 30. septembri istungjärgu lõpus peale päevakorrapunkte tekkiski niisugune veidi ärev moment sellesama muuga ringraja küsimuses ja kuna meil praegu on stuudios asja juures viibinud inimesi ja kuna meie käest on ka juba palju suisa küsitud, et mis siis linnanõukogu istungjärgul siiski sündis, siis püüdkem taastada see linnanõukogu istungjärgu situatsioon, kuid kõigepealt asjaosalised, Ene Grauberg. Ja mina töötan kunstiinstituudi ühiskonnateaduste kateedri juhatajana ja olen valitud rahvasaadikuks linnanõukogu 200 teises ringkonnas ja mina tõstatasingi viimasel linnanõukogu istungjärgul. Selle probleemi Jüri Hunt Teaduste Akadeemia termoelektrofüüsika instituudi juhtivteadur selle infomaterjali koostamisest tüks aktiivseid osalejaid. Juhin nüüd muga roheliste töörühma. Boriss Sahharov, MINA OLEN Mainori juhtivteadur, üks nendest autoritest, kes avaldasid artikli Õhtulehes Andrus Lauren. Minu töökoht on Tallinna linna täitevkomitees, kus ma töötan, organiseerimise juriidilise osakonna juhataja Rein Einasto. Mina töötan Teaduste Akadeemia geoloogia instituudis ja samal ajal olen roheliste liikumise keskjuhatuses ja seoses just selle viimasega on juba kevadest peale selle ringiaega olnud palju tegemist. Püüdkem nüüd veidi taastada sedasama momenti Tallinna linnanõukogu istungjärgul 30. septembril. Ene Grauberg soovis sõna, tõstis Muuga ringraja küsimuse üles. Millistest taotlustest ajendatuna te pidasite? Seda vajalikuks nimelt viimasel ajal väga paljud Muuga aianduskooperatiivi juhatuse liikmed, samuti paljud muugalased ja roheliste liikumise esindajad, et on pöördunud minu, samuti paljude teiste linnanõukogu saadikute poole palvega uuesti läbi vaadata Tallinna linnanõukogu 31. märtsi otsus auto-motoringraja ehitamise kohta Iru-Muugale toetudes selle probleemi kohta läbi viidud ankeetküsitlustele võib öelda, et 31. märtsi linnanõukogu otsuse ümbervaatamist pooldavad praegu 125 rahvasaadikud 174. seega ligi 80 protsenti. Kusjuures paljud nendest, kes ei poolda küsimuse uuesti tõstatamist, argumenteerivad oma seisukohta põhiliselt sellega, et otsus on juba korra vastu võetud. Ma tahaksin siinjuures märkida seda, et minu arvates ei ole mingi otsus mingi dogma mis on igavene ja muutumatu. Kui tekib vajadus otsuse muutmiseks, eks siis miks mitte teda uuesti üles kergitada, minu arvates probleemi lahendamisel mindi täielikult mööda. Küsimuse sotsiaaleetilisest aspektist vaidlevad pooled räägivad kogu aeg üksteisest mööda. Selle tõestuseks on ka 29. septembri õhtulehes ilmunud artiklit Muuga ringrajale ei Muuga ringrajale. Ja esimeses artiklis räägitakse sellest, miks ringraja ehitamine Muugale ei ole vastuvõetav. Teises artiklis aga pööratakse tähelepanu sellele, miks meil ringrada hädasti vaja on. Miks räägitakse teineteisest mööda, kas siin on tegemist siis lihtsalt madala vaidluskultuuriga või tahtliku üksteisest möödarääkimisega ja tuleks minu meelest haaratagi kinni sellest põhiprobleemist, kuhu ehitada ringrada? Ma arvan, et enamik meie eesti inimestest leiavad, et ringrada on väga vajalik. Vea probleemi lahendamisel peakski prioriteet kuuluma just sotsiaaleetilisele aspektile. Sellest küsimusest ei ole üldse kinni peetud, et kohavalikul ei oleks häiritud 12000 Muugalase põhihuvid kodurahule, oma koduõigusele ja nii edasi ja nii edasi. Liitena olgu öeldud, et seesama 29. septembri õhtulehe artikkel sellest esimene pool Muuga ringrajal ei tuginebki see materjal sellele samale infojuhendile mis on siis koostatud, nagu me saate algul rääkisime ühiskondliku initsiatiivgrupi poolt nii-öelda roheliste eesvõttel ja teaduritele toetudes, nii et kes soovib tutvuda, me siin üksikdetaile praegu välja ei too, see on ajalehes trükitud, kuid läheksime edasi selle juurde, mis siis sündis nõukogu istungjärgul kuulati siis ära Ene Graubergi küsimuse tõstatamine ning hääletati siis Ene Grauberg, millist ettepanekut? Mina tegin kolm ettepanekud, esiteks võtta rahvasaadikute nõukogu järgmise istungjärgu päevakorda küsimus motoringraja ehitamise katkestamisest Iru-Muuga piirkonnas. Teiseks Tallinna linna täitevkomitee kommunaalmajanduse valitsusel, arhitektuuri ja linnaehituse, peavalitsusel ja keskkonnakaitse valitsusel koos linnaehituse nõukogu ja Muuga aedlinna esindaja tega täiendavalt analüüsida motoringraja ehitamise küsimust ning koostada kõiki osapooli rahuldava otsuse projekti järgmiseks Rahvasaadikute nõukogu istungjärguks. Ja kolmas pump meil ma ette pakkusin, oli see, et otsuse põhjendamiseks läbi viia rikult täiendavad uuringud ja üksikküsimuste lahendamiseks kaasata vastavate erialade ekspert. Nagu te näete, selles otsuses ei ole midagi ääretult kategoorilist, ääretult nõudliku maitse on just tehtud, arvestades arvamusi, mida avaldasid saadikud oma ankeetides Sõnaseid koha Andrus laurenile kui juristina seda protsessi kõrvalt jälginud teie selgitasite istungjärgul saadikutele, kuidas nüüd, sellisel puhul, kui me hääletasime, kas võtta järgmise istungjärgu päevakorda see küsimus, kuidas need hääled peavad jagunema, missugune on siinse õige protseduurireeglistik nii-öelda? See juhtum läks tõepoolest praegu kehtiva Eesti NSV seaduse jääbki, mis reglementeerib üldse Tallinna linnanõukogu tegevuses on Eesti NSV seadus Eesti NSV linna linnarajooni rahvasaadikute nõukogu kohta kus on öeldud niimoodi, et istungjärk on otsustusvõimeline, kui kohal on kaks kolmandikku Nõukogu saadikutest. Sel korral oli kohal 224 saadikut. 300-st, tõsi, istungi äpuga saadikute arv vähenes. Neljapäevane istungjärku lõpuks oli Tallinna linnanõukogu saadik 296 ja see oleks tähendanud seda, et seesama seadus ütleb, et otsused võetakse vastu hääletusel linna linnarajooninõukogu, kõigi saadikute lihthäälteenamusega, see tähendab seda, et vähemalt 149 saadikut oleksid pidanud selle poolt olema. Poolt oli 95 saadikut. Kuid kas oli õige üldse hääletada, seda küsimust ma mõtlen selles suhtes, et kuidas põetakse istungjärgu päevakorda niisuguseid Punkte tähendab, antud juhul hääletati seda otsust, mida ene kaotaksin ette luges otsuseid, et tõepoolest hääletama peab hääletama ka kõiki küsimusi, mis päevakorda tõstetakse. Ja kahjuks selle üle võib muidugi vaielda, kas see seaduse nõue on õigustatud, et ka päevakorda tõstetud küsimused peavad eeldama, et üle poolte saadikutest sellega nõus on. Võimalik, et piirduks näiteks kas pool kohalolijatest või kolmandik saadikutest. Aga praegusel juhul tõesti tõepoolest nii nagu siin seadus. Aga kui ma küsin teie kui neutraalse kõrvalseisja asja näinud inimese käest, kas rikuti teie meelest sisul tasa mingeid demokraatia reegleid? Inimesed soovivad enda jaoks valusat probleemi tõstatada ja neil justkui ei avanegi seda võimalust või mis edasi teha, kas neil on võimalik edasi pöörduda. Millisel teel veel panna seda küsimust järgmise istungjärgu päevakorda siiski. Vastavalt seadusele on õigus küsimusi esitada istungjärgule läbivaatamiseks täitevkomitee poolt alatiste komisjonide saadikute poolt. Ettepanekuid linnanõukogu istungjärgu päevakorra kohta võivad teha ühiskondlike organisatsioonide, linna ja linnaga jooni. Vaata nüüd, iga kord hääletatakse läbi istungjärgu päevakorda. Muidugi peab ütlema nii, et see on praegu meie võib-olla saadikute vähene aktiivsus, et kõik ettepanekud sisuliselt on tulnud kas täitevkomitee poolt või siis vähemalt on on sealt alguse saanud. Minu meelest ei olnud asi ka juriidiliselt korrektne, et me alustasime hääletust otsuse projekti letust teadmata seda, kas istungjärk on otsustusvõimeline. Tõepoolest, istungjärgu alguseks oli kohal 224 saadikut, aga teatavasti juba vaheajal lahkus väga palju saadikuid ja ka istungjärgu lõppstaadiumis väga paljud saadikud lahkusid, nii et me ei tea üldse, kui palju oli istungjärgul saadikuid ja võtsime selle protsendi nüüd saadikute üldarvust 296, nii et minu meelest ka juriidiliselt tehti oluline viga. Seegi õigus nõuda ülelugemist on rahvasaadikute ja seda oleks võinud võinud ka ette võtta. No vot, siin on jälle teadmatus ilmselt kuidas asja õigesti läbi viia. Ja mulle tundus veidi tendentslik see, et ma lausa palusin kaks korda tribüünist seda, et antakse sõnaga linna tervishoiuosakonna juhataja asetäitjale virve siirakule selles küsimuses, et antaks sõna Sahharovil, kes on probleemiga pikalt tegelnud, aga miskipärast neile sõna ei antud ja seda ei pandud ka hääletamisel. Raivo vihjaidin, kes istungjärku juhatus vähemalt küsis publiku käest ja. Publik hüüdis ja. Ja kohati tähendab, mina kuulsin ei kui. Sellele toya võttis endale voli volituse ainuisikuliselt lahendada küsimus, nii et mitte anda sõna. Ma tahaksin rääkida neist ja sõna anda neile, kes siis ikkagi linnanõukogu istungjärgul sõna ei saanud. Virve siirake ei saanud töökohustuste tõttu tulla täna siia, meile stuudiosse, kama, kontakteeru siin temaga ja ta pidas väga oluliseks teha kogu selle Muuga ringraja asjus üks korralik argumenteeritud meditsiiniline ekspertiis. Ja väga oli tal hinge peal see, et me oma igasuguste projektide otsustamisel väga vähe arvestame arstide, tervishoiutöötajate sõna, me sunnime neid arvestama neile ette antud ehitusele tuleva objektiga ja virve siirak mulle veel tuginemiseks välja, et ainult 10 protsenti meie inimeste tervisest sõltub meditsiinist ja meditsiiniabist. Kõik muu on juba keskkonnamõju. See on siiski niisugune näitaja, millest me peaksime lähtuma, kui me üldse mõtleme edasi, kuidas me oma elu rajame. Nüüd ma annaksin sõna Boriss Sahharov vilega. Teie palusite sõna, kuid ei saanud. Minu meelest Yomeetodide istungjärgul kasutamine ja meie suu kinni panemine ja dialoogist kõrvalehoidmine näitab ametkondlike opositsioonide nõrkust ja rahvasaadikute sotsiaalaktiivsuse tõstmise vajadust. Aga tiputatidele ma tahtsin kolme minuti jooksul edasi anda seda lisainformatsiooni sellest, et ringraja tehniline projekt siiamaani ei ole ei kooskõlastatud ja kinnitatud ja ehitus käib kooskõlastamata projekti järgi. Teiseks maaeraldus pole veel tehtud ja minu meelest see on puhttaktiline, sama võib ju öelda, et ringraja on tee ja teede ehitamiseks maaeraldust vaja ei ole. Aga kui ringraja valmis saab, siis meid pandakse fakti ette, et edasi on vaja hoonet kae ehitada. Tagasiteed enam ei ole ja maad on vaja eraldada ka. Kolmandaks tahtsin öelda, et 50 meetri laiust see diktüoneemakiht ringraja territooriumil peale lõhketööd on põlema läinud, aga ehitus ikka käib edasi. Tuleksime inimlike eetiliste psühholoogiliste momentide juurde, milles meil kadu näib olevat suurem kui majanduslik kui mistahes muude kaalutluste juures. Ma annaksin praegu sõna Rein Einasto, ole teil oli võimalus viibida meie hiljutisel esimesel teisel oktoobril toimunud rahvarinde kongressil ja seal olid kõnelemise üheks vormiks ja pakutud ka nõndanimetatud kõnekojad. Millistel motiividel teie esinesid seal tuues sisse ka sellesama Muuga ringrajamotiivi? Meie väga suur osa juhte on ja pidanud töötama nii-öelda selles vale kammitsatest, kui võtta ringrajaehituse projekteerimine, algas ju veel sel ajal, kui Vladimir Käo hakkas seda läbi suruma. Ja meie neid telgitaguseid muidugi ei tunne, aga mingid jõud ilmselt täitevkomiteest kõrgemal seda asja dikteerivad. Ja need praegused täitevkomitee töötajad ei ole mitte päris vabad. Miks selle aasta märtsikuus istungjärgul nii palju ebaeetilist toimus selle ringraja arutamise ajal, kus ma ka ise osa võtsin? Esiteks, pandida päevakorda väga paljude muude küsimuste järel juba teada, et istungjärk oli üle koormatud. Kuna sõnavõtjate arv oli väga suur, siis hakati neid vähendama alguses aega ja lõpuks juba niimoodi, et isegi peaspetsialistid linnas nagu meie peaarhitekt jaama praktiliselt ei olnud üldse võimeline välja ütlema arhitektide kollektiivset seisukohta selle kohta. Need spetsialistid ei antud ka sõna, ainuke võimalus on, et seda küsimust uuesti täiesti avameelselt igakülgselt käsitleda. Vastasel juhul tekivad meie rahva seas sügavad lõhed ja umbusk meie juhtides. Jõgi. Kasvab selle küsimuse lahendamisel peabki prioriteet kuuluma eelkõige inimesele ja minu arvates mitte mingisugused majanduslikud kaalutlused ei kaalu üles siin seda inimese moment. Ükskõik kui palju valuuta, rubla, see kaalu üle inimese õigust oma kodurahule, oma koduturvalisusele ja selle probleemi lahendamisel peabki prioriteet kuuluma sotsiaali. Sellistele aspektidele nagu näha, see küsimus valutab inimestes, kuidas käituda edasi õigesti, nii et siiski võtta see detsembri alguse istungjärgu päevakorda. Lauren täitevkomitee ei esita seda küsimust, küll aga on alatised komisjonid, küll aga on rahvasaadikud, kes saavad esitada selle küsimuse istungjärgu päevaga. Kas näiteks Eesti rohelise liikumise Tallinna organisatsioon on õigus pädev tõstma seda küsimust kui ühiskondlik organisatsioon seal linnanõukogude põhikirjas on seal võimalus ette nähtud. Niisugustel ühiskondlikel liikumistele nagu näiteks roheline liikumine ei olegi oma seadustatud viisi, kuidas nad saavad küsimusi üles tõsta, oma saadikuid neil ei ole ja kui ütleme nüüd linnanõukogu saadikud antud juhul on meil selle tasandiga tegemist ei suuda asja niimoodi üles tõsta, siis justkui kaobki ära see võimalus üldse. Juriidiliselt on kaminu loigus uuesti pöörduda kirjalikult linna täitevkomitee poole, lisada juurde need ankeetküsitlused, kus on kirjalikult olemas andmed saadikute tegeliku arvamuse kohta ja paluda, et see küsimus ikkagi päevakorda võetaks. Kui linna täitevkomitee ei loe seda vajalikuks, on minul edasi õigus pöörduda Eesti NSV ülemnõukogu poole ja ma seda ka kindlasti tee. Arutelu süda tänava kvartali saatuse üle ja Estonia teatri uue hoone ning Lenini puiestee pikenduse üle sellesse kvartalisse on nüüd juba ei tea mitmendat korda rahva kõneaineks ja nüüdseks on siis ka päris ametlikult Tallinna linna täitevkomitee poolt uuesti välja kuulutatud, et nii ajakirjanduse kaudu kui siis otseste pöördumistega linna täitevkomiteele avaldada oma arvamusi selles küsimuses läbi meie saatesarja avalikud asjad on varem korduvalt olnud suuremaid väiksemaid arutlusringe sel teemal, sellepärast me püüdsime ka olla väga kursis selle komisjoni tööga, mis on moodustatud linna täitevkomitee juurde just selles samas asjas seisukohta võtma. Ja kui nüüd väga laias laastus iseloomustada seda komisjoni tööd, siis väga pikka aega käis noh, niisugune arvamuste palliloopimine ühest leerist teise ja tegemist on põhimõtteliselt kahe väga erineva suhtumisega, kahe väga erineva leeriga. Üks neist peab väärtuseks kvartalis asuvad, et loodust, puid nii liigi rohkuselt kui hulgalt peab väärtuseks arhitektuuriajaloolist aspekti ja kultuuriloolist aspekti ning peab õigeks, et teatrile ja teistele hoonetele tuleb leida teine paik ning teine leer peab kinni siis City kontseptsioonist mõttest, et õigem oleks sinna kvartalisse rajada linna kultuurikvartal uus edasine ja ei pea neid eelpool nimetatud väärtuseni olulisteks Etsada kvartalit säilitada. Ja kui me tahaksime selle komisjoni töös näha mingeid praktilisi samme, mis oleksid vastu viinud seda arutelu edasi siis korraldada siiski alternatiivsete asupaikade otsimine ja võrdlus. See oli üks esimene niisugune nurk, millest oleks võinud kinni hakata. Jüri Lass ehituskomitee linnade planeerimise osakonna juhataja vaste selgitaksite millisele seisukohale alternatiivasupaikade osas jõudis ehituskomitee kultuurikomitee, kui seda asja? Viimastest komisjoni istungitest komisjoni liikmed hääletasid üksmeelselt kõik selle poolt, et oleks vaja korraldada Estonia juurdeehituse ideekavandite arhitektuurivõistlus hiljem ehituskomitee, juhtkonna ja kultuurikomitee juhtkonna nõupidamisel. Samuti leiti, et see võistlus tuleb teha, anti konkreetsed tähtajad ja ülesanded täitjatele. Peale seda tuli arhitektide liidu proteste selles küsimuses, kus arhitektide liit esitas oma seisukoha, et Estonia juurdeehituse tegemine oleks siiski lubamatu ja seetõttu mehitis komitee arhitektuuri juhtkonna tähendab arhitektuuri. Pole juhtkond tegi komisjonile ettepaneku kaaluda siis avaliku konkursi asemel tellitud konkursi korraldamist. Otsus selles küsimuses praegu ei ole vastu võetud. Jüri Jaama linna peaarhitekt, ühtlasi ka arhitektide liidu liige. Nagu juba öeldud, arhitektide liit reageeris niisuguse noh, sisul tasa, protestinoodiga. Põhimõte arhitektide liidule oli see, et mitte lubada teha juurdeehitust olemasolevale Estonia teatrile kui väga väärtuslikule kultuuriobjektile ja selle tõttu ka selline protestikiri tekkis. Kas me siiski üldse veel otsime alternatiivvariante ka mujal linna piires? Siis see sõltub nüüd sellest, kuidas komisjon oma otsuse vastu võtab. Ilmselt, kuid teater tuleb kunagi siiski meil ehitamisele, siis tuleb kohtadele nii või teisiti otsida. Niisiis, te peate õigeks seda järjekorda, et komisjon enne otsustab ja siis me kas teeme või ei tee neid alternatiivasupaikade otsimisi, kuid kas me sellega ei võta iseendalt ära mänguruumi, oleksid meil käes ja teada need alternatiivasupaigad, nende võrdlus, me rääkisime siin linnade struktiivsetest piirkondadest, komisjoni koosistumisel. Leismann. Mina isiklikult olen praegusel momendil veendunud, et selles küsimuses on komisjonis üles kerkinud konflikt, nagu te ise ka juba alguses ütlesite, niivõrd põhimõtteliste küsimuste üle me ei saa, ühesõnaga rääkida praegusel momendil enam sellest, kas nüüd ter üksinda selle koha peal on hea ja õige või on mõni alternatiivne variant teatrile parem? Me peame ikkagi lähtuma sellest, et peame vaatlema seda kogu piirkonda tervikuna ja selles osas, kuna on tegemist praegu niivõrd põhimõtteliste vaadete lahkuminekuga, siis tuleb praegusel momendil võtta vastu juba põhimõtteline otsus. Ja vaat kui see põhimõtteline otsus on vastu võetud, ega see ei välista seda, et, et me edaspidi ei vali teatrile uut asukohta. Ei välista ka seda, et kui näiteks otsustatakse selline ettepanek, et teater võiks sinna piirkonda jääda kas ei välista ka isegi seda, et kaaluda varianti näiteks Katri selles piirkonnas mõnda teise kohta panemas? Robert Nerman arhitektuuriajaloolane, kes on uurinud kommunaalprojekti all selle kvartali arhitektuuriajaloolisi väärtusi, toonitas veelkord selle piirkonna niisugust arhitektuuriajaloolist terviklikkust, kuid tõi välja ka võimaluse. Ta on siiski võimalik ka selle kvartali piires teha, noh nii-öelda niisugust mõistlikku ehitustööd Jürilasse Sellele piirkonnale lähenemiseks on üldse minu jaoks noh, nagu kaks võimalust, üks võimalus on see, et realiseerida võib-olla mingite väikeste muutustega põhimõtteliselt selline ehituskava, mis on vastu võetud ja teine võimalus säilitada see olemasolev linnaehituslik struktuur. Ja seda siis järk-järgult uuendada. Kas nüüd seda teist varianti oleks võimalik ühitada Robert Nerman selle kontseptsiooniga, et see arhitektuuriajalooline väärtuslikus siiski seal säilib? No ma arvan, et see väärtuslikus on, nagu ma aru saan, nõrmanist siiski tigedalt linnaehituslikku struktuuri väärtus. Ja loomulikult jah. Maie Remmel teadusloolane ja kultuuriajaloolane süda tänava kvartali asjus koos käiv komisjon on palunud ka teilt ettekannet, millele tuginedes teie kultuurilooliselt peaksid. Vajalikuks säilitada seda karta, Eestimaa on niivõrd õhukese kultuurkihiga maa, et selle tõttu tal tuleb veel spetsiaalselt ja eriti kaalutleda, millist kultuuri kandjat hävitada võimet, et tuleks täiesti mõelda ka sellele, kuidas selle rajooni praegu varjatud kultuuripotentsiaali linna jaoks avada. Mida te mõtlete, varjutatud kultuuriinimesed ei olegi teadlikudki sellest, millised kultuuritegelased seal on elanud. Millise kultuuri potentsiaalikas rajoon on tallinlased, kasvav põlvkond, lapsed, nad neil ei teki, Tallinna tunned sellepärast, et neil ei ole reaalsed kultuurimiljööd hästi eksponeeritud, neil ei ole nagu mõeldud asju, millele tingimata tuleks mõelda, on see, kuidas muuta see linna ütleme, kultuurid Regenereerimis, rajooniks, lastele noorsoole tekitaks tallinlase tunde palju sügavama, kui see praegu on, seda enam, et linna uusrajoonid yldiselt ei võimalda selliseid funktsioone avada või käiku lasta. Ta oli suunatud ühest küljest minevikku, kui te rääkisite, et see on vana eesti haritlaskonna rajoon ja teisalt tulevikku. Me tõesti oleme palju rääkinud sellest, et me ei taastooda oma intelligentsi lapsest peale, meil ei ole ühtegi laste või noortekultuurikvartalit niisugust suuremat kultuurirajooni, kus toimuks vaat niisugune pidev intelligentsi pealekasv. Ja seda ma mõtlen, kunagi Tartu Ülikoolis käinud inimesed on, ma tean, räägiti Tartu vaimust, tartu vaimulik, teatud linn väga väikese linna territooriumi, vaid ma arvan, et Tallinnale tuleb luua mingi niisugune territooriumit, saab tekkida Tallinna vai. Jüri, Jaama, Kujutlegem. Et meil on olemas territoorium, kuhu me saaksime paigutada oma teatri ja sinna juurde mõeldud objektid, kas teie kujutleksite seda süda tänavakvartalit väga mõnusaks mängumaaks arhitektidele just selleks, et sinna luua mingi teise funktsiooniga, kuid ka kultuuri. Me oleme rääkinud, et paljud elumajad seal ei ole mitte elumajadeks kõige sobivamad. Seal on maju, kuhu võiks näiteks lasteraamatuga. Seda kõike võib väga hästi kujutleda, et see niimoodi on, kuid praktikas realiseerida on seda arvatavasti täpselt sama raske kui seda kvartalit niimoodi rekonstrueerida või ümber ehitada, nagu on see kesklinna detailplaneerimisette nähtud probleem jääb ju ikka üles üks ja sama, kuhu lähevad elanikud, selge on see, et kui me selle kvartali teeme kultuuriotstarbeks ja lastele näiteks, siis tuleb meil elanikud paratamatult sellest kvartalist välja viia. Kahtlemata osa nendest võiks jääda elumajadeks ka, mis on sobivad, kuid nii või teisiti tuleb ikkagi kesklinna piirkonda ehitada elamuid, rekonstrueeritavatele, kesklinnapiirkondade elanikele. Nii et selle otsuseni oleme me siis nüüd jõudnud, et need inimesed hakkavad saama elama mitte Lasnamäele, vaid keskele. Linna arhitektuuri valitsus on välja pakkunud mitu kohta kuid need tuleb veel sisse hoonestada. Hooned tuleb ehitada. Heinar Leismann, kas linna täitevkomiteel on praeguse seisuga nüüd täielik ülevaade sellest, mis toimub süda kvartalis praegu siin on olnud et lammutamise tee käinud mitte päris niisuguse korra järgi, nagu võib-olla oleks eeldanud ja ka see nähtus, mida me oleme nimetanud marotööritsemiseks neist majadest, kust elanikud on välja viidud, kuid mis on kontrolli alt välja jäänud, sealt on lausa röövitud detaile. Kulla suur ahjupott, aknaraame suisa uksi nüüd veel hiljutisel nädalavahetustel, kas täitevkomitee on võimeline siin piiri panema? Linna täitevkomitee on vastu võtnud otsuse peatada kõik väljaviimised rääkimata lammutustest selles rajoonis. Seda, mis seal kvartalis on toimunud, saab tõesti nimetada marotööritsemiseks, mistõttu meie kahel käel tervitasime nii roheliste liikumise kui noorteklubi ettepanekut, et nemad aitavad noh, sõna otseses mõttes valvata neid elamuid, kus inimesed on juba välja viidud ja päästa need majad. Lõhkumisest oleme me andnud korralduse selles osas, et seal liiguksid miilitsapatrullid. Nii et ainult sellise ühiskondliku korraga suudame säilitada seda, et neid maju lihtsalt ei, ei, ei lõhuta. Kuidas teie arvate, olles näinud seda komisjoni tööd, kas komisjoni otsus saab tulla teistsugune kui see, et me siis ehitame just sinna kvartalisse? Estonia teater. Kuna komisjoni liikmed on väga paljude ametkondade esindajad, siis tulevad kindlasti kardinaalselt erinevad arvamused. Millisele tulemusele nüüd jõutakse, tuleb võib-olla mingisugune kompromisslahendusel.