Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, kuulate saadet Kunstiministeerium käes on 2000 seitsmeteistkümnenda aasta lõpp ja, ja on aeg teha traditsioonilised aasta kokkuvõtted. Ja ma arvan, et siis kogenud kunstiministeeriumi kuulajaile kindlasti mitte. Üllatusena on meil stuudios Maarja mürk, maalin ja Andreas troosak. Tere, Andres. Tere. Me oleme siin juba kolmekesi paar-kolm aastat kokku võtnud ja erinevates konstruktsioonides ka varem seda seda teinud. Aga nüüd, kuivõrd ma eelmine aasta alustasime oma aasta kokkuvõtted poliitikast, kogu Eesti poliitikale kaaperdas kogu saata, siis mulle kuidagi jäi selline tunne, et võib-olla peaks 2000 seitsmeteistkümnendast aastast jätma natuke teistsuguse mulje, et alustaks ikkagi näitustest. Et mis olid need näitused, mis, mis 2017 silma jäid. Ja ma ei tea, paarin, kas alustame sinust? Näituseid oli terve hulk ja ma arvan, et selle võib-olla 2000 seitsmeteistkümnenda aasta üks kokkuvõte minu jaoks on homo ehk siis Firov missing out ehk et mul on tunne, toimub krooniliselt rohkem, kui ma jõuan külastada, lugeda või midagi üldse asjadest arvata. Nii et see välja nopitud näituste nimekiri on siin üsna tubli, aga samas kogu aeg on tunne, et äkki keegi väga oluline välja, kui võib-olla siis meil kollektiivne aju kuidagi täidab lüngad. Aga mina tooksin võib-olla enda, öelge suurema lemmikuna välja teenesswarcase näituse Eesti kaasaegse kunstimuuseumis, hautsu kaameusel väärt siingi teed, padi, tekk niiks, loodan, et sile kriipsukest ega pealkiri sai paika. Aga arvan, et see oli oluline saavutus kunstnikule oluline selline järgmine aste pärast tema Veneetsia biennaali esinemist. Ja ka sellises Eesti kunstimaastikul laiemalt. Et võib-olla see küsimus, et kuhu minna peale hobuse pead ja enne kumu suurt saali viiendat korrust siis mulle tundus, et selle näitusega ka EKKM võttis endale sellise suure suurema suutäie ja julgema suutäie kuidagi. Oluline, ma ütleksin, isegi kunstnikku biograafia selline steitment esitleda. Mulle väga meeldis Barcase koostöö kuraator Ingrid Ruudi ka ja mulle meeldis, et kohati oli raske piiri tõmmata, kust ideed algavad, kuidas nad liiguvad, kuidas nad lõpevad. Teema oli väga aktuaalne, aga lahendatud Farkasele omaselt sellises poeetilises ruumilises võtmes ja nii et ühesõnaga, ta pakkus väga mitmel tasandil väga palju, et nii sellise võib-olla kontseptualism-ist pärit teatavate näitamisvõtetega uurimuslikkusega ilukirjanduse kirjanduslikus, poeetika sissetoomisega, nii et see oli kindlasti minu. Nüüd selle aastaga selliseid suuri lemmikuid Kui ma seda näitust EKKM-is vaatama läksin, see oli siis EKKM-i hooaja avanäituseks sattusin kohta mäega Martin Esskaatsel EKKM kohvi joomas, pinksilaua taga. Ja galeristina loomulikult ei saanud. Muidugi pidin alustama sellest, et EKKM ruumiprogramm on jälle arenenud, et, et nad on oma galeriist galeriisse liikumist nagu ümber ehitanud. Martin muidugi selle peale möönis, et see võttis jube palju nagu energiat ja võib-olla nagu rohkem, kui oleks vaja olnud, aga mul ei ole. Mul on hakatud üha rohkem meeldima või kuidas EKKM nagu tõepoolest, nagu arenes hooajast hooaega veetnud, et need ruumid kogu aeg nagu ja lähevad järjest rohkem, nagu ka riik seda, et kui me võime ka nüüd küsida, et ei tea, et kas nad ikka selle uue Owelne kunagi sinna hoovi peale saavad, aga nad vähemalt seda vana hoone nagu ümberehitamises on olnud väga võimekad. Ja ei tea sellega seoses kuidas mulle siinse Maarini nimekiri ees nendest asjadest, mida ta ära märkinud on 2000 seitsmeteistkümnendast aastast, siis sul on siin ka Kirill tuulini sellised eksperimendid ruumiga grilgureeris kunstihoones näituse, mis oli sisuliselt siis pühendatud ka tegelikult selle ruumi, näituse tegemise situatsioonilise ja EKKM-i hooaja viimane näitus oli abiks katlaga. Võiks keskküttekatlakütja ala palju keerulisi pealkirju, ilusaid, keerulisi. Kas sul on minu meelest mõlemad need kaks ilusat keerulist pealkiri, on ka raamatu pealkirjad minu meelest see abiks keskküttekatlakütja-le oli ka raamatuna seal kohapeal olemas, et EKKM ennast üldse nagu kehtestanud sellise noh, nagu ma ei tea väga, ütleme see EKKM-i meeskond ja mis on seotud valge kuubiga ja et nad ongi kehtestanud ennast selliste ruumi tegijatena. Ma arvan, et need arutelud EKKM-i 10. sünnipäeva 10. tegutsemisaasta puhul on ka võib-olla sellest aastast selles kunstiaastast üks selliseid huvitavaid teemasid, et neid on püütud mitme eri nurga alt lahti võtta. Kunstee silmusid intervjuud ja mõtisklused sellel teemal, mõned ümarlauad on kuidagi läinud EKKM-i teemal. Ta ära nende enda tagasivaatava žestid ja nii edasi, et selles mõttes. Aga mul on tunne, et see arutelu nagu võib-olla otseselt ikkagi päris hoogu sisse ei saanud vä, et kunagi oli mõtet, toimub EKKM algatusel selline nende enda laud, kuhu siis laiemas ringis kuidagi teemana üles võtta, minu meelest seda lauda ei toimunud, vähemalt selle info lõpuks minuni ei jõudnud. Et mul on tunne, et kuidagi algatati, tõstatati, prooviti, aga ega nüüd mingit sellist valgustust minu meelest selle 10. tegutsemisaastaga otseselt ei saabunud, et oli väga hea Airid Riisbergi kriitiline artikkel. Müüri lähe visuaalkultuuri erinumbris, aga viskes kao õhku, hulga tähti ja lõpuks jäi see ka. Ehk siis see kaasaegne või see kriitiline ikka sinna niimoodi jalad maast lahti hõljuma. Et ühesõnaga, võib-olla see oli jah ka huvitav, et tehti katsetusi, seda arutelu tõstaga, aga minu jaoks oleks võinud olla veel intensiivsem või tuumakam kuidagi. Samas ei saa öelda, et EKKM ei oleks seda parem teeninduses tootjelazz sari oli, oli ka nagu ennem olema, sest nad on ka ennem kohtunud kokku erinevaid institutsioonide juhte ja, ja noh, ütleme kunstiväljal aktiivseid olulisi isikuid selleks, et oma noh, tegevusele tagasisidet saada, et alati ei ole ka minu meelest olnud just tingimata nagu konstruktiivsed vaid pigem just sellised, et tulge ja nokkige nüüd meie kallal natuke. Jah, et kui mõelda selle peale, et 10 aastat on ju tegelikult hiiglama lühikene aeg, siis mis paneb imestama küll on see, et EKKM on kuidagi suutnud tekitada sellise brändi, mis peaaegu Eesti kunsti veel peaaegu kõigile läheb mingit otsa pidi korda minu meelest nagu see on päris huvitav, huvitav nähtus. Aga siin, kui rääkida nendest tähtedest ka tähtedest, siis teenes Forkas igatahes seoses mulle kohe meenus K täht, mis seostub sõnaga kontseptualism. Sest noh, varga, see näitus, mis tõesti oli aastaks võimsamaid, oli ju noh, põhimõtteliselt selline poeetiline, kontseptuaalne. Aga sellega seoses meenus mulle kohe, et KUMUs oli üks suvel üks suur retrospektiiv. Kahest eesti kontseptoristist võiks isegi öelda esikontseptualism dist Jüri Okasest, kes tegelikult selle keele nagu visuaalse keele siiamaale tõi. Et selles mõttes on huvitav, et me elame nüüd 21. sajandi alguses selliseid aegu, kus kontsertturismile on juba selline kohalik vanaisafiguur olemas või vähemalt tekkinud, et muuseumi otseses retrospektiiv ette võtta või seda välja lugeda. Ja EKKM-i näol me näeme ka seda kontseptuaalset visuaalset käekirja ju noh peaaegu kõikide näituseprojektide puhul. Et see on selles mõttes nagu huvitav nähtus. Aga ütleme nii, et EKKM on ka kui Andres selle siin esile tõstab, siis läbi selle läbi selle, et nad on ise suutnud ennast kehtestada nagu kaubamärgina. Marin saavad siin oma aasta kokkuvõttes omaalgatuslikud praktikat niimoodi nagu tähelepanukeskusesse tõmmanud, et koobas, kooli residentuur oli EKKM-is ja see vist oli fotokuu raames, eks ole, siis rundumilt ilmus viienda tegevusaasta puhul, trükkis ja Supersonicum Viljandis on aga noh, aastase nagu tegevuskava nagu hakkama saanud, et kas ütleme sina kui ka ise kogenud selliste omaalgatuslikke praktikate algataja ega fänn ja sa ise ka olnud sellele väga tegeled, kas sulle tundus see aastasel Aumalgatuslikkuse seisukohalt kuidagi ka? Noh, tähelepanuväärsem. Mulle tundus jah, et see, see diagnoos on üsna positiivne sellele Scenelaga et ka stuudio tegevus ja mind stuudio oli, ju, tuleb kohe välja EV100 teatriprojektide raames Mimmi ooper, mis on minu meelest väga huvitav selline moodustis mis juba juhatab sisse seda EV100 lainet ja samuti näiteks kraam, kes siis on ka eduliselt juba tegelikult mitu aastat, aga nüüd, kes siis suvel tegi ka oma tasuta asjade poe suvetuuri ja on teinud mitmeid näituseid, et et sellist võimendust on minu meelest küll päris hästi tulnud ja võib olla. Siin on ka sellised tugistruktuurid, et ma tooksin siia kohe sisse selle tulevase EV100 teema momendiks. Et mulle tundub, et sellest saab selline kultuuripealinn Tallinnale võrreldava efektiga sündmus, et kus meil on teatav raha ja tähelepanusüst ja see võimaldab tegelikult kas siis realiseerida mitmeid ideid või siis saada just nimelt mingi suurem võimendus juba olemasolevale programmile ostetakse kraami, suvetuur oli ka rändajate ja kohanejate kunstiprogrammi raames. Et võib-olla just sellistele eri eriprogrammidel need toetavad ka just seda omaalgatuslikke praktikate elujõulisust tõstega, rundumi trükist toetas minu meelest EV100 kunsti. Aga kui me siin super soonikumi, mainisime tegelikult ka kraami, mis siis nagu käis mööda Euroopat vaata ringi või Eestit, aga siis ka Euroopat ja Kesk-Euroopa ja ütleme, EV 100 raames on ka näiteks Tanel Randerile on projekt, algas, millest ma ilmselt peaksin taga ka tegema üks hetk nagu eraldi saadet, aga, aga ka see algas tal osaliselt juba 2017, et ma tean, et kunstnikud käivad ja, ja kui ma ei eksi, siis üks on isegi praegu. Hetkel Valgas koos Taneliga. Siis. Ühelt poolt, kui ma nüüd viimati rääkisin ala Loogaga, siis kuidas öelda, et need on nagu tunda väikelinnas mingisuguse alternatiivse kunstiprojekti tegemine ei ole üldse nagu ei ole ikkagi nagu lõbus või noh, et seal seal ei maksa endale väga illusioone luua ja Tanel Randeri kommentaaridesse Valga aadressil, ma olen küll aru saanud, et tegelikult ju tegelikult ei ole ikkagi sa võid sinna tulla suure hurraaga, sa võid ka leida kohaliku institutsiooni, mis sind toetab, et ja, ja ala lugege näiteks Viljandis ta sai selle sai selle endise teatrihoone. Et, et noh, et nagu ruum on nagu ja kõik nagu mingisugune toetus on olemas, aga, aga seda kohalikonda sinna kuidagi külge saada ei ole, ei ole üldse mitte nii. Võib-olla see on ka see, et kunstnikud lähevad ikkagi võib-olla natuke romantiliste ootustega kuhugi väga-väga romantiliste ootustega kuhugi ja ma arvan, et see on ikkagi ka selline vahendamistöö või selline meili eetioni probleem, et sa ei saa minna nendesamade ootustega ja, ja võib-olla ka eelhäälestusega, kuidas sa tegutsed Tallinnas, Tartus kuskil mujal, et sa peadki panema palju rohkem oma tegevuses rõhku mingitele asjadele, millele sa võib-olla tavaliselt pole harjunud nii palju isegi mõtlema vahel minu meelest? Ta minna nii-öelda auto R või kuhugi välja sellest etableerunud struktuurist, et sa peadki ennast täiesti teisiti häälestama, positsioneerima ja tegelema asjadega, mis võib-olla esialgu tunduvad, et ei ole nii-öelda sisuga üldse nii palju seotud, kui sa ette kujutasid, et sa hakkad tegelema. Nii et selles mõttes ma arvan, et see on, see ongi täiesti eraldi väljakutse, samas on nagu tore kunstnikud teevad seda, aga, aga minu meelest võib-olla peaks kuidagi eraldi treenima selleks ikkagi, et see on hoopis teine tegutsemiskontekst. Aga et need ei jääks selline mulje, et meil oligi ainult üks suur viisikene ehitust ennast markas oma jätsin, harjutused on kõik. Üritaks siia siia mõned isikunäitused veel juurde tuua. Mulle eelmisest aastast hakkas silma Holger, loodusele oli kaks näitust. Ma ei tea, nüüd kõlab ka muidugi kallutatult, aga üks neist oli Tartu kunstimajas, mida ma juhatan. Siis loomulikult peame ära märkima, aga, aga kuidagi ma ei tea, ütleme siis nagu institutsionaalse kadedusega pean ma ütlema, et mulle see maailma lõpp. Tartu kunstimajas olis näitus, volüümi, imaginaarne kontsert seitsme Lauricule ja Tallinna kunstihoone galeriis oli maailma lõpp ja sellise kadedusega peale möönan, et minu arust on maailma lõpp, oli nagu kuidagi nagu veel. Kui sisus on või tõhusam või see mütse Holgeri nagu kirg tähendab mingisuguseid masinaid oma hüperrealistlike maalide juurde tundub mulle hästi sellise põneva kõhusuunana või tahtena, et Andres, sa ise kirjutasid sellest maailmalõpunäitusest Tallinna kunstihoones, et kas sa. Kas sa kommenteeriksid. Ei, no mis ma kommenteerin, kirjutasin jah, sest mulle näitusega meeldis, seal oli pealegi selline 19 sajandi imeriist nagu Mutoskoop selline filmieelne? Jah, lehitsemis raamat või ma ei teagi, kuidas seda Flipuk eesti keelde tõlkida. Tanja huvitav, too näide inimesest, kes süveneb mingisse valdkonda ja siis läheb nagu detektiiv sinna ikka hästi sügavuti välja. Et tegelikult, kui mõelda selle maailmalõpu peale, siis näitus ju sisuliselt Ta rääkis modernismi ja globalismivahelistest seostest, et kas need seosed on olemas. Kas moderanismile jälg, järgneb loogiliselt globaliseerumine. Kas sellele, et, et 19 sajandi lõpul kõik inimesed läksid Pariisi ja hakkasid seal tegema oma kunsti ja modernismi öelda, sündis näiteks, et kas sellele järgneb loogiliselt see, et 21. sajandil tuleb, eks ole, et igasugustest araabiamaadest ja sellist sellistes riikides, mida varem nimetati kolmandaks maailmaks, et seal tuleb hulk põgenikke, siis noh, siiani öelda esimesse maailma, et see oli tegelikult seemnesse näitus, rääkis selle näituse voldik. Jah, näituse voldik, mille sai tasuta kaasa võtta näitusesaalis täiesti, hämmastas mind oma töömahukuse poolest, selle oleks võinud ju täiesti eraldi uurimusliku raamatuna välja anda. Ja loomulikult näitas ise ka, et selles mõttes üks läbi töötatumaid isiknäituse kindlasti see aasta. Ja kunstihoone näitusel on veel võib-olla Kaido Ole isiknäitus. Et kui Andres torso kirjutas olger loodusest ka kunsti, mille peatoimetaja ja ta ise on siis sealsamas kunste ees ilmus ka Martin Esko ja Anders Härmi. Vaata kui suurepärane vestlus, millest oli ka ühes kunstiministeeriumi metakriitikas korra juttu, mulle seal vestlust, noh, mulle formaadina väga meeldis, mulle meeldis ka ikkagi see, ütleme aasta kokkuvõte kontekstis, mulle meeldis see järeldus, milleni jõudsid, et Kaljo olestan, sarnaneb rahvakunstnik. Et publikumenunäitusel oli, oli meeletu ja nii edasi ja ja siis, kui ma eelmine aasta arutasime sellest, et kas kunstniku palgal saab olla nagu mingeid mõõdetavaid tulemusi või siis mina muigab või siis mõtlesin, et no näed, ei tohiks, palk on ikka läinud nagu õige koha peal, et oleme saanud kohe nagu rahvakunstniku õue. Ei no ma arvan, et suuremal või vähemal määral Kõik need kunstniku palgad läinud õigele kohale, sest tänavu suuremalt tänavu oli vist kolmas aasta, eks ole. Aidake mul meenutele oli vist kolmas aasta, kui see meede rakendus, see teeb siis viis pluss neli pluss kolm all. 12 jah, ütleme tosinkond ütleme kümmekond kümmekond inimest on seda stipendiumi saanud, no sisuliselt on, eks ole, loomestipendium koos sotsiaalsete garantiidega. Ja selles mõttes küll on alati rõõmus meel, kui, kui seda niimoodi pannakse nagu kaks ja kaks kop, kui öeldakse, et keegi on saanud mingisuguse rahalise toetuse ja sellest järeldub omakorda, et et tema loomingus on siis toimub selline kvalitatiivne tõus, aga noh, loomulikult erialainimesena suhtun natuke irooniliselt sellistesse skeemidesse, et ma arvan, et päris nii ühemõtteliselt need asjad ei käi, aga mis Puudutab Kaido Ole isiknäitus siis mulle tuli seoses sellega kohe meelde siin alles hiljuti avatud Marko Laimre suur isiknäitused, sama näitusepind. Tallinna kunstihoone suur aastalõpuaasta lõpus avatud näitus ja, ja see näitus on mingis mõttes mulle tundub nagu loogilises ta nagu loogiliselt skaalal tangu täpselt risti selles teises otsas, milles oli 2016. aasta lõpus avatud Kaido Ole siis see nii-öelda Eesti sellise uue rahvakunstniku näitus, kes oli populaarne, tahtis meeldida. Me näeme, Tal on noh, see sihtgrupid. Need sihtgrupid, millele kunstnik mängib, on tõesti väga laiad, et ma kujutan ette, et Kaido Ole selliseid mänglevaid naljatlevaid värvilisi suuri efektse pintslitööga maale naudivad tõepoolest inimesed skaalal lapsest vanaemani, et ta, ta tõesti ongi kunstnik, kes strateegiliselt teeb sellist kunsti, mis meeldib peaaegu kõigile. Ja teises äärmuses mulle tundub, on on, on see Marco Laimre isiknäitus, kes strateegiliselt on pigem selline noh kriitiline mõtleja, kes alati küsib, et aga, et aga miks või miks, mis on sellel pistmist reaalsusega. Sest mis mulle selle Marko Laimre näituse puhul tohutult meeldis, oli see, mis, mis näitus tegi minu peaga, et ma läksin sinna sisse, vaatasin, et oh kui tore, et polegi näinud nagu mutikat näitusesaalis, et mis see nüüd on, et et 100 aastat peale marsseldushamp b noh, sisuliselt võibki mingisuguse objekti tuua kunstisaali ja see muutub imeväelist eetiliseks kunstiteoseks, eks ole, sest dushampi tagurpidi pööratud Pisuaar ei olnud enam pissuaari kui ta oli näitusesaalis pudelikuivatusrest ei olnud enam pudelikuivatusresti ja nii edasi ja nii edasi. Aga tegelikult Laimre näitusel vabandage väga, mutikesi ikkagi mutikaks. Ta oli ikkagi noh, see näitus on nagu Motandusest, aga samas ta pani mu peas ikkagi selle sellise sümbolisatsiooni masina käima, et ma hakkasin kohe mõtlema, et see näitus ei saa olla Muttika, sest et, et see, see peab olema sümbol, et noh, niimoodi kunsti kunsti meiega seda asja, et noh, et see on sümbol. Aga et millele see sümbol on. Ja siis ma hakkasin kohe mõtlema, et ilmselt on see sümbol nagu sellisele noh, just sellele reaalsele reaalsusele see teatav selline autentsus, iha, mis sealt välja kumab. Et noh, väga tore värvilised pildid, eks ole, ja meeldivad kõigile aga päriselt, et krossiratta seljas, sa võid iga hetk, eks ole surnuks kukkuda, aga vot, vot see on päris asi, et tahet diametraalselt täiesti kaks erinevat kunstniku positsiooni aastase vahega ühel ja samal näitusepinnal. Võib-olla siit ongi hea minna selle märksõna performans aktiivsus või etenduskunstid juurde mis on ka minu meelest selle aasta üks huvitavaid märksõnasid ja juba mitmel viimasel aastal mul on tunne, et perfomance kunsti kui sellist Eestis enam väga ei viljeleta, aga selle eest on toimunud õnnelik hübriidist tumine, etenduskunstide, sellise eksperimentaalse maa suunaga. Ja tooksin välja näitused, hüperemotsionaalne, sina taas Eesti kaasaegse kunstimuuseumis ja muuseumi koreograafia Tartmus siis et ja lisaks siia juurde, et kui me rääkisime kunstnikupalgasaajatest, siis väga viljakad sooritused on tegelikult sellel aastal Beformal Yorgis tegid nii Flo Kasearu, Anu Vahtra kui Kris Lemsalu, mis siis samamoodi ju ehitavad üles selliseid hübriid said vorme, mis mängivad nii installatsiooni. Ma ei tea mis iganes erinevate Meediumite performatiimsuse, ruumi, ruumi, spetsiifikaga, koha, spetsiifikaga ja nii edasi, nii et selles mõttes need arengud on minu meelest väga põnevad ja siin on Evelyn Raudsepp on kindlasti üks, kes on minu meelest liitnud neid valdkondi väga tugevalt oma siis laskmata lahti siis ühestki oma tegevusharust kuidagi ja põimides neid, nii et selles mõttes selline. Ja võib-olla kui enda mälestustele lõppenud aastast mõelda, et siis tihtipeale vahel tundubki, et sa saad tugevama laksu kuskilt mõnelt etenduselt kui valge kuubi näitustelt, mis on loomulikult ka seletada sellega, et mujal on ikka rohi rohelisem ja nii edasi. Meenus seoses sellega kohe Henryga näitus hobusepea galeriis, kus jällegi tekkis selline kummaline efekt, et sa sisenesid enda arvates kunstinäitusesaali, aga tegelikult käis seal all ju täielik diskoteeki ja mõtlen seda heas mõttes, et see oli ikkagi üks üks Seksamaid kogemusi läinud näitus aastast, aga ma siiamaani ei ole oma peas päris selgeks mõelnud, et kus ma siis käisin, et kas oli jälle kunstinäitus või, või oli see rohkem, et mis seal nagu tegelikult toimus, need mängud on väga põnevad. Ja just Henry hütti ja Mihkel Ilusa kapriiside sari, mis rändab erinevate ruumide vahel, olles siis mõnikord rohkem selline etenduskunstide pärusmaal, aga minu meelest materjaliseerudes täiesti super näitusena disaini ja tarbekunstigalerii ruumides ka. Aga 2017 oli ka suurfestivalid aasta Veneetsia biennaal, dokumentaaltoimusid, Münsterist, skulptuur, projekt, kuhu viimasele ma ise ei jõudnud, aga kuidagi mulle tundus, et see, see oli nagu see koht, kuhu kõik läksid jälle mäele. Sattusin kuidagi dokumente. Nii Ateenas kui, kui kantseleis vaatama ja jooksin vahepeal Veneetsiast läbi siis lihtsalt dokumentaalkallid kaasmaalased kohtadelt siis kõik, või noh, ma nüüd sõidan Münsterist mul see kuskil kohapeal nagu jõudu otsa. Et mulle mulle ka näiteks kunstiveergudel kirjutatud lugedes ja ja jäi selline mulje, et, et Veneetsia biennaali selline üldine kokkuvõte oli. Jaan Elken viitas sellele, kuidas rahvuspaviljonid nagu kaalusid seekord üle selle nii-öelda põhinäitusele. Et kuidas, kuidas teie kogemus on. Minul oli, ma pean tunnistama, et ma olin esimest korda dokumentaal ja esimest korda Münsterist. Muide kasselist Münsterist saada on palju lihtsam kui üldse kasselisse saada, nii et selles mõttes olid väga lähedal ja, ja mina Ateenasse jõudnud, aga kui võrrelda seda dokumendad Münsterist Veneetsia biennaali puhtalt selliselt kogemuse baasilt, siis siis minu jaoks dokumentaali väga keeruline vastu võtta, teda oli liiga, paljud oli liiga suur pärast iga näituse paiga külastamist põhimõtteliselt minu pea plahvatas. Ja ma ei saanud enam üldse aru, millest see kõik räägib ja miks ta seda räägib ja nii edasi, nii edasi, nii et see oli minu jaoks selline nagu selline ületöötav kilpnääre põhimõtteliselt, mis juba kuidagi hakkab mingeid toksiine tootma kehasse. Ja mina olin täiesti oimetu ja tõesti saanud nagu totaalse kunstimürgituse, pluss ka see linn Cassel, kus ma ei olnud varem käinud, jättis mulle sügava mulje oma täieliku ilmetuse ja, ja ta oli ikkagi kohana on ta ikkagi fantastiline ruum ja pärast seda jõuda sellistesse linnalikust näitavasse Võ demonstreerivasse Münsterist oma nunnu tänavakohvikute ja okei, see on problemaatiline, Nad esitasid keskaja uuesti üles samal kujul, eks ole, selline butafoorne keskaeg või selline hansalinn siis ikkagi kogu see Münster oli peale seda kasseli nagu tohutu kergendus või selline. Loomulikult ka see põnevus, detektiivine seal linnas ringi kolada, näha väga palju põnevat arhitektuuri ja seda ehitatud keskkonda ja vaadata siis, kuidas need objektid sinna sulanduvad, kaovad seda provotseerivad ja nii edasi, et see oli kogemuslikult väga meeldiv minu jaoks, Veneetsia sellel aastal kuraatriates Kristiin masselli võtmes oli üsna lahja ja samas vaatajana, ma olin talle jällegi tänulik, sellepärast et see tapnud mind ära seal oma, sellel põhinäitustele, võib-olla selle arvelt jäi rohkem energiat, süveneda nendesse erinevatesse paviljon idesse, aga ma arvan, minu Veneetsia täielik tipphetk oli näitus intuischen Palazzo Fortuunis, mis oli siis selline mitmekordne omailm, kus oli siis läbi sellise läbi nii-öelda ajaloo, mida ju kunstiajal vaid läbi ajaloo kureeritud kokku meeletu hulk artefakte, mis siis omavahel astusid väga üllatavatesse dialoogides ja lõid tõesti väga tervikliku ruumikogemuse sees. Peaaegu raske ja isegi kokku võtta seda kuidagi, aga see oli väga, ma ütleksin, selline füüsiline, ruumiline, emotsionaalne rännak läbi erinevate Palazzo korruste läbi erinevate ajastute ja läbi selle tohutul peenelt kokku sobitatud kompotti, kus iga ese, iga Cap võis sulle paljastada kiriku maali teises nurgas oli mõni tekstiil, aafrika maskid kõik esemed, nii et selles mõttes selline oma totaalsuses oli ikkagi täiesti positiivselt oimetuks lööv kogemus, mille kõrval minu jaoks peaaegu kõik muu kahvatus mulle ma pean ütlema, mulle meeldis väga Eesti paviljon. Gadjanovitskova ja Maren, Katja, Novikova on ka selline olnud üks väga jälgitavaid Eesti Kunstnike või keda me siis püüame eesti kunstnikuna esitada, aga, aga siis tema väljapanek New Yorgis avalikus ruumis, Eesti paviljon samuti nüüd just äsja pälvitud presidendi noore kultuuritegelase preemia, et kindlasti on teda etableerunud võib-olla ka siinse publiku silmis ja ma arvan, et ega need kuskilt Eestist kaasa pandud pagunid kuluvad ka mujal ära ilmselt, aga mulle tõesti see paviljon meeldis võib-olla sellises üldises natuke liiga pehmes ja hambutus kontekstis selline tehnoauto pea oli minu meelest väga paeluv. Ja Eesti paviljoni oli klassikaline näide sellest talendid koju kampaaniast. Ja jah, et aga ei ole halba ilma heata, et jällegi siis eestlased on saanud rohkem teadlikuks need läinud aasta jooksul oma kodumaa poegadest ja tütardest, kes ilma teevad suures laias maailmas, et kusagil siin umbes läinud aasta algupoole oli küll niimoodi, et et ma mäletan paari juhtumit, nimesid nimetamata ütleme väljaspoolt kunstimaailma mõned mu tuttavad ja siis. Kui kuulutati välja see Veneetsia paviljoni, noh, et mis sinna tuleb ja nii edasi, et aga et kes see on ja ja Katia ja kust ta pärit on ja mis, mis ta Eestis teinud on, sellised küsimused, noh nagu ikka, eks ole, et kui sul tuleb kunstitoimetaja tänaval vastu siis puurida. Ja siis nagu natuke imelik tunne oli, et ma ei tea, kunst ees on juba mitu-mitu-setu aastat tagasi kõiki artikleid ja lugusid avaldatud, et kes ta on ja millega ta tegeleb, aga paistab, et see teadmine päris ikkagi siia Eestisse kohale avalikku teadvusse ei ole jõudnud, et noh, et nüüd on nagu kindlasti jõudnud vist. Mulle tundub üsna kindlalt. Ja ega me nüüd cationowitzkast ei pääse, sest järgmine aasta kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel peaks tulema siis seesama Veneetsia näitus uuesti täiendatud kujul. Jah, et siis saame nagu veel kord, eks seda rääkida, et kes see, kes see kodumaa tütar on. Et nii on. Ma olen marini kommentaarid igati nõus, et mul oli hea meel, et, et kui peanäitusele Veneetsias nagu nurgakene, siis ei aega nagu rahvuspaviljon vaadata. Ja mulle ka tõepoolest nowitzkova Eesti paviljoni ekspositsioon väga meeldis, aga aga ma lihtsalt ei saa nagu kriitika, nagu probleem. Et on vaja ju ilkuda ka kogu aeg, et kui uhkelt kuulutati, kuidas Eesti paviljoni külastatavus oli seekord kõrgem kui, kui varasematel aastatel, siis mõni ime, et kõrvalmajas oli Damien Herstega. Aga samas ütleme ka Läti kolleeg Vals Michelson nõustus igati kommentaariga, mis oli kirjutatud Eesti paviljoni külalisteraamatusse, so much better than tiimil just nii palju parem kui Hirstel. Eks ta oli ikka väga piinlik, siin peaks tegelikult jällegi arvesse võtma paari sellist baas aspekti, et mul on küll kahjuks kodutöö tegemata, et ma ei ole järgi vaadanud, et kui kaua seekordse koguse biennaal lahti oli, aga mul on kuidagi seljaajus selline mälu, et viimase 10 aasta jooksul vähemalt on kogu aeg need Veneetsia biennaali avamis ja sulgemiskuupäevad teineteisest nagu üha kaugemale liikunud üha varem tehakse lahti ja hiljem pannakse kinni. Ja ma mäletan ka seda asja, et et isegi kui meil oli siin kusagil 10 aastat tagasi see globaalne majanduskriis siis Veneetsia biennaali üldkülastajanumbrid ikkagi näitasid kasvutrendi ja ma ausalt öeldes ei mäleta professionaalse kunstitoimetajana ühtegi aastat. Kui oleks öeldud, et nüüd nüüd on mingi kui mina ikka iga aasta on see kasv olnud, et kuidas see saavutatakse, külastajaid tuleb järjest järjest rohkem, ütleme, et ilmselt siin ongi nagu terve rida trikke, üks neid trikkidest ongi see, et iga kord nagu natukene pikendada seda, siis on neid ühest ja teisest otsast ja, ja noh teine asi on jällegi see cationovitš kava on väljaspool Eestit väga tuntud Eestis me oleme sellises kummalises seisus, et Eestist ongi nagu tegelikult avalikkuses vähem tuntud, et see, millest me rääkisime, et ta justkui on Eestis ka ühtlasi nüüd kuulsaks saamas, aga väljaspool on ta kahtlemata rohkem tuntud kunstnik. Et see aspekt, sest varasematel aastatel muide tänavu ju möödus ümmarguselt 20 aastat sellest, kui Eesti ametlikult osaleb Veneetsia biennaalil. Et kõik need varasemad korrad on ju tegemist olnud situatsiooniga, piltlikult öeldes indiaanlane pannakse kasti ja viiakse väljanäitusele, eks ole, rahvusvahelisele väljanäitusele siis kõik vaatavad, kes indiaanlane olla. Sest noh, vaata eesti kunstniku välismaale viia ongi väga keeruline, sest väljaspool on nagu rohkem inimesi ja konkurents on kordades suurem. Aga cationovisco puhul see, see noh, see valem on täiesti ümberpööratud, see on teistpidine, ta, ta ongi väljaspool Eestit tuntum kunstnik. Ja, ja see tähendab ka ühtlasi automaatselt, et need külastajanumbrid peaksid kasvama. Ja mis puudutab nüüd sellesse Kösti argumenti, siis noh, tegelikult võib öelda, et Eesti paviljoni asukohta on ka ju läbi aastate alati kirutud, et noh, et ikka kapi taga, eriti need inimesed, kes esimest korda Veneetsiasse satuvad ja kohe ära eksivad, sest Neitsi on ju teatavasti linn labürint. Et eriti need inimesed kiruvad, et pagan küll, et sealpool tundi käisin seal edasi-tagasi, leidnud seda õiget kohta üles. Aga tegelikult, et see noh, see Piia akadeemia sild, mis seal on, eks ole, väga käidav koht kohe lähedal. Ja Palazza Grassi see koht, kus hosti näitas, toimus Palazza krossi on, on Veneetsias aasta läbi selline kunstituristide magnet. See on üks kuulsamaid erakogudel põhinevaid eramuuseum üldse kogu maailmas. François Pinoon, see prantsuse päritolu filantroop ja kunstikoguja, kelle, kelle koguse esitleb ET Palazzograssi lähedus, Eesti paviljon kindlasti argumente, miks seda paviljoni sealt lähiaastatel noh, ära kolida. Sellepärast, et inimesed sinna sinna kantika satuvad, et olgu seal vorst või olgu seal keegi teine, aga inimesed sinna Palazzograssi kanti ikkagi alati satuvad. Ja veel üks aspekt on ilmselt see, et noh, ööst on selline nimi nagu Eestis on, ütleme noh, ma kujutan ette näiteks Tauno Kangro. Et kui sa midagi kunstist ei tea, siis seda nime oled ikka kuulnud ja anglo foonses maailmas on teine lähest kindlasti superstaar. Aga see, et inimene läheb nagu hüsti näitusele ja käib seal ringi kaks tundi, ei tähenda ilmtingimata, et tal järgmine mõte oleks automaatselt, et ma lähen vaatan, mis siin kõrval on. Et selles mõttes ma oleksin ka skeptiline selle selle teooria suhtes. Need on põhjustanud cationoviskava näitusekülastajate arvu plahvatuslikku kasvu, et mu päris päris seda ei usu. Aga mine tea, vaata, meil ongi niimoodi, et meil on infokillud. Me saame spekuleerinud, et me tegelikult ei tea, mis selle taustal on. Kui mina mööda Ateenat ringi ekslesin dokumente lugematuid sündmuspaiku otsisin, siis siis ma kuidagi sõnastasin iseendale, et noh, nii kokkuvõtteks, et, et mis siis juhtus, et okei, et ma nägin väga palju hästi kureeritud kunsti noh, et ei saa nagu öelda, et midagi oleks olnud nagu väga halvasti. Aga samas nagu miski vaimustanud mind ja kui ma siis kasselist vaatasin katku Martin rõngaga ja talle talle seda olukorda sellisel viisil nagu esitasin, milles ma ennast leidnud olen, siis ka tegelikult, aga võib-olla ma sean kunstile nagu mingisuguseid noh, eesmärke nagu ootusi, mida ei peaks olema, võib-olla ei peakski ikkagi ootama noh, et, et kogu aeg nagu on vapustav, et kuule, et võta. Et see tundus nagu selline mulle, see on selles mõttes hea kolleegi selline hea tähelepaneku, et Grigor võtad kukkujaid. Aga mu tuleksid kohe ka kodumaise festivali Tallinna fotokuu juurde, et mul oli Tallinna foto Muuga ka natuke sarnane tunne, et näidati ja palju, aga miski mind ei rabanud ja mind siiamaani nagu vajab, et kas mul lihtsalt ei olnud aega. FOTO kuule, piisavalt palju aega pühendada, näiteks koobas kooli isegi sattusin, olin sunnitud sealt 15 minuti pärast ära jooksma. Tehnilised probleemid fotomessil, kuhu ma tänu sellele ka jälle jõudsin, et ma pidin sinna tehnilistel põhjustel kohale jooksma. Et kuidas mulle näiteks Maarini ja siin saate eelsest tagasisidest jäi selline mulje, et, et marini fotokuuga nagu väga rahule. Ma arvan, et on fotoko teinud läbi sellise suure hüppe võib-olla institatsionaliseerumise või kuskile sinna suunas ja kui me mõtleme, et see rahvusvahelistumine võiks olla ka kahesuunaline, et üks on see, keda me suudame sinna vaatamiseks välja saata, eks ole, või kedagi talendid koju programmi juures kuhugi enda omaks tunnistada, aga teine pool on ka see, et mis on need üritused, kuhu võib-olla väljast siia inimesed tulevad tegelikult kõikvõimalikest festivali täiesti sündmustest, mulle tundub, et fotokuul on nüüd selle aasta põhjal kõige rohkem potentsiaali saada selliseks magnetiks, mis toob ta teistpidi kuidagi inimeste agendadesse. Ja mulle väga meeldis visuaal katusenäitus iseenesest just sellise silmaringi laiendamise mõttes, et minu jaoks nii see kui näiteks ka graafilise disaini arenguid käsitlev signaali perifeeria, sest et nad mõlemad olid võib-olla vaatajana keerulised vastu võtta, ma tunnen, et see ei ole minu kunstikeel või visuaalne keel, mida ma väga lihtsalt loeksin, aga seetõttu ma väga hindan, et need on mulle koju kätte toodud ja, ja läbi mitmete erinevate nurkade võimalik nendega suhestuda. Fotokuu. Minu meelest natuke tootis üleval Enda üritusi, et neid oli liiga palju, see Fomo, millele ma alguses viitasin, tuleneski võib-olla eelkõige just sellest sügisesest kogemusest, kus kogu aeg tundus, et et neid esitlusi, näituseid, satelliite, ürit, dusi, mida kõike on nagu tohutult tohutult toodetud. Nii et ma loodan, et nad nüüd jalad nimetasid ennast ka kaasaegse kunsti või kaasaegse visuaalkultuuri biennaaliks, mis oli minu meelest huvitav positsioneerinud. Ja ma loodan, et kui sa nüüd uuesti tuleb, siis nad jätavad alles need põhilised suured kuraatorinäitused, kindlasti fotomessi ja nii edasi, aga et võib-olla natuke seda jooksvat sündmuste mahtu kuidagi harvendada, sest et ühel hetkel lihtsalt tekib vastuvõtuvõime kriis ja pea jälle plahvatab ja, ja kokkuvõttes on see seda publikut tegelikult ei ole, et me jõuame, jõuame panna produktsiooni selle tohutu mahu, aga me jõua panna kommunikatsiooni seda tohutut nagu energiat ja siis lõpuks ongi mitte. Istume sealsamas nendesamade inimestega väljalt, aga tegelikult sellel üritusel on tohutu potentsiaal olla midagi, hakata liikuma kuhugi, ma ei tea, Tallinn Music Weeki või kuhugi sinnapoole umbes nii et selles mõttes ma jääksin tõesti väga rahule selle astmega, kuhu ta minu meelest ennast nüüd asetas või kuidas ta ennast positsioneerida, aga tõesti, palun natuke vähem. Et kuivõrd tegemist on kunstiministeeriumi aasta kokkuvõttega, siis ma nende festivalide hulka, mis, mis tänavu Eestis toimusid, ma lõppu lihtsalt mainiks ära võrra Viljandi kunstifestivali kuu, mis toimus see aasta esimest korda, sellest oli ka, oligi kunstiministeeriumis juttu, nii et kord meil aega on, on veel võib-olla kümmekond minutit, siis me võib-olla ei, ärme siis sellel hetkel enam pikemalt peatu, sest ma kahtlustan, et mõningaid ainus, kes, kes sinna nagu kohale jõudis, vaatame, mis kuusk kukkust edasi saab ja räägime temast siis, kui ta, kui ta, kui ta jälle kohal. Aga võtaks veel ka kunstikriitika rääkida, sest mis kunstiministeerium kunstikriitikast ei räägi. Ma rullisin läbi ennast läbi sirbi ja kunsti ja müürilehe ja kultuuri ERR-i ja üritasime endale mingit pilti saada, et mida, mida huvitavat on toimunud mina nagu omalt poolt ära märkida, siis üks asi, mis mulle kogu aasta lõikes tehtaks, silma mulle, mul on hea meel selle üle, et Rebeka Põldsam on, on võtnud sirbis kirjutada kolumni nimega roosa müts, et asi ei ole isegi mitte nii väga sellest kulumi sisus, vaid, vaid lihtsalt selles, et keegi on võtnud kirjutada sellise kui püsiva kolumni, ET et müürilehes, marini initsiatiivil on, on väga iri regulaarselt, aga varem natuke regulaarsemalt ilmunud artišoki kulum, näiteks mille idee on ka kogu aeg olnud selles, et tuleks nagu hoida nagu käimas sellist püsivat formaat ja mul on rumal viimase kahe aasta jooksul olnud natukene kogemusi sellise järjepideva kirjutamisega, et umbes et sa pead näiteks korra kuus kirjutama, et noh, et see on minu arvates selles, selles siuksesse reaalsuses on mingi meeletu potentsiaal ja kui kultuurilugu, vaadata parti mütoloogiat näiteks või eco esseed ja nad mingisugused asjad, mis mis umbes sarnaselt nagu tõde ja õigus ilmub kuskil ajalehe lõpus ja saab lõpuks romaaniks, et noh, et siis siis mulle tundub, et need, need, need esseed ka tihtipeale noh, nad võivad nagu pärast kokku liidetuna tekitada mingisuguse uue uue terviku Ja, ja võib-olla teine selline asi, kus kohas ma olen siin Andrest osteksaks seal kunst, et kiita, et mul on hea meel, et Eesti kunstikriitikaväljal on tulnud uus autor Agnese pundin ja läti kriitik, kes on Tallinnasse üle kolinud ja mul on hea meel, et kunsti vahendusel on ta saanud omale ka sellise nagu eesti kriitiku väljundi vä. Jah, kunstaja autor, skand on väga mitmepalgeline. Me seome ahtaskonnale rassilisi, soolisi ega muid piiranguid. Võib-olla siit on hea minna raamatute või trükiste juurde selleks aastaks ja minu meelest oli päris mitmeid huvid vaid asja saanud kaante vahele näiteks Merilin Talumäe, Annika Tootsi kunstnike ruumid, mis jätkab, seda mina ütleks, et see jätkub ka sellist vahepeal kandis seda tõrvikut Maria arusoo. Meie aja kunst. Kuidagi sellist kunstnik kaasaegsete kunstnike inimlikustamise ja, ja sõbra sõbralikult esitamise programmi, aga minu meelest väga sümpaatne trükis ja väga huvitavad sissevaated. Ja EKA kirjastus minu meelest üldse oli väga tubli sellel aastal ja Eesti endas ka ära kilda Williamsi, kuidas kirjutada kaasaegsest kunstist, nii et kui me räägime sellest, et kuidas meil see kriitika situatsioon on, siis ilmselt järgmine aasta on siis plahvata Tartus või äkki või ja samamoodi ka šakrantsee valik esseid, mis siis välja tuli, et ikka on ju tore lugeda eesti keeles ka. Ja samuti lugemikul. Flo Kasearu põhjalik kataloog, floogazaru põhjalik käsitlus ja samamoodi väga huvitav kontseptuaalne raamat, Juguutjubi fotograaf, pool beiberi trükiet üldse, see võib-olla haakub rohkem selle kaasaegse visuaalkultuuriga, mis ma mainisin enne visuaal Kunnatuse näitust ja nii edasi. Siin jäi mul mainimata kunstnik Kristina õllek, kes on võib-olla minu meelest väga ma ütleks isegi, võib-olla natuke erandlikult lülitunud mingisse täiesti teise visuaalkultuuri hoovuses kui Eestis tavapäraks või, või kuidagi valdavalt minu meelest on üsna erandlikult sinna kuidagi paigutanud ja väga selge käekirjaga joonistab meile järjest rohkem välja. Ka mul tegelikult foto kuust rääkida nagu ütlemata, et kui ma muidu üldiselt kurdan, et nägin väga palju hästi kureeritud kunsti, aga miski rabanud siis Kristiina õleku naljatledes installatsioon kunstihoones oli sihuke meeldiv üllatus. Andres, mis sulle trükimeediast silma jäi? Trikki meediumi kirjasana kirjas. Mul tuli meelde, et tegelikult me oleme jätkuvalt selles ajas, kus kunstikatalooge ilmub Eestis nii palju, et tekib ka küsimus, et kes need kõik jaksab läbi lugeda. Et siin mõned raamatud said mainitud, ma jäin kohe mõtlema, et kui palju on ilmunud aasta jooksul veel raamatuid millest peaksin saates rääkima, milles iialgi ei jõua rääkida. Mulle tuli kohe meelde üks suuremaid isik. Katalooge, mida ma ise naudinguga lugesin, oli ju paks raamat. Tartu Kunstimuuseum andis välja Peeter Alliku suure retrospektiivi seoses. Selline paks kõvakaaneline raamat. Veel tuli mulle meelde üks paks kõvakaaneline raamat. Ta vist kolmas osa sellest mammutsarjast Eesti kunsti ajalugu. Et ilmselt selle mammutsari omamine on, on iga eestlase patriootiline kohus. Et see sari tuleb ära osta kõik kõik need järjest, mis need numbrid ilmuvad. Mis puudutab kunstikriitikat ja selle seisus on üks selline habemega teema, et et me võime alati rääkida sedasama juttu, mida me igal aastal räägime või mõtleme, et kriitika seis võiks olla parem. Kriitikat võiks kirjutada rohkem. Kriitika võiks olla sisulisem, asjalikum. Aga üldseis mulle tundub, on see, mis siin joonist, kus tegelikult välja võib-olla ka aasta lõpus näiteks ühes Johannes Saare kirjutatud äärmiselt terase poleemilised artiklid, et mulle tundub, et kunstikriitika selles mõttes distsiplinaarses mõttes hakkab olema nagu teelahkmel, et et sind väljal tegutsevad inimesed peavad ikkagi oma sisimas ära otsustama, et kas nad peaasjalikult tegelevad turundusega või nad tegelevad nii-öelda sellise kontiaanliku huvi vaba kriitikaga. Et, et mul on selline tunne, et teravad lausungid ei tule kunagi nagu tühjale kohale tulevad mingi asja pärast, aga jällegi ma ei tea, kust need teravad lausungid nagu pärit on, et ma ei ole seda nagu selgeks mõelnud. Mulle tundub, et ikkagi kohati on ka selline mõtleks, tarbetu kaevikutesse ronimine. Ja et võib-olla selline mõtled küll, et see kunstiväli ei ole ju nüüd. Nonii, teadmisüleajavalt suur, aga et ikkagi see on hämmastav, kui palju igasuguseid fraktsioonikesi annab luua. Kui on kole kunstiinimest, siis kolm parteid hämmastav kusagil kusagil teistes eesti kultuurivaldkondades sellist nagunii teravat kaevikusõda küll ei peetud. Ja see on üsna inetu ja kohati on ka noh, täpselt, et sa saad aru, et selle ridade vahel toimub mingi arvete klaarimine, aga jube tüütu on seda tegelikult nagu mõistatada, et sellist krüptilist kaavikus tulistamist on. Kuidas seda võiks kuidagi, sellest võiks üle saadava edasi liikuda olles, jäädes ka ise väga krüptiliseks, nüüd selle lausega Ja, ja ma ei hakanud, ma sain aru Andrese sellest seisukohast, et oleks vaja selgeks mõelda, et kas me teeme nüüd kriitika, kirjutame müügiartikleid, aga samas, kui sa ütled, et, et me nagunii palju kataloogiat, kes neid kõiki lugeda jõuab ja nii edasi, siis tegelikult on ju, et mina tegelikult arvan, et ei ole nagu tähendab ikka rohkem ja rohkem ja nii edasi, aga aga samas sinna kataloogides nagu kirjutatakse kogu aeg midagi, keegi kogu aeg kirjutab meile, et noh, et, et võib-olla see olukord selles mõttes ei ole nii. Nii trööstitu. Ei üldpilt ongi see, et üldpilt nagu nivelleerib igasugused asjad ära. Et tegelikult, kui mõelda kunsti sõna peale laiemalt, siis kunagi ei ole olnud ju nii head aega kui praega. Kunagi ei ole ilmunud nii palju asju kunstist kirjasõnas. Ja seoses sellega, et elu läheb muudkui paremaks, elu läheb lõbusamaks, läheb ju just nimelt, mainiksin ära, et ma arvan, et ikkagi oluliste asjade algused kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis algatati kuraatori magistritasemel, mis minu meelest on ka väga oluline pikalt igatsetud ja oodatud samm, nii et jumala eest palju tuult tiibadesse, et jällegi väli korrastub. Ja rikastub samaaegselt korraste, pärikastub suvila jälle taheti lõpeks liiga lõbusalt siis. Ma just eile või üleeile tegelikult nägin lõpuks ära ka selle numbri, siis teisel pool lõunapiiri Läti vabariigis. Nende kunstiekvivalendiga on ajakiri stuudia, mis paraku pandi nüüd kinni. Just ilmus viimane number, millel on ilus lumivalge esikaas ja, ja algab Rekroloogi ja kõige muu vajalikuga, et aga ma seal näen nagu sellest noh nagu jälle, et elu läinud paremaks ja lõbusamaks. Ma kohe Leedu nagu internetipõhisele Leedu portaalile Evocon wrong Lätist sisu tootvale toimetada. Santa Michelle kohe ütlesin, et kõhtu tagasi, mis see tähendab, et see tähendab ju, et kultuurkapitalis kõigepealt palju ressurssi ülesest stuudio osaleja rahastus tuli kultuurkapitalist, et sealt tuleb nüüd kindlasti mingid protsendid endale ära lohistada, võtta veel üks toimetaja ja noh, siis kolimis internetti, kui leitakse, et kui kirjastus leiab Etti tasu kida, et siis teeme nagu teises formaadis ega siis midagi kuskile ära ei kao. Jah, ja internetis inimesed tahavad asju lugeda tasuta, see on ainukene, aga selle ärimudeleid. Kui meil on ka ajakirja kaanehind, trükikulu on ka ju nagunii nagu ühesõnaga, raamatu välja andmine ka jälle nii kallis, et ma olen, ma olen täitsa nõus ühe ameerika filantroop abiga, kes, kes mulle mõne projekti raames pruufiilingut teinud ja ütles, et ta ütles selle raamatu väljaandmise juures, et ainus, kes võidab, on trükikoda, et noh, et need on nagu ainsa teed, kes sulle nagu päris mingit mingit hinda kirjutavad, et millest see nagu üle ega ümber ei saa, et et noh, et ühesõnaga, seal on kogu aeg selline kahe teraga mõõk. Ta ongi jah, et me elame selle digitaalse pöörde järgses maailmas, kus kogu lugemine läheb järjest enam ekraanipõhiseks, aga paradoks on selles, et ega trükinumbreid ei ole ju langenud kusagil. Paradoksaalset trükitakse järjest rohkem kunstitrükiseid ja järjest rohkem on asjaga internetis ja sotsiaalmeedias, aga, aga ikkagi trükitakse järjest rohkem asju margiks lahkelt kiire lõpu repliigi. Ei, ma arvan, et ootame huviga uut aastat palju sündmusi, mitmed olulised asjad, mida me täna väga põgusalt puudutasime ja, ja mida me jõudnud puudutada, et need variante on palju puuduta. Ja ühe kunstipoliitika 2017 seitsmesajakonnast saatest välja, et ma arvan, et see oli ka edukas, kõik oli tasakaal. Planeeritud. Aitäh, kallid kuulajad. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saates olid Maarja nõrk ja Andreas Drozek, mina olen saatejuht Indrek Grigor, kuulmiseni.