Helga ja tere, mina olen Annebraamik. Tänane helikaja tutvustab Georg Otsa muusikakooli uut juhti. Intervjuu Ivo lillega on eetris saate teises pooles. Kõigepealt aga võtame luubi alla muusika Viinist, mida harukordse elamusega pakkus kolmapäevane sündmus Estonia kontserdisaalis, kui Tallinna kammerorkestri ette astus Viini Filharmoonikute kontsertmeister. Jõulised aplausi puhangud teoste osade vahel sel kontserdil panid meid ka uurima, kuidas peaks kontserdisaalis käituma ja ka riietuma. Kui palju mõjutab publikut nii kaaskülastajate kui ka artistide rõivastus. Sülgaja. Kolmapäeva kaheksanda novembri õhtul säras Estonia kontserdisaali laval silmapaistev solist ja dirigent. Kuidas mõjus ta Tallinna kammerorkestri keelpillimängijatele jutustavad meile kriitikud Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Kõigepealt aga tutvustab Rainer hoonek esitusele tulnud kava. Kui arvestada seda kava, mida esitati, mille kohta võib öelda tüüpiline viin, eks ole, Mozart, Beethoven ja Johann Strauss, mida sa veel siis tahad, siis kõigepealt võib arvata, et loomulikult tegemist on Akrišeega, mis siin ometi võib uut olema, millal sa võid pakkuda. Aga tegelikult küsimuses on see esituse kvaliteet. Kas nüüd seda meie jaoks võib-olla teatud määral ära leierdatud ja eelarvamustega koormatud repertuaari on võimalik esitada nii et see mõjub väga elavalt, aga võluvalt ja jätab mulje, et see, mis parajasti lavalt tuleb on nii värske, nagu ta oleks äsja loodud. Ja kui me võtame tõesti nüüd need kriteeriumid aluseks, siis tänaõhtune kontsert? Ta oli üks kõige võluvam kontsert, mis sel aastal Estonia kontsertsaalis on kõlanud. Mis on sellise repertuaari puhul just selleks võtmeks, mis siis võimaldab just kõigil nendel asjaoludel esile tulla, mille Harri praegu mainis? Üks asi on kõla, millest me juba rääkisime, räägitakse viini kilbile, kõlastwini, metsasarve, kõlase ja, ja nii edasi ja artikulatsiooni, ühesõnaga et kuidas me nagu muusikast räägime ja fraseerimine. Ühelt poolt vajab palju täpsust ja elastsust ja hoogu. Teiselt poolt peab olema sellest ka selline, selles kõlas Estonia tekitamisest sügavus, et see oli lihtsalt niisama viietoositsemine. Selles mõttes on minu arvates tänane kava väga hästi valitud ja samas tõesti raske. Strauss ei ole kerge mängida ei ole ka muidugi Mozart, Kerge mängin näiteks Figaro pulma avamäng on väga riskantne teos, aga vähemalt esimesed taktid õnnestusid väga hästi, need on väga riskantsed ja edasi hakkas tempo alla käima millegipärast ja siis tüüpiline kahjuks orkestritele või õnneks, et kui tuleb repriis, kui alguses materjal tuleb tagasi, siis ollakse tagasi ka alguses tempos. Aga, aga põhimõtteliselt võiks sellega täiesti rahule jääda. Ja mulle tundub, et Ta on väga oluline oli selles kontserdi õnnestumises ikkagi just solisti ja dirigendi, viiuldaja Rainer hooneki. Teine ta oli teinud niisugust tööd Tallinna kammerorkestriga, eriti just riiulitelt. Mulle tundus võib-olla üldse keelpillidega, aga kõige rohkem siin ma nägin nagu pidurdajate edasiminekut, mis nõudiski nõtke poogna käsitlust, poogna püstitehnika suurepärast valdamist. Ma nautisin nüüd küll täiesti visuaalset pilti, kuidas näiteks esimesed viiulid, keda oli kõige parem näha kõik ühtselt, jagasid poognad just nii, et see fraas läheks kõige paremini elama. Ja see elamus oli muusikas täiesti olemas ja inimesed nautisid seda. Aga ma lisaksin siia veel karismaatilisus on, kui need viiuldajaks, dirigendile või dirigendist viiuldaja ei oleks olnud sellist viiniliku mõnusust locker, nagu sakslased ütlevad, selle kohta see, millega ta sütitas orkestri ja millega ta võlus ka saali siis oleks kindlasti kõigepealt visuaalne mulje olnud vaesem, aga kindlasti ei oleks kajanud vastu ka nihest orkestris. Ta sobis ja sobib üritus väga hästi orkestriga, ma arvan, et see oli mõlemapoolne, väga hea teeninduse tunnetus ja koostöö, et üks andis teisele ja sellest kokkumängust sündis omamoodi selline muusikaline nauding, mida ei annagi väga ehk mõne teise selle hooaja kontserdiga väga võrrelda. Sest repertuaari erinevus on väga suur ja Tallinna kammerorkester ei mängi mitte iga päev vastavaid Mozarti teoseid, eks ole, või siis Beethoveni serenaadi või või siseks loomulikult siis Straussi kuulsaid marsse ja, ja pulkasid ja valss vaadates seda indu, millega Straussi esitati ja selline mulje, et orkester ongi loodud nende esitamiseks. See kõik oli niivõrd elav ja niivõrd nüansseeritud, niivõrd dünaamiline ja, ja väga hästi valitud tempodega. Ning kui Kristjan mainis siin Mozarti avamängu, siis kui, kui võtta nüüd nahkhiireavamäng mis on meil ju pähe ka samamoodi kulunud, siis, siis see teos on ju tehniliselt äärmiselt raske tempovahetusi, kui palju erinevate meeleolude esiletoomist, eks ole, ja kui hästi see härra mängite täna ja sama võib öelda kasvõi viimasena, ehk siis lisaloona kõlanud Tetski Marsi kohta. Kui niisugune viiuldaja nagu Rainer hoonekes on just minu jaoks ehtne Viini viiuldaja vini kõlamaailmast siia tulnud ja kes nii hästi valdab just nimelt sellist liini mängustiili, mida iseloomustabki, pehmus, sügavus, aga mitte agressiivsus ja sealsamas kergus, lennuk, kus oli lihtsalt erakordne, kuidas ma tõesti jään väga rahule, kuna Tallinna kammerorkestriga, kuidas muusika, elase, kuidas ta läks lendama ja seda oli tajuda ja ma ütleksin, et lüürilisemad osad ehk siis Mozarti, kolmanda viiulikontserdi Adaadio ja Beethoveni romanss, F-duur need minu jaoks olid kõige veenvamad. Viiul helises ka kõrges registris, väga kaunid saiake, ilus puhas mäng, aga kõige suuremaks teeneks ma peaksin ikkagi seda, kuidas hoonek oli pannud kõlama Tallinna kammerorkestri ja siit üks mõtlen, et, et mulle tundub. Kuna Tallinna Kammerorkestri pahas on ikkagi keelpillid. Et siis oleks väga kasulik kaks korda hooajas näiteks sügisel ja, ja siis kevade poole, kui käiks dirigeerimas just nimelt sellised, kas või klassikalist kava dirigent, kes väga hästi orienteerub keelpillimängus, olgu ta siis tšellomängija või, või viiuldaja või vioolamängija või kontrabassist. Aga väga palju selle õhkkonna kujunemises mängib rolli alati ka publik. Missuguse tunde teile jättis inimeste vastu võtma? Ma tean, et sellistele aastaga kontsertidele kutsutakse väga sageli publikut, kes ei ole kunagi ühelgi ütleme nii, et sümfoonilise muusika kontserdil käinud ja, ja siin peitub alati nüüd see oht, kahjuks et see publik, kes võib-olla tegelikult ju väga entusiastlik ja, ja avastab enda jaoks alles selle kontserdielamuse läbi, mis on üldse klassikaline muusika. Et, et näiteks mitmeosaliste lugude vahel osade vahel hakkavad plaksutama, see häirib ju väga Kummaline on see selline osade vahel plaksutanud tendents, minu meelest on süvenenud, et noh, seda on olnud ju ka varasematel aegadel teatud kontsertidel ja, ja siis sa võtad seda kui loodusõnnetust. Üks ülesanne tegelikult muusikaõpetuses, hoolimata sellest, kas on bängide suund või koorilaulu suund. Et, et nagu võiks teatud tavasid õpetada. Ja selge on see, et kui ma helin metal-kontserdil, ma käitun ühtmoodi ja kui ma olen sümfooniakontserdil, siis ma lihtsalt käitun teistmoodi. Kaetult Austria vabariigi aastapäeva tähe all möödunud kontserdi muusika viinist järel jagasid muljeid Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Kontserti võib oma kõrvaga kuulata klassikaraadio kodulehel. Helikaja arutleb tena teemal, kui palju mõjutab kontserdielamust muusika seisukohast esmapilgul ebaolulisena näiv detail nagu artisti riietus. Stuudios on laulja arete tee mets, dirigent Edmar tuul ning kostüümikunstnik ja stilist Gerly Tinn. Mõnda aega tagasi käis klassikaraadio stuudios popaganiini viiuldaja David Garrett, kes ütleb, et tema välimusele üldse tähelepanu ei pööra. Keskendub vaid harjutamisele. Et kas ka teie arvates on see täiesti ebaoluline, kuidas ta laval välja näete? Harrete? No mina küll ei saaks öelda, et ma keskendun ainult harjutamisele kontserti päeval ja lähen sinna kuidagi suvaliselt kammimata juuste ja ja meigita. Ma arvan, et artisti väljanägemine on ikkagi väga-väga oluline. Ma olen nõus dirigendina, mul ei ole just väga palju harjutamist, mõni kontserdipäeval, aga riietus peab olema mugav, ilmselgelt ta ei tohi sind takistada kuidagi, eriti kui sa oled instrumentalist ja mina dirigendina ka väga palju sellist vehkimist ja hüppamist, et see on ka oluline, et oleks mugav. Aga samas minu meelest riietus üleüldiselt oled sa artist ükskõik mis, kus tööl olles see ikkagi näitab, milline inimene sa oled ja ütleme, artistina seen minu austusavaldus külaliste vastu, kas panna ennast ilusti riidesse, tunud kontserdisaali, et ma päris nagu maikas ikkagi ei tule? Oled ikkagi viisakalt riidesse ja ja ma ütlen ausalt, mina tunnen ennast hästi, kui ma olen hästi riides, kui ma olen ikkagi maikas riide, siis ma pigem näen põllu peale et iga töö jaoks on oma riietus olemas, minu meelest. Enne siin kõlasid laused Ta popmaailma pakaniini ja see on juba positsioon ja ma arvan, et see kõik, mida ta räägib, on tegelikult ka poos, ta saab seda kõike endale lubada. See, kui ta ütleb, et absoluutselt, et ei hooli endast, see käib juba tema imidži juurde ja imidži juurde kuulub ka sinu väljanägemine, onju. Ja ma arvan, et kõige keerulisem siin maailmas ongi tegelikult jätta mulje, et see kõik on juhuslik. Ja seal taga võib tegelikult olla väga suur töö. Aga et see paistab välja nagu inglise keeles on selline sõna nagu ähvartlas, et see kõik on tulnud juhuslikult ja kerge käega teha, et see on paljuski puus ja temal on juba ka selline positsioon, et ta saab endale lubada mida iganes. Kas ei tundu isegi mõnevõrra nagu solvav, et tõenäoliselt sellistel popstaaridel on nende ümber võib-olla isegi rohkem kui üks inimest, kes tema imidžit kujundavad ja selle kohta öeldakse, et see pole sugugi oluline. Mina ju ei tea, millised kokkulepped seal härra Garretti oma oma tiimiga onju, aga ma arvan, et kindlasti on tal inimene, kes teda aitab. Aga ju siis on nendel selline kokkulepet, sellest ei räägita, kuigi ma ei saa aru, miks see ei ole ju tegelikult häbiasi, kui sa ütled, et sa kasutad professionaalide abi. Kui palju kasutavad professionaalide abi klassikalised muusikud Eestis tarete, kas sa alati valid oma kleidid ise, kas sa tegeled iseenda soengu ja meigiga? No riietuse puhul ma olen tõesti läinud seda teed, et ma olen lasknud endale enamus esinemisriideid õmmelda. Ma olen ühe väga ilusa kleidi saanud ka kaltsukast. Aga üldiselt. Ma arvan, et laval peaks nagu säilima artistil selline puutumatuse atmosfäär. Keegi publikust ei saaks tõusta ja öelda, et mul on seesama leid kodus kapis. Ja ma peaks ütlema, et ma olen ka pange pannud. Ma olen mõelnud enda peas, et vot ma tahaks just sellise disainiga kleiti, olen valinud kangad. Mul on laskunud selle valmis teha ja avastanud, et üldse tegelikult laval ei tööta ega kaunistuminud. Kahjuks. Kerli, mis töötab laual, mis töötab, mina ei saa aru sellest, et milleks tekitada endale lisaprobleeme sellega, et mõelda paaniliselt, mida selga panna, milline meik teha, milline soeta. Lisa muretsemine, miks mitte võtta endale inimene, kes sind aitab? No põhimõtteliselt võib ju ka endale kodus hambaid parandada, aga miks mitte nagu usaldada professionaalne, kui sa oled professionaalne muusik, keskendu tõesti, palun ainult tona laulmisele harjutamisele palka endale inimene võtanud abiline, kes sind aitab, ütleb sulle, näed, sulle sobib see sulle sobib, teine inimene, kes otsib sulle Meikari soengu tegija ütleb sulle, kus saada kingad sõnul lisanärvikulu. Tegelikult, eks suured staarid niimoodi teevadki, näiteks, kuna ma just praegult abistaniste ooperilauljat jama tegin natuke uurimistööd ooperilauljate kohta üle maailma. Näiteks Renee Fleming on kasutanud nii Veera vangi kui Vivian Westwoodi. Meesterahvastel vähemalt võttes omavad ringilt katkenud lihtsam, eks ju, et ülikonda kõikidel meestel olemas, et ma ei saa nagu eristuda, aga see kõik on väga ilus, ma tahaksin ka, et mul oleks keegi, kes tuleks, tooks mu riided ilusti riigiks ja kammiks mindi. Aga see kõik on väga kallis. Ja kui sa oled siin, kodumaine solist, Vardist, ükskõik kui suur sellist raha lihtsalt ei ole ja see on väga kallis lõbu või see ongi see, ma kujutan ette, et mõlemat vist võtaksime küll endale. Hea meelega ja kuidas teile tundub, et kas Eestis on mingisugune selline mitte kuskile küll kirja pandud, aga siiski tingimusteta kehtiv kood? Kuidas peaks klassikaline artist lavale riietuma ja no ma ei räägi siin praegu orkestrite vormist, milleni ma sooviksin ka jõuda, aga kui ma räägin nüüd konkreetselt näiteks ühest lauljast dirigendist, et mida peaks ta kandma näiteks Estonia kontserdisaali laval või siis kammerkontserdil Mustpeade majas? No esimene reegel kohe Eesti muusika teatriakadeemiasse sisse astudes oli see, et klassikaline laulja peaks laval kindlasti kandma pikka maani seelikut kus võiks siis ainult kinganina välja paista. Alguses ma mõtlesin, et okei, et noh, kui on nii välja kujunenud, siis on nii välja kujunenud. Aga hiljem ma olen sellest aru saanud, et tõesti, kui me oleme näiteks Estonia kontserdisaali laval ja meil oleks seelik, mis paljastaks põlvesid, siis esimene rida võiks ka sealt juba kaugemale piiluda. Publiki vaatab sind ju tegelikult alt üles, eks vaatab alt üles ja see nurk nagu tegelikult tingib selle, et lisab lauljale sihvakust, ma arvan. Ja samas võib olla aitab varjata aga teatud mingeid tehnilisi abivõtteid, näiteks kui laulja mingi kõrge noodi ajal tahab nagu tunda siukest toetatust jalgades siis pikk seelik aitab seda kõike hästi varjata. Nii et eeskätt on see ikkagi funktsionaalne, mitte selline esteetiline reegel, esteetiline ja funktsionaalne, ma arvan mõlemad koos. Aga veel reegleid. Nojaa, aga mõtle ka, kui laulja on paljaste põlvedega ja täna on meil ilusad põlved, millele sa keskendud just on vaja seda siis või. Selle riietuse puhul ongi see, et meil oli siin jutuks enne intervjuud, et on, on pianisti, kes tulevad lavale pidžaamas, et minul kohe küsimus, et miks sa soovid minu tähelepanu juhtida absoluutselt muule teemale kui sellele muusikale, kontserdile ja heliloojale, keda sa esindad praegu siin laval ja kontsert on muusika kuulamiseks, mind ei huvita lõppkokkuvõttes see, et missugune, kui ilusad või koledad põlved on selles mõttes, et sa ei pea neid mulle eksponeerima. Palun tule viisakalt, ma olen raha maksnud, ole ole viisakas. Aga ma arvan, et siin on jälle küsimus selles, et kui see on üks osa tema imidžist on ju sa ikkagi tead, et ta tuleb nende lõhkiste teksapükstega. Okei, tule aga mängi mind tooli külge kinni ja ma annan sulle need püksid andeks. Noh, ma ei tea, seen minu ütleme selline võib-olla kodune kasvatus ka muidugi mõnes mõttes mina isegi ei lähe publikuna teatrisse ilma pintsakut ja selles mõttes on seal komme. Kas ebatraditsiooniliste riietega klassikalisele kontserdilavale ilmumine, kas see on nagu nii-öelda inglise keeles steitment, ehk siis nagu teatav avalduste jaoks mingi avaldus, sellist jama avaldus jah, muidugi. Aga samas siin ongi see, et ma leian, et neid on võimalik teha ka ilma selliste ekstreemsustega ka meil on ju, ma ei mäleta, mitu aastat tagasi, aga Jüri-Ruut Kangur tegi oma üle-eestilise noorteorkestriga kontserdi ja tal oli kindlasti pintsak seljas, aga teise poole kontserdiks minu arust panin sildid endale selga sponsori sildid. Et nagu meil on sportlased, nende vormiriietuse juurde kuulub ju tegelikult sponsori sildid, et tegelikult miks muusikutel seda ei ole, et me muusikuid kui kurdame, et raha ei ole, raha? Ei ole, sponsorid ei tule aga sponsor, mida nad tahavad reklaami. Ja ma olen ise tegelikult paarile isegi sponsorile öelnud Davai, et ma olen täiesti nõus, et sa minu selja peale õmbled sinna oma suure logo. Kui sa annad mulle selle raha selle jaoks, et ausalt öeldes selle vastu nagu lõpukoht ei ole, sest mingi hetk mul on tunne ausalt öeldes, et nii klassikalises muusikas, kuigi hobus üldse muusika valdkonnas, peame sinna ükskord lõpuks minema, sest mul on tunne teistmoodi, me neid sponsoritega kuidagi ei meelita enda juurde ja lõppkokkuvõttes Glasgin muusika valdkond lihtsalt sureb välja, mingisugused siin Eestimaal. No mina küll ei kujutaks ette, et mu pikal esinemiskleidi oleks igal pool. Ma panen selle oma seljale selles mõttes et ma ei ole üldse vastu, peab olema, kuskil on, vaata minu dirigendi jaoks on alati. Ta on eeskujuks maestro Neeme Järvi, kes Aalaati, temal tavalises riietuses on eesti lippu trikoloori olemas, sinimustvalge olgu, algas valge pintsak, must särk ja sinine ilurätik või siis mingi muu kombinatsioon, aga alati on sinimustvalge sees olnud ja ma olen seda tohutult austan või mul tohutult meeldinud. Tal on alati eesti südamesse, tähendab seda, olgu ta Viini Filharmoonikute ees või ükskõik, mis orkestris, nii see on, mitte tahtis seda kopeerida, aga natukene tahted, seda sedasamasugust mõtet endas ka kanda on just ka eelmine aasta Eesti ühe tuntuma vaeva lipsufirmaga puu lipsufirma kikilipsufirmaga kuudel disainiga lasi meil ka teha endale korraliku tammepuust lipsu koos eesti lipud Rikolooridega ja sellega sai välismaal esinenud ja kohe saadi aru, et mis see point on? Jah, see on ka selline väike ekstreemsuse, eks ju, aga see viisakus ekstreemsuse, see läheb sinna kombetesse sisse. Karete, mis võiks lauljate puhul olla selline veel nii-öelda elavat tähendust kandev detailrõivastuses. Oled sa kunagi end rõivastades mõelnud, missugust sõnumit sinu riietus kannab? Ma olen ka sinimustvalges ennast riietanud väljaspool Eestit. Meie muusikud on väga rahvuslikud. Aga kui rääkida veel rõivastuse funktsionaalsusest, et me rääkisime siin, et pikal kleidil on ka muid omadusi peale selle, et ta näeb elegantne välja, aga näiteks dirigendi puhul, et kas dirigent saab juhatada igasuguse nii-öelda pintsaku jakiga või peaks olema mingisugusest erilisest materjalist, et et käed ikkagi piisavalt vabalt liiguksid. Ma ei oska öelda nüüd, et kas materjali erinevus nii palju kaasa toob. Mina võin öelda küll, tegelikult konkreetselt on see ikkagi töörõivas ja siin tuleb nüüd arvestada täiesti reaalselt selliste asja nagu kangas on naturaalne, tab õhku läbi laskma. Ta peab olema niimoodi disainitud, et inimene saab, dirigent vehib kätega käsi saama tõsta seal on tegelikult väga palju just selliseid erinevaid aspekte. Näiteks mul on olnud endal üks niisugune juhtum, et mäletan kunagi ma pidin otsima selga riided Ott Leplandi alguses et ta istub klaveri taga ja me valisime selle järgi püksid. Viimasel hetkel muudeti kontseptsiooni ja ta seisis püsti, mis tähendab, et püksid olid pikad. Ma ei tea, paljud seda nägid, mina hoidsin kogu see aeg südamest kinni ja minu kolleegid ütlesid ka, noh, mis siis nüüd juhtus. Et ma olen nagu eriti just nagu, ütleme särgi puhul seda nagu materjali tähelepanu, et ilmselgelt siin füüsiline töö ja need kuluvad kõige rohkem ja tihtipeale kontserdi vaheajal tuleb särk ära vahetada, sest läbimärg lihtsalt selline jutt. Et seda tuleb tõesti arvestada ja. Teine asi on, millega tuleb arvestada, kui, kui siis dirigenti televistaaridele võis ooperilauljatele disainid on see, et ütleb, et saad aru, ta ei tohi kortsuda maa, transpordin seda. Ja ongi see, ütleme, see õige kanga leidmine on, võib osutuda totaalseks kolgata teeks sest ütleb, et ta kortsub, sa saad aru, mul ei ole aega teda triikida, naisterahvastel eriti. Ta ütleb, ma ei taha selle peale absoluutselt mõelda, et ma pean teda veel hoidma nagu pilpa peal ühte õrna asja, eks. Kahjuks lõpp öko, kus ikkagi niimoodi on, et ütleme, ma ei tea, kuidas teistel on, minul on eraldi nagu ikkagi rituaalne kontserti hommikul ärkad ülesse ja hommikupoolik kulub selle peale triikida püksid, riigid, kõik ilusti ära ja särgid, inimene, see on see traditsioon, aga noh, seda peab tegema lihtsalt, sest minu jaoks ikkagi riietus on väga oluline asi ja see peab olema võimalikult perfektne. Aga no kui inimene on lennuki pealt endalgi peale Ja siis ma kadestan inimesi, kellel on täiesti suva ja ma lähen lavale kortsus riietega, mina lihtsalt ei suuda seda. Aga rääkides funktsionaalsest riietusest, et me siin räägime neiks laulja riietes, dirigendi riietus, aga on ju suured kollektiivid, kes kõik oled kandma põhimõtteliselt sarnase lõikega rõivaid. Kahjuks meiega ei saanud liituda Reet Aus, kes on disaininud Eesti filharmoonia kammerkoori esinemiskleidid. Aga näiteks kui me võtame Eesti riikliku sümfooniaorkestri, siis neil on ka selline päris range protokoll, et kuigi neil ei ole naistel sellist ühist vormi, siis kõigil peab olema pikk must kleit õlad kindlasti kaetud, vähemalt kolmveerand varrukad peale ei tohi olla pandud kampsunid ja kindlasti kinnised kingad ja meestel siis vrakki, püksid, vrakki, kingad. Aga tegelikult, kui hakata järele mõtlema, siis kõigi instrumentide mängijatel on erinevad vajadused missugune kehaosa peab olema paremini liikuv või vaba. Et näiteks just eile rääkis, eks oboemängija, kuidas temal tegelikult on selles mõttes pükstega mängida muga, et põlvede vahel on hea instrumenti toetada samamoodi keelpillimängijad, kes tahavad, et nende ülakeha oleks väga hästi liikuv neile võib jälle tegelikult korsetis mängimine olla mitte siis ainult selline esteetiline vajadus, vaid ka tõesti lihtsalt vajadus tunda, et mitte ükski varrukas ega õlaõmblus ei ahista, et tegelikult see on ikka väga keeruline luua selline vorm, mis kõigil ühtemoodi sobida. Seda ei olegi võimalik luua, see ei ole mõeldav, et teha üks universaalse lõikega kleit, mis sobib kõikidele ka ütleme, tavalises maailmas, sest et inimestel on juba niivõrd erinevad kehatüübid. Et aga ma arvan, samas minu arvates on täiesti ideaalne variant, kui on vormiriietus, sest see vabastab nii paljudest probleemidest. Sa ei pea ütleme, mida täna õhtul selga panna, seal on muidugi kui on, antakse sulle loveerimis ruum, et tõesti, et kui oboemängijal on vaja disainida püksid, kui on kokkulepet, on must, siis ta must. Vot see ongi niisugune, kahe otsaga asi, et see ei ole niisama tee, ei saa panna kõikidele ühesugust asja selga. Ühesugust sae, ma olen nõus ja seda nagu ei olegi võib-olla nagu vaja nii lolliks minna selle asjaga, samas olles publiku, siis mulle meeldib, kui on ühtsus laval, et selles mõttes võiks olla nagu, eks see disain võiks olla nagu ühtne lihtsalt, et kasvõi värv või mingi disainielement või mis iganes, et see võiks olla ühtne kas või seed, meeste lipsud on ühesugused selles mõttes. Nii et ega neid kikilipse ja pikki lipsanud on kõige, sa võid öelda küll mu panen täna, meil on must lips, reegel läks tohutult palju erinevaid. Tore tersonaalne. Samas selles suunas vaikselt nagu mingisugust ühtlust tekitada, kuigi meeste osas on see olnud naiste osas, seda vähem võikski lõpuks jõuda sinnamaani, et on see vormiriietus igas ametis on ju vormiriietuse selle järgi sa saad aru, et ahah, tema, nüüd see tema on see. Aga mis ma tahtsin enam rääkida, et siin härra minu kõrval ütles, et ka publiku kui käib ka teatris või kontserdil, paneme ennast viisakalt riidesse, tegelikult mis on ka tunduvalt suurem probleem on ka nagu publik kui ükskõiksus. Ja ma ei räägi siin ainult Eestist, noh, muidugi on erinevad teatrid, eks ju, ja ja on erinevad kohad ja siis on väga hea, et see nii on ja see peabki kõik niimoodi olema, sinna ei ole midagi teha, aga ma olen palju käinud erinevates kohtades, teatrites aasta tagasi ma käisin Mariinski teatris, ma käisin seal ekskursioonil ja ma sain sinna balletile piletite, ma olin nii õnnelik, nii ähmi täis ja võtsid kõik endale kleebi, kaasans marinski ja ma olin ühes loosis ja ma olin inimestega, kes olid kampsunite dressides sellel daamil, kes mitte dressides, vaid teksapükstes, vabandust, ise siiamaani. Võtan selle peale ja tal oli suur sall oli kaelas. Ja siis ma mõtlesin, et kas ta on siis turiste teisel pool, mind istusid siis hispaanlased, kes olid silmnähtavalt turistid ja need olid kaasas ka üheksaaastane poekes rahmerdas, eks ju. Kellel oli muidugi igav, ma olin tige nagu herilane, esiteks nagu kahe asja peale, sellepärast et ma istusin põhimõtteliselt nagu matkatarvete riiete poes, eks ju. Igavesti ilus teater, no tõesti kaunis teater on tort, aga muidugi seal oli ka inimesi, kes väga ilusasti riides, aga samasugust tendentsi olen ma ka märganud Metropolitan ooperis, Londoni erinevates ooperites. Kui te olete ise laval, kas teil on üldse kunagi aega panna tähele, kuidas on publik rõivastatud? Ikka mul on, ütleme, dirigendid on, mul on see võimalus, kui ma tulen lavale, siis pärast orkestri tervitamist ma viskan ikkagi pilgu publikusse ja Walton, kes seal on ja kas naljakas film tulnud katkistest teksades? See on jäänud silma küll, jah. No ütleme, kui sa ikkagi etendust mängid, ooperilaval, sul on kogu aeg olnud publiku pimeduses, prožektorid on kogu aeg näos ja ütlen, et teatrisse küll ei suuda nagu vaadata lavalt kas või aplodeerimise ajal, et oi, mis seal nagu kellelgi seljas on. Kui see on väiksem, selline kammerkontserti ruum näiteks Kadrioru lossis, kus sul tegelikult inimesed istuvad päris lähedal Mustpeade majas. Estonias ma ei tea, pigem nagu väikses kammerruumis on see nähtavam, et see mõjutab, see loob õhkkonda minu jaoks. Korraks kantslerina veenduma selles mõttes nagu öeldud, et lõpuks austame 11 lihtsalt see on austus ega muud ei olegi midagi, lõppkokkuvõttes ega meil ei ole ju reegleid, mismoodi riietus tuleb panna, et kontserdimaja, tal ei ole need paika pandud, kuigi jah, natukene paneb mõtlema küll selles mõttes, et, et meil on isegi restorane, kes, kes panevad väga kindlaid reegleid paika, kuidas riidesse panna ka kontserdimajas. Aga teisest küljest on, vaata see on nagu kahe teraga mõõk, eks ju, et sind võib-olla häirivad katkised teksad, mind häirivad ka. Ootan tulnud sind kuulama tunnustatud pileti tahab sind kuulata. Et miks peaks talle siis tema välimust ette heitma? Ehk selles mõttes, et ma nägin muuseas korraks et kas sul ei olnud midagi ain, okei, et mina olen ikkagi oma 100 protsenti, et selles mõttes, et ole sa kas või seal maikazel kontsertsaalis, mina olen ikkagi nagu kõike, nagu sa tulid kuulama, see on väga tore selles mõttes. Minule veenus lihtsalt üks lugu, see on tegelikult naljakas lugu, ma olin Londonis, kutsuti kontserdile, mängiti Haagnerit, härra, kõik oli väga tore ja ma istusin teises või kolmandas reas niimoodi, et kui ma heitsin pilgu ülesanne kõik olid väga ilusasti riides, mitte ühtegi halba sõna ei ole öelda, et täpselt minu silmade kõrgusel olite viiuldajad, jalad, muusikat, kuulad, paned silmad kinni ja siis hakkad, noh vahepeal vaatad ringi ja minu kõrval istus üks eesti soost ära viiuldajat, trend on selline, et on ridade esimene, teine, kolmas, neljas seal neljandas reas, kusjuures kolmanda seal viiul tal olid sellised sügisene aeg oli paksu tallaga kingad, mis olid pooleks läinud, kinga tald oli lihtsalt nagu pooleks läinud, et kui ta selle jala nagu maha toetas, siis oli näha, et oli astunud oma talla katki ja see oli tollel hetkel meile mõlemale. Nii tohutult naljakas, et me hakkasime naerma mõlemad selle härraga ja siis noh, muusika mängib, kõik on noh, ideaalne kõik on, et jaa, et vot peaks vist rääkima kinno dirigendikatteid, äkki need ei saa nii palju rahane, tagumise rea viiuldajad uued käima. Ja mis oli veel hüsteeriliselt naljakas, vaatasime paar rida eespool oli üks härra endale juustu uued kingad ostnud, nii et tal oli see hinnalipik, oli veel. Ja siis me arutasime väga sümpaatne äravat jah, et vist need ees poolistuvama viiuldajad saavad rohkem palka, näed üks sümpaatne härra endale uued käimad ostnud, just, et äkki peaks dirigendile mainima ka kolmanda rea viiuldajate palka tõstetakse, tähendab, sul on selle silmade kõrgusel, on see katkine? See on ideaalne näide sellest tegelikult midagi viltu läinud sellest, kuidas juhtida tähelepanu kõrvale ja mingi hetk kontserdist tegelikult kuulamata. Aga kui nüüd veel võtta kokku, et kui me vaatame nüüd üldiselt neid nii-öelda siis orkestrantide vorme, et see on ikkagi selline enam-vähem kirjutamata reegel, et seal on ikkagi alati nagu mustikas, kas must on see klassika, et kui ma mõtlen Eesti peale, siis tõepoolest klaaspärlimäng sümfonietta on ilmselt ainukene kollektiiv, kes põhimõtteliselt nii palju kui mina olen näinud, tulevad alati lavale väga säravatest värvides rõivastest, mis on ka alati erinevat värvi. Tallinna kammerorkester kaad teatult viimast hooaja lõppu ja mingi oma sünnipäeval ja niimoodi on ka naisterahvad on värvilistes kleitides ja mehed valgetes särkides. Et ei ole kooskõlas tillukene, aga kuidas siis stilisti pilguga on, et kas must on see klassika? No minu jaoks on must üldse kõige parem värv ja minu arvates ainus asi, mis võiks olla väike must kleit, pooled asjad võiks siin maailmas olemata olla, peaasi et see on olemas. Aga eks selle mustaga on ju noh, minu puhul on, ma olen vastu sellele olnud mustanud kurb ja depressiivne ja selline matuseteema mul alati olnud, et minu jaoks on see natukene selline kurb, aga. Aga lühidalt, kontserdikülastaja sama moodi, et kui sageli ma olen kuulnud seda küsimust, et mida peaksin selga panema Estonia kontserdisaali, et inimene, kes seal sageli ei käi, läheb esimest korda äkki ERSO kontserdile, mis on see, millega ta kindlasti kohe mööda ei pane. Puhtad riided võiks ja terved riided. Eesti keeles on selline ütlus, et noh, pisut puhtama põllekesega võiks ette panna, et sellepärast ärge nüüd küll tulemata jätke, et ei ole. Seda küll, ärge tulemata jätke, tulge kontserdile, külastage kontserte. Seal toopalid kõike, kõiki asju muidugi. Stuudios olid arreteedee mets, Edmar tuul ja Gerly Tinn. Head kuulajad, mina olen endiselt anne promic ja mul on hea meel teile tutvustada otsa kooli uut juhti nimega Ivo Lille. Tervist. No kõigepealt me võiksime alustada sellest, et kuhu paigutub praegu otsa kool meie muusikahariduse nii-öelda püramiidi? Siis ma arvan, et otsa kool on, on siin meie muusikamaastikul sellest täiesti omaette nähtus, tal on täiesti selline omaette atmosfäär omaette aura. Ja, ja see on kindlasti see, mida, mida selle kooli arengu juures tahaks ka järgida ja jätkata. Ma arvan, et, et otsa koolis on väga professionaalne õpetajate kaader ja, ja, ja ka sellised huvitatud õpetajad kindlasti on seal väga huvitavad ja erilised osakonnad, nagu näiteks rütmimuusikaosakond, aga samuti ka samuti ka klassikamuusika osa ja rahvamuusikaosani, et et ma arvan, et ta on üks tugev ja väga-väga suure perspektiiviga kool Eestis. No mingil määral meil otsa koolist oli juttu juba tegelikult kevade poole siis kui toimusid ka Eesti muusika ja teatriakadeemia uue rektori valimised ja minu meelest just kandidaat Kerri Kotta oli see, kes tõi välja, et tegelikult mingis mõttes peaksime vaatamagi oma muusikaharidust tervikuna. Et noh, et Muusikaakadeemia kohta ütles ta, et see on mõnes mõttes nagu nii-öelda ühtluskool, mis tegeleb sellega, et ühtlustada seda haridust, millega inimesed sinna tulevad, sest nende baasid on alati väga erinevad, et kas see tähendab seda, et kui inimene on lõpetanud muusikakeskkooli või otsa kooli, siis on tema tase ikkagi hoopis erinev. See ei ole välistatud, tähendab, kõigi see lähtepositsioon on erinev ja muusikakeskkoolis üldiselt kipub niimoodi olema, et seal alustatakse esimesest klassist väga sellist sihikindlat tegevust otsa koolis, nagu me teame ka mina ise olen näide, mine aastasin otsa kooli alles peale keskkooli lõpetamist, tegelikult arusaam muusikast ja muusika tegemisest kujunes mul alles alles õpingute käigus. Nii et sellele vastusele küsimusele ma ütleksin, et jah, et see, see tase on erinev. Aga arvan, et otsa kooli roll võiks olla kindlasti ka see, et et õpilased tuleksid õppima muusikat ka need võib-olla, kes seda esimesest klassist peale ei ole teinud, aga kellel on eeldusi. Et hoida seda sellist tugevat motivatsiooni kooli sees ehk siis pakkuda neile selliseid huvitavaid võimalusi ennast harida, panna nad mõtlema selle üle, millega nad tegelevad, miks nad sellega tegelevad ja aidata ja toetada siis ka nende kooli lõpetamise järgselt, et elu ehk siis näidata Ta ja tutvustada neid võimalusi, mis, mis siis neile selle muusikaelu pärast pakkuda võiks. Ma nüüd ei olegi praeguse olukorraga päris täpselt kursis, aga siin mõned aastad tagasi küll tundus isegi vahel, et see rütmimuusika osa oli otsa koolis, isegi nagu see nii-öelda kõige säravam või kuidas, kuidas on praegune olukord? Rütmimuusika olukord on seal, ma arvan, väga hea. Ja, ja kindlasti ta on, kuna noh, muusikakeskkoolis näiteks seda osa Tallinnas ei ole, et on tegelikult ainuke selline keskus Tallinnas sellisel nagu keskeriharidustasemel, mis pakub sellist sellist võimalust ja tase on minu arust seal väga hea. Et need noored, kes võib-olla ei ole siis päris kindlad isegi, et kas klassika on nende tulevik või rütmimuusika ja kes võib-olla ei ole siis saanud sellist päris tugevat baasi, et need peaksid siis olema need, kes tuleksid ikkagi kõigepealt otsa kooli, kui nad võib-olla ka tulevikus näevad end muusikateatriakadeemia õpilastena. Ma arvan küll, mina ise kasutasin täpselt samamoodi seda võimalust ja ma tegelikult ei kahetse. Ma sain küll olla otsa koolis ühe aasta ainult, aga, aga pean ütlema, et need aastad, see üks aasta on mind hästi tugevasti mõjutanud kogu edasises. Selles muusika pese muusikahariduses ja see sõpruskond ja need inimesed, kellega ma seal kunagi alustasin koos musitseerimas, nendega ma tegelikult suhtlen siiamaani, mängin. Jah, kindlasti on ka mitmed kollektiivid just saanud alguse sellest nendest sõpruskondadesse, kes on siis kohtunud õpingute käigus selles koolis. Et aga et aga kui me mõtleme nüüd praegu sellele kooliõhkkonnale, et kui me räägime õpilaskonna õhkkonnast, kuidas erineb näiteks muusika- ja teatriakadeemia omast? Oma kogemusele tuginedes oskan, oskan sellest rääkida. See oli minu jaoks väga suur erinevus, sest otsa kool on ikkagi selline. Et oleks nagu selline perekondade sõpruskonna kool, sest ei olnud ühtegi inimest, ma arvan, keda, keda ma niimoodi nägupidi või või nimepidi või isiklikult otsa koolis ei tundnud ka õpetajate puhul siis muusikaakadeemiasse minnes ikkagi see akadeemiline õhkkond ja selline mitte nii palju selline kursuse keskne maitseline loengut keskne ja, ja väga palju sellist isetegemist ja ise otsimist ja iseenda motiveerimist. Minul igal juhul oli akadeemias siis äkki palju rohkem. Nii et siis võiks öelda, et nagu väga laias laastus üldistades, et võib olla Muusikaakadeemia nagu veel rohkem selline individuaalne, aga et siis otsa kool mõnes mõttes selline kollektiivi keskne, et seal on ju ka päris mitmed sellised on olemas sümfooniaorkester, killpilliorkester, puhkpilliorkester, bigbänd väga kuulus otsa kooli bigbänd ja, ja samuti kammerkoor. Et kuidas, kuidas te näete, et kas Nende kollektiivide kõrvale peaks veel midagi? Tekkima ma arvan, ma arvan küll, aga see, aga see, see initsiatiiv võiks tegelikult noh, mina näeksin tulla õpilaste enda poolt, sest igal kursusel igas lennus on selliseid õpilasi, kellele pakub teatud valdkond rohkem huvi, noh näiteks, kas siis nad õpivad näiteks seal puhkpill või keelpill, aga neil on spetsiifilisem huvi äkki näiteks kaasaegse muusika vastu. Siis ma leian, et see kindlasti vajaks tuge ja toetust või, või tekib neil näiteks selline huvi kas siis teatri või või või kasvõi balleti vastu, et ka selliseid koostööprojekte, mina näeksin, et see oleks päris põnev ja see oleks ka võimalus, nüüd kui me jõuame selle kolme kooli ühendamise teemale tegelikult leida selliseid ühiseid tegevusi, et õppida 11 tundma, enne kui, kui, siis ühel hetkel äkki see nii-öelda kirves kukub, eks. Mis seisus praeguse kolme kooliprojekt on? No minul on tegelikult praegu sellest natuke vara rääkida, et mul on, on mõtteid ja ideid, kuidas selle asjaga võiks edasi minna, aga aga tegelikult reaalset tööd veel alustanud ei ole, nii et, et siis kui ma saan ka kogu sellise põhjaliku info selle olukorra kohta, et sellisel juhul tuleksin hea meelega tagasi, räägiksime võib-olla. Minule meenub haridusminister Mailis Repsi väljaütlemine maikuus, mille kohta minu meelest ütles ta nii et otsa kooli uuest juhist saab ühtlasi ka kogu kolme kooli direktor. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Minule ütleme koheselt koheselt sellist kindlat ambitsiooni selle koha pealt ei ole, et mina võtaksin jupikaupa, esialgu tahaksin tõesti noh, selle otsa kooli otsa kooli ennast nii palju aidata, et see, et see keskkond ja olukord muutuks selliseks, et inimestel kaoksid, kaoksid hirmud, et me saaksime nagu tegeleda konkreetsete konkreetsete eesmärkide saavutamisel, aga siis ühiselt ja sellise nagu nagu tugeva meeskonnana. Nii et tegelikult ju meie muusikaharidusest tavaliselt juhid püsivad oma kohal ikkagi pikalt, et juhivahetus on ikkagi väga selline suursündmus, et kui me mõtleme, et tõesti Muusikaakadeemia sai nüüd üle 25 aasta endale uue rektori ja ka Aarne Saluveer oli juhi koha peal üle 10 aasta, peaaegu 11 aastat. Ja tegelikult kahjuks kõik need kurvad sündmused, millele me siis kõik kaasa elasime ajakirjanduse vahendusel ütlevad seda et koolis on võib-olla siiamaani veidi selline ärev olukord, et ja samas on ka tegelikult kooli töötajaskond harjunud ikkagi võib olla ühe juhiga, kes on siis eesotsas olnud juba päris pikalt, see on kindlasti nagu nii see juhtimisstiil ja ka võib-olla siis kõik need probleemid, mis lõpuks ka avalikkuse ette jõudsid, see on kindlasti ka sellist õpetajate omavahelist suhtlemist ja võib-olla siis üldse kooli õhkkonda mõjutanud, et et mis, mis mõtetel selles osas on need, mida peaks ette võtma, et see olukord kindlasti on juba maha rahunenud, sest mõned kuud on seal olnud haridusministeeriumi poolt määratud asendusjuht. Aga et mida peaks seal tegema? No ma arvan, et võib-olla see võtmesõna on ikkagi see, et püstitada eesmärgid ühiselt ja neid saavutada ühiselt ehk siis ehk siis toimida koos sellise sellise meeskonnaga, sest noh, nii nagu me nägime selle ebameeldiva protsessi käigus, kuidas tegelikult kogu kooli seltskond suudab koonduda ühise eesmärgi nimel, kui see kõik see kogu energia suunata siis sellistele positiivsete eesmärkide saavutamise puhul, siis ma arvan, et otsa koolikoguse kaader, õpetajaid ja õpilasi võivad täiesti imesid korda saata. Kas ma saan õigesti aru, et te mõtlete siin sellel veidi sellist kaasavat juhtimisstiili? Kindlasti kindlasti. Aga? Missuguseid mõtteid teil veekooliga seoses on, et nüüd justkui siis eile see uudis tuli siis, et eetika ütles just, et teie osutusid valituks, kuna teil oli selline selge visioon kooli juhtimisest ja samuti arengu eesmärkidest, et, et mis nende arengu eesmärkide juures võiks veel välja tuua. No ma põgusalt rääkisin, ma põgusalt rääkisin sellest, kuidas mis on, mis on kooli üks eesmärke on see, et kutsuda õpilasi õppima, hoida nende motivatsiooni ja siis ka nende seda koolijärgselt, et elu nii-öelda natuke nagu toetada, ergutada, et see on kindlasti üks suur asi ja seal oli selle koha pealt, kuidas seda täpselt ellu viia, on need mõtted võib-olla nii palju, et ma saan aru, et meil ei ole nii palju seda stuudioaega, et ma hakkan nüüd siin neid ükshaaval lahti lahti mõtestama, aga aga aga selleks on olemas mingid teatud sellised meetodid ja vahendid, mida ma välja pakkusin ja mida me siis tahan ka otsa kooli inimestele tutvustada ja siis ja siis ühise sellise arutluse käigus siis jõuda nende lahendusteni, kuidas või õigemini nende tegevusteni, kuidas me täpselt saame need asjad ellu viia. Niisamuti olid ka ideed, kuidas, kuidas kolme kooli seda ühinemist teha, teha sujuvamaks ja, ja, ja samamoodi selle sisekliima parandamise suhtes. Et võib-olla niimoodi detailselt rääkimiseks meil hetkel aega ei ole, aga teinekord kindlasti tulen hea meelega ja eriti kui meil juba töö käib, et siis mul on lihtsam nendest asjadest rääkida. Te asute sellele kohale lähikuudel mida see tähendab? See tähendab seda, et meil tegelikult kolmapäeval järgmise nädala kolmapäeval on, on siis kohtumine haridusministeeriumis, kus me siis täpselt need tingimused kokku leppima. Missugusena te kujutate ette oma esimest tööpäeva? No ma loodan, et ta niisama rõõmurohke kui eilne päev, kui see pressiteade välja tuli ja nende toetuskirjade ja õnnitluste läbilugemine noh see positiivne tunne, mis eile tekkis, et ma loodan, et see õnnestub ka esimese esimesel päeval tekita tähendus. Aga te olete ise tegevmuusik, et kuidas, kuidas või mida arvab teie saksofon sellest ette asutatud juhtima kooli, kui palju jääb selle jaoks aega? Ma arvan, et oluliste asjade jaoks ikka ju noh südames olen ju ikkagi muusikeks ja ja oma sellised olulised olulised projektid ja olulised mõtted. Ma arvan, et ei jää ikkagi teostamata, et nii palju ikka aega leiab selle, selle põhitegevuse kõrvalt. Aitäh Ivo Lille stuudiosse tulemast jõudu ja indu ja et siis jätkuks ikka neid häid mõtteid ja ja ega sellist rahulikku ja mõnusat energiat, et see kõik ellu viia, aitäh. Sellega ja tere kõigile kuulama rubriiki. Muusik mõtleb mikrofoni ääres on Hector Paju. Euroliidu eesistujamaana on Eesti tegemised praegu tavaliselt suurema rahvusvahelise tähelepanu all ning võib uhkusega öelda, et meie riigi uusim algatus kultuuri vallas leiab tõenäoliselt laialdast positiivset vastukaja ning ka järgimist teiste euroliidu riikide poolt. Milles siis asi? 2016. aasta aprillis loodi Kultuuriministeeriumi juurde loomemajanduse ja kultuuritöö tõhususe hindamise komisjon, mis vaikselt, nii-öelda kulisside taga alustas Eesti kultuurielu uurimist just majandusliku tõhususe külje pealt. Antud komisjoni koosseis ning ka töödetailid on kahjuks salastatud 70-ks aastaks, et kaitsta eesti kultuurivaenulike mõjuagentide eest. Tundmatuks jääda sooviv, kuid ERR-ile teadaolev komisjoni liige ütles, et kultuurielu analüüsimisel unustatud komisjonis hetkekski põhiseaduse preambulasse edastatud osundab. Riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Esimesed vahekokkuvõtted komisjoni töös tehti 2000 seitsmeteistkümnenda aasta jaanuarist ning leiti, et hetkel on võimalik põhiseaduse preambulas mainitud riigi kohustust kultuuri säilimisel täita ka praegusest palju säästlikumalt. Siinkohal on vajalik laskuda detailidesse. Näiteks meil tegutseb mitmeid kollektiive, millest osad on riigieelarvelised ning osad saavad riigieelarvest eraldatud toetusi. Nende kollektiivide toetamine aitab säilitada omamaist kultuuri küll aga tood abiga muusikakollektiivi kontsert ning eriti turnee välismaal maksumaksjale lisakulutusi, mis pole kultuuri säilitamiseks enam otseselt vajalikud. Ehk siis komisjon tõstatas probleemi, et kontserdisaalide ja seda toetavate tugiteenuste rent, transport, välissõitudel kindlasti ööbimine, lennud ja päevarahad Need ei ole kultuuri säilitamiseks otseselt vajalikud kulutused. Peale vahetulemuste analüüsi kaasati probleemi arutellu ka teiste ministeeriumite esindajad ning üllatavalt tuli lahendus just kolleegidelt põllumajanduse vallast. Juba aastakümneid on Euroopa liidus makstud põllumeestele toetusi, et nad ei toodaks. Seda on tehtud näiteks vilja ja piimatoodete osas. Pärast konsulteerimist juristide majandusinimestega otsustatigi, et praegust olukorda rahakasutuses annaks oluliselt optimeerida. Kui kontserttegevuse toetamise asemel hakataks maksma kollektiivile lisatoetust siis, kui nad reaalselt ei tegutse, vaid on jõude. Uue toetusmeetme. Ametlikku nime võib ka välja öelda, see on jõude. Toetusjõude toetust hakatakse alates 2018. Aprillist maksma muusikakollektiividele. Mysql hoiavad end kõrgel kunstilisel tasemel, kuid ei tee kontserte ega välisreise. Kuna paljude muusikute jaoks on just kontsert või ka kontserdid, on oluline väljund ja rahulduse allikas peaks jõude toetus asendama kontsertide, mitte toimumise puhul vaimse rahulolu majandusliku rahuloluga. Kultuuriala ekspertide arvates peaks jõude toetus andma Eesti muusikale uue hingamise ning samas andma ka olulise kokkuhoiu niigi pingul riigieelarves. Ehk siis tegu on nii-öelda win-win olukorraga, kus võidavad kõik. Pilootprojekti korras alustatakse 2018. aasta jõude toetuste programmi järgnevalt. Eesti riiklik sümfooniaorkester saab jõuda toetus aprillist juunini, kaasa arvatud Eesti filharmoonia kammerkoor maist juulini, ramm augustist oktoobrini ja Hortus Musicus jaanuarist detsembrini. Jõudetoetuse saamise eelduseks on toetuse saamise ajavahemikul kollektiiv küll tegutseb, kuid ei anna ühtegi avalikku kontserti jõude. Toetust hakkavad saama ka vabakutselised, kuid siiski riigilt toetust saavad kollektiivid näiteks ansambli Vox Clamantis jõude. Toetuse periood 2018. aastal on maist oktoobrini. Jõudu toetust saama hakkavate kollektiivide nimekiri on ettelugemiseks liiga pikk ning täieneb pidevalt. Et kontserdikuulajate olukorraga kursis hoida ning mitte liigselt jooksutada, on jõudetoetuste saamise perioodid kollektiivide kaupa näha internetis kui ka vastavatud suurtel ekraanidel rahvusooperi ja Estonia kontserdisaali vahelisel alal. Tänud kaasa mõtlemast, kõneles hektari paju.