Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri kollektiiv on alati pidanud oma kohuseks ja südameasjaks luua algupäraseid kaasajateemalisi lavastusi. Meie teatri hooaegade avaetenduseks on alati olnud kaasaja teemaline lavastus. Käesoleva hooaja avamisel olime meie rikkamad kui kunagi varem. Nimelt esietendus meil kaks ka sõjateemalist algupärandit. Egon Lannetti, haned ja invaldi võõras. Lavastus võõras tõstab esile ideelise mõttena inimestevahelise usalduse küsimus. Inimene on inimese sõber ja vend. Umbusaldus aga muudab inimesed üksteisele võõraks. Rannetti haned viib meid kolhoosikülla, kus mees elavad ja tegutsevad inimesed. Kelledest läbi kuumilisuse prisma näeme anelik idandeid ja võitlust parema inimese eest. Meie käesolevas draamateatri saates esitame teile katkendi Rannetti anedest viiendast pildist. Kaastegevad on kolhoosnitaar Elsa osas vabariigi rahvakunstnik talvi. Siis kolhoosi brigadiri Juliuse osas vabariigi rahvakunstnik Valdeko Ratassepp. Kolhoosnik, Eeva näitleja, Silvia Laidla Taavet näitleja, Johannes Rebane. Miilitsavolinik. Sina. Tulidki neid siis sihtima, veel tulisu joomapidu vahtima ja päris vaikne paistab, kõik on juba laua all. No instinaavist nõidusidki mu külalised ära. Hea küll, homme saad sellest teada, nagu oli meie otiga kahekesi, pidasime nõu ja leidsime, et ei tohi vaeva paljuks pidada. Ja ma siis sõitsingi kõik sinu sõbrad ja tuttavad läbi ning ütlesin neile edasi, et sa käskisid ütelda, et kuna homme on tööpäev Kas sa tead, mis mina maksate, mul need kahjud kinni või? Vaata, kus on laud. Kuumadele, toidulaari, panen? Ega sul kärssninade puudust oleks, seda ma sulle ei kingi. Kõrvad webi subja, sa hea inimene, oled natukene palju. Inimese nina natuke täis. Jah, kui läheksid nüüd puhknossinakeri õiget, jäädi seegi, kuhu varrise purjus suust tuleneb inimese vaenlane. Kui kenasti keelate käsk nina Julius julgesid seda tõesti teha. Kraaksud saak ja saad nii, palju ta mind homne põllul näed. Kurja pole vaja, kutsa vabalt tulemata jätab. Mu tütred tulid pühapäevaks koju käima ja Nevalt mõlemad lubasid homme põllule tulla, nii et head aega siis jää pealt. Sina jääd Mullekülaliseks, sina ei lähe siit mitte sammugi. Nüüd ajab. Isamees. Kurat. Ma olen sõja läbi teinud, meeldigi vägisi kinni ei pea, mass jookseb, tühi või sina teda peab seisma nagu kännu taha. No ma olen küll elus naisel rajakat, näid sinusugust, vaata nagu ilmaimet. Küll kohutas ära. Kallis käikskla, muidugi. Ehmatusest sulle järsku viga külge hakka sulle siis seda sinist lehte otsima. Ja juba sarvi. Tule tule. Muidu viimaks mu une veel kaasa. Toa joot. Mul ei kurat lahti mošeotuma Sugaja, näe. Käed, sina oled ahi valla jutupuudus. Sõõrbreedeeaa tiir ja veel suur revisjon, jeesi mees norib kohe minuga messenoscan narrida, Ojaa küll ajame siis pealegi juttu. Kuule, Elsa Tennis seal koosolekul jäigi segaseks. Ütle mulle, kuidas sa seda oma loomaaeda toidad? Näe, ma võtsin kokku, sulg kulub aastas üksi juba ja võtsid meeldiva kohe. Ko logole, maju-maju revisjoniesimees. Äkki tullakse küsima, ma pean teadma. Ai ai ai. Kas karjumist ei kuulnud? Kuulsin küll, aga see oli sinu kisa. Jootus, sina karjusid, sina seisad ja kõneled minuga, ilmselt on kõik korras. Ja paistab, et sa oled purjus. Ma lähen. Trennis läkski seal jahmerdamisega kõik segi võtta, kui ma sinu poole tulin. Ma põikasin otse üle kartulinurme, kui ta sinna alla rabapoolsele nurgale oled sa jäetud õige mitu head koormat kartulesi või kuidas on, niisugused asjad olid unustada. Vot ei tea jah. Ja pealseidki nagu varjuks peale sattunud need homme vea siis kuhja juurde ära kah nüüd asitõend. Tulen, valan laadide päike, kinonärv on kässesimus, aitäh, võiks Eesti klaasi viina võtta. Raasikule. Raadi oli seal veel mõni vedudena ees või vedu, minul on eesmärk sellepärast et nägin, ei aidanud, aga ruune vankris Norrutas, seal tork peas. Peaksidki kolhoosi hobused kõik ühte talli kokku võtma. Ega need jutud muidu ei lõppenud, näete, mul läksin nii vihas tera Joy. V ai issand jumal, kes sealt nüüd tuleb. Testisin karjus. Vaadake, keda siin tapeti või peksti. Kes karjus appi. Purga küla tee peal, teisel pool jõge. Kuulsin selgesti naise suudki. Sina, Elsa, Elsa ja tegi natukene nalja, karjus niisama lusti pärast, mis tegi nalja. Soo. Soo või minul poleks olnud tarvis. Aga tõepoolest oleks kedagi poolsurnuks pekstud, tapetud sa kurat, ratas pimedad Bologs. Hingeldasin, tuleb välja, proua tegi nalja. Aga. Seda nimetab seadus püsivali kaubanduseks ja karistab kolme ööpäevase kinnipidamisega. Nii et anna oma passi ja protokolli. Taevas, kulla seltsimees Aasma, toolegi oma küla mees lauale. Äral müüdi käre ole, koosolekul ütlesid, et tuled täna olengi nagu eraisik. Sellest momendist, kui minu kõrvu kostab kellegi hädakisa muutuma paugupealt ametikohustetäitjaks. Kodanikku appikarjumine on minule nagu kõige kõrgema ülemuse käsk, selge. Otsivat port välja, haisu. Unigaan, Keeaa tuli alla, anna mulle rumalale andeks. Tema poolt muidugi, lollus küll, aga Jüri, sul on ju muidu nii hea süda, no anna seekord andeks tulla. No olgu, vaata, Samuel, saite. Mina austan jäädvuses käelt sentimeetrit, ausõna. Ai jumal, kui ta võttis südame alt kloppima katsuda, et tulin, tulin, seltsimees Aasma, toeta natuke tolle, jää aus taassünnipäev alla. Tuleb välja, et ma jooksen sind austama, riiki sünnib, läksime nõuludele ei nakatunud ja esimehe nahka ja selle täkke lükkamise inspektori nahkaga. Ja elu on viimasel ajal natukene sassis. Nädalalõpp, aga inimestel õiget laupäeva tunnete ja kõik see kolhoos on viimasel ajal nagu üleni rebaseraudu täis. Ei oska inimene enam istuda ega astuda. Valed viivaks, reinuvaderid ja elu on väga raskeks läinud. Kuule, aga ma pole siia jooma tulnud, on tee metsa, tulid eraviisil natukene siia sisse, no joon nüüd üks ainukene klaasitäis minu terviseks ja õnne. Minul tundub tervis ülearu jõelsa. Kui sa need pensionile minemise jutul nüüd ära jätaksid ja nüüd sügisel veel kõvasti töörlitsuguste, jaa. Jaa. Ja neid oma ülearused loomahingi natukene harvendaksid, siis võiks sind jälle päris kasulikuks inimeseks pidada. Pros nööri, volbriöö munder, lõik on ümberringi vaka mingit seaduserikkumist. Kole suur plaan ei ole meil teised joonilt anumast tee. Päise päris piirituse, mis? Kuule, see on ju. Kuule, ütle kust see kraam pärit on, mida? Sa pidid ju täna siin nagu eraisik, mis oleks riigiviina, see on ju metsakohin. Kus sa selle said? Ise ajasid või assid, kelle käest, kui palju oleme seal? Oktoobripühadeks aga jõudis meie teatris lavale Valdo Pandi avarii millega tasus meie teater ja ma mõtlen ka dramaturgia oma võla, meie põlevkivibasseini kangete kaevurdis. Avariis avaneb aususe julgi, sirgjoonelisus ja tüügangelusse teema. Järgnevas katkendis, mis toimub põlevkivi kaevanduses maa-alusest rikkis on kaastegevad. Kaevur Andres vabariigi rahvakunstnik, Valdeku Ratassepp. Siska, Sass, kaevur. Tehnik Hubert Kallas. Vabariigi teeneline kunstnik Rudolf luude punalipulise brigaadi brigadir Laubee näitleja Voldemar Ale teise jaoskonna ülem Kullu Tibar, Mati Klooren. Tule eile meile vagunid tulevad mess ja lubas ka tulla oodaga yhe mööda läks, ehke riskeerivad järgmise siia, samuti munegi, ion maas peale viskamise aja mullikesi suul Buraliku laupäev siinsamas kõrval, aga tema ootab vaguneid. Ei Teamisest a roomlased peale hakkavad kivihunniku otsas turakad lööma või ei näe sa vaguni varju veel nagu laupäeval, kaks normi täis raha rinnas. Mis sa teed, aeg niuke käilisel, mis saatana aeg. Kaotan aga heast peast vas saksa kontaaderit tagaluuk, mis seda rääkida on aega nähtud Versonatoorimine normaalküll esimest korda tont teab, millega nad seal mõtlevad. Passi nagu oinas pool päeva. Jumalamuidu ei ole mees, kes polnud perfektse rajoonikomitee naljatilk, tema põrutab rajooni võtta siis eaga tükk põlevkivi ligi, näitab, mis asi see on. Käi pintsel. Ei, Brat, parem palu jumalat, et need laupäev koore lahutad jälle rutem nässu läheksid, hakkavad putitama, pudeneb paar vagunit siia ka, mu ajab hinge täis. Keegi tuleme. Äkki on lavassa ava, mine ikka nende kipskuju püksi, kui peainsener tuleb, siis Kasassile abivaguneid taga tänitama. Havannas herra muna isiklikult käskisid üle lubatakse Põhja-Tallinn number kaks isiklikult. Aga mis sa teed, lubi sai otsa. Virk šahhtke. No ja ma siis täiesti. Radar tööle ja siia ärandamise välja. Ei tea. Mida ka koreast kuuldub. Nii välispoliitika mõttes, lask, lohmivad ega muidu otsa saanud. Aga mina ütlen härradel, lism mandongusi. Sabanduste te mõistate, ma mõtlesin igatahes Kurini. Aga Truman, Kriskand, mesi, riskand, härrased, meil oli enne sõda ka üks tuumani nimeline. Plekk-katuseid tegi väga sant mees, häda müra. Vabandust, Stemotsiga vä? Vahe võib? Ei aadres, olgu see selleks, kavatsen üldse väli sotsialismi valmis teha. Mis kuradima asja sa siin teed või oled? Kolm tundi pole näinud vaguni haisugi, laupäeval terve pikk rong ees, ausõna, kopsu üle maksa. Tund tööd kaks tundi miitingut hommikul kaevad Bõstra postra augu, tulevad põdra, põdra kinni, staganamlik töö, nii see asi käibki, peaasi, et Siibleemist oleks aga kõvasti. Nooled Andres sedasi kive seal veeretatud edasi ja tagasipeasid sõit seisma. Aga iga mees Siinai vallu, oo jaa, mina võin vanduda. Mis sa, Jürised, kas sellest läheb midagi paremaks? Kee, midagi löö või maha, aga ravimis ei Teamise saabli aadressis, nii, valmis on teinud vatti ohka leiutanud või kuule hobu. Kus seal ikka on, et pole teinud, kurat, oleks sinu moodi keeleks, uus, ma põrutaksin. Morss oli välja, kas saab kaevatuse nagu kord ja kohus tööle või ei? Peksime vaatarlandi. Kivid ja, ja kood võisin hirmutada naljaadil. Mis te nüüd, härrased, tilluke diplomaatiline konflikt, pea lõuad, saab olla ükskõik, lõude päid või karju tuura mesi. Kaljupalk on 15 kulli. Lase tulla. 20 raha, sinu poisid, laupäev tuleb siis palju lööd. Lase tuleks väsinud, viiene. Mesipunkti kantaks. Lei on puhtaks sääbki, korra lõpu peale ei lähe veel lõhki nagu pajuvile. Pole midagi taoga, kirjanikel, karrauka paneb preemiat juurde ja panebki kvartali jälle üle basseini. Laeva seisab Scuraaditeedika. Millal need sama vaarid sul enne töötanud on, kus, kus vana on tervisele kasulik, täi pikalt dokid pooleli. Löö lugeni ausalt, rubla raam, muidu teete raamatupidajaga naguniisuli ja kirjutate tagavaramehest tonni juurde. Kui raha pole 10 tühja vaguni peale saavad teised mehed ka kühvli part katsuda. Küll sa vana veel saad. Küll saad veel saamisse. Hellased geenes Koreas näitas sinodi hobune vait, mis, mis laadsin, käib poiss. Üheksa seltsimees Tiberi, teine rajoon. Ja hing täis käed, mehhanisaator, tööd teevad õlale. Üks jama, kõik. Kessi esimene tuigerdab. Vabandust, atesteeritud maalermeister, Leopold Ferdinand Jahke ajutiselt hakklaagris. 20 aastat kuradi kõrvitsakaardipõrgu see siin ka juba vajada, mina kui mõni kaelapidi Vagulale näita enne, kus need vagunid tsüklon, äratus, tuli sõda ja terve kaevandus käis vastu taevas. Vabandust, härrased. See, see ei ole veel midagi, kus minul olid ka alles priimat pintslid, kiit läksid viimseni. Sudo korrast sõda tuleb magama heita. Saatooriumisin tegi lõige või? Kivi maas, valmis, viige ära. Mille kuradiga minutiga vead, võta naine voodikotiga kaasa, aga kui Vaguleti randa, siis Rovieda. Ja lisaks eelmistele algupärastele, kaasajateemalistele näidenditele on meil lähemas tulevikus oodata uus näidend nimelt Ardi Liives, Viini postmark. No aga selleks ma mõtlen, et annan sõna juba näidendi lavastajale Gunnar kiilasele. Ja neid, kes tunnevad Ardi Liives peamiselt kui näidendite siinpool horisonti ja uusaastaöö autorit. Ehk üllatab, et Liives pöördub seekord lavakunsti nii-öelda kõige kergema zhanri komöödia poole. Midagi üllatavat selles muidugi pole, tarvitseb vaid meenutada, et meie populaarsete operettide ainult unistus laanelill ja teie soov, palun, Libretud pärinevad ju Ardi Liives sulest. Mitu head aastat tagasi mängiti edukalt tema esikkomöödiat, Robert, suur. Dramaturgi räägib Liivia salati oma kaasajast, nii ka seekord. Viini postmargis on autorisulg sihitud õige mitmete tänapäeval esinevate puuduste vastu nii inimeste teadvuses kui nende omavahelistes suhetes. Kõige teravamalt on seekord autori kirbul nyyd kes ei julge oma seisukohta avaldada, kartes sellest pahandust, tüli ja sekeldusi. Kes arvavad koos teose peategelase Martin rolliga. Et ei jõua mina seda maailma tõde taga ajada. Muide rahva hulgas on ju veel käibel omaaegsest orjameelsusest kantud mõtteid, nagu ära topi oma nina võõrastesse asjadesse rääkimine hõbe, vaikimine on kuld ja nii edasi ja nii edasi. Nende seisukohtade vastu asubki autor võitluste võitlusse muidugi naeru abil ja ta teeb seda kõiki komöödiavahendeid kasutades hoogsalt eredalt ja särtsakalt. Teose peakangelast ühe vabriku tsehhi meistrit Martin Rolli kehastab meie teatrilaval Jüri Järvet. Teistes osades on kaastegevad rahvakunstnikud Aino Talvi, Hugo Laur, teeneline kunstnik Olev Eskola näitlejad Helmut Vaag, Linda Tubin, Ellu puudist, Ester Pajusoo, Ado hõimre, Mikk Mikiver ja teised. Lavastuse kunstnikuks oleme palunud seni peamiselt karika turistina tuntud Edgar Valteri. Lavastus peaksid nägema rambivalgust umbes kuu aja pärast detsembri keskel. Järgnev stseen, mida esitavad Jüri järveti ja Helmut Vaag, pärineb esimese vaatuse lõpust. Martin rullile on külla saabunud tema vana sõber ja sõjakaaslane Tõnu uppi märgates seda, kuivõrd sõber Martin on ohjad enda käest ära lasknud nii perekonnas kui tööl. Tiita sõbrale tugeva peapesu. Selle stseeni sündmused ongi aluseks teos yld riigile. Niisiis väikese aialaua ääres individuaalmaja õues istuvad kaks meest, Martin Roll, Jüri Järvet ja Tõnu Pill. Helmut Vaag. Nende ees laual, pooltühi konjakipudel. Araabia pausi sõime edasi hämaras vesivill müstik, arutadak, mitte mees, memm. Mis sa olid? Kui ka töölaua taga. Aga mis on sinust saanud, oled lössi vajunud nagu vana lõõtshingega elu ei tuld ega tõrva. Mis on sinuga lahti, et logiseb Õima, Saima? Ega ma ei sõima, aga ma ei või sihukest jampsi näha. Sind nagu polekski enam, oled hall varipass, planaak. Jollida juua ka enam ei julge. Ei jõua mina seda maailma tõde taga ajada. Kes peab jõudma sinu eest? Desertöör oleks suda, pannakse kohtu alla, joovel ühes lauas. Hea seletada, katsu ise, eluaeg katsunud. Surmani katsu kui vaja, kargan hauaski püsti ja teen häält. Mugavaks oled läinud, pole sinu asi endal ümberringi tohuvabohu. Millega sa uhkustas tüdrukud, ööga poissi kooliga või aukudega juustuga, puit muuserdustega sele Saulusega või palun jäta järele. Kus see hääl välja kargas? Akad ärkama, hakkad märkama. Sind peab kloppima nagu munavalged, muidu vahule kisma. Ma veel näitan neile näitan mis asja sa näitab, mida sul on, mida vahtida, maksab ma alles hakkan ütlema, ma tahan. Ma ütlen, et aitab naljast. Loo välja, mida ma ei taha, ma tahan, eks Ükspäevgi tõtt põrutad. Mida mõtled seda mitte, kas või 10 igas igas asjas alla ei anna ette kübetki. Konjak lei verre keema, magan pea klaariks, vanadus valmis peale kihla kihla. Vähk idee. Nüüd tõmban sulle rõnga ninasse, üks päev tõtt ükspäev tõtt, käsi. Radeta homne päev homme või mis? Kell kell kaheksa. Hästi, keerame kellad õigeks ja lõpeb, kui päeval lõpp peal, 24-ni, selge, kaheksast 24-ni lahti juhhei, aga, aga mille peale veale? Loll oled vä? Ja mina peal saime Vipa blogist haisugi.