Ja nüüd, lugupeetud kuulajad, on teil kõigil juba oktoobripeod töökohal ja küllap koduseski ringis selja taga demonstratsioonil on käidud ning ongi vist nagu kõige enam meeltmööda tänast pidupäeva kodusemaks õhkkonnas ja rohkem omaette mööda saata. Sest kui homme jälle tõe poole astume, oleme ühtlasi astunud oktoobrirevolutsiooni 50.-sse aastasse. 49 aastat on täis. See on juba nii soliidne arv, et kaugeltki mitte igaüks meist ei saa asetada võrdusmärki 49 ja oma eluaastate vahele. Kaugelt veel vähemaks on jäänud aga neid, kes 49 aastat tagasi toimunut kogu inimkonda vapustanud pöördele teadlikult sellel või teisel määral kaasa aitasid. Täna kutsusimegi teid raadiolainete vahendusel külla ühele neist vanale kommunistile Villem Lombakule. Oma eluaja jooksul, seltsimees Lombak, on teil tulnud paljudes paikades elada ja töötada. Kas see, et praeguseks elupaigaks olete valinud Pärnu on seotud teie viimase töökohaga Pärnu linna täitevkomitee esimehena või on mere lähedus teid köitnud või veel mingi muu põhjus? Nii-ütelda, see on endise töökohaga seotud sellepärast, et vaadata, kuidas tulevik linna tulevik on nüüd kuidas laieneb ehitus ja ja kasvab. Kui mina läksin ära töölt, siis olli linnas umbes 30000 ümber. Aga nüüd räägime veel üks, paarkümmend 1000 oli juurde tulnud inimesi. Tööstus kasvab. Kuurort töötab hästi. Nii et vanal peremehel siin tore ja õige tore, ainult häda on see, et ma saan ainult aknast välja vaadata. Väljas, ma ei ole juba üks, kolm aastat, ma ei ole olnud, tervis ei luba, tervis ei luba ja ja ega see paik siin Pärnu ei ole vist ka kuigi kaugel sellest kohast, kus teie oma teed. Alustasite sünnikohast? Jah. Alustasin Viljandis. See, kus mu sünnikoht on. Ja nüüd olekski küsimus, mida, nagu öeldakse naistele üldse ei tohi esitada. Palju teil aastaid turjal olnud? See tähendab, et 49 aastat tagasi, oktoobri pärin, olite te siis 25 või noh, selle ümbersündimise juures ju ma ei olnud, nii et olin küll, aga ma ei mäleta. Ja juba sel ajal lõite revolutsiooniga kaasa. Tähendab nii noorelt juba ei tea, kas sel ajal noored küpsised kiiremini või, või kui praegu või võib-olla küpsesid ka sellepärast, et see oli jutt peale esimest sõjamöllu. Ja ühe aegu inimene rutem kasvab prote mõru teid maastadest. Ja nüüd olekski just niisugune küsimus, et mis tõukas või veenis teid valima just seda kõige raskemat teed. Kõige ohtlikumat teed tähendab revolutsionääri teed, kus ta elu oli tihti hädaohus samal ajal kui me teame, et üldiselt eestlane ja ka Baltimaades üldse on kaunis nii rahuliku meelelaadiga. Ma vaatasin hiljuti filmi, Leedu film oli, keegi ei tahtnud surra. Seal oli niisugune episood, mis mulle meelde jäi, et et Talumäe alles siis läks õigele pooleli hakkas võitlema, kui, kui pandiitori tal lausa naistel kallal enne kõhkles kogu aeg. Aga teie valisite juba juba nooremalt, tähendab, 25 aastaselt eriti revolutsiooniga kaasa. Teie kujunemine hakkas juba varem, mis teid sellele teele viia. No ega siis mina nii väga noorelt ei olnud ju. Vot minu noorem vend, vot see oli noorena. Ja noorelt suri ka nõukogude võimu eest Don maetud Narva Kreenholmi väljakule. Tema sai surma Narva all, kui ta oli 18 aastane ja ta jõudis lõpetada Petrogradis esimesed Nõukogude ohvitseride kursused. Ivari noorel, jah. 18. aastal Oktoobri enne oktoobripühi ta just lõpetasin kursused ja 28. oktoobril sai surma narval õhes selles sammas lahingus, kus sai surma Jaan Sihver, nii et mina ei, mina ei olnud suu geeniloor. Mina olen juba tagasi esimese ilmasõjarindelt kus valisid isa Joala, aga revolutsiooni ideedega ta ju tutvusite juba enne ja kuidas need esimesed tõuked, võib-olla need meenutaksite, mis viis sellele teele oktoobri ajal oli juba bolševike? No vähe oli küll, seda ma nii oleks revolnzi nööridega kokku puutunud või sellepärast meie garantiisse. Mina ei teatuteid. Niisugune tema, mul seletas juba, et sõda, sõda on rikkad inimesed omavahel jagavad seal maid ja varandusi ja siis meid vaesid, siis võetakse pühitsetakse seal vaeseomaks, kes saab surma, kitsa haavata, kes jääb eluks ajaks sandiks. Jah, ja kadu Meida midagi. Meie esimeie oma tööga tasume ja maksudega tasume isegi veel seal sõjakuruti kinni oma tapmise kulud, just ema, mulle panni need mõtted pähe. Seitsmeteistkümne aasta aprilli kuulsis lõpetasin. See mul aitas siis aru saada Nendest artiklitest, mis sel ajal ilmusid ajalehtedes ja tema aitas mul aru saada ka vahet bolševiku de ja Mentševikute vahel ja nõndanimetatud sotsialistide-revolutsionääride vahet, kui mina olin vaimus taolised bottöölised tulid valla taga omal üksteise kätest, hoidsid kinni ja ja demonstreerisid, ja no tema mul seletas ära, et vot seal nende külge kleebivad ka niisugused, kes revolutsiooni vastase tur, paremad omal punased lindid rinda ja karjuvad, et hot vabadus meie vabaduse eest võitlejad. Aga sisuliselt nad on inimesed, kes revolutsiooni vasta võitlevad. Nii et poiss, vaata lahtiste silmadega, kuidas ilmad elataksegi kodavad, tehakse. Ja siit ma sain siis esimese selle pipra endale ja siis ma hakkasin juba aru saama ja siis ei olnud ära niisugust vasikavaimustust. Kui ma jälle lugesin artiklit, vot sealt tulid lippudega välja. Siis ma vaatasin, kes tuli välja. Ja missugust küsimust oli üles pantud, nii et vot niisugused tükkhaaval mul elu peale läksid, silmad lahti, on vaja kõla, kits vara aega meelde, tuletab sel silm peast välja. Kuid minu arvamise järele oleks õigem, kes vana aega meelde ei tuleta. Seal kisu Imperial ilm mõlemad silmad peast välja, iga tööline otsis teid, kuidas paremini eluraskustega võidelda. Kui 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Vene tsaaririigis puhkes valla revolutsiooni tolm ja tsaarivõim purustati siis iga Purientaarlane teadis, et tema sellest tornist osa võtab. Kuid alguses oli raske organisatsiooniline külg aktivistide tegevusest. Puudus töörahval Viljandis oma poliitiline parteitöölised ei olnud liitunud ka mingisuguse ühingusse. Kodalusel. Selle vastu olid mitmesugused ühingud, saksa aadel oli koondunud nõndanimetatud veini ja kasiinosse venelastest sünovnikutel. Tsaarivõimu esindajal oli oma klubi eestlastest sünoomikud. Need, keda Saksa ja Vene kodanlus oma klubidesse ei võtnud ja muu intelligents, kes pidasid töölistest kõrgemalseisvaks olid koondunud mängu ja lauluseltsi Koit. Samuti oli käsitöölistel ketsioonid oma peremehed omaselt ning taluperemeestel Põllumeeste Selts kõigis neis ühingutes seltsides edendas juhtivat osa kodanlus või olid eesotsast Emalumustavat sabarakud. Nii Viljandil üldiselt selline väikekodanlik. Ja ega muud ei olnud seal ka kodanluse, organiseerituse ja tööliste organiseerimatut. Tulemuseks oli see, et kodanlus ja tema sabarakud seltskonnategelased nõndanimetatud ja nende sildi all kohe peale veebruarirevolutsiooni haarasid oma käte juhatuse Viljandi linnavalitsus suses maakonnavalitsuses juhil, teises asutuses. Veebruarirevolutsiooni tuli hävitas kõik jõud mis seni takistasid töölisklassi organiseeruvast. Kuid siiski oli tarvis tõuked talina tööliste ja madruste esindajad väljaastumist Viljandis miitingul, et aprillikuu sai alust antud sotsiaaldemokraate tööliste parteiorganisatsioonile ja teie astusetega sel ajal kohe. Mina astusin ferme umbes juulikuu sees. Tööliste ja soldatite nõukogu, mis oli organiseeritud mõni aeg enne seda Hugo Raudsepp, mõlemad töötasid ajakirjanikud ja ajalehe Sakala toimetuses adugaid Lake Talts ja teised sotsiaaldemokraadid olid. Neil oli ainult üks advokaat Kraue, kes võrdlemisi kauase kõikumise järele kuulutas ennast vähendadeks Mentševikuks. Oma asutamise päevast peale käis käenimine sest ei oldud rahul juhatusega, kes kaldus Ventševikude sõiduvette, kuhu tahtis ka tõmmata endaga kaasa terve organisatsiooni. Kuid gruppa, aktiivseid bolševike kogus enda ümber iga päevaga ikka rohkem ja rohkem pooldajaid. Umbes septembris 1917 aastat. Nimetatud grupp otsustas panna üldkoosolekule küsimuse, kas organisatsioon toetab bolševike poliitikat. Teades, et üldkoosolekule tähtsamate küsimuste arutamisel mentsivikule abiks iga kord ilmusid sotsialistid-revolutsionäärid, meie, otsustasime pöörduda taliga seltsimeeste poole palvega, et nemad meid toetaks ja suunaks meile. Hans Pöögelmanni, kas Jaan Sihver oli ka sel ajal Viljandis, ei olnud. Jaan Sihver tuli Viljandisse detsembri algul. Esimesel oktoobril 1900 seitsmeteistkümnel aastal. Meie üldkoosolekule astus välja Hans Pöögelmanni. Ei aidanud Mentševikele nende advokaat Kraue. Ei, tema sõbrad, Esseerid ja teiseta esimesest oktoobrist sotsiaaldemokraatide parteiorganisatsioon Viljandis kuulutas ennast bolševistliku uks. Luges välja heegetuks kõik Menchievikud valis uue bolševike koosneva parteiorganisatsiooni komitee. Bolševike eest nende hulgas kamina. Sellest ajast peale parteiorganisatsioon suunas, nõukogusse ja mujale. Ainult bolševike nõukogust sai bolševike ettepanekul eemaldatud kõik Mentševikud ja Esseerid. Ja nende pooldajad. Tähendab, enne oktoobrirevolutsiooni päevi oli Viljandis siis organisatsiooni täiesti bolševistliku ja kas sa nüüd veel meeles, on ju jah, pool sajandit praktiliselt tagasi, kuidas see teade, et Petrogradis on võim bolševike kätte regatt jõudis Viljandisse, 28. oktoobril oli meil Nõukogu täitevkomitee ja parteikomitee ühine istung õhtal. Aga seal ei ole seal ja sellele koosolekule ilmus juba tagasi Petrokaadist meie saadik kongresse. Tema siis rääkis lähemalt sündmustest, tema kandis ette, kuidas see asi seal Lonni ja kuidas need otsused vastu võeti ja ütles, et tema täitis lõbu otsuse. Sajaprotsendiliselt hääletas võimu võtmise eest ja tema oli tiivse on kui Polferlikule kah korraldus kohe sõita kohtadele ja kohtade peale hakata organiseerima võimu võtmist, aga talvisest polnudki enam organiseerida. Posti ja telegraafi peal need asjad korda ajama. Mina käisin kohe öösi sealgi ja panin uue oskava telligraphism heast ühe ustava mehe ja asi läks. Kuidas üldse Mer vennad seal käitusid, Caro vaatasid nakatunuid. Kalt leppis kokku, ta ei hakanudki punnima, aga siis kõige suuremat vastupundi ja toolid siis need lebosepaga eesotsas seal maavalitsuses. Seltsimehed, kellel on antud korraldus seal võim üle võtta. Seltsimeestele vanakamaral ja Kroll, no nemad sellega toime ei tulnud, Leivo, Sepp viisakalt, viskas neid uksest välja, siis arutasime seda asja ja siis sel ajal hakkas ka viidanud, kodanlus hakkas organiseerima Eesti jalaväepolku ja aga Mikk relvastatud jõudu ei olnud sugugi alguses ja no oli punakaartlased, organiseerib, kuid neli püsse otsustasime sedasi, et sõidame Tallinnasse kuragaardi staapi. Kuulame järel, kuidas me sealt relvasid, saalne, võidame õõvastavat jõudu. Revolutsioonikomiteel tehti otsus sõita minul kui esimehel ja siis meie sõitsime. Käisime kaardil staabis seadmeid suunati Toompeale, näete Viktor Kingissepa juurde, tema otsustab, sõdas Viktor Kingissepp, meilirelvasid jant peale meile selle ettekande, kuidas kohapeal asi on, ütleb, et kui ma teen, annan relvad tegutseb tsiviilkodusõja seal välja, aga meil oli tarvis relva siis selleks, et kodusõda ära hoida. No neil seal Tallinnas Valoralil ülearu polnud õitsema. No siis meie sellega ei olnud nõus, läksime ringkonnakohtumajas oli Tallinna sõjarevolutsiooni komitee seal ma kandsin seda asja. Sapööride pataljoni ja õhtul rongiga kohe Viljandisse, aga noh, pataljonis asemel tuli 22 meest soldat, noodid. Ja mina läksin kohe teisel päeval nagu tolm. Siis kuuendal, kuuendal detsembril Leo Sepa seal maavalitsusega likvideerima ja no meie olime temaga Lõbusepaga ka tuttavad olin, mina õppisin raamatupidamise kursustel, tema oli just raamatupidamise ja teooria ja praktika õpetaja ja rism, poliitika. Loomiat õpetas tema. No meil oli ette juba ära otsas, ma andsin märku oma relvastatud meeste üleval oldi seltsimees Tiido, punase kaardiväe instruktor, meil oli, tal oli 10 soldat, ühes, andsin temale märku, tema siis ütles, et noh see kangekaelsus murra, määra ja. Nad vahi alla paigas jättis kaks meest sinna maha ja viis ära sealt. Sa ütlesid meil nõukogude ruumi. Rahulikult saadeti kokku leppida aga sellest rahulikust kokkuleppest midagi tuld vända. Ratsaväelast olid suurem osa oli nõukogudevastane. Isegi paruni poeg oli seal üks tiitel haudsenitest tollingsis, andsime korralduseni relvad ära võtta. Meie Viljandi ja pikad, kes seda asja organiseerima labidaga ja sindada kutsusid omavahelisel mereröövel pika valge eesti ainukene admiral. No siin on siis meil ära käest, aga seal, mis ainult mõned saime, kättigi, saatsime ka talinud tribunali, vot umbes niimoodi oli see asi, siis me saime veel parteiorganisatsiooni koos Olükviis Win paar korda läbi seal noh, 23. veebruaril lüüsi tuli Viljandis taganeda, muidugi meil niisugusel juhul ei oleks jõudnud vastu panna Saksa okupatsioonivägedele ja mis, mis suusakast peale tulema siis viimasedki vilets välja sõitsid selle grupiga töö, siis olime kahekesi noorima vennaga Ventassis aga ülimalt nõukoguderuumist padruni kasta peale regi oli suur võida regi Winaadi põõsa pealt jooja hobune on siis võtsime nii palju kui meil lolli kohta panime padruneid täis ja kaski käsigranaate, need olid väga head vihal, nendes lahingutes oli väga hea tollpäratu. Kuivõrd meie saateaeg läheneb lõpule, siis teie edasisi mälestusi tänases saates ei jõua enam puudutada. Lõpetuseks esitaksin veel mõnevõrra traditsiooniliseks saanud küsimuse. Kui teil tuleks oma elu uuesti alustada siis kas te püüaksite olulises osas midagi teisiti teha? Kuulge, niisugust juttu ei tohi ajada sugugi, see ei ole ju siukseid küsimest. Naljakal ei saa ju keegi, ei saa sellest kõrvale jää niisugune pööre töörahva ajaloos kus tema oskas bolševike partei juhtimisel enda seljast maha raputada igasugu kaliibrillisi muidusööjaid on suurim sündmus inimese ajaloos, seda suurt, sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni päeva, mil Nõukogude kongress meie suure Lenini-ettepanekud kinnitas meie maal nõukogude võimu. Meie pühitseme, iga haarastav kui töölisklassi Töörahva suurimat püha, tellitan kõiki pühapuur.