Aasta 1892 detsember. Pjotr Tšaikovski on teel väikesesse Montpellier linna Prantsusmaahommik on sombune ja udune. Sellepärast äratab ka kohtumine, mis eemalt tõotas tulla. Helgia rahustab nüüd kartust. Vagunirattad nurisevad monotoonselt ja selles mürinal midagi häirivat. Möödunud läinud 44 aastat. Lapsepõlv on ammugi kadunud ja kunagi nii armastatud seal Fanny on jäänud võõraks. Kell kaheksa päeval jõudis ta juubeli ajal. Oli Heleja väga vaikne päev. Tänav seisis inimtühjana, seal ääres paiknes kolme madalad korrusega maja. Sekkovski koputas ja paistis, nagu oleks teda juba oodatud. Uks avanes kohe. Sekkovskeesse, siis vanni, turba, Vellitiivsetusele kalduv hallipäine manselfanni. Ikka sama aval, pruunide silmade vaade. Sama südamlik ja lihtne on tema käitumine. Ja mis peaasi. Mingit pisarat. Jaapanis. Teenilisest viimati lahkusid pri Tšaikovski kaheksa aastane. Ja nüüd on ta 52 aastat vana. Kuid vahepeal on aeg, tundub nii lühikesena. Nüüd istuvad nad belglase vastas. Kas mäletate? Nende silmade ette kerkib maja Vatgenskis. Sekkovskile tundub nagu haikstaks praegusele maja lõhnu, kuuleks tuttavaid hääli, läheks talle nii kalleid nägusid. Kas mäletate pühade-eelseid õhtuid üleval lastetoas küsib vanni. Muidugi mäletate. Ja vanemate tagasitulekut Peterburist, läheneva tõllamüüri taasnägemise rõõm. Vanema õe sinaiida kojusõit, tema jutustused Peterburist, teatrites ja tantsud peada neile õpetas ema klaveri taga istudes. Kas on meeles? Painivatab laekest mingisuguse pakikese. Kas see on täiesti võimalik? Juba palju aastaid ei lootnud kovski enam näha, fännid elusana ei mõtelnudki enam temal. Aga Fanny hoidis alles nende koolivihikuid nagu mõnda kallistada mälestust. Siin ongi tema esimene kirjand ääre peal joonistatud majake, üksikud sõnad, mingisugused joone külapsile jutustused sandaagist, palju igasuguseid luuletusi, küllap selle Trasvanni süüdiskidele väikeseks powskiniks. Puinsbetiste pannil ootus naeravad koos sellele. Ani meenutab, kuidas ta tuli alati klaveri juurest ära kiskuda. Siis mängisid oma meloodiat edasi akna peal laua peal. Raamatut Turovski aknaklaas, keda lõikas endale söör. Selle Reimus majja, tema esimene muusikaõpetaja peaks sellest ringist kirjutama vennale Nikolai imelisest kohtumisest faili. Tingimata kirjeldada seda üksikasjalikult. Tšaikovski. Ikka uuesti niisutavat kaugelt. Märkamatult saabub õhtu ja Fanny ütleb. Homme näitan teile ülesvõtteid ja diregi. Järgmisel päeval istuvad nad jälle sama lauake sääs selles mugavas tagasihoidlikus toas. Need on teie emakese käest, ütleb valliköites lahti paela ja ulatades kirjedsaikovskile. Nad kummarduvad koletanud paberi pooglate kohale. Kelle iseloom on väga muutum edasi keelule nende selgete ümarate tähtede taga näeb ta emaga nii piiritut, armast kätt. Korraga. On säilinud see ülesvõte kannid ja panete mate vana perekonna pildi ema süles istutama lauremade saast. Kolm-neli aastat vana talk. Kevadomastekujud nende inimeste näod kelle keskel möödus tema elu, keda ta nii väga armastas, kes on ammu elust lahkunud. Millegipärast miinus vagud, milles ta sõitis Peterburist siia. Ahjudrid, kütmata ukseni sulgunud puus, läbitungiv tuul. Ja korraga nägi ta mõtles oma elu samasuguse ohjeldamatu ajalooline, mille eest pole pääsu. Tal on väsinud, ütleb vanem, kui ta tegelikult on. Nixis. Tal on imeilus ja huvitav veel. Ani tahaks meeleldi teada kõike tema elust. Suure laevaga dekondis räägib Tšaikovski Fanile Mailostki Lanis. Täieliku üksildase elust range päevakorra, töötunnid, igapäevaste kaugete jalutuskäikudega. Esin. Tšaikovski räägi talle, enne kangastub sügisvankrijälgedest põletad metsa vahel tee üksik puu teelahkmel. Väärtutel. Fanny kuuleb ja näeb ette kujutada seda kauget kliini. Kuid tema jaoks on Venemaa ikkagi vaid sama Watkins järvede päikseloojangul, kaluripaate valget maja rõdule ja suusõbraliku perena. Aga õhtuti küsib ta kõhklevalt. Õhtuti Tšaikovskit, tööta meid loe ja vastake. Sõbrad külastavate Harro katessega ta tema tööd ja õhtuid, mille tõid edasi-tagasi magamistoa. Sümfoonia viimati kirjutatud sümfonietta ei hakanudki orgestreerima, sest nägi selles ei ole midagi huvitavat ega väärtuslikku. Otsustas selle hävitada. Kuid ka sellest ei räägi tabainile. Samuti mitte neist piinarikest Stahlist, Berliinis ja Baselis kus ta kavatses puhata. Ega hirmust mõtte puhul etanenud, ära ammendanud, ära kurnanud ja võib-olla vaid mingisuguse suudaks veel innustada. Sümfooniat kammermuusikat ei maksa tal enam kirjutada. Täitsa Fanile avaldada ka seda, millest kirjutas vennale modestile. Muserdavast Tapast igatsuses tundis kõigi Räägib paniled, sõidad Pariisi, siis Brüsseli ta kavatseb esindavad, essasid Harkovis. Maikuus on ette nähtud sõit Inglismaal, kus ta unistab. Neljade ja kavatsetavate tööle seda enam haarata teadmine tühjalt raisatud ajast. Ta teab, et ainus pääs, sest tundestunud Tõmbab koju oma töölaua juurde on kogenud korduvalt rõhutatud põhi kus on ajutine nähe enne töövõimetõus. Sälenis tajub ta ka praegu ja võtaks vastu oma sõitu Monka jääri. Ani juurde. Ta läheb nagu pööratud Piccinis. Kaudne. Selles toas möödus mõttes terve tema elu ja temale lähedaste inimeste elu. Et ei suuda enam tunnetada, mida ta past kisuksid. Sest vaikuses olla kõrvalt lõpuks tundub, et kõik need 44 aastat ei ole siin alatu kaka. Sekkovski tõuseb. Ta jätab hüvasti, soovib head uut aastat suule ja lubage jälle tulla. Tema ees on sama inimtühi, täna aga midagi on muutunud selles vaikuses tema sinisena midagi elustunud. Teil ei ole veel helid, vaid ainult tee lahindus. Tema jäär. Rongi väljumiseni on veel palju aega. Kas võis Fanny aimata, et aeg oli jäänud väga vähe et saabuv 1893. aasta politsei kovski jaoks viimane. Ta peab ruttama, peab jõudma, luua veel oma kõige siiram. Kõige armsama, kõige täiuslikuma teos. Kuuenda sümfoonia.