Kriminaalromaan on isegi enes sees. Sellele on eraldatud entsüklopeedia napist ruumist 11 rida. Ja miks ka mitte? Kriminaalromaanil on soliidne sugupuu sugemeid juba folklooris seejärel kelmi ja röövliromaan. 18. sajandi keskelt juba tõeline kriminaalromaan või jutustus. Kriminaalmuusitateni ees ei ole. Ja kuidas saakski seal olla, sest niisugust terminit ei ole üheski otseselt muusika kohta käivas teatmeteoses. Või ehk siiski. Vahel leitakse see, mida otsitakse. Vahel leitakse hoopis midagi muud. Niimoodi leidsin mina kriminaalse muusikalise tunni. Muide, entsüklopeedia andmetel on tänapäeva kriminaalromaan peamiselt ajaviiteline. Mida muud oodata siis kriminaalmuusikastki? Kriminaallool on kaks võimalikku algust kas kohe partsti kuritegu või siis pikk lai tegelaste tutvustamine. Kui eelistate esimest varianti, siis kriminaaltango juba külas. Kui teist, siis võite lugeda alguseks alles nüüd etteloetavat tekstilõiku, kes üht keelt kõneleb, olgu emakeelt ehk üht võõrast keelt, see võib omad mõtted ja himud sõnade läbi teistele ilmutada. Aga sõnad ei voi mitte juhtumise kombel siit ja sealt kokku panna vaid peavad mõtte järele kokku seatud olema ja iga sõna peab mõttega kokku käima. Nõndasamuti peavad ka tuunid viisiks ja harmoonia üks kokku seatud saama. Kui meie tuunidega oma hinge ehk vaimu Elo ja olemist ehk siis pidist inimest ilmutada tahame. Keik tuunitükid ehk muusikavormid jaotakse kaheks jaoks. Laulu muusikatükid ja mängumuusikatükid. Laulu muusikatükkidest on meile kõige enam tähelepanemise väärt laul. Neid jaotatakse kaheks jaoks. Vaimulikud laulud ja ilmalikud vajalikud laulud. Vaimulikud laulud on niisugused, mis vaimuliku tundmist välja ütlevad ja meie mõtteid tuleva elu ja jumala peale juhatavad. Ilmalikud laulud ei ütle mitte vaimuliku tundmist välja vaid Teist tundmist, mis ilmast on ehk mis meie igapäevases elus ette tuleb ja täidab meie mõttetsiit poolse eluga. Ilmalikud laulud on väga mitmesugused, sest et inimese elu siin ilmas ka mitmesugune on ja teagi, iga loodud asi voib meie seisust tundmist äratada. Mis laulu läbi välja võime öelda. Meil on Sis sõbruse laulud, armastuselaulud, lootuse laulud, igatsemise laulud, murelaulud ja nii edasi. Neid on arvamata hulk. Siis on isamaalaulud, kus sõnade ja toonide läbi armastust, vaprust ja truust Isamaa vastu välja öeldakse. Peale selle on suur hulk kiloviisid ehk seisuse laulusid põllumehe laulud, kalamehe laulud, soldati, laulud, sõjalaulud, noorepõlvelaulud ja nii edasi. Ehk küll laulud nii mitmesugused on. Siiski on need vormi poolest keik ühed, üksnes nende loom, ehk see, mis nad välja ütlevad, on igaühel isi moodi ehk seltsi. See pikk ja õpetlik lugu on maha loetud Andrea Serlemani muusikaõpetusest, mis ta hoole ja armastusega kokku on seadnud ja 1864. aastal Tuslakmani juures ära trükkida lasknud. Küllap pani selle loo stiil mõnedki kuulajad muigama. Aga naerda pole siin midagi. See on esimene eestikeelne põhjaliku muusikaõpetuse raamat, mille tähtsus meie muusikaelu edendajana oli äraarvamatu suur. Ja katkend oli sellest raamatust valitud just nimelt sellepärast, et hilisemad trükised enam asju nii üksipulgi ära iseleta. See, et pea iga loodud asi võib meie seesmist tundmist äratada, mis laulu läbi välja võin öelda ongi põhjus, miks Eesti Raadio arvutuskeskuse töötajad raali abiga koostasid meie fonoteegi muusikast temaatilise kataloogi mida toimetajad usinasti tänulikult pruugivad. Seal on esindatud 177 teemat ja üks nendest on kuritegevus. Kuritegu on ladina keeles kriimen. Niisiis kriminaalmuusika. Sellesse saatesse mahuvad lahedasti kõik lood, mis kataloogis vastava koodi all leida on. Tavaliselt antakse positiivne programm ikka lõpetuseks. Teine praegu vastupidi. Sest santi asja ära hoida on igati parem, kui selle tagajärgedest üle saada. Küllap profülaktika mõttes ongi kuriteokoodi alla pandud Avo Tamme positiivne laul. Esimees pehmelt südaööni soove outi spinni ega ja GPL manaisse ja r o. Ma olen osi keegi mees, kes Alleni jäises vees oiasse. Paturetsept, seeria tundmatu. Päästeamet. Ja. Laul oo. Ellemann ütleb, iseäranis on see imeks panemise väärt, et mida selgem olemise ehk tundmise ilmutamine ehk väljaütlemine on, seda enam panid kuulaja oma Elosele olemise ilmutamisega ühte. Ega me ei taha ühtki kuulajat kuritegevuses kahtlustada. Aga mine tea selle olemise hirmutamisega või ehk siiski üks kui teine oma elu uisuste panna. Helilooja Valler on oma loole pealkirjaks pannud õhuna kaduda. Ja õunaraksus käimise katust ei ole vist paljud hinge doktor. Praegu veel puude otsas oleva õunasaagi asjusega võiks lugu olla tõhusaks hoiatuseks. Lõpupoole läheb muusika ärevaks ja ägedaks. Ega niisugune ettevõtmine hästi lõppenud. Aina. Oli varragast meni Koovutama elas, laenanud tädi kil kuuma ja Itaalia mauh jäi limismi. Ovestatulevate heina, räime, ummi, heina, heebommimaan, vuta laule, naela. Kogu töötadabi hallaabee kloor, hüppa kuus või noh, et Joona Puppy laba. Vaputustasaid. Olen seksis Tiina kummiksi. JA vaara soojas auska. José iroodistaabitaaljon kamar. Käime mäemehed. Kannik on on pomm, Vaemmaolele. Vaimaksist. Kui nüüd Eluviisi seisuse lauludest rääkida, siis hulkuriteemalisi lugusid on kõige rohkem verdaneni laulus hey hey oli hulkurielust juttu üliuljalt ja reipalt. Vabadus, mure. Sõnn kui romantiline. Aga vabadus kõigist kohustustest vabastab kõigist õigustest. Muretusena ainult muremask. Kitarrimäng, kurbuse peitja. Sellest meeleolust kantud sama helilooja hulkuri viis. Muuta mürk üle Hänni, lekkeksipan. Viieeurone vea olen ka, ei tea, et tasatagatisi tarri. Oskab hiina haned. Main han, uskumine oli ka mutta nii meie. Tüton Auroigidki hüvestit, Vanja nuuti, Sintenko mets. Hulkuri valss, mida mängivad venda Tammann ja Veiko Ahvena Lynen on igihaljasviis, mida mängivad paljud pillimehed, mille järgi on hea tantsida, mida lauldakse meeleldi seltskonnas. Seegi on oma aja romantilisest moest lähtuv lugu mis ei anna ennast sisuliselt kuidagi ühendada. Meie aja hulkurite Tööpõlgurite ja alimentide tugenejatega. Nendele ebaromantilistelt tüüpidele laule ei pühendanud, aitäh. Kuid erinevatel aegadel ja eritingimustes on kahulkuruse põhjused erinevad. Kõigi hulkuri laulude alatoon on ikka üks nukrus eemale tõugatud. Enamasti ka trots ebaõigluse vastu. Nende laulude uljus, see naer läbi pisarate. Itaalia laulja Nicole Tibari. Ansambel samba, Brasiilia. Trio laskantšos tempakam, kuid siiski niisama nute Inglise rahvalaul, hulkuri laul. Ja nüüd Ameerika rahvalaul, salakaubavedaja. Tegelikult sama lugu, aga ilmselt leidis hulkur teisel pool ookeani endale uue ameti võib-olla tulu toovama, aga küllap ka ohtlikuma. Et juba Ameerikasse välja jõudsime, siis jätkame kaklusega Graptownis nagu seda kujutab helilooja soo tahtel Emil Mangelsdorfi ansambel. Erlemani muusikaõpetust seletad. See olemine ehk tundmine või hingeelo miseks tooni tükelutab, ehk seletab seda võitooni tüki tegija omast elust võtta ehk väljunutelda ehk kellelegi peale tähendada ehk sõnade järele teha. Aga see on tema kunst, eta tooni, tüki köige pidi täielikuks tooni salmikuks ehitada. Ei ole mingit põhjust arvata, et selle tooni tüki tegija peaks ise olema kahtlase minevikuga kakleja. Sõnu siin ka ei ole. Miks ta luule pealkirjaks just kaklus kani, kes seda teab? Ehk ei tulnud midagi muud pähe. Ihk tahtis asja niisama põnevaks ajada, umbes nagu märkusega, alla kuueteistaastast keelatud. Sest pala ise on ju üpris lustilise ja maheda loomuga. See võiks sama edukalt kanda kas näiteks jalgratta sõiduline. Aga autori tahe on autori tahe, olgu siis kaklus. Lohutab see, et väga ränk heitlus ei ole ja lõpp on kindlalt häbiend. Kustas kikerpuu gängsteri laul vastas vesternikangelase tüübile ja eestlasele paroodiaks on mõeldudki. Aga prestivaili väits Ameki on hoopis tõsisemalt võetav ja ohtlikum kuju. See pole noaga riski ja vaid ärimees, kelle jaoks kuritegevus on bisnis. Kellel on välisLeemal väid? Ma. Ei käi. See mässasid. Tüli veenelge. Veel üks gängsteri lugu, seekord Poola helilooja Brut kuu poolt kirja pandud ja esitajad samuti poolakad, ansambel Haagav, kriminaallugusid võib kirjutada mitut moodi tõsise süüdistusega dokumentaaljutte ja põnevaid meelelahutuslike. Kriminaalne. See muusika hoiab ilmselt viimase poole. Ja lõpus kõlavate vilede resoluutsus lubab väita, et kurjategija tabatakse ja saab teenitud karistuse. Meie vanaemad lugesid oma nooruses musta kapteni nii ära, et praegusele põlvkonnale pole sellest verd tarretama panevat mereröövliluust kuigi palju eksemplare järele jäänud. Aga mereröövlivaim löödi gaasiumpsikas ikka välja. Igal lombi sõuab kas või tünnikaane peal oma Kariibi mere must hirm. Sealtkandist oligi tärit, kaatorania laul, piraat, mida äsja laulist riiulosbaraguayus Nad näisid sellesse ametisse suhtuvad üpris asjalikult ja argipäevaselt. Sama lugu meie oma estraadiorkestris kannab pealkirja Kariibi mereröövel ja see on hoopis süngem, kurjakuulutava dramaatilisem. Ja miks ka mitte? Tuletage meelde verist Johni, seda kõige kardetavamat korsaaride pealikud, kelle laev oli hirmuks kõigile meremeestele, kes lõunapoolsetes meredes purjetasivad. Kindlasti on kõik kuulajad verised Johni lugu lugenud, mis Henry staabid Rosen Strauchi sule läbi nii kenasti kirja pandud. Sellepärast tuletame meelde, puu kuseks mustab lahuga purjelaev Mustjala rannas kividele puruks jooksis ja mees, kellel mustnarts üle vasaku silma sõutud oli, sealt randa ujus ning viledast joostes särapiku pere elumaja juurde jõudis, kus ta valju ägamisega jõuetumalt maha langes. Sedamaid testi vooruse uks vallale. Üks vanaldane naisterahvas astus välja ning jäi lõõtsutamas meest teraselt silmitsema. Siis lõi ta käsa kokku. Heldeke aegse Jomeid Juhan vaiksest häiga seda pisara oma silmanurgast. Siis aga saivad emalikud tundmused tema ringlus võimust ja ta ütles karedeste pois sindrinahk, kus sa neid viisteistkümmend viimaste aastate ringi ajanud, et sain omastki korda koju, vanaema juurde pole saanud. Ootootmasinud hukka läinud looma, õpetan nende sõnadega kahmas heit luua, seest kakskolm, vitsa, raagu, eakas, poja lainetes märjaks saanud pükse alla laskma, mis seega keelamata sündida lasi. Oma tugeva ning vilunud käega, mis särapiku eit talituse kindla lõpule, sest et tema on nagu kõikidel Saaremaa naisterahvastel kõvasti veres oli, et iga töö peab korraderaliselt tehtud saama. Selsamal ajal nuttis Verine John ehk nüüd juba särapiku Juhan vaiksest rõõmupisaraid sest et temal hulga aja pärast jälle armas kodune tundmus peale oli tulnud. Rõõmustame me kõik selle üle, et jäledast röövli pealikust, verisest jonnist, jälle sarapik kujuhansai, kes röövli töö oma suure varanduse ja kuratliku naisterahva igavest ära põlgas. Ja kui üks lõpuni ümber kasvatud inimene kõigile patriootliku ees tähte võib anda. Selle koha peal võiks nüüd lõpetadagi, sest ilusamat lõppu välja mõelda ei saa. Aga et siin pole ajalehesaba jutt, mille järg tulema jääb, siis tuleb teha muusikalise tunni kohane muusikaline lõpp. Ja kataloogist ongi üks kuriteolugu veel järge ootamas. Ei maksa arvata, et siin eksitusega tegemist on. See on küllalt levinud kuriteo liik. Et uues korter, meile aeti meid sõbrad hauda kaadetavad nüüd ta. Kuid ta ei tea, et otse meie pea sai toa pianist Sauli peeti kaalu vist. Poest õhtul koju, ma tõin selle eluka lahti. Üks vahva tuppa otsis pianistid õeluse oma, pakkus ta. Rooli kättemaks, kui meil pea kantu, jääks lask kogukro, eks näe, kes lõpuks võitjaks jääb.