Olen pärit rannakülast juba poisikesepõlvest peale merega sülitsi koos olnud. Ometi ostsin enne Montrealis laevale asumist terve karbi tablette merehaiguse vastu. Nagu arstid kinnitavad etendada merehaiguse puhul peamist osa psühholoogiline tegur. Kartus. Seda viimast kinnitas ka enne reisi pihku sattunud sealt ma entsüklopeedia. Milles märksõna siis iknes all. Arvatakse, et merehaiguse üks peamisi põhjusi on psüühilist laadi. Mõned või isegi kõik merehaiguse sümptomid võivad tuleneda kartusest, mis tekib kindla vankumatu aluse kaotusetundest jalge alt. Meil oli kodus vanaisalt päritud kaks musta tervatut paati. Üks suurem kahe purjega võrgupaat, teine hoopis väike esipurjega rüsa paat, millega meie kolm venda veel alla kümneaastaste poisikesena koosneme lahest põhjaõngega angerjaid püüdes. Oma esimesed rahad teenisime. Teistmete ealisena, sain võrgu paadis päris kalameeste seltsis mitu korda tormiga silm silma ja hammas hamba vastu olla, ilma et ma mingit merehaigust oleks tundnud. Paadis olnud siia oma pere või oma küla, meeste paat olnud üleval Vilsandi peal suures meres või palju aastaid hiljem ise oma paadiga Riia lahes. Ruhnu ja Kihnu vahet sõites pole kuitahes tige meri mind iialgi merehaigeks teinud. Aga kord noore kooliõpetajana suvevaheajal rannasõidu Aurikul Kuressaarest Pärnu sõites hoidsin läbimärjana kogu öö kahe käega reilingust kinni, et lained mind üle parda ei puhuks. Ja toitsin kalu. 1900 38. aasta suvel olin kuu-poolteist kütjaks 3000 tonnisel kauba orikule. Barentsi merel hakkas tormama üks suur laine, lõi mütsipis kajutit, tammeuksed sisse, murdis puruks tekilasti toed ja pühkis üle parda enam poole tekile stovitud lauakoormast, nii et laev ohtlikult kreeni vajus ja kapten oli sunnitud käiku vähendama. Küheldasime sel ajal vahi paarimehega higist, lõpetades sügaval laeva põhjas. Meie jalgalda arvas kütteruumis süsi, ahjudesse Polnud maht hirmutund aega merehaigusele mööda. Siiski Lomsatasin ka nüüdsete sekka suutäie paadis. Olgugi mitmel korral palju enam ohus, polnud mul iialgi säärast asja juhtunud. Miks? Paadis peaks ju hirm suurem olema, sest siin lahutab sind ainult tolline laud, surmast suures laevas kaitsevad aga su elu tugevad kokku needitud raudkorpus, veekindlad, vaheseinad, kogenud kapten, tark, merekooli diplomitega varustatud juhtkond soolaparki saanud madrused ja raadiosaatja, mis hädaohu korral tuhandete kilomeetrite taha SOS-signaale võib välja saata. Miks pole mul paati istudes ja roolipinni pihku võttes iialgi merehaigust meeldigi tulnud? Montrealis Aga mööda Land kangi suurele reisilaevale asudes, mille üheksa tekki üheksa korrust tuledesäras üle 100 mehituste kõrgusid kobasin tabletikarpi julgustuseks taskus. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Võin ainult oletusi teha. Sadamast lahkuda, kui me seal oli laeval 700 inimese ringis. Siia kuulus arvukas meeskond ja ligemale 400 mitmest rahvusest reisijat. Prantslasi, inglasi, sakslasi, venelasi, ukrainlasi, leedulasi, lätlasi mõned eestlased. Nende 700 hulgast, kes pardal viibisid, lasus mõistagi kõige kurvem vastutuskaptenil. Jumal taevas, kapten laevas. Aga kui meenutada laeva hukke, mis enne ja pärast Titanicu esimest viimast reisi on sündinud siis näib, et isegi väga kogenud kaptenil käib vastutus nii paljude inimelude eest mõnikord üle jõu. Hoolimata suurepärasest tehnika viimase sõna järgi ehitatud laevast. Hoolimata kaptenile alluvast karastatud meeskonnast. Paadis vastutab kipper iseenese eest ja ainult kahe või kolme eest, kes temaga kaasas on. Väikese paadi kipper saab paadi, purjede või mootori seadjateks valida inimesi keda talle tõesti läbi-lõhki tunneb. Meie laeva meeskond oli kolmemehelise paadimeeskonnast 100 korda suurem. Kett ei muutu sellest tugevamaks, kui ta lülide arvu 100 korda suurendada. Keti tugevus oleneb mitte keti pikkusest ja mitte keti kõige tugevamate, vaid kõige nõrgemate lülide vastupidavusest. Sitsester purjetas korduvalt üksinda üle ookeani, tahtis üksinda viibida mere ja taeva üksilduses ise kanda oma eest kogu vastutust. Ma ei ole Chitsestor ei ole ka Edgar Allan puu jutustuse norra kalur, kes ennast tormi aegu tünni külge sidus ja niiviisi laevalt ihuüksinda maestro süngesse keerisesse viskus. Ma usun kollektiivi, tean, et üksinda on võimatu olla rindel sõdu. Ja siiski on hetki, mil ma kardan vastutuse jaotumist liiga suurele hulgale. Kardan vastutuse, väärtpaberite liiga ohtralt turule paiskamist. Kardan vastutuse inflatsiooni. Aga ehk on mu merehaigusele hoopis muid põhjusi, millest ma teadlik ei ole. Laevadel on teine otsekui paatidel ja võib-olla ei suuda mu tasakaaluelundit suurte laevade taluda. Võib-olla kaotan ma laevas kergemini kui paadis kindla vankumatu jalgealuse toetuse tunde. Ning kui jättagi tasakaaluelundid rahule ja otsida põhjusi üksnes psüühikast siis ei tunne maju küllaldaselt oma alateadvust, kus mingi vana, vahest koguni pärivuslik hirm võib eriolukorras ohjad oma kätte haarata. Ei ole küll kuulnud, et mõni mu vanavanavanaemadest olnuks libahundi, Tiina, keda huntide sekka aeti ei ulatu ka teadma, et mõni mu vanavanavanaisadest oleks vandiraiuja tavade kommetega vastuollu sattunud. Sügaval minevikku kaev ütleb Toomasmann, sügav nii üksikindiviidi kui ühiskonna suhtes. See kõik ei tähenda, et olnuks mul võimalus kolme mehe paadis üle ookeani sõita, et siis oleksin tabletid ostmata jätnud ja laevalt rabati kolinud. Ei suur laev oli selleks liiga ahvatlev. Laev oli 176 meetrit pikk, 24 meetrit lai. Laevas oli konditsioneeritud õhk, kaks ujumisbasseinis, saun, raamatukogu, kilu, muusikasalong, tantsusaal, mitu kauplust, oma ajaleht, suurepärane köök. Laeva tõukasid läbi veemasside kaks võimast sõukruvi kummalgi järel 10000 hobuse jõud. Laeva dünamo oleksid suutnud tuledes särama panna märksa suurema linna kui mu koolipõlveaegne Kuresaar. Laev oli nagu liikuv loss, mis sõiduplaani kohaselt ööd kui päevad paarikümne miilise tunnikiirusega kodumaa poole ruttas. Pealegi viibisin säärases lossis laevas esmakordselt elus ja mitte meeskonna liikmena, kellel on vaht ja kohustused vaid reisijana, kellel on küllaldaselt aega käes, et kaasreisijaid tundma õppida, Ginus ujumas ja saunas käia, muusikat kuulata, võõrkeeli praktiseerida ning lugeda lugeda. Merehaiguse vastu olin ennast kindlustanud, isegi üle kindlustanud, sest nagu laeval selgus, võisin sindabletega arstidelt saada. Oleks ainult lainet. Psühholoogid väidavad, et igas kartuses olevat ka annus ootust. Mööda sent Lorentsi jõge sõites oli asjatu tormi karta. Loota. Ka jõe suudmes paistsid mõlemad kaitsvad kaldad selgelt kätte. Tublisti üle 100 kilomeetri laias sant. Lornsi lahest oli laev aga eelmise reisiaegu saanud nii palju tormi et laeva moodsate stabilisaatoritest olnud vähe abi ning enamik reisijaid oli merehaiguse käes vaevelnud. See njuufaundlandi, saare ja Nova Scotti ja poolsaare vaheline veteväli on avaram kui Soome ja Riia laht kokku. Ning korraks turgatas mulle meelde, sime ilma kunagi ammu Kuressaarest Pärnu sõites tormi olin maitsnud. Saint Lorenzi lahel polnud aga nüüd isegi õiget tuut tormist rääkimata. Cabo väinast välja sõites ja maa viimased piirjooned silmist kadudes oli ees laiuv ookean, sama rahulik. Meenius Juulios, soengu proosapoeemi ütle üle. Atlandi algus. Atlandi laine käib vaikselt loodest, ta tuleb laia ja lagedat vett, läbistab mõtlikult laev. Elu meie laeval oli pigemini vilgas Kuimetlik. Reisijad veetsid aega ujumisbasseinides paarides. Ginus õppisid lektorite juhendamisel vene keele algeid või muusikalongi tantsupõrandal vene rahvatantse. Minagi õppisin komistamise ära paar Venega trelli sammu, mille eest mind nagu teisigi komistajaid, aga ka hästi tantsijaid. Laeva Dancing Academy humoorika diplomiga autasustati. Tabletti karpeedunud meeldigi kodusel keskmiselt kolme meetri sügavusele kuus. Nimi. Lahe. Olin näinud palju suuremaid laineid kui nüüd kogu reisi kestel keskmiselt kolme ja enamgi kilomeetreid sügavusel ning koosneme lahega võrdes määratul ookeanil. Kaheksandal päeval pärast Montrealist lahkumist hakkasid pakkpoordis paistma Albioni kaljusid kaldad. Üheksandal päeval jõudis laev lehaavre sadamasse, kus prantsuse reisijad pardalt lahkusid. 10. olime Londonis inglastest kaasreisijatega hüvasti jätmas Üheteistkümnendal reisipäeval muuseume preemer Havenis lahkumiseks, nende sakslastest kaasreisijate käsikelladega laeval olime tuttavaks saanud. Nüüd võttis laev kursi otse põhja, et skaageracy jõuda ning säält uutel ida ja kagukurssidel läbi Kattegati ja Taani väinade Balti merre saabuda. Ning siin teekonna 12. päeva hilisõhtul meridiaani mööda otse põhja kurssi sõites. See juhtuski mitte tormi pärast. Meri oli sama rahulik kui kõik need tosin ööpäeva, mis me Montrealis teel olime. Juhtus lindude ja laeva pärast. Olin jõudnud sel õhtul kajutis lugedes mahuka huvitava raamatu viimasele leheküljele. Panin raamatu käest, tõmbasin üliriided selga ja läksin mööda sisetrepp üles paaditekile, et loetu üle järele mõelda. Nüüd tagantjärele reisi üle aru pidades näib olevat selleski oma seaduspärasust jätma laeval viibides nimelt paaditeki oma jalutustiirud paigaks, valisid. Laeva ühtlase kiirusega vees edasi tormab vöör paistas üles vahulaineid. Laeva külgedel oli aga meri sama vaikne kui need tosin ööpäeva, mis meil Montrealis teel olime. Kui ookeanil veel paaril päeval juhtus nägema siinsel arglikult tippavat valgete jäneste karja ilmatuur, neist ühtegi päris laineks oleks paisutanud siis täna öösi oli meri laeva ümber päris tünne. Tuul ei tundnud meie reisi vastu mingit huvi, magas kusagil Skandinaavia mäekurus, trolli noorikute embuses oli ainult see tuul, mis tekkis laeva enese liikumisest, käigu tuul. Aga seda sai vööriteki ehituste varju hoidudes vältida. Jalutasin vahel seisatades räilingule naeratades pakkpoordis. Reisijaid oli pärast laeva kolme sadamasse sisse pööramist napiks jäänud. Võib-olla teistel tekkidel, Albol sillatekil ülevalpool oli inimesi, kuid need ei ulatunud mõnedena. Järsku kostus visin. See oli laeva lähedalt mööda lendav kand, lindude parv. Nad lendasid laevale vastassuunas, põhjast lõunasse. Laeva tuled andsid nende sulishoidjale imelikku värvi, nii et raske oli neid ära tunda. Meie kuldnokkade suurused vahest olidki lõunasse ruttavad kuldnokad. Ikka ikka lõuna poole, kus Egiptimaa meenus lastelaul. Seal ei ole talvepakast ja need kuulid, mis üle Suessi kanali lendavad, need ei ole teile määratud, kõlab, oskate neist hoiduda? Äkki tekkis parves segadus, sagin ning kogu parv muutes kurssi, viskus laeva poole, sööstis laeva sadade säravate tulede poole tekkidele ja eriti siia paaditekile päästepaatide ja neid kandvate Aavetite poole. Nad laskusid Reilingutele päästepaatide, puldan katetele nööridele milledega, paadid olid taavetit külge kinnitatud vaieritele trossidele istusid parves kas või tekile. Noh, nüüd on meie laeval küll 10000 reisijat, lasin silmad tekil ringi käia, nüüd on meie ujuv Ross kõige arvukama reisijate perega laev kogu maailmas. Lindudel ei läinud see aga nähtavasti üldse korda, palju siin enne neid reisijaid peal oli ja palju leid juba oli pealt ära läinud. Peaaegu üheaegselt hakkasin rabelema, ringi keerlema, neid läbis nagu värin. Kui nad taipasid, et suund ei ole õige, sest tuledesäras loss viis neid nende tõelisele reisi sihile otse vastassuunas. Ning sedamaid olid need uuesti lennus. Nii tugev paiston lindel, kes ikka teavad, kuhu sähklesid meelde Marie Underi sõnad. Küllap lennud teadsid, kuhu, aga veel enne, kui nad oleksid õigesuunalist lennuhoogu päriselt sisse saanud. Viis tulede sära, mis oleks suutnud varustada kunagist Kuresaare taolist linna. Neid jälle segadusse. Uuesti korrast tiheneb tiibade sahin ja jälle olid nad laeval nagu mitte alt merest, vaid ülevalt õhust paiskub laineid. Kavatsete meiega tagasi kodumaale tulla? Küsisin neilt. Aga selleks pole ju õige aeg, Deere'i sõnalist tegemata. On alles sügis, kevadeni jääb vill mitu-mitu kuud. Vaevalt nüüd mu jutu pärast, ent tõepoolest rabelasid Nadendit jälle laevalt lendu, et siia lainena elusa lainena asi paisuda. Vaesekesed ei saa laeva ahvatusest lahti, hakkas mul neist juba kahju, seda enam, et nad samas ka ise jälle taipasid, et siin pole nende õige koht. Uuesti laevalt lendur rabelemine, mõned neist ekslased tiibadega veheldes silla teki kandetalade taga, enne kui nad teistele järele jõudsid ja niiskesse pimedusse kadusid. Ning oh õnnetust mõnekümne sekundiga kuludes laeval tagasi olid. Janici kordus kordus. Ma pole enam teistmetes nur iga uus aasta, kui neid antud, viib mind 70-le lähemale. Illusioonide lapse haigused peaksid ammu olema seljataha jäänud. Ma ei suuda pidada inimesi ei ennast ega teisi enam isegi alati mõistlikult headeks, kas või nendele eneselegi kasulikult heatahtlikeks olenditeks. Ma ise olen jätnud hirmu või egoismi pärast paljugi tegemata, mida ma oleksin pidanud tegema isegi oma kõige lähedasematele inimestele. Nüüd aga selle linnuparve rabelemist, laeva kursi ja nende tõelise reisisihivahelist ekslemist nähes muutus mu süda imelikult raskeks. Vaevalt lindude pärast. Võõra häda öeldakse, kasvavad puu küljes olgugi nad meile hoopis suuremat sugulased kui kalad või putukad. Se elusate lainete õhust tekile pahisemine ning neilt ära rabelemine tegi ka teiste reisijate südamel raskeks, kes seda nägema juhtusid. Le Havre'ist tuli peale tallinlane, kellega me laeval paari päeva jooksul headeks tuttavateks saime. Tal oli kajutiaken lahti kuulist tuhandete tiibade sahinat, pidas seda tõusvaks tuuleks ning tuli tekile ilma vaatama. Tulp pannud. See, millele laev praegu edasi kiirustas, polnudki nagu tavaliselt tormine Põhjameri, vaid pigem nagu ühegi laine virvete tiik. Lained, elusad lained tulid õhust laeva kaugemal ümbritsevast tahmasest pimedusest ning tõusid tagasi õhku laevale vaid üha enam vastu tekki, tugede, Raude rendid vigaseks peksnud linde rabelema jättes. Kuna nad koos parvega ei suutnud enam lendu tõusta. Aga lendu tõusmisest poleks olnudki suurt abi, sest sama parv oli peatselt jälle seal tagasi. Laeval polnud mingit õudset, tekil võis seista nagu kindlal maal, mul ei puudunud keha kindel jalgealune, ei puudunud toetus. Ometi meenus mulle Montrealist kaasa toodud tablettide karp. Ma ei läinud küll kajutisse selle järele, aga mida kauem ma tekil linnuparve, lausa meeleheitlikuks muutuvat rabelemist ekslemist vaatasin, seda raskem oli mul olla. Üha rohkem jäi endid vigaseks, Lõnut suliskerasid tekilevisklema, ilma et nad enam lendu oleksid suutnud tõusta. Aga see ei takistanud parve ometi uuesti lendu tõusmas ning tagasi laevale pahisemas. Korraks vilksatas mus meeletu mõte paluda kaptenit, et ta laeva veerand tunnikski lindude kursile pööraks, et neile vaestele ekslejatele pisut toimumisaega anda. Meeletu mõte, sama meeletu mõte, kui vaikse ilmaga laevalt paatidesse asuda. Paadid on kaasas igaks juhuks ju tormi puhuks säärase tormi puhuks, mida suur laev enam vastu ei pea. Ma ei saanud linde kuidagi abistada ning ei suutnud nende kaugete sugulaste kannatusi ka kauem taluda. Läksin kajutisse ja heitsin pikali, nagu merehaiguse puhul soovitatakse teha. Hommikul polnud linnuparve enam näha. Parvest maha jäänud laipu pühkisid madrused kühvlitele ja heitsid üle parda. Meri oli endiselt vaikne. Laev sõitis kindlalt ettenähtud kurssi.