1918. aasta aprillikuus ilmus Tartusse omapärase poeeemmlase tüüp. Öeldast kasvu, pikkade juustega, kehvalt rõivais pamp seljas. Selgus, et see oli luuletaja, muusikamees, maalija, tantsukunstnik, näitleja ning atleet Karl Krahe surnukirstud meistri poeg Väike-Maarjast. Elati just Saksa okupatsiooniaega sombuse sünget, nagu oli aprillikuine ilmgi. Aga sellest hoolimata oli kõmas juurulaste ja ballaslaste tegevusest kostnud maakolkassegi. Ja kraes olid ärganud, vastab pandamatu kirg oma mõttevendadega isiklikku kontakti leida. Kuid sakslased polnud talle andnud sõiduluba, mida nõuti raudteel ja sellepärast oli ta jala teele asunud läbi lume, lörtsi mööda sopasid. Teid. Polnud kerge see teekond, kuid siht vääriska vaeva ja imeruttu leidiski Krahe mõttevendadega kontakti. Konrad Mäe ateljee oli tol ajal ajakoja ees suurturul. Kõrge maja ülemisel korral oli seal juba varemgi poeemlaste olenguid korraldatud. Nüüd korraldati krae pidulik vastuvõtt. Loomulik, et sellest pidi osa võtma kõigi külaliste poolt harrastatud kunstide esindajaid. Ja nii oligi kohal vaest poolteistkümmet inimest. Kuulsime kohe alguses, et muusikamees krae oli pisut kurt ja tantsusaatemuusikana eelistas trummilöömist. Ning sellepärast tutvustasimegi talle Richard Rohti meie kõige kuulsamalt trummi lööjana. Krae oli sellest väga rõõmustatud, kuid vähese huumorimeelega roht sai pahaseks. Kas. Muidu aga näitasid kõik oma osa tõsiselt ja asjalikult. Kaellayilback, kes üksinda esindas tantsukunstiatleet meie hulgas küll polnud, kuid mägi, kord nooremana ka pommitõstmisega oli tegelenud. Siis täitus seegi tühik kuidagi. Paari tunni jooksul, tutvustas siis krae meid oma nii mitmekülgsete võimetega. Maadelda ta küll hästi saanud, sest nagu öeldud, puudus sobiv vastane. Kuid isegi ta selle ala saavutusest võisime saada ülevaate, et tal oli nimelt kaasas suured mapid ülesvõtetega. Sealsis nägime Kraheta areeni poosides lausk, rind ette kummi tõmmatud, kõhetud käsivarred rinnal vaheldumisi näol Lurichi võidukindlus. Kuid nagu selgus, ei pannudki kahe nii palju rõhku just toorele füüsilisele jõule kui spordiesteetilisele poolele. Aga vaadake, ütles ta. Ma võitsin ometi maailmakuulsa jõumees trump Mantjevitši. Ja siis seletas ta meie imestleva pärimise peale järgmist. Polnud kuskil Peterburi rahvadiaatris suured maadlusvõistlused esinenud Kado jubeda nimeline Strudbankeevitš. Mitte inimene, vaid metsloom üleni karvane, turri, vimma, silmad pungi peas, kole käänas kõik kägarasse, kes vastu astusid. No lõpuks ilmub lavale direktori, ütleb austatud publik, kes paneb Strunkmanteerid selle 15 minutit vastu, saab 50 rubla. Publik kiliseb, kahiseb, karjub vastu, aga keegi ei julge. Mina vaatan, ootan, siis kihvatan tungin ette ning hüüan mena. Pistsid siis naerma, nii publiku direktor, too elajas seal näitelaval, aga sülgas Lartsu maha, hõõrus jalaga laiali. Kuid enneaegu taoobles ronisin näitelavale, sealt otsiti mulle trikood ja siis algas maadlus. Oleksite pidanud seda ise nägema. Ma seda maadlemise asjandust tunnen, aga see oli mulle selge, et kui Strundbankeevis ainult kätte saab, siis on mu laul lauldud. Ja sellepärast hakkasin ma näitelaval tema ees ringi laskma. Need maadlejad. On üks toores rahvas. Ei nemad tea ilusatest liigut, Dustestega muust seesugusest midagi. Aga mina olen ju ka tantsija. Ütlen, oleksite pidanud seda ise nägema. Mina teen nihukesi, katsi, öökhid, piruett, temaga pressib nagu karu peale, käpad laiali. Publik oli esiti jah, kord siis Pacia lõi minu poole kus läks alles lahti naerässitamine, ärritamine, mina jooksen, süda taguma, sees, ston parkeeris vihast, pöörates taga. Nii kulus viis minutit, siis 10. Tunnen, et kui ta mu nüüd kätte saab, siis ka elavana nahka. Paneel. Mul juba surma higi otsas. Kuid enne võitluse algust ütlesin ma lavameeste leht tehku ratsu flööril lahti. Ja nii oligi, kui oli ainult veel paar minutit aega jäänud, tundsin ma, et enam ei suuda. Siis hüppasin vasu flööri auku pea ees ja seal siis sai see Strunkewiš lõpuks mu säärest kinni. No see oli kole. Tema kiristab hambaid ja sikutab mind jalast, nii et kardan, luud murduvad, mina hoian mõlema käe Traka trepist kinni, siputan sääri ning röögin, trepilauad ragisevad ja ma tunnen, et nüüd kas mu käed lahti pääsevad või ta mind ühes kogu lavaalusega välja rebiti Publicaga naerab, vöötsakil ulub, möirgab kõik püsti, lava ees hunnikus. Imediaatril katus pealt ära ei viidud. Kuid siis käis ka viimaks vahekohtuniku Vilemis kostis minu kõrvus kui ingli pasunahääl. 15 minutit läbi Stockman keevis jahmus laskis mu lahti ning mina ronisin välja. Kuid siis toimusid nad Strunkman keevitsia direktor pistsid ulguma, see polnud kellelegi maadlus uuesti ja Stockman pressib jälle peale. Mõtlen, Maninar ma enam ei ole ja prauhti näitelavalt publiku sekka, sealt aga karjun, kui olen kord võitnud, võitnud makske 50 rubla välja ja publik toetab mind ning muudkui vajub näite lavalis trump Hankewitz rusikad püsti ja direktor kääriks käised üles. Kuid ega nad saalile rahvastiku saanud. Hirmsa madina peale pressiti neilt raha mulle pihku. Ja siis haarasid nad mind kätel ja kandsid Riisates saalist välja. Seda nalja saabu meie. Ega nad teist säärast maalast elus enam läinud. Ainult ainus paha asi oli, et olin paljas trikoos. Mu rõivaid jäid sinna näitelava taha ja ega ma enam usaldanud järele minna. Mees, muud pistsin minema, nagu olin. Oli küll juba hiline sügis, lundki keerutas pisut ja siis panid linna vaid ja kojamehed nagu hurda karri mulle järele. See läks nagu vilesignaalide rodu läbi kõigi öiste uulitsate, kustkaudu lidusin. Aga no ma polnud ju asjata ka jooks, mis sporti harrastanud. Ja see jaht oligi kasuks, muidu oleksin võinud veel ära külvetadagi. See oli ainus episood, mida meenutades krae naeris ja meie vees temaga. Muidu oli ta ülendatult tõsine ning meie samuti. Muidugi olnud külaline võinud ka oma monumentaalmaale siia kaasa tuua kuid tal olid neist ülesvõtted ja ta levitas neid meie ette, samuti kui üles lavastusest, kus ta oli esinenud esimese armastaja osades. Mõttevahetusi nende puhul ma täpselt ei mäleta, kuid mäletan, et kõik asjatundjad suhtusid neisse andumusega. Aga külalise harrastustega neil aladel võisime tutvuda ikkagi ainult kaudselt. Siis esines ta tantsijana ja oma luuletuste lugejana igatahes otse tegemas töös. Ilbakistus, käsi põsakile kummardunud, silmad kiindunud, Krahe lapitud ja vettinud saapa kolaskitesse. Mäletan üks neist saabastest oli peaaegu pooleks murdunud ja ma kartsin, et ta pöid Danzoos lõplikul tirdub. Ei, ei naernud nüüd ega meenutanud kõike seda hiljemgi naeruga. Neis kaerajaani variatsioones oleks väljendunud juba nagu kunstiloomiskire, viimane ahastus. Ma ei mäleta ja kunas ja kuidas krae Tartust lahkus. Vahest läks ta jälle niisama jala mööda, kevad põhjatud teid tagasi oma salgavabrikusse. Kuid igatahes sõid oma Sii saavutanud loonud kontakti mõttevendadega. Sellest peale jäid aga minuga mingisse ühendusse. Ta saatis mulle aeg-ajalt oma luuletusi. Kahjuks ühe ainsa neist sain ma avaldada alle toimetatud Odamees. See oli must melanhoolia, 36, Ridariimitud maailmamuret. Ega võin öelda, et seegi oleks olnud, kes teab, mis meisterteos. Ei mäleta, kui palju aega hiljem juhtus. Üks kaaskirjanik nägime kraed loomingulises töös juba laiemat publikut kui ees. Ta oli üürinud Tallinnas Lootuse saali ja kuulutanud välja oma tantsude õhtu. Abideks piletimüüja ning muusikaline saatja päratu suured mõniga saalis paarkümmend pealtvaatajat. Kurb etendus. Kui krae parajasti surevat luike tantsinud, lõiganud talle südamesse IC piletimüüja ühes kassaga läheb. Ja läinudki. Veel kurvem lõpp, kui politseinik näitelavale ilmunud riide ette tõmmanud ja resoluutselt lausunud saab juba sellest kui krae suri, ilmus kuskil ajalehes neuroloog. Nagu näha, oli tal ometi kodu, kohaski, kaasmõtlejaid ja austajaid. Seal rõhutati eriti lahkunu kirjanduslikku tegevust ja osutati just musta melanhoolia ilmumisele. Kuid vähemalt mina ei tea, et sellelt autorilt üldse midagi muud oleks ilmunudki. Ühtlasi tunne maaga loomiskire all kannataja-ist ka ühtki nii mitmekülgsete harrastustega, kui oli seda vaene Karl kraale. Ikka jälle 1918. aasta. Kuid juba hilissügisel Saksa sõjalise jõu kokkuvarisemise päevil. Elasin tollal Tartus tookordses näituse tänavas. Veel varasel pühapäeva hommikul, kui lamasin alles voodis, kõlistati ukse taga. Seal seisis täitsa tundmatu habemes mees vaevalt kirjeldamis võimalust pakkuvais rõivais seljas pamp mille peal kummuli must keedupada. Kogu siluett paistis vastu haavalgus täitsa mustana. Mina olen kirjanik, kus ta toom tutvustas end võõras. Ma tulin teid vaatama. Kus ta Toomaugus toomingas. Seda nime ma igatahes tundsin. Juba aastate eest olin lugenud Toome eri raamatuna ilmunud pikema jutustuse otsijad. Diletantlik, abitu, naiivne, kuid mõne detailiga ometi kuidagi liigutanud, jaga meeles püsinud teos. Sellepärast, hoolimata külalise võikast välimusest ja mu eneseunisest peast palusin ta sisse. Ja seal ta siis istus paar tundi mu voodi ees ning rääkis tumedalt katkendlikult nagu oma pambu ja pajakoorma alt, mida ei nõustunud mu soovitusest hoolimata seljast võtma. Ja oli alles veerand tunni eest tartu jõudnud, tulles otsejoones välismaalt saksast. Ning siis jutustas ta minu imestlevate pärimiste peale lähemalt oma loo. Palju aastaid hiljem leidsin selle kokkuvõtte ta enese häälekandjast. Aastal 1919, kui oli okupatsiooniaeg, leidus üks vahekuulutusi avalikel kohtadel, et töölisi tarvis kaevandustesse ja põllule Toomlaks kohta, kuhu töösoovijad ennast üles andma pidid ja sai prii sõidu eest teiste töölistega hamborni Ruurimaal võõrasse õhkkond, raske töö ja sundijate viisakuseta ülespidamine. Ülevaatajad tarvitasid keppija Nuute milliseid sai toom sageli pääl maa Jalma oma seljal tunda sundisite, kui ma ehk küll leping oli tehtud. Tee Looverhauseni võeti ta kinni ja viidi tagasi. Ta sai politseis kärpida ja pragada ja teda peksti vastu nägu rusikatega, nii kaua, kuni ta nägu üleni verine oli. Vereoja plaadinal põrandale jooksis, kuhu suur loik tekkis? Seda vaatasid mõned naisterahvad rahulikult päält, kuna ülemus viivispuldi juures, selg nende poole. Kui pärastpoole oktoobrikuul valitsuse ja riigikorra pööre tuli ja võõrad töölised koju, lasti pääseskodoom sealt ära. Hääl 1933, number 17 kuni 19. Õienduseks ainult et toom, kõik need sündmused 1918. aasta asemel ekslikult 1919. aastaga seob. Loomulik, et mind kõnesoleval ajajärgul, mil nii vähe sellest teadsime, mis tõeliselt maailmas toimub, kõigepealt Saksamaa olukord huvitas. Kuid mu külaline polnud kuigi palju enese ümber näinud nagu tal ei paistnud poliitika vastu suuremat huvi olevat. Isegi mitte erilist kahetsust selle üle ta Saksamaale oli läinud ja viha metsiku käitumise pärast, mille osaliseks seal saanud ainult mingi fatalistlik alistumine ja pisiasjus peatumine. Mida valgemaks läks, seda selgemini nägin oma külalise nägu. See oli neeger, must, nagu ta käedki kahtlemata kaevanduses nahasse sööbinud söetolmust. Nagu näha, polnud mu külaline end sel aastal pesnud. Ma ei mäleta, et oleksin Kusta Toomi hiljem veel kunagi kohanud. Kuid järgneva paarikümne aasta jooksul sai ta elust ja tegevusest ikka aeg-ajalt teateid. Kokkuvõte neist on küll groteskne, kuid põhineb igal juhul autentseid allikaid. Esialgu liikus Toom mõned aastad mitmel pool ringi mingit kindlamat asukohta tal polnud. Veel enam. Ta ei elanud tihti üldse mitte inimkorteris. See oli metsades ja vihu saunades. Ööbia mees. Kuid kogu selle aja tegeles ta muu juhusliku töö kõrvalkirjandusega. Juba enne Saksamaale sattumist oli ta kirjutamisega algust teinud, avaldades 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel üksikväljaande tõrvik mida aastate pärast ajakirjana jätkas. Tema ajakiri, aeg sai ilmuda ainult lühemat aega ja suleti aastal 1934. Seevastu ilmus aga ajakiri hääl aastast 1933 kuni 1941. Lisaks asutas toomel ajalehe Otepää Teataja, mis aga varsti teistesse kätesse läks. Kuna muud häälekandjad lühiealisemaks jäid ja korratult ilmusid, siis saame just häälest võrdlemisi pideva ülevaate toome tegevusest tervenisti üheksa aasta jooksul. Küsimus pole siin nii palju Toome häälekandjate sisust kui nende väljaandmise tingimustest. Ja siin ei leia küll midagi, mis sobiks võrdluseks ei meie ega vist kogu maailma Surnalistika ajaloost. Tõika seletab vaid selle ainulaadse ajakirjaniku võrreldamatu tegevustung ja ta muud vaimsed omadused. Esialgu kuigi toomel eneselt kindlamat asukohta polnud, püüdis ta oma ajakirju ikkagi linnades välja anda Viljandis, Tartus, tõrvas, Paides, Narvas, kuid 20.-te aastate keskel asusta Rõuge kihelkonda pühaste küla lähedale salu laande kus kandis oli olnud ta sünni kodugi. Seal elas ta esiti muldkoopas. Kuna hiljem ehitas onnigi. Aastal 1932 muretses ta trükitähed mingi algelise trükipressi ning siitpeale ladus ja trükist oma kolme ajakirja ise. Nende tekst oli neis oludes küll väga räbune, vahel vaevalt seletatav piltide trükist juba rääkimatagi. Kuid toimetaja võis ometi nende lõpus uhkelt oma aadressi märkida. Aakre salu, laane tõrvikutrükk pühastes vahel veel lisades omas majas. Toome ajakirjadest on aeg rohkem poliitilise informatsioonilise ilmega tõrvik, topp pikemaid lugemistükke. See vastu peab aga kaks korda kuus ilmuv hääl olema illustreeritud belletristikasse kunsti surnaal. Ta ongi seda oma kehval kombel kuid kõigepealt huvitab ta meid siin ikkagi rohkem toomi isikliku häälekandjana, tema elulaadi peegeldajana. Hääle kaudu võime jälgida aastast aastasse selle metsaajakirjaniku elu sest ta ei tee viimasest mingit saladust. Peaaegu iga number toob mitugi märkust või pisut pikemat artiklit kirjanik Kusta Toome kohta. Ta räägib enesest nimelt ikka kolmandas isikus. Me näeme, elatuse hankimiseks, köidab toomkülarahvale raamatuid, ärritseb kutsikatega. Kuigi ajakirjade kirjutamine, trükkimine ja levitamine peaks jätma vähe aega muuks tööks. Suveti aga võtab ta ette pikemaid teekondi, otsides üles kirjandustegelasi või külastades ametiasutusi. Ta teeb väga pikki jalarännakuid magades metsades ja süües lageda taeva all, kuna ta välimuse pärast talle võõrastemajades korterit ega restoranides süüa ei anta. Kui ta ka raudteel peab sõitma, siis topib ta koerad piletiraha säästmiseks koti ja lisage juba teiste allikate põhjal. Kui ta kord tallinlasest ministeeriumi külastad, siis riputab ta koerakotiga ooteruumis. Sa just koera muret täidavad tunduva osa toome elust. Jaga hääle sisust. Ta teatab perekondliku uudisena. Toomi kirju emane koer poegis külmal talvepäeval Viljandi rännutee ääres öömajal olles. Üks kutsikas on koopas, teised ära antud. Või informeerib lugejaid, et üks ta koertest, kes nüüd õelate inimeste poolt hukatud nelja aasta jooksul kaheksa korda poeginud ja 32 kutsikat ilmale toonud, kellest 22 ellu jäänud. Kui kõik see peegeldab ainult selle erakuelu üht poolt teine on kõike muud kui idülliline sest maailm ei jäta, toome tema salu laaneussimäel rahu. Teda kiusavad taga ametiasutused, Metsnikol ja teised võimumehed, kuna ta omab ja Roonu metsa asunud. Kui ta aga palub enesele kõige pisemat kõldmatut maatükikest elamiseks, siis vastatakse, et perekonnata inimene seda ei saa. Tema vastu algatatakse trükiseaduse põhjal protsesse. Kord tõesti otse naeruväärsel motiivil ja ükstahäälekandja ist suletakse. Kuid seegi pole veel midagi selle terrorisõja kõrval, mida peab Toome vastu paarikümne aasta jooksul ta lähim ümbrus. Viimane ei või taluda midagi tema enese eluviisidest põhjalikult erinevat. Toome maja uksi, aknad purustatakse, lakkamatada äraolekul raamatud lõhutakse, Trükikoda, rüüstatakse ta koeri, tapetakse, teda ennast mõnitatakse. Ja seda kõike on 12 aasta jooksul mitte kümneid, vaid sadasid kordi ette tulnud, nagu kaevab toom ise. Lugu läheb juba nii kaugele, et ta sunnitud on vahel oma trükikoja sisseseadet kotiga kaasas kandma. Sellest igavesest sõjaseisundist pakuvad masendava pildi hääle aastakäigud. Toom avaldab ümbruse eriti nurjatu ülesastumise puhul hääle eriväljaande otsekui sõjatelegrammi õiguse jaluleseadmiseks enesekaitseks ja palveks seltskonnale. Kõige selle lisaks ikkagi otsene leivamure. Hoolimata suurimast, vähe nõudlikkusest. Toimetaja kirjutab enesest pealkirja all Juhan Liivike Kusta Toom, kes võib 25. tegevusaasta pääle kirjanduse alal tagasi vaadata. Ta enam ei saa kuskil. Suvistepühad saatis ta täielises näljas mööda teisal teatatoom etta, sügiseks paljajalu jäänud ja kolmandas kohas tota teate ühest valla hoolealusest, kes ilma jõulukingita jäänud ning lisab ka, kus ta toomil pole lugu, parem ei saada kindlat palka ega kedagi. Häälegi, kannatab ta närvinõrkuse ja mõistus rikke all. Kaugemale ei või ükski toimetaja enese paljastuses enam minna. Nii kuluvatses armetus, ehitluses aastad. Toome ümbritseb üha vaenulik maailm ja sünge mets millest kostavad öösiti õudsed hääled ja kus liiguvad ussid, kelle ohtlikkuse kohta on tal hoopis erilised vaated. Kuid kõigest hoolimata jätkas toom oma ajakirjaniku tegevust ikkagi. Ta jätkas seda ka siis, kui ümbritsev olustik põhjalikult muutus. Tema hääl ilmus enam-vähem endisena veel 1941. aasta suvelgi. Ta oli unustatud salu laande oma ussimäele. Teda ei märgatudmetsas temani tulnute kreedit, trükikodade natsionaliseerimisest ega ajakirjanduse Glavlitile alistamisest. Kuid pärast mainitud daatumit ei teame temast ka enam mitte midagi. Või siis ainult seda, et ta saksa okupatsiooni ajal veel mõtetega ringi käinud, kuidas samale ussimäele klaverit muretseda? Kus ta toome eludraama? Taavet Soovere võisakris Kukelmanni fantaseerimine ja oma võimete ülehindamine on tema omaga võrreldes liigagi hõre ja mõistusepärane. Salu laaneeraku loomistuskon, ürgsem ning ehtsam. Kuid peaasi sellega seltsid, tahtejõud, mis ta saatus kaaslastel harilikult puudub. Õieti õnneks.