30000 säravat silmapaari on tähelepanelikult koondunud kahele dirigeerivale käele. 30. 1000. suust hoogad võimas oreli kõla. 30000 lauljat on liitunud ühiseks suureks akordiks ühiseks gigantseks meloodiaks, mille on oma loovale, kunstniku tahtele allutanud energia hiliste kuid täpselt mõõdetud liigutustega mees dirigendipuldis. Me oleme teda kohanud igal sõjajärgsel üldlaulupeol aastast aastasse. Tema nimi on päevast päeva kõlanud raadiosaadetes ja seda on sadu kordi trükitud kontserdi afessidele. Ta pole muutunud, kuigi peatamatu aeg on temagi kallal toimetanud oma väsimatult tööd ja puistanud juustesse tublisti hõbeda halli. Ja niiviisi ühelt kontserdilt teisse ühelt laulupeolt järgmisse. Olemegi täna jõudnud momendini, mil tähistame tema möödumist oma elutee. 60.-st verstapostist. See on ülev hetk. Koorijuht on kahe mitte lõppeda tahtva üha hoogustuva veneva lausi müriseva risttule fookuses. Ühele poole laululava hiiglasliku varikatuse alla on laotud tihe inimmüür lauljatest teisele poole lauluväljaku tohutu loodusliku amfiteatri rohelisse rüppe on laotatud kuulajate värvikas inimvaip. Kõik nad armastavad laul. Aga praegusel üleval hetkel on lauluarmastuse kehastuseks kõigi nende jaoks JÜRI variste meie nimekamaid dirigentidelt. Eesti koorimuusikatraditsioonide jätkaja ja arendaja. JÜRI variste tegevus muusikapõllul on laiali. Haardeline kass on teile tuttav, raadiostuudio erutav atmosfäär. Kunstnike lauljate instrumentalistina pingeline ootusärevus, dirigendi kontsentreerituse saabubki hetk saate alustamiseks, teadustus punane märgutuli stuudios helirežissööri viibe läbi paksu klaasilise akna, mis on ühtaegu tähelepanu organiseeriv ja ka julgustav. Variste tõstab käe mikrofoni tibatillukese tundliku kapsli taha peitunud nähtamatut kuulajad muutuvad järsku reaalsuseks. Nad on otsekui astunud stuudiosse siiasamasse tema selja taha. See on tõepoolest maagiline hetk. Selline maagiline hetk ei puudu üheski kunstiliigis. Maalija ees on molbertile pingutatud puhas lõuend. Esimene pintslitõmme eimillestki hakkab sündima, midagi reaalset. See omandab peagi konkreetse kuju ja muutub kunstiteoseks. Kõnesumin kontserdisaalis vaibub nagu olematule kokkuleppele alistades tekib paus ja me tunneme, kuidas hakkab toimet avaldama suur võlur muusika. Me olemasolu otsekui lahustub selles võlumaailmas ja me muutume kaasosalisteks muusika nii ebareaalses kuid samaaegselt ka nii reaalses sfääris. Dirigent astub lavale. Me tervitame teda aplausiga. See pole lihtsalt konventsionaalne etiketi nõue on just tema, see, kelle hoolde me ennast järgnevaks paariks tunniks usaldame. Ta on otsustav lüli Kolmnurk mehhanismis helilooja interpreteerima muusikute, kollektiivi ja kuulajate vahel. Dirigendi käed on need, mis ulatavad ellu äratatud muusikateose kuulajatele. Seepärast on just tema kõikide kontserdikülastajate tähelepanelik pilkude paratamatuks. 60. sünnipäev lubab, võib-olla isegi kohustab seisatada ja hetkeks pöörata pilku tagasi senisele teele. Külastasin JÜRI varistet konservatooriumis. Kahe õppetunnivaheajal usaldas lugupeetud maestro meie helilindile mõned põgusad mälestuste killukesed oma elust. Endises Viru maakonnas Kadrina kihelkonnas anneks küla, mille nimi on kõrve. Selles kõrvekülas oli algkooli õpetajaks isa kogu oma eluaja kolmanda üheksa aastat. Seal ma kasvasin üles. Küla asub võrdlemisi rabade ja soode lähedal. Ja mulle väga meeldis suveti, kui oli veel soe kõndida metsa all isegi rabamätaste vahel hulkuda, vaadata lindude lendu, kuulata nende laulu. Eriti ärevad olid kevadet, kui saabusid tagasi rändlinnud. Ja kurvad olid sügised, kui nad ära läksid. Koolivaheaegadel sai karjas käia Mulle meeldis olla üksi loomadega aga kui tuli kooliaeg, siis oli ka väga põnev, isegi ootasin kooli algust, et saaks selle oma kaasõpilastega kokku. Sest iga aasta jälle midagi uut juurde. Muusikat ma lapsepõlvest saadik armastanud. Instrumentide mänguma õppisin esimesena valla kooli oreli peal. Hiljem keskkoolipõlves juba mängisin mitmeid instrumente orkestris muuhulgas ka viiulit, tšellot, puhkpilliorkestris peaaegu kõiki instrumente, proovi aga püsivust mul ei olnud nii kindlaks äraõppimiseks. Aga muusika oli veres ja kui ma keskkooli lõpetasin, tahtsin tulla konservatooriumis Tallinnasse. Minu isa ei olnud sellega nõus, sest tol ajal oli muusikaelu väga keerukas ja muusikand elukutsetega rask. Ta ütles, et kui sa tahad edasi õppida, siis ma toetan sind rahaliselt. Aga kui sa tahad muusika peale üle minnes nad omal käel toime tulema. Sest ma ei taha sinust mingisugune kõrtsi muusiganud, tuleks. Aga kui soovid ülikooli edasi minna, siis ma toetan sind. Ja muidugi noor poisikene tal iseseisvust, aga mingeid majanduslikku baasi ei olnud. Siis valisingi ülikooli, seda enam, et mulle keeled ribaga, koolipõlves aga meeldisid ja minu tolleaegne direktor ja inglise keele õpetaja Paul vaarask nüüd juba keeleteaduse doktor. Tema oli see, kes minu tähelepanu juhtis inglise keele peale. Nii et ma juba keskkoolipõlves lugesin väga palju tema isiklikust kogust, inglisekeelseid raamatuid ja isegi loogikat õppisin inglise keeles, vastasin kah eksamile inglise keeles. Sealt hakkaski minu filoloogi tee peale. Et 32. aastal, kui ma lõpetasin ülikooli, alusin kohe Tallinnas inglise keele õpetajana tööle poeglaste kommertsgümnaasiumi ja hiljem teise keskkooli. Vahepeal aga muusika, patselge impulsse edasi veres. Käisin Tartu muusikakoolis, õppisin muusikateooriat. Minu õpetajaks oli muuhulgas ka praegune professor Karindi ja esile mõned tunnid andis mulle professor Eller siis kohale jõudnud teise harmoonia kursusele. Hiljem Tallinnas juba mõned aastad töötades saanud kogemuse õpetajana käimul aega veidi üle siis ma astusin uuesti konservatooriumi. Kompositsioonialale loeti kõrgemaks guruseks ja sealt professor Ernesaksa soovitusel läksin üle muusikapedagoogikakateedrisse. Meile jõudsingi lõpetada just enne sõja puhkemist 41. aasta kevadel. Edaspidi elukäik on muidugi juba rohkem tuntud. Esialgu olin nõukogude armees. Olin frondil Velikije Luki all, hiljem komandeeritud Jaroslavli riikliku kunstiansamblite juurde. Seal ta algaski minu professionaalse koorijuhi töö mis on jätkunud kuni tänaseni. Professionaalse koorijuhi töö, mis on jätkunud tänaseni. Lihtne lause, aga mida see eneses peidab? Rohkem kui kolmandik elust on pühendatud Eesti raadio segakoorile ja peaaegu poolteist aastakümmet. Türnpu nimelisele meeskoorile. Ei tule unustada ka Jüri varistet kui heliloojat. Tema kooriteosed on omandanud kindla koha meie kontserdikooride repertuaaris. JÜRI variste on paljutahuline natuur. Loov kunstnik on temas õnnelikult ühendatud, interpreteerib aga see omakorda pedagoogiga. Pedagoogiks konservatooriumis hakkasin otsekohe pärast Nõukogude Eesti vabastamist 1000 944. aasta sügisel. Asusin tööle ka kohe dirigeerimise erialal, esialgu küll muusikapedagoogikakateedris, hiljem aga koorijuhtimise kateedris. Minu käe alt nii-öelda on läbi käinud juba üle 30 lõpetaja nimekamatest, keda ma võiks esile tuua minu juures õppinud. Ma võtan selles kronoloogilises järjekorras. Lembit Verlil, Heino Kaljuste, Arvo Ratassepp, Halba tamm kah osaliselt praeguse Tallinna Üliõpilassegakoorijuht, Ants Sööt ja mitmed teised. Professor variste on nõudlik enese vastu ja ka oma õpilaste vastu. Meie vestluskaaslaseks on nüüd teeneline kunstitegelane Heino Kaljuste. Jüri variste üks esimesi õpilasi, esimene. Kui puude jüri varistega pärineb 47.-st aastast õpetajate suve Kurstelt 49.-st aastast olen olnud õpilane Tallinna muusikakoolis ja Tallinna riiklikus konservatooriumis samal ajal ühtlasi olnud laulja tema poolt juhitavas raadio kooris. Konservatooriumi lõpetamise järel aga olnud tema kaaskolleegiks nii raadio segakooris, dirigendina kui ka Tallinna riiklikus konservatooriumis õppejõuna. Niisiis 20 aasta jooksul on olnud mul võimalus jälgida ja imetella Jüri variste suurt pedagoogi talenti mis on avaldanud kõigepealt tema väga tähelepanelikkus suhtumises ja lähenemises igale õpilasele eraldi. JÜRI variste ei püüa kunagi peale suruda ühelegi õpilasele oma mina vaid püüab kaasa aidata iga õpilase juures just kõigepealt temale omaste dirigendi iseloomujoonte välja arendanud väljaarendamist. Ja minu arust on see väga hea. Võtame praegu ükskõik millise professor variste endise õpilase, praeguse koorijuhi, kas Lembit Verlini, Arvo Ratasepa, Ants Söödi või ükskõik millise teise siis näeme, et igaüks neist on omapalgeline kuid samal ajal on neis kõigis midagi ühist, mis ühendab neid näitab et dirigeerimise koolkond dirigeerimise alused pärinevad ühelt inimeselt ja nimelt JÜRI varistelt. See on dirigendi, sest dirigenditehnika. Jah variste, sest kui näiteks Ernesaks haarab juba esimesel pilgul nii laulja kui kuulaja oma kunstniku isiksusest tulva Vaisse võlu köidikuisse siis variste puhul on üheks määravaks komponendiks tema dirigendi žesti äärmine Nakoonilisus ja täpsus. Selles pole kunagi midagi liigset, aga iga žesti informatsioonisisaldus on koorilaulja seisukohalt peaaegu alati maksimaalne. Olen ise üsna mitu aastat laulnud maestro käe all ja sageli kaaslauljatega koos imetlenud tema täiuslikku dirigeerimist tehnikat. Laulude viimistlemisel toetab ta sageli ühe käega klaverit mängides häälepartiisid teise käega juhatab. Ja sellest ühestki käest piisab täiesti ka keeruka polüfoonilise teose. Maali näpril. Pisut rohkem. Vist igal interpreteerivad kunstnikul on sööbinud mällu kaks diametraalselt erinevat pildikest mis on ühenduses raskeima ja helgeima hetkega. Oma muusikuteel. Kõige raskem moment muusikana oli mul vist seep kui ma olles oma koduvallas segakoorijuhina tööle asunud, see oli muuseas 27. aasta sügisel juba nii, et tollel tee õppisite alles ülikoolis Tartus ka jah, ma olin just sügisel olin astunud esimesele kursusele ja tulin, nagu tollal öeldi. Jõuluvaheajaks koju. Ja siis seal dollariline muusikameheks oli mehel Heino Narva, kes õppis metsasarve riiklikus konservatooriumis. Koos asutasime koori ja siis mul tuli selle kooriga tegutseda, tema koos õpetasin hääli ja juhatasin ka laule. Ja siis hiljem oli niisugune olukord, et Heino Narva lahkus ohniast. See oli minu koduvald. Ja ma jäin selle kooliga üksi tööle. Ja mäletan väga selgelt, kuidas kohalikus rahvamajas tuli mul juhatada laureuda rahva ees. Ma mäletan, tantsin koorile hääled kätte ja hakkasin juhatama ja niisugune tunne nagu tina oleks kätes kuidagimoodi saanud koorinud järele tõmmata. See kestis õnneks ainult esimese laulu hiljem ma sain juba kindluse kätte. Siis laul vähemalt tolle aja kohta läks enam-vähem normaalselt. Aga see algus oli tõesti raske. Hiljem on niisugused rasked momente, ei ole enam tun. Siin on juba raske on vastata. Mulle on meelde jäänud 1957. aasta aprill. Kui oli Konstantin Türnpu 30. surma-aastapäev. Siis meie tolleaegse veel Tombi nimelise skulptuuri hoone meeskooriga andsime täis metraažilise kontserdi, mis koosnes ainult tüdruku lauludest. Vähemalt selle koori juures ema ennem ega hiljem ei ole saavutanud yhe kontakti kooriga ega kuulajatega tollel päeval JÜRI variste nimi on lahutamatult seotud meie koorikultuuri arengulooga sõjajärgsetel aastatel enam kui 1000 pala ja 40 suur vormilist vokaalsümfoonilised teosed on ta toonud kuulajateni Eesti raadio segakooriga. Loendamatuid, kontserte on ta juhatanud praeguse Türnpu nimelise meeskooriga. Vabariikliku koorijuhtide segakoori senised saavutused kas või vela partoki nimelisel rahvusvahelisel kooride festivalil esikohale laulmine on üsna suurel määral ka Jüri variste teene. Ta on kasvatanud üles terve koolkonna talendikaid õpilasi. Raadio koor ja Türnpu nimeline meeskoor on praegu teenelised kollektiivid. JÜRI varistan professor. Ta kannab juba üle 10 aasta vabariigi rahvakunstniku nimetust. Tema tegevus tõi Eesti raadio segakoorile 1950. aasta Nõukogude Eesti preemia ning Jaan Tombi nimelise kultuurihoone meeskoorile 1951. ja 56. aastal Üleliidulise esikoha kunstilise isetegevuse konkursil. Ühes arvustuses kõneldi tõlgitsuslik, selgus nõudlikkus enese ja koori suhtes. Avar kunstniku meel ja silmapaistev professionaalsus on omadused, mis kinnitavad Jüri variste tööd, tagajärgi. Lauljate silmapaarid on koondunud kahele dirigeerivale käele. Voogab koorilaulu võimas oreli kõla. Lauljad on liitunud ühiseks suureks akordiks ühisekski kantseks meloodiaks, mille on oma loovale kunstniku tahtele allutanud. Vabariigi rahvakunstnik professor Jüri variste.