Juubelilaulupidu on meil möödas. Muljed pole jõudnud veel haihtuda. Kuid ettevalmistus töö käib juba järgmiseks suureks peoks, nimelt järgmisel aastal toimuvale rahvakunstiõhtule. Meie stuudiosse on praegu Eesti NSV rahvakunstnik Ullo Toomi ja Eesti NSV Kultuuriministeeriumi rahvaloomingu maja ballettmeister Heino Aassalu. Ja tänases saates paluksimegi nende arvamust selle eelseisva peo kohta. Võib-olla alustame meie vestlust küsimusega, millistel alustel üldse see pidustus läbi viiakse? See on siis õieti kahele suurele sündmusele pühendatud pidu. Kõigepealt Me ju teame, et 70. aastal täitub 100 aastat Lenini sünnist. Ja kaheldamatult leiab see sündmus kajastamist ka meie peol ja peale selle saab ju meie koduvabariik kolmekümneaastaseks. Nii et, et need kaks sündmust ongi nagu selleks teljeks, millele me oma peo tahame ehitada. Ja ka seekord põhiliselt läheb siin nii-öelda jäme ots just rahvatantsukunstile, kuigi me selle bioraamides kasutame muidugi ka teisi žanre ja teisi kollektiivi tantsijaid, põhiliselt see jääb ikkagi tantsijate peoks. Ja seekord tahaksime me välja tuua tantsijaid rohkem, kui seda on kunagi varem olnud, nii et osavõtjate arv peaks olema kuskil kaheksa ja 10000 vahepeal. Ja millised teised žanrid oleksid esindatud peale rahvatantsu? No meil on põhiliselt just muusikakollektiivid, oleksid siis need, mis rikastaksid ja mitmekesistaks seda rahvakunstiõhtut. Meil juba tekkis väga tore koostöö viiuldajatega viiuldajad ansambliga. Tahame neid paluda sinna esinema, aga on kavatsuses näidata ja kuulda anda pealtvaatajatele ühte niisugust omapärast asja, nagu seda on torupillide orkester. Me oleme lugenud vanadest üleskirjutustest, et on niisugust asja meil Eestis olnud vanadel hallidel aegadel tulid seal kokku mitukümmend või või isegi 100 torupillimeest tegelikult sisenemist vägevat muusikat. Meie seda ei ole, kuulub, mismoodi see kõlab ja tahaksime siis seekord ka proovida. Vaat huvitav, kui nüüd heita korraks pilk tagasi meie kaugemasse minevikku siis millal võis toimuda meil Eestis esimene suurem rahvatantsupidu? Tähendab, mida me võiksime lugeda eelkäijaks praegusele rahvakunstiõhtutele? Ma puudutaksin siin kahte niisugust põgusat momenti, ühte, mida mul on räägitud, see on aasta 1911 või 13 nimelt siis pandi praegusele Estonia teatrile nurgakivi ja sellel nurgakivil olevat tantsinud üks rühm eesti rahvatantse räägitakse rahvatantse pärast, me selgitasime, et soli tuljak, mida selliseid tati Serif pärines Valgast Simsoni seminaris, kui te olete kuulnud nimelt seminar, mis ärkamisajal väga tähtsat osa mängis Eesti kultuurielus ja meie haritlaste nii produtseerimisel esimese Pulidki päämiselt, sealt just teine tõeline niukene massiüritus toimus aga 27. aastal, see oli nimelt hüüenny, mis tähendab Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse ühenduse 10 aastase juubeli puhul esines esmakordselt rahvatantsijaid. Nende arv oli minu mälu järgi umbes 400 piiril. See üritus viidi läbi täiesti nii, nii isetegevuslikus korras ka selles mõttes, et meil ei olnud varem kogemusi olnud eeskuju, kuidas seda Kendada. Me olime isegi nii ebakindlad, et me julenud muide muidu lasta tantsijaid väljakule, kui me tõmbasime sinna kolm suurt ringjoont. Üle väljaku paiknevad niuksed, ringjoont need ringi on, need saime maha panna. Lubjaga oli niisugune aparaat, mis, millel olid rattad all, jamis puistasid lubja sinna muru peale. See oli aga õnnetuseks, nimelt kui tantsijad hakkasid seal liikuma, siis läks see lubi kuiva ilmaga lendama kõik ja see mitte ainult ei määrinud jalatseid, vaid sadessas isegi juustele ja nägudele. See oli esimene suurem üritus, kus rahvatantsijad esines massiliselt. Mingisugust lavastus seal ei toimunud, esitati ainult etnograafilisi tantse ja need toimusid kindlalt kõik neljal ringjoonel selle kohta on isegi fotodel olemas. Teised Eesti mängudel oli juba rahvatantsijaid väljas, kui ma ei eksi, 1500. Need olid sega paaridanud, tookord naisrühm ega lasterühmi ei esinenud. Tookordne mentaliteet oli niisugune. Tantsu ei tule ega ei tohigi seada. Näiteks need tantsud, millede kohta meil olid andmeid, et neid oli kuidagi soveldatud. Nyyd jäid harrastusest kõrvale, millest oli tingitud sarnane mentaliteet. Ma ei ole tänapäevani jõudnud selgeks, aga see oli kehtiv ja allusime sellele. No tänapäevase vastu on just kuidagi meie arusaamine palju edasi arenenud, sest et näiteks tänapäeval me üldsegi ei kujuta niisugust suurt pidustuste, et ilma selleta, et seal oleks väga erinevate rahvaste tantse ja see nagu ongi nende pidude rikkus ja eks me peale selle oleme jõudnud ka niisugusele arusaamisele, nagu meie vanemad vennad, kui nii võib öelda koorimehed, sest et me teame, et praegu ka, kui seda veel vähe tehakse ju selle suure laulupeo üldkoori jaoks kirjutatakse spetsiaalseid kantaat, spetsiaalseid laule, kus juba arvestatakse just seda, et neid lauljaid nii palju on ja ka meil ikka aasta-aastalt kord-korralt oleme, me oleme ka läinud sellele teele, et püüda tantsumurul siis mitte niivõrd üksikute kollektiivide kaudu esineda, vaid see pere, kes meil koos antud juhul on, et see pere kõik alluks ühele kompositsioonil näiteks tuleval aastal, meil on niisugune asi kogunisti kavas. Ullo Toomi seadis meile ühe spetsiaalse massitantsu, millest võtab osa ligi 5000 tantsijat. Siin ei teki sellist ohtu nagu mõnedel varasematel rahvakunstiõhtutel kus tundub väljakul olevat liiga palju rahvast. Liiga palju inimesi nii palju, et lihtsalt ta jätab meie rahvariiete värvi ilu ja ka selle liikumise ilu, mis on võib-olla väiksele tantsule kohane, aga mis suurel väljakul ei pääse mõjule ja siis tekkis mõne tantsu puhul ma nüüd täpselt ei mäleta, millised need tantsud olid, aga selleks ülearuse, rahva mulje kuhjatus, tühjatus tekkis. Täiesti õige. Selle koha pealt on nüüd nagu seltsimees assolites kui lavastus on erilaadne, ta ei ole rahvatantsulavastus, mitte paariviisi rühmade viisi. Ta ei ole isegi mitte paariviisi, vaid ta on, iga tantsija tantsib individuaalselt. See on uudne võte, aga selle eeskuju on väga vana. Muide näiteks võimlejad on peaaegu alati paigutatud nii individuaalkorras väljakule ja siin on ka kasutatud umbes seda moodust. Aga ettekantav lavastus ise sisuliselt on ikkagi Tansulik, mitte võimlaslik. Siin on muidugi kasutatud ja teadlikult kasutatud, nii nagu meil juttu juba korra oli vastassuunalisest liikumistest meenutage ühel eelnenud rahvakunstiõhtul, mis läks filmi. Kuidas seal read jooksid läbi naiste tantsides, mida Heino Aassalu ise lavastas. See oli ju kolossaalne efekt. Mida siis veel uut on? Järgmise aasta rahvakunstiõhtul, kui me räägime pagamist. Sest nii kui me räägime programmist, siis on see, et seekord nagu nende suurte lavastuste osatähtsus on palju suurem, kui ta kunagi varem on olnud. Ja kogunisti on meil seekord üks uus ametimees, isegi meil kunagi varem pole olnud, meil on olnud küll lavastaja ja meil on olnud üldjuht. Seekord meil on just üldjuhtideks Ullo Toomi ja Ilmar Moss. Seekord on meil kunstiliseks juhiks meil kunagi varem kunstilist juhti ei ole rakendatud. Kunstiliseks juhiks on teeneline kultuuritegelane Helju Mikkel ja tema üks põhilisi funktsioone, nagu ongi siis see, et üksikud lavastajad, kes neid tantse murule seavad et koordineerida nende lavastajate tööd ja hoolitseda selle eest, et võimalikult mitmekesisem oleks see tantsujooniste ja, ja võimalikult erinevaid meeleolusid oleks sellel rahvakunstiõhtul, et oleks hästi vaheldusrikas. See oleks nagu selles programmis põhiprintsiip, mida varem ei ole nii laialdaselt läbi viidud. Aga muidugi on meil ka väga palju uusi tantse. Spetsiaalselt selleks rahvakunstiõhtuks loodud ja peaaegu iga liik omab neid mudilastele, on AP-d üks uus tants, mille Niina ja Alfred Raadik seadsid siis viiendate kuuendate klasside rühmadel on Salme lille uus tants väravad mis on just ainult lavastatav komsomoli-nimelisel staadionil näiteks laval. Ükski rühm seda esitada ei saa ta nii spetsiifiliselt juba mõeldud selle rahvakunstiõhtu jaoks siis on naistel ja neidudel on uusi tantse, mida varem ei ole meie rahvakunstiõhtute kavas olnud. Ja üldse on uudne meil ka see, et me oleme selle rahvakunstiõhtu jaganud nagu kolme põhilisse tsüklisse. Ma ei arvesta siinjuures pidulikku avatseremooniat. Esimene tsükkel oleks siis laste esinemine ja eestietnograafiline tantsuvara. See on päris ulatuslik tsükkel siis teine tsükkel oleks meil rahvaste tantsude süü, kus me näeme siis õige mitmed aasta tantse, praegu on meil seekord planeeritud seal siis Vene-Läti, Leedu, Poola, Soome, Ungari ja Moldaavia tantse ja viimaseks tsükliks rahvakunstiõhtul on siis uusloominguliste tantsude tsükkel, kus siis lisaks sellele nimetatud Ullo Toomi uuele tantsule on veel oodata tantsu Helmi Tohvelmani-ilt. Salme Ott Valgemäe loomingut uut, nii et meil nagu on püüdeks seekord võimalikult uudselt see asi lahendada, anda võimalikult uusi tantse. Ja võib olla rohkem kui kunagi varem, tahame me pöörata tähelepanuga riietusele. Me juba eelmine kord katsetasime, kui võib-olla mäletatakse näiteks seal Tadžiki tants läks vastavatesse riietas ja ja vene ja ukraina tantsud läksid vastavatesse. Kuidas seekord tahame veel kaugemalegi minna. Meil näiteks on juba olnud läbirääkimised Leeduga, kus hakatakse siis tootma päris kohe ühes õmblusvabrikus leedu rahvariided, mis saavad meie tantsijate omaks, et nad leedu tantsu saaksid oma vastavas riietuses tantsida. Aga kas on ette nähtud ka stiliseeritud eesti rahvariideid täiendavalt olemasolevatele? Rahvariiete puhul oleme meie absoluutselt stiliseerimise vastu kategooriliselt sest me leiame niimoodi, et see meie esiemade ja isade looming on niivõrd rikas ja nii siiamaani veel lõpuni ammutama. Ta, et see, seda rikkust on niipalju veel meil näidata, et praegu nagu otseselt puudub vajadus uue rõivastuse tegemiseks Kui te vahele lubate ütelda, siis on ka varem tehtud juba niisuguseid katseid, et nõndanimetatud rikastada meie rahvarõivaid. Me julgeme aga kinnitada, et igasugune lisamine või igasugune äravõtmine meie etnograafiliselt rahvariidekostüüm vilt halvenda või tähendab selle rahvariideväärtust. Ja seetõttu oleme jõudnud kindlalt kohe veendel, et et sellisena, nagu nad on aegade jooksul välja kujunenud, on nad kõige täiuslik. Sest et sellest kujundamisest võtsid osa mitmed-mitmed, kümned inimpõlved ja see ei ole mitte ainult ühe inimese looming, vaid see on ikka põlvkondade looming kaheldamatult. Kuna selle, ütleme antud juhul ühe kindla kostüümi kujundamist, osa võtnud nii palju inimesi, siis ma ei usu, et meil oleks niisugune uljaspeakunstnik, kes tahaks ennast rahvast kõrgemale asetada peale selle meie seekordne laulupidu Joweenis kõiki meid selles, kui ilus on Eesti rahvarõivas ja kui me eelmiste laulupidude ajal nägime, et lauljad väga valmistusid hea meelega stiliseeritud riided rahvarõivastel tiividel siis kuivõrd rikkam oli praegune rongikäik, kuivõrd rikkam oli seletatud terve laulupidu ja me näeme, kuidas publik elas kaasa rongikäigule ja eriti suure aplausi said just need kollektiivida need kolonnid kus oli võimalikult täiuslikumalt inimesed pandud rahvarõivais ja sedapuhku Kui rongkäik oli täiuslik ka veel selles mõttes, et nüüd olid lauljad omistanud tähelepanuga oma jalatsitele, ehetele ja peakatete, stab kõrval esemetele, mis kaunistavad rahvariiet, ei ole kunagi olnud näha nii head, nagu sai juba kinnitasid nii head rongkäiku, aga nii täiuslikku gamma kinnitaksin veel omalt poolt, nagu seda oli see tabu. Kui me nimelt, et jalatsid ja jalatsid, välimuselt aga nii halva kvaliteediga milliseid ei tohiks küll tantsijatele valmistada, sellepärast et kui lauljat juba kesklinnast liikudes lauluväljakule hõõrusid oma jalad katki, siis seda No nad olid võib-olla teinud selle vea, et nad liiga viimasel momendil oma uued kingad panid jalga, me teame, et on vana tõde, et iga jalanõu tuleb sisse kanda, aga muidugi jah, eks see jalanõude ja aksessuaaride muudakse saarde küsimus, kaheldamatult seisab ka. Ma tuleksin veel kord. Tagasi ka rahvariide juurde võiks arvata, et näiteks noored ei armasta vana välja kujunenud rahvariiet. Noor kui niukene, edumeelne, progressiivne tahaks ehk kanda rohkem stiliseeritud, aga julgen kinnitada, et ees on just ümberpöördult. Noortele nii meeldib välja kujunenud, see tähendab meie, meie etnograafiline rahvariie ja tsivilisatsiooni. Nemad ei poolda rahvariide kallal. Sest me teame, näiteks niisugused asjad on valminud üks kandidaadiväitekiri, kus on tehtud väga suur uurimus selle kohta, miks inimesed lähevad tantsima, miks nad tahavad tantsida ja seal Arold? Jah, rohkem on see ja see on näiteks üks huvitav asi. Õige sagedasti on tütarlapsed nimetanud ka seda just et nad tahavad kanda rahvariideid ja rahvatantsurühmas tantsides osutub see võimalikuks. Et paremat väidet ei saa vist olla vanade rahvariiete kaitseks, vaata kui me lähme nüüd üle nendelt plaanidelt, millest te siin rääkisite selle praktilise teostamiseni, et siis mida oleks tarvis teha. Et tuleva vastane rahvakunstiõhtu kukuks hästi välja, nii nagu ta on plaanitud. See on niimoodi, et kaheldamatult me suudame seekordsed plaanid ellu viia. Seda võib öelda juba kas või selle järele, et meie viisime tänavu aasta maikuus juba läbi rahvakunstiõhtu esimese eelproovi. Ja üldjuhid, kes käsitlesid mööda Eestimaad ringi, viibisid rajoonides, kontrollisid selleks peoks valmistavaid rahvarühmi. Nad kõik kinnitavad üksmeelselt, et need, kes sellest ettevalmistustööst osa võtavad, nad teevad seda väga suure entusiasmi ja hea meelega, aga siiski on siin ka omad probleemid. Näiteks kasvõi niisugune lugu, et me teostasime siin eelnevalt registreerimise registreeriti nimelt kõik soovijad. Ja peab ütlema, et soovijaid oli küllaldaselt. Et me saaksime selle kontingendi, mis on rahvakunstiõhtule arvestatud, saaksime selle täis. Aga kuu esimesele eelproovile kõik registreerunud rühmad ei tulnud siiski välja, mis on siis selleks peamiseks takistuseks? Võib-olla võib-olla siin oli üks niisugune noh, kuidas nüüd öelda psühholoogiline takistus, võib-olla arvati nimelt, et rahvakunstiõhtune on veel küllaltki palju aega ja nagunii toimub veel ka teine eelproov, kus siis jõutakse veel ära näidata kõik ette valmistatud tantsud. Aga igatahes see nüüd selles järgnevas ettevalmistustöö käigus kaheldamatult saab üheks probleemiks, et ikkagi kõik need rühmad, kes on registreerunud, et nad ikka kõik tuleksid Ühel proovile ja näitaksid seda tööd, mis nad on teinud ja see on üks niisugune väga-väga tähtis moment. Aga kui nüüd visata pilk tulevikku, siis võib-olla natukene murelikuks muutub meel. Sellepärast et praegu siiski kogu meie rahva tantsuline töö baseerub eelkõige entusiasmil. Sellepärast et mis puutub kehalisse kasvatusse ja kehalise kasvatuse programmidesse meie üldhariduslikus koolis, siis siin muidugi annaks veel paljugi ümber muutartidest meie arvates kehalise kasvatuse tunnid praegu ei täida küll veel oma otstarvet, et selles on saanud korduvalt veenduda siin tihti kutsutakse kõrgemas koolis sügisel tulevad uued värsked üliõpilased siis kutsutakse meid rahanase spetsialiste tihti sinna nende hulgast aidata välja valida sobivaid inimesi rahvatantsuansamblites. Ja see, mida me siis näeme nende keskkooli lõpetanute hulgas, see on tihti küllaltki kurb. Puudub kõige elementaarsem kehahoid. Ei maksa keha koolist üldsegi rääkida. Kehaline kasvatus kui niisugune on põhiline vahend, mille abil meie anname temale liikuvusi, valmistame teda ette selleks, et ta jääks kauaks nooreks. Mis siin salata, vaadake näiteks me tänapäeva noori, meie algkoolilõpetajaid, võiks arvata, et vastavalt noorusele ta käib omase rühiga, ei sageli, linnad on küüru, sageli kõverate põlvedega. See kõik näitab seda, et kehaline kasvatusvõimlemise tunnid ei ole vastanud oma ülesannet Te täitmisele. Ja siin mulle meenub oma noorpõlvekogemused ja olukord, kuidas siis vaadati kehalisele kasvatusele iga võimlemisõpetajat, tookord oli kehaline kasvatusvõimlemise nimetus algkoolides keskkoolides kuni ülikoolini välja. Iga võimlemise õpetaja pidi võtma, kavades oli see otsekohe sees, pidi võtma ka rahvatantsu. Aastavahetusel korraldati kõigile võimlemisõpetajatele rahvatantsukursusi, nende kestus oli viis kuni seitse päeva ja sellest sealt me saime ka rahvatantsijad, sealt me istutasime noortesse sedasi. Ärge arvake, ega tants ka inimesele meeldima siis, kui ta on 25 või 40 või koguni 60 aastat vana, kuigi me tänapäeval tunneme ka veteranide tantsurühmi. Aga need veteranid on kindlasti selle rahvatantse José saanud omale sisse siis kui ta oli väikene, oli algkooli esimese või teise klassi. Üldiselt muidugi on ju meil Eestis rahvatantsujuhtide kasvatamine. Nii ma ütleksin, kõige kõrgemal tasemel ju seni lahendamata. Me teame, et leedus valmistatakse Te kõrgema haridusega rahvatantsuspetsialiste sealses pedagoogilises instituudis. Aga meie peame Eestis senini leppima ainult selle tööga, mida teeb rahvatantsujuhtide kasvatamisel Viljandi kultuurharidusala töö kool, kusjuures seal niisugust spetsiaalsed ained nagu rahvatants ei ole vaid rahvatantsu õpitakse klubi töö või, või ütleme seal raamatukogunduse kõrval kõrvalharuna. Omal ajal oli moes kõrgemates koolides ühiskondliku elukutse andmine ja siin tegi väga tänuväärset tööd Tartu Ülikool ja täiesti õige. Me tunneme terve rida inimesi, kes lõpetas Tartu Ülikooli, on tulnud ellu ja praktiseerivad siin rahva tantsulist tööd. Jah, nimetame kasvõi Kristjan Toropi, kes praegu juhatab rahvatantsurühma. Kusjuures ta ise on filoloog. Oi, neid on terve rida veel neid inimesi. Tartu ülikool oma ansambli näol suutis istutada noortesse sisse armastuse ja ühtlasi ka niux andis neile niukse kindluse, et ei tarvitse häbeneda seda tülitseda rahvatantsu, õpetamise tööd. Aga kas me võime seda öelda ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi kohta? Vaidlematult on meie arvates Tallinna Pedagoogilise instituudil suuremaid eeldusi, andab paremaid inimesi, paremaid materjali, paremaid oskajaid seepärast, et need inimesed, kes lõpetavad Tallinna Pedagoogilise Instituudi, on juba oma elukutselt pedagoogid, mad, jule, filoloogid, nad ei ole kõrvalharudega kas või tehniliste arvudega tegelevad inimesed seal ja seetõttu peaks siinse töö olema viljakam ja edukam. Paraku aga me seda ei näe. Ei saa salata, et Tallinna pedagoogiline instituut on teinud katseid ja püüdnud istuda oma noortesse ka seda seemet. Nii on korduvalt seal kutsutud ellu rahvatantsurühmi või on antud võimalus ühiskondliku ameti ära õppida, aga rahvatantsujuhi juhi kutse, aga paraku neid ei ole, ei paista välja kusagilt tulest praktiliselt. Muidugi see ühiskondliku elukutse andmine üliõpilastele tuleks siiski uuesti ellu äratada, sest ta vahepeal on nagu kuskile ära kadunud. Siis kui selle asjaga hakati tegelema, siis mondi päris aktiivsed on programmid välja töötatud ja ja tõesti, isegi mõningad diplomeid välja antud, aga siis asi kuidagi soikus. See on asja üks külg, aga ma kordaksin veelkord asja. Me saame lugeda lahendatuks ikkagi ainult siis, kui meil pedagoogilises instituudis on niisugune haru nagu rahvatantsurühmade juhtimine. Ja ainult muidugi sellise lahenduse korral. Me kujutame ette ka seda, et võib-olla 10 ja 30 aasta pärast me saame organiseerida niisuguseid üritusi, nagu seda on rahvakunstiõhtu, mis ikkagi praegu on rahva hulgas väga populaarne, sest ma töötan näiteks rahvaloomingu majas ja nüüd ka selle laulupeo eel oli väga palju just pärimise selle järele, et aga millal siis rahvakunstiõhtu on ja kogunisti praegu on juba õige. Mitu telefonikõnet ei olnud selle kohta, et kas ikka saab pileteid tuleva suvel toimuvale rahvakunstiõhtule. Väga õigustatud küsimus ja siin võib-olla jõuaksimegi järgmise probleemi juurde. Nimelt te rääkisite saate alguses, et osavõtjaid tähendab tuleva aastasest rahvakunstiõhtust osavõtjad on ligemale kaheksa kuni 10000, palju meil mahutab komsomoli nimeline staadion, inimesi, pealtvaatajad, pealtvaatajaid. No tsirka 15000 ja senist seisukohtadega koosseisukohtadega, et ütleme, me anname vaid Janate, seekord me oleme planeerinud kogunisti kolm etendust, aga see arv jätu juurde me saame siiski võib-olla ainult 50000 inimest. Või otseselt, kes otseselt näevad, aga tants on ju selline kunstiliik, milles saad täieliku elamuse. Alles siis, kui saab vahetult, seda näed, tähendab siin paratamatult kerkib üles väga teravalt kerkib üles küsimus. Kus esineda, et selle tohutu ettevalmistust. Töö kasutegur oleks maksimaalne ja me võime siin kinnitada, et rahva tantsuline liikumine on paisunud. Kiiremalt on läinud massilise maks kui seda on võimalused, kus nad saaksid esineda nii näiteks ega dünamo, staadion või see uus komsomoli nimeline staadion ei ole ideaalne koht sarnaseks esinemiseks. See on mõeldud ikka sportlikkus üritusteks, seal on jooksurajad, seal on pesakastid, liivakastid, kuulitõukeringid ja, ja teivashüppeaugud ja, ja kõik muud niisugused asjad. Ideaalne koht oleks selline, kus me saaksime rahvatantsijaid tuua väljakule mitte kahes punktis nagu praegusel komsomoli staadionil vaid vähemalt neljast või isegi rohkematest punktidest. Seejuures pealtvaatajaskond peaks olema kõik amfiteatrikujulised nii asuma tõusvas järjestuses. Aga väljak ise peaks olema siis ühtlane muru. Ja miks meie ei võiks arendada oma mõtet selles suunas. Kuna kehaline kasvatus on põhiline, peaks olema põhiline osa meie noorsookasvatuses, nimelt kehalises kasvatuses, sport seda ei asenda. Siis on mõeldav, et tulevikus tuleb üks tugev tugev niukene tegur rahvatantsu kõrvale ka kehalise kasvatuse naud nimel sportliku võimlemise või võimlemise pidustuste näol üldse. Kas ei tingiks nihukeste niisugust väljakut nüüd kui suur see väljak peaks olema? Kui arvesse võtta, et praegune kogus rahvatantsijad on 8000 kuni 10000 siis see välja peaks olema vähemalt neli praegu staadioni, mis teised arvavad. Ja kaheldamatult, sest see annaks ju hoopis suuremaid võimalusi niisuguste suurte säravate värviliste piltide loomiseks mis just Me pealtvaatajad sinna kohale toobki. Ja, ja muidugi ka see, et eks praegu komsomoli staadion, ta lihtsalt madal, ma mõtlen madal pealtvaatajate jaoks. Me teame, kogu selle peo ilu, saab ilmseks ikka, mida kõrgemasse teda vaatad. Ja sellest muidugi need piletid, mis on ülemistes ridades, need ongi need kõige taga nõutavamad ja kui asi lahendada amfiteatrikujuliselt muidugi tuleb selleks leida ikkagi mingisugune päris uus väljak ja, ja kaheldamatult peab siis olema hoopis suurema ridade arvuga, kui seda on praegu komsomoli staadion. Siin kerkib paratamatult küsimus selles, millised kond perspektiivid sellise erilise spetsiaalse väljaku esinemiskoha saamiseks. Ja no seda küsimust peaksid ta võib-olla mitte teile vaid teistele, aga siiski, et teie selle asja sees olete. Ja see mõte on meil liikunud juba varem ja on nii tulnud kõne alla ka koosviibimistel. Isegi koht oli vaadatud üheks niukseks looduslikuks. Kohaks ideaalseks kohaks oli Mustamäenõlval seal, kus praegu asub nimelt Mustamäe Microl linnaosa. Nüüd on see muidugi läinud täiesti hüppamegi, lõikas ära, seal oli juba loomulik niuke hobuseraua kujuline nõgu olemas taristus ainult üks külg üles ehitada ja kuna linn on paisunud nüüd selles suunas sinna välja, siis oleks muidugi mõte olnud teostada väga selge, kahte head asja ühte patta ei mahu. Kust niukseid väljakuid veel võiks olla või kuidas neid saaks, muidugi ta peaks ikka linnale lähedasem olema. Praegune hipodroom on sellel kohal. Kas hipodroom õigustab ennast ja kas ta pälvib, see on muidugi omaette küsimus. Aga selline koht oleks mõeldav. Muidugi suurte ehitustega, seal tuleb ikka ehitada tribüünid ümber terve väljaku ja nii edasi. Ja siin arvatavasti peaksidki oma arvamuse ütlema juba arhitektid ja meie linnaisad ja me oleme kuulnud küll, et planeeritakse tuleviku jaoks näiteks loomaaed ja kõik nii edasi, aga et kuhugi oleks nüüd planeeritud sammast esimese väljakud või koguni staadioni, seda ma ei ole kuulnud. Võib-olla kuulame ära selles küsimuses vastavate inimeste arvamuse.