Ühel kaunil mai hommikul peatus Trofimov Žukovi vana maja ees, auto jäi väravasse seisma ja tuututas, andes endast peremehele märku. Taat aga juhtus sel ajal parajasti naabrite juures olema. Mootorimürinat ja signaali kuuldes tõttas ta kiiresti koju ja nägi juba eemalt, et see on poja sinine Žiguli. Pärast naise surma elas Trofimov Žukov kolmandat aastat üksi. Tütred olid juba ammu mitmesse suunda laiali lennanud. Ainult noorem poeg astus suhteliselt lähedal oblastikeskuses. Endistel aegadel oleks seegi maa kauge olnud, teed kehvad ja toni ületamiseks oota praami. Nüüd viis värava eest läbi sirge asfaltlint ja toni üle kõrgus kaarjas betoonsild. Poeg ei külastanud küll just tihti, kuid vahetevahel siiski rohkem ikka üksi. Abikaasa ja lapsed ei paistnud taadi tagasihoidlikust eluasemest just puudust tundvat. Nüüd tuldi siiski kahekesi. Auto ja poja tundis troofilm juba eemalt kaugelt ära. Kuid punapäine tüdruk äratas uudishimu. Noh, vanaisa ei tunne enam või? Küsis lapselaps ja esitles end lõbusalt tama araabia Žukova. No kui kaua siis järelikult tooma arvastroofim? Külalised polnud õieti veel kohalegi jõudnud, kui juba hakkasid äraminekust kõnelema. Need tulime tõepoolest ainult minutiks, isa, meil on homseks Leningradi lennukipiletid. Kähku tiriti külakost autost välja. Üks kott, näoukus, profim jäi seda mõningase imestusega silmitsema. Tead, Me tõime Larissa sinu juurde, anna talle vahetevahel süüa nädal aega, mitte kauem. Meil pole teda kuhugi jätta, naabrid on samuti lennus. Lapselaps Tamara oli vahepeal kotisuu avanud ja õngitses sealt nüüd välja ruuge kassi. Vaata, kui kena ta on, eks vanaisa. Ta on meile õudselt ilus ja tark üks ole, kiisu, sõelad nüüd natuke natuke aega vanaisa juures, aga meie tuleme kohe-kohe sulle järele. Saad aru, meil pole teda tõesti kuhugi jätta, sekkus nüüd ka poeg, pidasime ja pidasime aruanne või piletit tagasi. Võtsime isegi toidulinnast kaasa, et sa sellepärast ei peaks muretsema. Ja kohe toodi autost välja kompsud linna kostiga. Kas ise oli suur koheva karvaga ja meenutas värvilt rebast? Sabagi oli nagu päris rebasel. Larissa, Larissa samu pisike kullake, ei hakka sul vanaisa juures igav, ei hakka, Ihock. Aga meie tuleme Ko kohe tagasi. Nurru lapselaps ise nagu kiisu, kui ta kassi üle õuetoa poole viis. Vanaisale seletati kiiruga. Tead, ta on harjunud elama ainult toas kardab isegi rõdu. Mõtle ise. Sündinud ja kasvanud 12. korrusel, teda ei tohi õue lasta ja ega ta lähegi. Trofimov kuulas umbusklikult nägi oma silmaga, kuidas toanurka asetatakse väike vaibake millele tõstetakse rebasekarva külaline ja tema ette söögi ja joogikauss. Ukse juurde aga liivaga täidetud kast loomulike vajaduste rahuldamiseks. Trondheim nägi kõike pealt, kuulis oma kõrvaga, mis räägitakse, kuid uskuma ikka ei jäänud. Palju, mis linnainimene räägib. Varsti löödi autole hääled sisse, Trofimov saatis külalised ära ja vaatas kaua autole järele. Naaber tuli vaatama. Sinu omad või? Justkui oleksid olnud. Kuidas, justkui, imestas naaber. Kus sa siin praegusel ajal aru saad, kes omad, kes võõrad. Mõni aasta juhtunud veel nägema, teine aastaga hoopiski mitte. Eit sai vanasti veel aru, aga mina musita, kui kõiki, keda näidatakse. Nüüd on mulle siia veel kassi vedanud. Mis asja? Kassi räägivad, et pole kuhugi panna, et ise sõidavad nädalaks ajaks Leningradi. Kui tagasi tulevad, korjavad siit jälle peale. Taaditseisid natukene aega, siis läks kumbki oma õue. Kuigi troofimm oli nüüd juba kolmandat aastat lesk, pidas ta ikka veel lambaid, kitsi ja põrsast. Ning õuel Tatterdasid mõned kodulinnud ringi, justkui oleks taadil hulk elupäevi veel ees. Lehma oli ta kohe maha müünud, kui naine suri, kuid piimad taga ei olnud. Seda sai naabritelt isegi hapendas. Nüüd siis tuli linna kas hoolduse alla võtta. Troofim kallas alustassi peale piima. Teda ajas natuke muigama, kui kiiskiskiis hõikas, et loomakest õue meelitada. Kas tuli kuulekulteesikusse? Kuid läve juures peatus? Kees kiiskis keskis. Kas silmitses lävetagust maailma? Vaatas natuke siis nagu ehmus võppus korra ja tõmbus kähku tuppa tagasi. Ometi polnud õues midagi hirmuäratavat, ei ühtki looma, isegi mitte koera. Õuna, Uueka suveköök, puukuur, metsistunud sirelipõõsad. Trofim mühatas pahuralt, kuid viis ameti piimatuppa. Kass lakkus selle ära, noolis alustassi rahulolevalt puhtaks ja sirutada tus vaibale mõnulema. Trofimov sai õhtust, panin televiisori mängima ja asus vaatama, kuid seal polnud midagi huvitavat. Mõtteviis ikka ja jälle kassile. Keskis keskis. Tule õige siia. Ja näe imet. Kass hüppas Trofiimile sülle ja kukkus näouguma. Rebase värvi, kohev karv, väike roosa nina. Eina loomake nägi ju täitsa armas välja. Mida sa loll seal õues ometi kartsid, riidlas Trophy? Seal vanamees takerdus, seal on ometi vaba voliteed, mida tahad. Siin pole muud kui neli seina, elad nagu vangimajas. Aga sa vaeseke ei teagi, seda. Ei saa aru teada, oma silmaga ära nägema. Ise silitas tasakesi kassi karva ja loom tundis sellest ilmselt mõnu. Kerisin end kerra ja hakkas nurruma. Läheme nüüd kahekesi ja vaatame järele, mis seal õues on. Saara, karda midagi, keegi sind ei hammusta. Taadis üles, oli kass olnud nagu rahu ise. Aga niipea, kui Trofimov üle läve astus, libistas kiisu end maha ja jooksis tuppa. Kui ta talle järele jõudis, istus loom juba oma nurgas vaibal ning jälgis teda valvsalt. Trofimov oli kangekaelne nagu vanainimesed ikka. Võttis koti, millega tavaliselt poest toitu tõi. Tõstis kassi oma mõnupaigast vaibal sülle, rahustas teda veidi ja torkas koti. Vaat nii oli ise oma teguviisiga rahul. Nüüd sammule enam ära ei jookse. Viis kassi sirelipõõsa juurde ja seal tegi koti lahti. Tule nüüd välja arusaamisele jõudnud, mida temalt õieti tahetakse, surus kas end kõigest jõust vastu koti põhjaroni välja kordastroofim juba nõudlikumalt krahmas kiisul turjast ja tõstis rohu peale. Ise tundis, kuidas kassi kehada, käes kangeks muutus. Loom otsekui kivistus. Esialgu läksid kassi silmad üha suuremaks ja suuremaks. Siis tõmbusid hirmust kitsasteks piludeks Troppimbani õnnetu looma sirelipõõsa kõrvale maha ja läks ise natuke kaugemale. Kas ei liigutanud end? Keskiiskis. Kutsustroofim aga kas lamas kui surnuvana mees ehmus, et viimati veel kõngebki ära ja viis vaese looma kähku tuppa tagasi. Toas kobenes, kiisu kiiresti hakkas isegi nurru lööma. Troofim silmitses teda nagu imeelukat. Keegi ei usuks, kui räägid. Niimoodi, jõudis siis jälle üks päev õhtusse. Mõlemad heitsid magama kumbki oma asemele. Hommikul asusid taas oma tegemiste juurde. Ega kassil neid tegemisi palju olnudki. Kõigepealt kõht täis süüa, sisend kaua ja hoolikalt pesta. Trophy majas kitse ja lambad välja, andis põrsale söögi ette. Aga kui tuppa tagasi jõudis, tegeles linna, kas Larissa ikka veel agaralt enda üle lakkumisega. Tobu oled, ütles Trofimov kelle jaoks ainult küll üles puhvid. Ma saan aru, et minul peab välimus korras olema, mina puutun inimestega kokku, aga kes sinusugust kavaatab, kellel sinust ka kasu on? Oh sind lolli Larissat küll. Oma nime kuuldes muutus kasvaliseks, kuid troofim lõi käega, missad tobuga ikka räägid. Sõi kõhu täis ja läks oma mesipuude juurde. Mesilastega olid rofim juba ammu tegelenud. Tal polnud neid just palju, aga oma 10 mesipuud koduaias ikka ja taadile meeldis mesilastega õiendada. Kuskil mujal polnud nii hea kui just mesipuude juures. Ehkki ümbrus oli praegu igatepidi kena, värske oras, kiire kõrvalpuud, noored, tugevad tammed. Trofimov unustas end ümbrust vaatama. Järsku tuli jälle, kas meelde vaene linnakass Larissa, kes istus toas ja tundis end nähtavasti kindlalt ainult nelja varjava seina vahel. Ehk oleks pidanud teda siiski natukene pikemaks ajaks õue jätma? Kaua ta ikka sedaviisi kange ja krampis oleks olnud? Esiotsa ehk natuke kartnud, siis pikkamisi harjunud päike oleks soojendanud. Pärastpoole oleks ehk hakanud liblikaid või sitikaid või tont teab, mida taga ajama. Kiirigi oleks ehk püüdnud, Neid ju siin palju. Trofimov mõtles pisut ja hakkas toa poole astuma. Võttis sellesama kottimise eilegi, tõstis kassi turjapidi sisse ja pani vanade tammede alla maha. Kordus täpselt sama lugu. Kuningas veel kotis oli, tundis ta end täiesti kenasti. Niipea aga, kui trahv hinda välja võttis, tõmbus kivi kangeks. Pole sul häda midagi, küll harjud, seletas troofim. Pärast vaatajat ei saa sind enam tuppa tagasi. Ja jättis kassi sinnapaika. Läks uuesti mäe sibude juurde tagasi. Siis hõikas naabrimees teda appi. Koorelahutaja streigib. Hakkasid kahe peale vaatama, lahti võtma ja jälle kokku panema. Seal anti süüa kah. No ikka võttis aega, enne kui taat jälle oma toa juurde tagasi jõudis. Alles väike vaarikavärvi vaip tuletas talle ta punakõrvalist külalist meelde. Taat ohkas, talle ei meeldinud sugugi, et oli kassi õue unustanud ja kiirustas tammede alla, kuhu oli oma vaese Larissa jätnud. Kas lebas täpselt samal kohal ja samas poosis, nagu Trofimov liidab, pannud pea käppade vahel? On nüüd on küll hing väljas, mõtles troofim. Kuid sai juba kohe, kui katsus aru, et loom on veel elus. Taati kassi kähku tuppa, asetas vaibale, valas piima kaussi ja Larissa hakkas küll mitte kohe, kuid pikapeale siiski toibuma ning ahnelt piima lakkuma. Trophy immi poole, ainult turtsus. Ja kui ta toolilt tõusis, puges kähku diivani alla. Ma ei puutu ju sündei puutuena lubastaat. Ela pealegi siin umbses õhus köise sulle nii kangesti meeldib. Ise heitis voodisse pikali. Aga mingi omamoodi austus oli kassi vastu siginenud. Sam, mõtle. Teine on pool päeva pikali nagu surnud laip. Õues olla ei taha ja õue poole ei vaata ka. Rohkem taat enam Larissat ei puudutanud, andis süüa, vahetas iga päev kastis liiva. Köögis ja toas liikus kiisu nagu oma inimene. Vahel mängis üksipäine oma kassimänge ja kõik nädal möödus ruttu. Larissa le tuldi järele täpselt kindlaks määratud päeval ja riididaminema. Aga Troffimmil seisis ta veel kaua meeles. Eriti õhtuti, päeval, siis on teine asi oma majapidamine, loomad, mesilased, kartulid, mida ähvardas Colorado mardikas hein, mida tuli niita ja küttepuud, mida talveks tasapisi varuda. Nendes askeldustes möödusid päevad kähku. Õhtul enne magamaminekut oli Trofimov Žukovi kombeks trepil istuda ja videviku pidada. Taadil oli juba 75 tuurja all, keha oli kõhetuks kuivanud, selg kühmus. Eriti hakkas silma, õhtuti. Istub üksipäini seal trepil hallid salgud mütsi alt väljas tume kortsus nägu, rasked, jämedate siniste soontega käed teravatel põlvedel. Mõnus on tegelikult seda siis Duda. Pääsukesed tiirlevad õhus, käivad pesal, toidavad poegi. Kuldnokad on juba suured, kõik on roheline, õu, aed, künkad, mis eemalt näha. Nende taga on põllud ja jälle põllud. Kogu ääretu maailm. Suviselt kõrge taevas, üksikute pilve tükikestega, mis punase õhtupäikese paistel näivad lendavat. Vaatad neid ja rahu, tuleb hinge, kõik halb taandub. Ja just niisugustel hetkedel tuleb taadile meelde tema hiljutine külaline rebasekarva linna. Kas Larissa tuleb meelde ja paneb jälle mõtlema, mis võis teda küll hirmutada selles vaikses ja rahulikus maailmas. Aga edasi mõtleb ta, et juba lastele ja lastelastele mööda veerenud elule. Jah, mõtteid jagub selles eas nendest puudu juba edule. Ja nüüd teine Boriss Jäkimovi jutustus telekas. Vaikust ei sallinud meest silmaotsaski. Ainult surma ja saame rahukarjuste. Ise laulis täiest kõrist surnuaia külmas hauas kordme vaikselt, puhkame. Kõik helitekitajad, mis käeulatuses juhtusid olema, lülitas sisse. Kontoris mängis raadioehitusel karjuse rihmaga kaelas rippuv transistor. Televiisoreid oli kodus koguni kaks värvidele resikus mustvalge magamistoas. Üks näitas pidevalt esimest teineteist programmi. Ämm, kes õnneks elas eraldi, ütles iga külaskäigu järel. Siin on ju täitsa võimatu olla. Terve päev nagu laadal. Hauavilus puhkane, heitis väimees taas kohatut nalja. Seal oleme kõik tummad, aga senikaua, kui hing sees, tuleb kõigega kursis olla. Tema ise oli alati kursis. Eile näidati telekas, ütles ta tööl vada, praegu telekas just näitab ja nii edasi ja nii edasi. Telekas ütles, oli tema kõige kaalukam argument ja Telekaks teda hüüdma hakatigi. Numite suisa näkku, vaid tagaselja kerge muigega. Mõneti ka lugupidavalt. Muidu oli ta ju igati asjalik, tubli mees, rõõmsa loomuga. Ja mis seal siis halba on, kui mõni kangesti neid mängukaste armastab? Üks püüab kala, teine krutib mootoreid. Üks küürutab raamatuvirna kohal, teine uitab vabas looduses. Naine küll vahel torises, et mehe lõbu läheb liiga kalliks maksma kuid tegi seda rohkem harjumusest. Üldiselt elati kenasti kõiki diktoreid kommentaatoreid, reportereid tundis telekas loomulikult eesnime pidi ja suhtles nendega ekraani vahendusel nagu oma inimene. Aade rederen, juura või jälle tubli Katariina kahe näost näha, et täna ahelad hästi. Aga naised näisid neid sõnu nagu ootavadki. Aina naeratasid ekraanil. Kõik mehed panid esimese ropsuga paika. No näe, viskan jälle öö otsa pidu pannud, keelgi veel sõlmes. Aga Miška see eio juba musta aega pole tilka suhu võtnud? Ei noh, ka see ka tervisele hea ei ole, paarglemakad peaks vahel ikka tegema, muidu. O nodered r kaua, ega pole sind näinud, puhkusel olid või? Ärasemaini pärlid kaelas kõrvarõngad ja puuuus, kleit seljas, kohe kadedaks tee. Leidsid kah, õiendas oma naine kõrvaltoast, see seal ju päris vanaeit. Nees asuse õhtusöögi kallale, lüheldast kasvu, tugev krussis, karvad peas ja rinnal arbuusi taoline kõht, ehkki mitte veel liiga suur maikasärgi Albunnitumas sõi ja vahtis ekraani. Suur Bill oli just niimoodi paigutatud, et mees sai telenägudega tõtt vaadata. Udu ajad, pahandas ta ühe esinejaga, paks suubada, paned. Keera siis ometi ükskord kinni, mis sa vahid, kui sealt midagi mõistlikku ei tule? Oota nüüd, ütles telekas. Ja naine sättis end diivanile kuduma. See oli tal harjunud tegevus ekraani poole ta ei vaadanudki, ainult kuulas. Aga mees oli hädas, sest ei esimeselt ega teiselt programmilt tulnud midagi vaatamisväärset tammus närviliselt esiku tualeti ja vannitoa vahet. Mis sa tühja jama ajad, ähvardas ühte akadeemikut, vaat, saadame su kolhoosi, liiguta seal ise hanguvart. Naine samal ajal kudus rahulikult edasi. Algul oli ta mehe peale pahane olnud, siis oli tema üle naernud ja nüüd ei jäänud, mis tal muud üle, kui leppida nii mehe harjumuste kui tema jutuga. Vaikselt saateid jälgida, mees ei saanud lisa seal sonid tõrrelastajale, esinejaga, ise Akadeemikaga hõljud udus nagu stepihobune. Tule meile ehituse peale, kraanasid on vähe, hakkad kive kätte andma, said aru? Ise sammus kiiresti magamistuppa, kus parajasti tuli korvpall. Vaat need poisid seal peaks niisamuti kolhoosi saatma, no kuhu, kuhu, kuhu sa pimeloom, tormad enda ligi tilgub. Kindlasti viska piinavat selle pärast, nüüd on pohmell. Kuule mõrus ja miks sa täna minu poole ei vaata? Terrele seda vahepeal diktoriga ära tüdinesid või endale uus kleit seal ja aga kleidi all? Lisas ta unelevalt. Selle koha peale ei pidanud jälle oma naine vastu. Ananan anaa läheksid kohe muudkui Obama või telekas ohkas. Kus sa, sa, klaas on vahel. Ja, aga tead, need akadeemikud ei oska kokkagi eest mõelda. Marusja, no kuhu sa nii kähku kaod, tule tagasi. Järsku kustus kõik. Elekter oli nähtavasti välja lülitatud. Telekas ei saanud algul üldse aru, mis lahti on, siis jooksis õue vaatama ka naabrite juures oli pime, terve tänav oli pime, ainult kaugel sadamas, Elendasid Velduled. Sead, elajad, loomad, karjus telekas, lurjus, ööd. Võtaks õige kuulipilduja, jätab tattattattattat ta. Pane küünal põlema, soovitas naine vaikselt. Või mine hoopis magama. Hull oled või? Praegu jookseb mul film, nad peavad põlema panema. Kas sa siis aru ei saanud, light Sold, Teeaa, vaat ma sain täna Klaara käest kirja, ütles naine. Ta kirjutab, et mis asja ei taibanud, mees. Ütlesin etc. Laava käest sain kirja jätta omak laava, kui nad kohe elektrit tagasi ei pane, siis. Kus meie printsess on, tuli korraga tütar meelde koolis. Mis kooliaegse praegu on? Nähtavasti mõni ring ring, ringtüdruk lollitab sind, muud midagi, alguses on ring, ring pärast vaata, tuuakse sul põllesiilu sees koju. Sai ka, taipad, millest ma räägin. Loll, lausus naine ainult. No me veel vaatame, kes selles majas loll on, solvus nüüd telekas omakorda. Nojah, muidugi teie kõik peatentarkadeks, sina ja su ema teie muutute järjest jõukamaks, aga mina pean olema see viimane loll, kes teil kõigil on hoiuraamatut, panete muudkui raha panka ja ei tea kuhu seda siis veel panema peaks porisse tallama või jalgadega otsas trampima. Ja muidugi teil kõigil on oma raamatud, aga minul ei ole mitte kui midagi. Ütle, kui palju sul seal raamatu peal on? Kui palju sinu emal on? Ainult mina üksipäini olen puupaljas. Kõhule Sulle ostsime ju talvemütsi, mõtle ometi, 200 rubla, Velmaksis kohmas naine huupi esimese asja, mis talle pähe tuli. Nüüd kargas teleka hing lõplikult täismütsi. Nokossot tead, Teil endil on tuhanded raamatu peal, aga minule raatsite osta ainult ühe lõppenud kassinahast Lätu. Võtke siis juba see kah, ärge maha ja pange jälle sinnasamusesse. Sinna oma raamatu peale. Paneme kindlasti paneme aga mitte selle, mis me sinu karvamütsi eest saame, vaid selle, mis emaga kõik päevad ja õhtud läbi koome ja maha müüme. Pat, need alles on rahad. Sinu palk pole selle kõrval midagi. Kui sa ise oskaksid kah teenida nagu kõik teised. Kui palju need teised siis kokku ajavad? Inimese moodi? Sähvas naine, naabrimees toob sul iga kuu 300 rubla koju? 300 küsis telekas igaks juhuks üle 300. Aga mis ajast peale pole mina sulle seda 300 koju toonud? Nii kui töödejuhatajaks sain, nii, kohe hakkasin saama. Mis kolmest 100-st sa räägid, tundis naine huvi, kõige lihtsamast tavalisemast meie nõukogude rublades, õpi lugema, võõraid rahasid oskad lugeda küll, terve teie suguselts on niisugune? Jah, minu ema, kadunuke veel hoiatas sinu eest, mina hakkan nüüd kah raamatu peale panema. Ja just sellel hetkel läksid tuled uuesti põlema. Eredalt ühtlaselt vilkumata. Televiisori ekraan lõi helendama, muusika tuli tagasi, hääled sõjaväemundris, mehed. Ja juba olid mehe silmad ekraanis kinni. Kõik ümberringi ununes. Vihane naine, aga podises köögis edasi. Kuurordis käisid vennapoeg, võttis sul naise lilled, kingitused, mõtle, mis see kõik maksma on läinud. Aga telekas oli siit maailmast juba kaugel. Pilt ekraanil oli põnev. Üks pikajalgne kuju oli juba püstoli haaranud. Kui pinged ekraanil natuke järele andsid, meenus telekale. Tead, Nad lubasid töö juurest mulle ühe väikese televiisori hankida. Kaasaskantava suvel, kui aias tööd teeme, siis riputame üles. Sirutad selga ja kohe on pilt silme ees. Kuule, kuule, vaata, näe, juba jälle vehib oma püstoliga. Jah oli põnev stseen küll.