Alice hakkas juba väga väsima õe kõrval kaldapealsel istumisest ja mitte millegi tegemisest. Korra või paar oli ta piilunud raamatusse, mida õde luges, aga seal polnud ühtki pilti või vestlust. Mis kasu on sellisest raamatust, mõtles Alice, kus pole ei pilte ega vestlusi. Nii et ta kaalus parajasti nii hästi kui suutis, sest palav päev muutis ta väga uniseks ja loiuks. Kas karikakrapärja punumise lõbu oleks väärt püsti tõusmist ja lillede korjamise vaeva, kui äkki jooksis temast mööda roosade silmadega valge küülik? Sellest polnud midagi väga märkimisväärset. Ega pidanud Alice väga eriliseks sedagi, kui kuulis küülikut omaette pomisemas. Koheda. Oh häda, ma jään hiljaks. Hiljem järele mõeldes tundus Alice sile, et oleks pidanud selle üle imestama. Kuid sel hetkel näis kõik täiesti loomulik. Aga kui küülik tõmbas vestitaskust välja, uuri seda vaatas ja edasi kiirustas, ajas Alice sendi jalule sest ta peast vilksatas läbi mõte, et ta pole kunagi varem näinud küülikut ei vestitasku ega kellaga, mida sealt välja võtta. Ning ta jooksis täis uudishimu üle põllu küülikule järele, piisavalt õigel hetkel, et näha, kuidas hekial suurde küülikuurgu kadus. Järgmisel hetkel lipsas Alice talle järele mõtlemata hetkekski, kuidas ta sealt küll jälle välja pääseb. Küülikuurg kulges mõnda aega otse nagu tunnel ja suundus siis äkitselt allapoole. Nii äkitselt, et Alice sil polnud hetkegi aega mõelda, kuidas pidama saada enne kui leidis end kukkumas alla millessegi mis näis olevat väga sügav kaev. Kas oligi kaev väga sügav või kukkus ta väga aeglaselt. Igatahes oli tal langedes hulk aega enda ümber ringi vaadata ja mõelda, mis edasi saab. Esmalt püüdis ta alla vaadata ja aru saada, mis teda ees ootab. Aga oli liiga pime, et midagi näha. Siis silmitses ta kaevu seinu ja märkas, et need olid tihedalt kaetud kappide ja raamaturiiulitega. Siin-seal nägi ta naela otsas rippuvaid. Maakaarte ja pilte. Möödudes haaras Alice kaasa ühel riiulil seisva purgi sildiga apelsinimarmelaad. Aga tema suureks pettumuseks oli see tühi. Ta ei tahtnud purki maha pillata, kartes, et saadab mõne all oli teise ilma ja tal õnnestus möödudes ühte kappi poetada. Nii ütles Alice endale. Sellise kukkumise kõrval on trepist alla veeremine tühiasi. Kui vapraks nad kõik mind kodus pidama hakkavad. Oh ma isegi iitsataks, kui ka maja katuselt alla kukuksin. Mis võis koguni tõsi olla? Alla alla alla? Kas see kukkumine tõesti kunagi ei lõpe? Huvitav, mitu kilomeetrit ma juba kukkunud olen, küsis ta valju häälega. Ma jõuan vist välja kuhugi maakera südamesse. Las ma mõtlen, see on minu mäletamist mööda rohkem kui 6000 kilomeetri sügavusel. Nagu näete, oli Alice koolitundides palju selliseid asju õppinud. Ja kuigi see ei olnud eriti hea võimalus oma teadmistega uhkustamiseks, sest kedagi polnud ju kuulamas, oli see ikkagi hea võimalus kordamiseks. Jah, umbes nii kaugel, aga huvitav, millisele laius ja pikkuskraadile ma jõudnud olen? Alice sil polnud vähimatki aimu, mis asi on laius või pikkuskraad aga ta leidis, et need on uhked sõnad. Ei tea, kas ma võiksin kukkuda maakerast läbi, alustas ta uuesti. Kui naljakas võiks olla sattuda inimeste sekka, kes kõnnivad pea alaspidi vastu tibiselt, ma arvan. Seekord oli ta üsna rõõmus, et kedagi kuulamas ei olnud, sest see ei kõlanud üldse õige sõnana. Aga ma pean neilt küsima selle maa nime. Palun, proua, kas on Uus-Meremaa või Austraalia. Ja ta püüdis rääkides kniksu teha. Kujutage ette, teha kniksu läbi õhu allapoole langedes. Mis te arvate, kas teie saaksite sellega hakkama? Ja kindlasti mõtleb ta sellise küsimuse peale, milline rumal väike tüdruk. Ei, küsimine ei tule kõne alla. Ehk õnnestub mul seda kuskil kirjapanduna näha alla alla alla, midagi muud polnud teha. Nii et peagi hakkas Alice jälle rääkima. Taina tunneb minust täna õhtul küllap väga puudust taina oli, kas ma loodan, et nad ei unustati ajal tema taldrik kukesele piima kallata? Taina, mu kullake ma soovin, et oleksid koos minuga siin all. Õhus ei ole küll kahjuks iiri, aga sa võiksid püüda nahkhiiri. Nad on väga hiirte moodi, kas tead? Huvita, kas kassid söövad nahkhiiri? Siin muutus Alice üsna uniseks ja jätkas üsna unelevalt enesega rääkimist. Kas kassid söövad nahkhiiri? Kas kassid söövad nahkhiiri? Ja vahepeal, kas nahkhiired söövad kasse? Sest kuivõrd ta ei osanud vastata kummalegi küsimusele ei olnud vahet, kumba pidi need esitada. Tundis, et jääb tukkuma ja oli just hakanud nägema unded jalutab käsikäes tainega öeldes tollele väga tõsiselt. Taine, räägi mulle tõtt. Kas sa oled kunagi mõne nahkhiirenahka pistnud? Kui äkki maandustab Bach? Põmm. Okste ja kuivade lehtede kuhja ja kukkumine oligi läbi. Alice ei saanud üldse haiget ja hüppas hetkega püsti. Ta vaatas üles, aga pea kohal oli kõik pime. Tema ees oli pikk käik ja sedamööda kiirustav valge küülik veel nägemisulatuses kaotada polnud hetkegi. Alice kiirustas edasi kui tuul ning jõudis kuulda, kuidas ümber nurga pöörav küülik ütles. Piip ja prillid, kui palju kell juba on? Ta oli loomal päris kannul, aga ümber nurga pöörates ei olnud küülikut enam kusagil näha. Ja Alice leidis end pikast madalast saalist, mida valgustas laest rippuv lampide rida. Saali seintes olid uksed. Aga need olid lukus. Kui Alice oli teinud ühe ringi ühtpidi ja teised teistpidi tagasi, et kõik need läbi katsuda, kõndis ta kurvalt saali keskele, mõeldes endamisi, kas ja kuidas ta siit üldse kunagi välja saab. Äkki jõudis ta väikese kolmejalgse paksust klaasist lauakeseni. Sellel polnud muud kui tilluke kuldne võti. Ja Alice esimene mõte oli, et see võib sobida ühene saali ustest. Aga kahjuks oli kas lukk liiga suur või võti liiga väike. Igatahes ei avanud see neist ühtki. Ometi sattus ta teisel ringil pikale kardinale, mida polnud varem märganud. Ja selle taga oli tibatilluke uks vähem kui poole meetri kõrgune. Ta proovis pista kuldset võtit lukuauku ja tema suureks rõõmuks sinna sobiski. Alice avas ukse ja nägi, et see viib väikesesse koridori, mis pole suurem kui roti urg. Ta põlvitas maha ja piilus koridori ning silmas kõige kaunimat aeda, mida kunagi nähtud. Kuidas ta küll igatses pääseda välja sellest hämarast saalist ning uidata kirgaste õite ja karge veega purskkaevude keskel. Aga ukseaugust ei mahtunud läbi isegi tema pea. Ja kui mu peaga sealt läbi mahuks, mõtles Alice õnnetult. Oleks mul sellest vähe kasu ilma õlgedeta. Oh, kuidas ma küll tahaksin, et käiksin kokku nagu teleskoop. Ma arvan, et see on võimalik, kui ma ainult teaksin, millest alustada. Saate aru? Alice'iga oli viimasel ajal juhtunud nii palju ebatavalisi asju, et ta oli hakanud arvama, et vaid väga vähesed asjad on tõepoolest võimatud. Väikese ukse juures ootamisel ei tundunud olevat mingit mõtet. Nii et ta läks tagasi laua juurde pooleldi lootes, et leiab sealt teise võtme või vähemalt õpetuse, kuidas saab inimesi nagu teleskoopi kokku lükata. Seekord leidis ta laualt väikese pudeli. Seda siin kindlasti varem polnud, ütles Alice, mille kaela ümber oli lipik, kus olid kenasti suurte tähtedega kirjas sõnad joominud on väga hea öelda, joominud aga tark Väike-Alice ei kavatsenud sellega kiirustada. Ei kõigepealt ma uurin, ütles ta. Kas seal on kirjas mürk? Võimite? Ta oli lugenud mitut toredat lugu lastest, kes olid saanud kõrvetada või kelle olid ära söönud metsloomad ja muudest ebameeldivatest asjadest, mis olid nendega juhtunud ainult sellepärast, et nad olid ära unustanud lihtsad reeglid, mida sõbrad olid neile õpetanud näiteks et kuum ahjuroop põletab, kui seda liiga kaua käes hoida. Või et kui lõigata noaga väga sügavalt sõrme, hakkab sealt tavaliselt verd tulema. Ja ta pidas alati meeles, et kui juua pudelist sildiga mürk pöördub see varem või hiljem päris kindlasti sinu vastu. Sellel pudelil igatahes silti mürk ei olnud, nii et Alice julges võtta lonksu ja leides, et jook on väga maitsev. Tõtt-öelda oli see segu kirsi, tordi, vanillikastme, ananassi, prae, kalkuni, iirise ja röstsaia maitsest Jeisele kiiresti tilgatumaks. Kui kummaline tunne, ütles Alice. Nähtavasti tõmbun ma nüüd kokku nagu teleskoop. Ja nii see oligi. Ta oli nüüd ainult paarkümmend sentimeetrit pikk ja ta nägu säras mõttest, et ta mahub nüüd väikese ukse kaudu imekaunisse aeda minema. Esmalt ta siiski ootas paar minutit, et näha, ega ta rohkem kokku ei tõmbu. See muutis teda natuke ärevaks. Asi võib lõppeda sellega, rääkis Alice endamisi. Et makustun nagu küünal. Huvitav, milline ma siis veel olen. Ja ta püüdis ette kujutada, milline näeb välja küünlaleek pärast küünla kustutamist sest ei suutnud meenutada, et oleks kunagi säärast asja näinud. Veidi aja pärast, kui midagi enam ei juhtunud, otsustas ta aeda minna. Aga vaene väike Alice, kui ta ukse juurde jõudis, taipas ta, et oli unustanud tillukese kuldse võtme. Ja kui ta läks tagasi laua juurde sellele järele, sai aru, et ei saa seda kuidagi kätte. Ta nägi võtit väga selgelt läbi klaasi ja andis endast parima, et mööda üht lauajalga üles ronida. Aga see oli liiga libe. Lõpuks üritamisest väsinud, istus ta vaeseke maha ja puhkes nutma. Jätta nüüd muutmisest pole mingit kasu, ütles Alice endale. Küllaltki teravalt. Soovitan sul kohe järele jätta. Ta andis endale tavaliselt väga häid soovitusi, kuigi ta neid väga harva kuulda võttis ja mõnikord pahandas ta endaga nii kõvasti, et see tõi pisarad silma. Ta mäletas, et oli ükskord pidanud endale kõrvakiilu andma, sellepärast et oli ennast petnud Crocketti mängus iseendaga. Sellele kummalisele lapsele meeldis nimelt väga ette kujutada, et teda on kaks. Aga sellest pole praegu mingit kasu, mõtles vaene Alice. Kujutada ette, et mind on kaks. Praegu pole minust järel niigi palju, et saaks ühe korraliku inimese kokku. Korraga jäi ta pilk pidama väikesel klaaskastil. Ta tegi selle lahti ja leidis sealt väga pisikese koogi millele liis sõstardega väga kaunilt kirjutatud söemind. Noh, kui ma seda seal mõtles Alice ja see teeb mind suuremaks kulatuna võtmeni. Aga kui see teeb mind väiksemaks, saan ukse alt läbi pugeda. Mõlemal juhul pääsen aeda. Nii et vahet pole, mis juhtub. Ta sõi ära väikese tüki, küsis endalt ärevalt. Kummale poole, kummale poole, hoides kätt samal ajal pea peal, et tunda, kas ta kasvab või kahaneb ning oli üsna üllatunud, leides, et ta kasv ei muutunud. Olgem ausad, nii see tavaliselt koogisöömise puhul ongi. Aga Alice oli juba nii harjunud ebatavaliste juhtumistega, et tavalist rada pidi minev elu tundus talle üsna igav ja tobe. Nii et asus asja kallale ja sa ei peagi ära kogu ülejäänud koogi. Kummaline kummaline. Hüüatas Alice tali, nii üllatunud, et unustas hetkeks, kuidas õigesti rääkida. Nüüd venima pikaks nagu maailma suurim teleskoop. Hüvasti, jalad. Kui ta vaatas alla oma jalgade poole, polnud neid peaaegu nähagi. Nii kaugele olid need jäänud. Oh, vaesed väiksed jalad. Ei tea küll, kes teile nüüd sukad ja kingad jalga paneb, te, kullakesed. Ma olin kindel, et mina sellega hakkama ei saa. Ma olen kindla peale liiga kaugel teiega vaevata. Te peate hakkama saama nii hästi kui oskate. Aga ma olen nende vastu lahke, mõtles Alice. Või muidu nüüd äkki kõnni sinna, kuhu mina tahan. Las ma mõtlen. Edaspidi kingime neile jõuludeks alati uued saapad. Ja ta hakkas endamisi plaani pidama, kuidas seda teha. Kuller viib need kohale, mõtles ta. Kui naljakas see tundub saata kingitusi iseenda jalgadele ja kui kummaline oleks nende aadress, Alice'i auväärne, parem jalg, kaminavaip kaminavõre kõrval, südamlike tervitustega, Alice silt. Oh heldus, millist mõttetust ma räägin. Just sel hetkel põrkas ta pea vastu saali lage. Nüüd oli ta tõtt-öelda juba ligi kolm meetrit pikk ning ta haaras viivitamatult väikese kuldse võtme ja kiirustas aia ukse juurde. Vaene Alice, kõik, mida ta teha sai, oli lebada ühel küljel ja piiluda ühe silmaga uksest aeda. Kuid lootus sinna pääseda oli vähem kui kunagi varem. Nii et ta istus maha ja puhkes taas nutma. Sa peaksid häbi tundma, ütles Alice, et selline suur tüdruk nagu sina. Ta võis vabalt enda kohta nii öelda. Niimodi nutab. Jäta kohe järele, ütlen ma sulle. Aga ta jätkas sellegipoolest, valades ohtralt pisaraid, kuni tema ümber oli suur loik umbes 10 sentimeetrit sügav, mis ulatus poolde saali välja. Mõne aja pärast kuulis ta kaugusest sammugaja ning kuivatas kähku silmad, et näha, kes sealt tulemas on. See oli valge küülik, kes tuli tagasi uhkelt riides, paar valgeid talle nahast kindaid ühes ja suur lehvik teises käes. Ta tuli kiiruga traavides, pomises omaette. Hertsoginna hertsoginna, ah, ta saab maruvihaseks, et mädal oodata lasin. Alice oli juba ahastuse äärel ja valmis paluma abi ükskõik kellelt. Nii et kui küülik lähemale jõudis, alustas ta vaiksel arglikule häälel. Kui te oleksite nii kena, mu härra. Küülik võpatas ägedalt, pillas kindad ja lehviku maha ning kadus pimedusse, nii ruttu, kui jalad võtsid. Alice võttis lehviku ja kindad üles. Ja kuna saalis oli väga palav, lehvitas endale tuult ise, samal ajal rääkides. Heldeke, heldeke, kui kummaline kõik täna on. Ja eile oli kõik nii nagu ikka. Ei tea, kas mina olen öö jooksul muutunud. Las ma mõtlen, kas ma olin täna hommikul ärgates seesama? Ma peaaegu arvan, mäletavate tundsin end veidi testmoodi. Aga kui ma ei ole seesama, on järgmine küsimus. Kes ma siis ometi olen? Vaat see on alles mõistatus. Ja ta hakkas mõtlema kõigi omaealiste laste peale, keda ta tundis. Et saada aru, kas ta on muutunud kellekski neist ma olen kindel, et ah ta mõjule ütles ta. Sest tema juuksed on üleni lokkis. Aga minu omad ei ole üldse eriti käharad. Ja ma olin kindel, et ma ei saa olla Meybel. Sest ma tean igasuguseid asju, aga temana, Tal pole teadmisi ollagi. Pealegi, tema on tema ja mina olen mina ja heldus, kui keeruline see kõik on? Ma teen proovi, kas ma tean kõike seda, mida ma ikka teadnud olen? Vaatame. Neli korda, viis on 12. Ja neli korda kuus, Al 13 ja neli korda seitse. Oh heldus. Niimoodi jõuame kunagi 20-ni. Hea küll. Kordustabeli loe, proovime geograafiat. Pariisi pealinn on London ja Rooma pealinn on Pariis ja rooman. Ei, see kõik on vale. Ma olen kindel mind Meybeliga ära vahetatud, ütles Alice õnnetult ja tema silmad täitusid pisaratega, kui ta jätkas. Ma pean olema Meybel ja hakkama elama selles väikeses lagunenud majas ilma mänguasjadeta ja nii palju, mida õppida. Ei, ma olen otsustanud, kui ma olen Meybel, siis jään ma siia alla. Pole mingit kasu sellest, kui nad oma nina urgu pistavad ja ütlevad. Tule tagasi, kullake. Ma ainult vaatan üles ja ütlen, kes ma olen. Öelge mulle kõigepealt seda. Ja kui mulle meeldib see inimene olla, siis ma tulen üles, kui ei, jään siia alla, kuni saan olla keegi teine. Aga oh heldus. Hüüatas Alice äkitselt pisarates purskudes. Ma tahan, et nad oma nina siia urgu pistaksid. Ma olen tõesti nii väga väsinud sind täitsa üksi olemast. Seda öeldes vaatas ta Allama käte poole ja üllatus, nähes, et oli pannud kõneldes käte, küüliku, valge nahkkinda. Kuidas sain ma seda teha, mõtles ta. Ma olen hakanud vist jälle väikeseks muutuma. Ta ajas end jalule ja läks laua juurde, et end selle kõrval mõõta ning leidis, et oli nüüd nii umbes pool meetrit pikk ja kahanes kiiresti. Taibanud, et selle põhjuseks oli lehvik, mida ta käes hoidis, viskas ta selle kiiresti maha just õigel ajal, et pääseda täielikust kokku tõmbumisest. See oli linna pääsemine, ütles Alice üsna ehmunud äkilisest muutumisest. Aga väga rõõmus, et endiselt olemas oli. Ja nüüd kaeda. Ta jooksis nii kiiresti kui jalad võtsid tagasi väikese ukse juurde. Aga paraku oli väike uks jälle kinni ja väike kuldne võti lebas klaaslaual nagu enne. Ja asjad on hullemad kui kunagi varem oli vaene laps õnnetu sest ma ei ole kunagi olnud nii väike, mitte kunagi. Ja see on väga halb kohe kindla peale. Neid sõnu öeldes ta libastus ja oli järgmisel hetkel plärts kaelani soolases vees. Kõigepealt arvas ta, et on kuidagi merre kukkunud. Siliulsanna rongiga tagasi sõita, ütles ta endale. Alice oli korra elus mere ääres käinud ja jõudnud seetõttu järeldusele, et ükskõik kuhu Inglismaa rannikul minna on seal meres hulk ratastel supelvankreid. Mõned kühvliga liivas, kaevavad lapsed rida puhkemajakesi ja nende taga raudteejaam. Aga varsti sai ta aru, et oli pisarate meres, mille ta ise oli nutnud kui kolm meetrit pikali. Ma soovin, et poleks nii palju nutnud, ütles Alice, kui püüdis sealt välja ujuda. Nüüd upun ma karistuseks iseenesepisarates. See oleks küll kahtlemata veider. Kui täna kõik veider.