See oli valge küülik, kes aeglaselt tagasi Serkis murelikult enda ümberringi vaadates justnagu oleks midagi ära kaotanud. Alice kuulistada pomisemas. Hertsoginna, hertsoginna oh sina heldene aeg, ohmu, piip ja prillid. Ta laseb hukata sama kindel kui see tuhkur on tuhkur. Kuhu ma ometi võisin pillata. Alice taipasid küülikud, siblehvikut ja valged nahkkindapaari ning ta hakkas abivalmilt nende järele ringi vaatama. Aga neid polnud kusagil näha. Tema suplusest saati näis kõik olevat muutunud ning suur saal klaaslaua ja väikese uksega õhku haihtunud. Peagi märkas küülik asju otsivat Aliceid ja hüüdis tema poole vihase häälega. No kuule, märjem, mida sina siin väljas teed. Jookse kohe koju ja too mulle paar kindaid ja lehvik. Alice oli nii ehmunud, et hakkas kohe jooksma sinnapoole, kuhu küülik viipas. Püüdmata selgitadagi eksitust, mis oli juhtunud? Ta pidas mind oma toatüdrukuks, ütles Alice, joostes endale. Küll ta alles üllatub, kui saab teada, kes ma olen. Aga tema lehviku Kinded võime ta lõika viia. Muidugi, kui ma neid üles leian. Seda öeldes jõudis ta kena väikese majakeseni mille uksel oli läikiv vaskplaat. Sellele graveeritud nimi v punkt. Küülik. Ta läks koputamata sisse ja kiirustas ülakorrusele, ise hirmul selle ees, mis saab siis, kui ta peaks kohtama õiget Mary Anni ja sunnitud majast lahkuma, enne kui leiab kindade lehviku. Kui veider son, ütles Alice endale saada korraldusi küülikult. Ei tea, kas järgmisena hakkab mulle korraldusi andma taina. Ja ta püüdis ette kujutada, kuidas see käia võiks. Preili Alice, tulge kohe siia, jess jäätkendi jalutuskäiguks valmis. Kohe tulen, hoidja, pean ainult valvama seda hiireauku, kuni taina tagasi tuleb ja jälgima, et hiir välja ei jookseks. Kuigi vaevalt küll, jätkas Alice. Etainal lubatakse enam meie juurde jääda, kui ta hakkaks niimoodi inimesi kamandama. Selleks ajaks oli ta jõudnud pisikesse puhtasse tuppa, mille aknal seisis laud ja sellel, nagu ta oligi lootnud, lebas lehvik ning kaks või kolm paari tillukesi valgeid talle nahast kindaid. Ta võttis lehviku ja paari kindaid kaasa ning oli just toast lahkumas, kui ta pilk peatust peegli kõrval oleval pudelikesel silti sõnadega joominud. Sellel küll polnud. Ometigi korkis ta pudeli lahti ja tõstis huultele. Ma tean, et igal juhul juhtub midagi huvitavat, ütles ta endale, kui ma söön või joon. Nii et ma tahan lihtsalt näha, mida see pudel teeb. Ma loodan, et kasvatab mind jälle suureks, päriselt ka. Ma olen väsinud olemast selline tilluke pisiasi. Just nimelt seda see tegigi ja palju kiiremini, kui oli oodanud. Veel enne, kui ta oli pool pudelit tühjaks joonud, tundis ta pead, põrkuvad vastu lage ja pidi küüru tõmbuma, et mitte kaela murda. Kärmelt pani ta pudeli käest ja ütles endale. Sellest piisab. Ma loodan, et ma rohkem ei kasva juba praegu ei pääsema uksest välja. Oh, kui ma ometi poleks nii palju joonud. Aga oh häda. Selle sooviga oli ta juba hiljaks jäänud. Ta muudkui kasvas ja kasvas ning pidi peagi põlvitama põrandale. Järgmisel hetkel polnud sellekski enam ruumi. Ta proovis, mis saab, kui lebada põrandal üks küünarnukk vastu ust ning teine käsi kaarjalt pea ümber. Siiski kasvas ta üha edasi ning viimase võimalusena sirutas käe aknast välja ja pani jala kamina kaudu korstnasse ning ütles endale. Rohkemat ma teha isa juhtugu mis tahes. Mis minust küll saab? Alice õnneks oli väikese võlupudeli mõju nüüd otsas ja suuremaks ta enam ei muutunud. Sellegipoolest oli tal väga ebamugav ja kuna polnud näha mingit võimalust toast välja saada, ei olnud sugugi ime, et ta tundis end õnnetult. Kodus oli palju mõnusam, mõtles vaene Alice. Seal ei olnud pidevat kasvamist ja kahanemist ning hiired ja küülikud ei kavandanud. Ma peaaegu soovin, et ei oleks küülikuurgu hüpanud. Ja siiski. Siiski see on ju ikkagi üsna põnev selline elu. Ma imestan, mis minuga komiti juhtus. Kui ma lugesin muinasjutte, arvasin, et selliseid asju juhtub päriselt kunagi. Nüüd olen ise ühe sellise keskel. Minust tuleks kirjutada raamat. Tõepoolest. Ja kui ma suureks kasvan, kirjutan ma ise raamatu. Aga ma olen ju suureks kasvanud, lisas ta nukralt. Vähemalt siin ei ole küll enam ruumi suuremaks kasvada. Aga kui nii mõtles Alice kas ma siis ei saagi mitte kunagi vanemaks? Kui ma olen praegu? See oleks ühelt poolt päris lohutav mõte. Minust ei saaks kunagi vanainimest. Aga teisalt igavesti koolitükke teha. See mulle küll ei meeldiks. Oh, sa rumal, Alice, vastas ta endale. Kuidas sa saaksid tsink koolitükke teha. Siin on vaevu ruumi sulle endale ja mitte ainsamatki õpikule. Nii ta jätkas, vaadeldes asja kõigepealt ühe, siis teise külje pealt. Nii et sellest kujunes päris korralik vestlus. Kuid mõne minuti pärast kostis väljast kellegi hääl ja ta jäi kuulatama. Maryann Maryann ütles hääl, too mulle otsekohe mu kindad. Seejärel kuuldus trepilt samme. Alice teadis, et see oli küülik, kes tuleb teda otsima ja värises nii et maja vappus, unustades päris ära, et nüüd küülikust 1000 korda suurem ning pole mingit põhjust teda karta. Siis jõudis küülik üles ukse juurde ja püüdis seda avada. Aga uks avanes sissepoole ning Alice'i küünarnukk oli surutud tugevasti selle vastu. Nii et katse luhtus. Alice kuulistada ütlemas. Siis ma lähen ja ronin aknast sisse. Seda sa küll ei tee, mõtles Alice ning pärast põgusat ootamist, kui ta arvas, et kuulis küülikut aknal sirutas äkki käe aknast välja ja tegi õhus napsava liigutuse. Käsi ei tabanud midagi, aga ta kuulis vaikset karjatust ja kukkumist. Ja klaasiklirinat, millest järeldas, et loom võis olla kukkunud väikesesse kurgi lavasse või millessegi sellisesse. Järgnes tige karje, küüliku, oma pätt, pätt, kus sa oled. Ja seejärel hääl, mida ta polnud varem kuulnud. Muidugi ma olen siin kaevane õunu käia, kõrgeausus. Kaevad õunu. Mõistagi. Vastas küülik tigedalt. Appi, tule aita mind siit välja. Kostis veel veidi klaasiklirinat. Nüüd ütle mulle pätt, mis asi see seal aknas on? Muidugi mõistan, sekk džässi Teie kõrgeausus. Ta hääldas seda käsi käsilisa tobu, kes on näinud nii suurt kätt. Seda on ju terve aken täis. Kahtlemata teie kõrgeausus, aga see on siiski kääsiil. No igatahes, pole sellel seal mingit asja, nii et mine võta sealt ära. Järgnes pikk vaikus ning aeg-ajalt kuulis Alice vaid sosinad. Oi, kuidas see mulle ei meeldi, teie kõrgeausus mitte sugugi kohe mitte sugugi. Tee, mida ma sulle ütlen, see argpüks. Viimaks sirutas Alice käe uuesti välja ja tegi veel ühe väikese napsamis liigutuse. Seekord kostis kaks kerget karjatust ja veel puruneva klaasiklirinat. Kui palju kurgilavasid seal on? Mõtles Alice. Huvitav, mida nad edasi teevad. Mis puudutab mu aknast välja tirimist, siis ma soovin, et see vaid võimalik oleks. Kahtlemata ei taha ma siin kauem olla. Ta ootas mõnda aega ega kuulnud rohkem midagi. Lõpuks kostis väikeste vankrirataste veeremist ning hulk hääli, mis rääkisid läbisegi. Temani jõudsid sõnad. Kus on teine redel? Mida ma pidin ju ainult ühe tooma, teine aprilli käes. Bell. Tahtsite siia, poiss? Nii, pane nood siia nurka püsti. Ei seo nad kõik Sevalt kokku. Praegu ei ulatu nad poole, pealegi. Noh, nii kõlbab küll. Ära jää passima, syyabil, hoia seda köit. Kas katus kannatab? Ole selle lahtise kiviga ettevaatlik. Oh, see kukub alla. Ettevaatust, valju raksatus. Kes sellega hakkama sai? See oli pill, mulle tundub, kes läheb korstnast alla? No igatahes mitte mina ise ei kavatsegi. Pill peab alla minema. Tule siia, pill. Peremees ütleb, et sina. Korstnast alla minema. Nii et pill peab korstnast alla tulema, rääkis Alice endamisi. Miks nad näevad kõik pilli õlgadele panevat. Ma ei tahaks mingi hinna eest olla pillinahas. See kolle on küll kitsas, aga ma arvan, et suudan natuke ikka müksata. Ta tõmbas jala korstnas nii alla kui vähegi sai ning ootas, kuni kuulis väikest looma. Ta ei osanud arvata, mis liikis oli enda kohal korstnas kriitimasia kraapimas. Siis öeldes endale. See pill andis jalaga kiire terava hoobi ning ootas, et näha, mis edasi juhtub. Esmalt kuulis ta kooris öeldavat. Seal lendab pill siis küüliku häält. Sina seal heki juures, püüa ta kinni. Seejärel vaikust ja siis uuesti läbisegi hääli. Hoia ta, pead nüüd brändid. Ära teda lämmata. Kuidas oli vana sõber, mis sinuga juhtus? Räägi meile kõigest. Lõpuks kostis nõrk piuksu hääleke. See on pill, mõtles Alice. Ma ei teagi õieti. Rohkem mitte. Aitäh. Mul on juba parem. Aga ma olen liiga pabinas, et teile rääkida. Ma tean ainult seda, et miski andis mulle justkui vedru hoobi ja ma lendasin läbi õhu nagu rakett. Seda sa tegid, vana sõber, ütlesid teised. Me peame maja maha põletama, ütles küülikuhääl ja Alice süüdis vastu nii kõvasti, kui suutis. Kui sa seda teed, saadan madainetele. Kallale silmapilkselt saabus surmavaikus ja Alice ütles endale. Huvitav, mida nad nüüd teevad? Kui neil on natukenegi mõistust, võtavad nad katuse maha. Mõne minuti pärast hakkasid nad jälle liigutama ja Alice kuulis küülikut ütlemas. Käru täiest peaks alguseks aitama käru täiest, millest mõtles Alice. Aga tal ei lastud kaua pead murda, sest järgmisel hetkel tabas akent kivirahe ning osa sellest paiskus talle näkku. Ma teen sellele lõpu. Parem, kui ta seda rohkem ei proovi. Ning jälle oli kõik haudvaikne. Alice märkas mõningase üllatusega, et kivikesed põrandal olid hakanud muutuma koogikesteks ja talle tuli pähe hiilgav mõte. Kui ma söön ühe nendest koogikestest, arutles ta. Muudab see kindlasti kuidagimoodi minu suurust. Ja kuna suuremaks ei saa see mind enam ometi teha. Teatseminud väiksemaks muutma. Nii sõida ära ühe koogikese ja oli vaimustuses, nähes, et hakkas kiiresti kahanema. Kohe, kui ta oli küllalt väike, et uksest läbi mahtuda jooksis ta majast välja, leides selles ootamas hulga väikseid loomi ja linde. Nende keskel oli vaene väike sisalik pill toetudes kahele meriseale, kes jootsid talle midagi pisikesest pudelikesest. Kui Alice välja ilmus, sööstsid kõik otsekohe tema poole. Aga ta jooksis minema nii kiiresti kui suutis ning leidis end peagi turvalisest paksust metsast. Esimene asi, mida ma pean tegema, ütles Alice endale metsas kõndides. On saada tagasi oma õige suurus. Ja järgmine on leida tee sellesse ilusasse aeda. Ma arvan, et see on parim plaan. See kõlas kahtlemata suurepärase plaanina ning tundus väga kenasti ja lihtsalt saavutatav. Ainus mure oli, et tal polnud vähimatki aimu, kuidas seda ellu viia. Ning samal ajal, kui ta puude vahel rahutult ringi piilus pani pea kohalt kostnud terav haugatuse kiirelt üles vaatama. Hiigelsuur kutsikas vaatas suurte ümmarguste silmadega alla tüdruku poole ning sirutas vaikselt välja ühe käpa, püüdes teda puudutada. Vaeseke ütles Alice meelitaval häälel ja püüdis pingsalt vilistada, olles samal ajal kohutavalt hirmul mõttest, et loom võib olla näljane ning sel juhul oleks koeral hoolimata meelitamisest väga lihtne ta ära süüa. Teadmata, mida ta õieti teeb, tõstis Alice süles väikese kepi ning sirutas selle kutsika poole, mille peale too kõige nelja jalaga õhku hüppas, rõõmust Gilavalt lähvis ja hooga kepi kallale kargas. Siis põikas tüdruk suure ohaka taha, et teda pikale joostaks. Ja selsamal hetkel, mille teiselt poolt välja ilmus, sööstis kutsikas uuesti kepi suunas ning käis hirmsa tormamise tõttu käkkas kaela üle pea. Siis jooksis Alice, kellel oli tunne, nagu mängiks ta veohobusega, kes ta iga hetk jalge alla võiks trampida uuesti ümber ohaka teisele poole. Nüüd hakkas kutsikas ründama kepi paljude lühikeste säästudega, joostes iga kord veidike edasi jupi maad tagasi ning aukudesse juures metsikult kuni istus lõpuks tükk maad eemal lõõtsutades maha, keel suust välja rippumas ja suured silmad poolkinni. Seeneis Alice sile, hea võimalusena põgeneda. Nii et ta sööstis minema ja jooksis, kuni oli üsna väsinud ja hingetu ning kutsika haukumine kostis kaugusest vaid nõrga kajana. Küll see oli üks armas väike kutsikas ütles Alice Leattudes vastu tulikat, et puhata ning lehvitas endale lehega tuult. Mul oleks väga meeldinud talle trikke õpetada, kui ma, kui ma ainult oleksin õiges suuruses, et seda teha. Oh heldus. Ma olin peaaegu unustanud, et pean jälle suureks kasvama. Las ma mõtlen, kuidas seda küll teha? Ilmselt peaksime midagi sööma või jooma. Aga küsimus on selles, mida nimelt. Kindlasti oli küsimus selles, mida nimelt, Alice vaatas enda ümber, Lilia rohukõrsi. Aga ei näinud midagi, mis sellises olukorras õige süüa või juua tundunuks. Tema kõrval kasvas suur seen peaaegu sama suur kui ta ise. Ja kui ta oli vaadanud selle alla mõlemale küljele ja tahagi tuli talle pähe, et sama hästi võiks uurida, mis on selle peal. Alice tõusis kikivarvul ja piilus üle seenekübara serva. Ning ta silmad kohtusid otsekohe suure sinise röövikumadega. Kesistus seenelkoivad risti, suitsetas vaikselt pikka vesipiipu ega teinud põrmugi välja ei temast ega kellestki muust. Röövike Alice vaatasid teineteist mõnda aega vaikuses. Viimaks võttis röövik piibu suust ning pöördus tüdruku poole loiu ja unise häälega. Kes sina sihuke oled? See polnud vestlusele just eriti julgustav algus. Alice vastas üsna arglikult. Ma ma peaaegu ei teagi, härra. Praegusel hetkel. Seda, kes ma olin. Kui ma hommikul üles ärkasin, tean ma küll. Aga mulle tundub, et olen sellest ajast saati mitu korda muutunud. Mida sa sellega mõtled? Küsis röövik karmilt. Selgita. Ma kardan härra, et ma ei saa ennast selgitada, ütles Alice. Sest ma ei ole, mina ise teate, ei tea. Ütles röövik. Ma kardan, et ma ei suuda seda selgemalt selgitada. Vastas välisväga viisakalt. Sest ma ei saa sellest esiteks isegi aru. Ja olla päeva jooksul nii mitmes eri mõõdus. Ajab segadusse? Ei aja. Ütles röövik. Noh, ehk ei ole teie veel seda tundnud, ütles Alice. Aga kui te peate muutuma nukuks? Teate seda ühel päeval teete ja seejärel liblikaks. Ma usun, et see tundub teile veider, kas pole? Noh, võib-olla on teie tunded tõesti teistsugused, ütles Alice. Mina tean vaid seda, et mulle tunduks väga veider. Sulle ütles röövik põlglikult. Kes sa sihuke oled, mis tõi need tagasi vestluse algusesse? Alice oli pisut ärritunud sellest, et röövik vastas vaid väga lühikest repliiki tega ning ta võttis julguse kokku ja sõnas väga tõsiselt. Ma arvan, et teie peaksite end kõigepealt mulle tutvustama. Miks? Küsis röörlik. See oli jälle üks keeruline küsimus ja kuna Alice ei suutnud välja mõelda ühtki head põhjust ning röövik näis olevat väga riiakas meeleolus pöördustaminekule. Tulge tagasi. Hüüdis röövik talle järele. Mul on midagi väga tähtsat öelda. See kõlas kahtlemata paljulubavalt. Alice tuli tagasi, säilita rahu. Ütles röövik. Kas see on kõik? Küsis Alice neelates oma ärrituse alla, nii hästi, kui suutis. Ei, ütles röövik. Kallis mõtles, et ta võib samahästi oodata, sest midagi parematel nagunii teha pole. Ja pealegi võib röövik ehk öelda talle lõpuks midagi kasulikku. Pahvinud paar minutit sõnatult piipu, liigutas tool lõpuks koibi võttis piibu taas suust ning ütles. Nii et sa arvad, et oled muutunud, mis? Ma kardan küll, härra ütles Alice. Ma ei mäleta enam kõige tavalisemaid asju ja ma ei suuda püsida kümmet minutitki ühes mõõdus. Mis mõõtu sa olla tahaksid? Küsis röövik. Oh, Maya, helistage nii väga, üht suurust teisele. Vastaselis kähku, kui ainult ei peaks kogu aeg muutuma, kas teate? Ei tea? Pastas röövik? Alice ei öelnud midagi. Tal ei olnud keegi kunagi varem nii palju vastu vaielnud ja ta tundis, et hakkab närvi kaotama. Kas sa oled praegusega rahul? Küsis röövik. Noh, ma võiksin olla natuke pikem härra, kui te pahaks ei pane, ütles Alice. Seitse sentimeetrit on üsna armetu pikkus. See on igati hea pikkus. Ütles röövik tigedalt ja ajas end kõneldes püsti. Ta oli täpselt seitse sentimeetrit pikk aga mina ei ole sellega harjunud, vabandas vaene Alice haledalt mõeldes seejuures ise, kui need olendid ometi nii kergesti solvuks. Küll sa aja jooksul ära harjud, ütles röövik, pani piibu suhu tagasi ja hakkas taas suitsetama. Seekord mõtles Alice kannatlikult oodata, kuni röörlik otsustab taas kõnelema hakata. Minuti või paari pärast võttiski too piibu suust haigutas korra või paar ja võdistas end. Siis roomas ta seenel, talle puges rohu sisse, märkides minnes vaid. Üks pool teeb su pikemaks, teine lühemaks mille üks pool, mille teine pool. Mõtle sealisendamisi. Seene ütles röövik, just nagu oleks Alice seda valjusti küsinud ning oli järgmisel hetkel silmist kadunud. Alice jäi hetkeks mõtlikult seent vaatama püüdes välja mõelda, milline on üks pool ja milline teine. Ja kuna seen olid täiesti ümmargune, mõistis ta, et see on väga raske küsimus. Viimaks sirutas ta käed ümber seene nii laiali kui suutis ning murdis kummagi käega tükikese. Ja nüüd kumb on kumb? Küsis ta endalt. Ning näkitses prooviks pisut paremas käesolevast tükist. Järgmisel hetkel tabas tugev hoop ta lõuga. See oli põrutanud vastu jalga. Äkilisest muutusest ehmunud tundis häälised aega ei tohi kaotada kuna ta kahaneb kohutava kiirusega. Nii asus ta otsekohe sööma teises käesolevat osa. Ta lõug oli nii tugevalt vastu jalga pressitud, et oli vaevu ruumi suud avada. Aga lõpuks ikkagi õnnestus. Ning ta sai neelata alla suutäie vasakus käes olnud tükist.