Irvikisu alustas Alice üsna aralt, oskamata aimata, kas see nimi võiks kassile meeldida. Aga irve kassi näol muutus pisut laiemaks. Väga hea, seni on kõik hästi, mõtles tüdruk ja jätkas. Kas te ütleksite mulle, palun, millist teed mööda ma peaksin minema hakkama? See oleneb suuresti sellest, kuhu sa jõuda tahad. Ütles, kas minu jaoks ei ole suurt vahet, kuhu ütles Alice? Siis ei ole vahet ka selles, millist teed mööda sa lähed. Ütles, kas senikaua, kuni ma kuhugi jõuan lisas Alice selgituseks. Ka selles võid kindel, ütles kas kui sa ainult küllelt kaua kõnnid? Alice tundis, et sellele ei saa vastu vaielda. Nii et ta proovis teise küsimusega. Mis rahvas siinkandis elab? Seal, ütles, kas viibates parema käpaga Hellab kübarse ja seal viipas, kas parema käpaga Helar märtsijänes, külasta, kumba tahad, mõlemad on peas segased. Aga ma ei taha minna hullude hulka, märkis Alice. Sinna ei saa midagi parata. Ütles, kas me kõik oleme siin hullud? Mina olen hull, sina oled hull. Miks sa arvad, et mina olen hull küsiselis? Kahtlemata oled. Vastas, kas muidu ei oleks siia tulnud? Alice ei arvanud, et see midagi tõestaks. Aga igatahes ta jätkas. Ja miks sa arvad, et sina oled hull on, alustame sellest. Mina nimetaksin seda nurumiseks Mituurisemiseks, ütles Alice. Nimetasid Ammin, eks tahad, ütles, kas kas sa mängitena emandaga Crocetik? See meeldiks mulle väga, ütles Alice. Aga mind ei ole veel kutsutud, kohtume seal, ütles, kas jah, astus Alice siit eriti ei üllatanud. Talis sääraste kummaliste asjadega juba harjuma hakanud. Mõne minuti pärast kõndis Alice sinnapoole, kus pidi elama märtsijänes Kübarsepp ja olen ma varem näinud, ütles ta endale. Märtsijänes on palju huvitavam ja kuna on mai, ei ole talle ehk hulluse hoogu peal või vähemalt mitte nii suurt kui märtsis. Ta ei olnud jõudnud eriti kaugele, kui märkas märtsijänese maja. Et tegu on õige majaga, arvas ta sellepärast, et korstnad olid kõrvakujulised ja katus karusnahast. Maja oli nii suur, et ta ei tahtnud enne lähemale minna, kui olin äkitsenud tükikese vasakus käesolevast seenest ning kasvanud rohkem kui poole meetri pikkuseks. Isegi siis lähenes ta majale veidi pelglikult, öeldes endale. Mis siis saab, kui ta ikkagi hullusehoog peal? Ma peaaegu soovin, et oleksin hoopis Kübarsepa juurde läinud. Maja ette puude all oli kaetud laud, mille ääres märtsijänes ja Kübarsepp teediaid nende vahelistus sügavalt magab. Unihiir. Ning ülejäänud kaks kasutasite tabadiana, millele toetada küünarnukke ja rääkisid üle tema pea. Kui ebamugav unihiirel võib-olla mõtles Alice. Ainult, ta ju magab, siis on tal vist ükskõik. Laud oli suur, aga kõik kolm olid kogunenud ühte nurka. Pole ruumi, valeruumi, karjusid nad, kui Alicetasid tulemas nägid. Siin on palju ruumi, ütles Alice nördinult ning istus suurde tugitooli laua otsas. Kas soovid veini? Küsis märtsijänes lahkelt. Alice vaatas lauda, kuid seal polnud midagi peale tee. Ma ei näe siin veini, märkis ta. Seda palegi ütles märtsijänes, siis polnud teist eriti viisakas seda pakkuda, ütles Alice pahaselt. Sinust polnud eriti viisakas ilma kutsumata maha istuda, ütles märtsijänes. Ma ei teadnud, et see on teie laud, ütles Alice. See on kaetud palju enamale, kui kolmele. Su juuksed tahavad lõikamist, ütles Kübarsepp. Ta oli Alice siit mõnda aega uudishimulikult vaadanud ja võttis nüüd esimest korda sõna. Te peaksite õppima hoiduma isiklikest märkustest, ütles Alice üsna rangelt. See on väga taktitu. Kübarsepa ajas seda kuuldes silmad suureks, aga kõik, mis ta ütles, oli, miks on ronk nagu kirjutuslaud? Pohh, oo nüüd hakkab nalja saama. Vahvaid mõistatusi esitama hakkasid, mõtles Alice. Ma usun, et võin selle ära arvata. Ütles ta valjusti. Kas sa pead silmas, et sa arvad, et võid välja mõelda selle vastuse? Küsis märtsijänes. Täpselt nii. Ütles Alice. Siis pead sa ütlema, mida sa mõtled. Jätkas märtsijänes. Ma ütlengi, vastas Alice kärmelt. Vähemalt vähemalt. See on ju seesama, kas teate? Sugugi mitte, ütles Kübarsepp. Sa võiksid ju sama hästi öelda, ma näen, mida ma tööl on sama, mis ma söön. Mida ma näen. Sa võiksid sama hästi öelda, aga lisas märtsijänes. Et mulle meeldib, mis ma saan, on sama, mis ma saan, mis mulle meeldib. Ah sa võiksid samahästi ka öelda, lisas unihiir, kes näis kõnelevat unes. Et ma hingan, kui magan end sama, mis ma magan, kui ma hingan. Sinu puhul ongi seesama, ütles kübarsepp ja siinkohal jäi vestlus soiku. Ning seltskond istus paar minutit vaikuses Alice juurdles selle üle, mis talle ronkadeste kirjutuslaudadest meelde oli jäänud. Ja seda polnud just palju. Vaikuse katkestas Kübarsepp, mitme kuupäev täna on? Küsis ta Alice i poole pöördudes. Ta oli võtnud taskust kella ja vaatas seda rahutult aeg-ajalt raputades ning kõrva juurde tõstes. Alice mõtles järele ja sõnas siis. Neljas kaks päeva taga, ohkas Kübarsepp. Ma ütleksin sulle, et või ei sobi kellavärgi jaoks lisas ta tigedalt märtsijänese poole vaadates. See oli ometi parim või? Vastas märtsijänes alandlikult. Jah, aga ilmselt hatus sisse ka pisut puru urises Kübarsepp. Ta ei oleks tohtinud selleks leivanuga kasutada. Märtsijänes võttis, kelle silmitses seda süngelt. Siis kastis ta kella teetassi ja vaatas uuesti. Aga ei suutnud välja mõelda midagi paremat kui oma. Esimene märkus. See oli ometi parim või? Alice jälginud olukorda üle tema õla mõningase uudishimuga. Aga milline naljakas Kell, märkis ta. See näitab kuupäevaga, mitte kellaaega. Miks ta peakski? Pomises kübarset. Kas sinu kell näitab sulle, mis aasta on? Muidugi mitte, vastas Alice varmalt, sest aasta on nii pikk aeg. Minu omaga on just samamoodi, ütles kübarset. Alice sattus kohutavalt segadusse. Kübarsepa märkus tundus talle mõttetu ja ometi oli see kindlasti olnud samas keeles. Ei saanud vist päris hästi aru. Ütles ta nii viisakalt, kui suutis. Uni hirmagad jälle, ütles kübarsepp ja valas pisut kuuma teed unihiire ninale. Unisi, raputas kärsitult pead ja ütles silmi avamata. Just just seda minagi. Kas sa oled mõistatuse juba ära arvanud, küsis Kübarsepa uuesti Alice'i poole pöördudes. Ei, ma annan alla lastes Alice, mis on vastus? Mul pole õrna aimugi, ütles kübarsepp. Minul ka mitte. Alice ohkas, tüdinud, Ma arvan, et te võiksite selle ajaga midagi paremat peale hakata, ütles ta. Kui seda raisata, esitades mõistatusi, millel polegi lahendust. Kui sa tunneksid aega sama hästi, kui mina ütles kübarsepp ei räägiks sa selle raiskamisest, tegemist on temaga. Ma ei saa aru, mida te mõtlete. Ütles Alice. Muidugi sai ta, vastas Kübarsepp põlglikult pead vangutades. Ma julgen väita, et sa pole kunagi ajaga isegi kõnelnud. Võib-olla mitte. Vastas Alice ettevaatlikult. Aga ma tean, et pean muusikatundides õigel ajal takti lööma. Nüüd on selge, ütles kübarset taitalulöömist. Kui sa temaga häid suhteid hoiad, teeb ta kellaga peaaegu kõike, mida soovid. Kujuta näiteks ette, et kell on üheksa hommikul just sinu tundide alguse aeg. Sul piisab ajale ainult vaikselt vihjata. Ja Ring sihverplaadil möödub silmapilkselt. Ongi pool kaks aeg lõunat süüa, oleks see vaid nii, sosistas märtsijänese iseendale. See oleks muidugi suurepärane, ütles Alice mõtlikult. Aga siiski mul ei oleks selleks ajaks arvatavasti veel kõht tühi. Alguses ehk mitte, ütles kübarsepp. Aga kell võib-olla pool kaks just niikaua kui sulle meeldib. Kas teie nii teetegi? Küsis Alice Kübarsepp raputas mornilt pead. Mina mitte, vastas ta. Me tülitsesime mullu märtsis just enne, kui doosin hulluks ajaks, kas tead. Ta osutas teelusikaga märtsijänese poole. Ärtu emand korraldas suure kontserdi ja mina pidin laulma. Laik. Kiirvilgu vilgu. Imetlusestus tan pilgu. See aeg tead seda laugu. Ma olen midagi sarnast kuulnud, tõdes Alice. Läheb edasi, Gadjad, jätkas Kübarsepp. Niimoodi. Kandikuna. Siinkohal liigutas uni hiirend ning hakkas unes laulma. Vilgu vilgu vilgu ja jätkas senikaua, kuni need pidid ta vait näpistama. No ma jõudsin napilt lõpetada esimese Falmi, rääkis Kübarsepp. Kui emand huilgas, ta on ajaröövel pea maha. Kohutavalt metsik. Hüüatas Alice ja sellest korrast taati, jätkas Kübarsepp süngelt. Ei tee aeg ühtegi asja, mida ma palun, kell on nüüd kogu aeg kuus. Alice hakkas aru saama, kas sellepärast ongi siin nii palju teetasse? Küsis ta. Jah, nii see on, vastas Kübarsepp ohates. Kogu aeg on teejoomise aeg ja meil pole aega vahepeal nõusid pesta. Ja siis te liigute laua ääres ringi, küsis Alice. Täpselt nii, sõnas Kübarsepp. Et kasutada puhtaid asja. Aga mis saab siis, kui te jõuate tagasi algusse? Söandas Alice küsida. Kas me võiksime teemat vahetada? Sekus märtsijänes haigutades ma hakkan sellest ära väsima. Ma hääletan selle poolt, et noor daam jutustas meile ühe loo. Ma kardan, et ma ei tea ühtegi, ütles Alice ettepanekust pisut ehmunud. Siis teeb seda unihiir, riietasid mõlemad. Ärka üles, unihiir ja nad näpistasitleda korraga mõlemalt poolt. Unihiir avas aeglaselt silmad vaibaga, nüüd ütles ta nõrgal kähedal häälel. Ma kuulsin iga sõna, mida te rääkisite. Jutusta meile üks lugu, ütles märtsijänes. Anus Alice ja tee seda kiiresti, lisas Kübarsepp. Muidu jääd sa enne lõppu, magala. Elas kord kolm väikest õde, alustas unihiir kiiruga. Nende nimed olid Eeessil eestleja tilli ja nad elasid kaevu põhjas millest nad elasid. Kysis Alice, kellel oli alati erilist huvi pakkunud söömise joomise küsimus. Nad elasid suhkrusiirupist. Ütles unihiir pärast põgusat järelemõtlemist. Teate, seda ei saanud nad teha, märgis Alice leebelt. Nad oleksid jäänud haigeks. Seda nüüd olidki, ütles unihiir. Väga haiged. Alice püüdis endale ette kujutada, kuidas võiks välja näha selline ebatavaline elu kuid see ajas teda segadusse, nii et ta jätkas. Aga miks nad elasid kaevu põhjas, võta rohkem teed. Ütles märtsijänes Alice selle väga tõsiselt. Ma ei ole veel üldse võtnud, vastas Alice solvunult. Nii et ma ei saa võtta rohkem. Ta, tahad öelda, et sa ei saavuta vähem ütles kübarsepp. On väga lihtne võtta rohkem, kui sul pole midagi. Keegi ei küsinud teie arvamust, ütles Alice. Kes nüüd isiklikke märkusi teeb? Küsis Kübarsepp võidukalt. Alice ei osanud selle peale midagi vastata. Niiet ta valas endale teede, võttis leiba ja võid ning pöördus siis unihiire poole ja kordas küsimust. Miks nad elasid kaevu põhjas kuni hiir mõtles taas pisut järele ja ütles siis. See oli suhkrusiirupi kaev, sellist asja pole olemas, vaidles Alice ärritunult, aga kübarsepp ja märtsijänes tegid. Ning unihiir täheldas tusaselt. Kui sa ei oska olla viisakas, eks räägi see lugu parem ise lõpuni. Ei, palun jätkake, ütles Alice alandlikult. Ma ei sega rohkem vahele, ma julgen arvata, et üks võib ehk ikka kusagil olemas olla. Üks no tõepoolest ütles unihiir põlglikult. Igal juhul soostus ta jätkama ja nii need kolmekest õekest. Nad õppisid vedamist. Teate, mida nad vedasid? Küsis Alice oma lubaduse peaaegu unustanud. Suhkrusiirupit ütles unihiir seekord ilma mõttepagasita. Ma tahan, puhastati sekus, Kübarsepp, liigume ühe koha võrra edasi. Seda öeldes tõusis ta püsti ja unihiir tegi sedasama. Märtsijänes istus unihiire kohale ja Alice sattus tahtmatult märtsijänesetoolile. Kübarsepp oli ainus, kes kohtade vahetusest kasu sai. Ning Alice'i olukord oli halvem kui varem, sest märtsijänes oli just piimakannu taldrikule ümber ajanud. Alice ei tahtnud uni hiirt rohkem solvata, nii et ta alustas väga ettevaatlikult. Aga ma ei mõista, kust ja kuhu nad siirupit vedasid. Kui kaevust võib vett vedada ütles kübarsepp, siis ma arvan, et siirupi kaevust võib vedada siirupit või lihtsalt rumaluke, aga need olid kaevu sees, ütles Alice uni hiirele otsustades viimast märkust mitte tähele panna. Muidugi olid, sõnas unihiir vägagi sees. See vastus ajas vaese Alice'i nii segadusse, et ta lasi unihiirel mõnda aega edasi jutustada, ilma et oleks vahele seganud. Nad õppisid vedamist, jätkas unihiir. Ta haigutas ja hõõrus silmi, nagu oleks väga unine. Edasi kõiksugu asju, kõike, mis algas. Tähega miks Emmiga küsis Alice. Miks mitte, vastas märtsijänes. Alice ei vait. Selleks ajaks oli uni sir, silmad sulgenud, edukastama jäänud. Aga kui Kübarsepp teda näpistas, ärkas ta kergelt. Karjatades jätkas lugu. Piss algasemiga koguti lõks ja maamuna ja seal vääratus. Teate küll, öeldakse nii. Kas olete kunagi näinud peetavat määrata? Tõst ei noh, kui te nüüd küsite, ütles Alice suures segaduses. Mõjusu kiita ei peaks tsunami võtma, ütles kübarsepp. Selline jämedus oli enam kui välissuutis taluda. Ta tõusis tülgastunud lauast ja kõndis minema. Unihiir jäi kohe magama ja teised ei teinud kumbki tema minekut märkamagi. Kuigi Alice vaatas korra või paar üle õla pooleldi lootes, et nad teda tagasi kutsuvad. Kui ta neid viimast korda nägi, püüdsid nad uni hiirt teekannu toppida. Mitte mingil juhul ei lähe ma sinna tagasi. Ütles Alice metsas teed otsides. Kõige tobedam teepidu, kus ma kunagi viibinud olen. Samal hetkel märkas ta puutüves ust. Väga kentsakas, mõtles ta. Aga täna ongi kõik kentsakas. Ma usun, et võin sama hästi kohe sisse astuda. Taas leidis ta end pikas saalist väikese klaaslaua lähedalt. Seekord proovin ma paremini hakkama saada, ütles ta endale ning küünitas võtma väikest kuldset võtit, et teha lahti aeda viivuks. Siis näkitses ta pisut seent. Ta oli hoidnud tükikest taskus, kuni oli 30 sentimeetri pikkune ning kõndis mööda käiku välja. Ja viimaks leidis ta end imekaunist aiast, mis oli täis kirevaid lillepeenraid ja karge veega purskkaeve.