Aia sissepääsu kõrval seisis tohutu suur roosipõõsas. Selle õied olid valged, aga kolm aednik olid parajasti agaralt ametis nende punaseks värvimisega. Alice pidas seda väga kummaliseks ning läks lähemale, et asja uurida. Kui kuulis üht neist ütlemas. Vaata ette, viis ära pritsi mind värviga. Ma ei saanud sinna midagi parata, vastas viis pahuralt, seitse müksas mu küünarnuki pihta. Selle peale vaatas seitse ülesse, märkis muidugi viis süüdist alati teisi. Sina võiksid küll moka maas pidada, ütles viis. Ma kuulsin, kuidas emand alles eile ütles, et sul tuleks pea maha võtta. Mille eest? Küsis esimene kõneleja. See pole sinu asi, kaks ütles, seitse on küll, tema asi teatas viis. Ja ma ütlen talle, see oli kokale mugulsibulate asemel tulbisibulate viimise eest. Seitse viibutasin oma pintslit ning oli just jõudnud öelda. Noh, kõikidest üle kohtustest asjadest. Kui ta pilk peatus neid jälgival häälizzil ning ta fakates ka teised vaatasid ringi ja kõik kolm kummardasid sügavalt. Kas te ütleksite mulle, palun? Sõnas Alice pisut häbelikult. Miks te neid roose värvite? Viis, seitse ei öelnud midagi, vaid vaatasid kahe poole. Kaks alustas aeglaselt vaiksel häälel. Vaadake, preili, asi on nii, et siin peaks olema punane roosipõõsas, aga meie istutasime eksikombel valge. Ja kui emand sellest aimu saab, lüüakse meil kõigil pea maha, saad aru. Nii et preili, me anname endast parima, et enne, kui ta tuleb. Sel hetkel hüüdis viis, kes oli murelikult jälginud aia kaugemat otsa. Emand, emand ning kõik kolm aedniku viskusid koheselt näoli maha. Kostis paljude sammude kaja ja Alice vaatas õhinal ringi, lootes näha emandat. Esmalt saabus 10 piikidega risti sõdurit. Kõik samasugused nagu kolm aedniku piklikud ja lamedad käed-jalad nurkades. Järgmisena 10 uhkelt ehitud ruutu õukondlast, kes sammusid paaris nagu sõduritki. Nende järel tulid kuninglikud ärtu lapsed. Neid oli kümmekond ning väikesed, kullakesed kekslesid rõõmsalt kahekaupa käsikäes edasi kõik südametega kaunistatud. Seejärel saabusid külalised valdavalt kuningad ja emandad ning nende seas tundis Alice ära valge küüliku, kes kõneles kiiruga oma närvilisel moel naeratades kõige peale, mida öeldi ning möödustega tähele panemata. Küülikule järgnes ärtu soldat, kes kandis karmiin punasel sametpadjal kuningakrooni ning uhke protsessiooni lõpus tulid ärtu kuningas ja emand. Alice kõhkles pisut. Kas ka tema ei oleks pidanud kõhuli maha viskuma nagu kolm aedniku. Aga ta ei suutnud meenutada, et oleks kuulnud sellise rongkäigu reegli olemasolust. Ja pealegi, mis oleks rongkäigu mõtte, arutles ta. Kui inimesed peaksid kõik olema näoli maas ega näeks midagi. Nii seisis ta seal, kus oli ja ootas. Aliceini jõudes jäi rongkäik seisma, kõik vaatasid teda. Ning emand küsis karmilt, kes see on? Ta küsis seda ärtu soldat teilt, kes vastuseks vaid kummardas ja naeratas, idioot, ütles emand kärsitult pead vangutades ning pöördus Alice'i poole, küsides, mis on su nimi, laps. Mu nimi on Alice, teie majesteet. Ütles Alice väga viisakalt, kuid lisas endamisi. See on ju kõigest kaardipakk. Mul pole mingit põhjust neid karta. Ja kes need on? Tõsisemad roosipõõsa ümber maas lebava kolmele aednikule osutades sest saate aru, kuna nad lebasid näoli ja muster nende sellel oli sama nagu ülejäänud kaardipakil. Ei saanudki teada, kas tegu on aednike sõdurite, õukondlaste või kolme tema enda lapsega. Kuidas mina peaksin seda teadma? Vastas Alice üllatunud iseenesejulgusest. See pole minu asi. Emand läks raevu pärast näost punakaslillaks ning vahtinud teda hetke nagu metsloom hakkas karjuma. Mõttetus ütles Alice väga valjult ja otsustavalt ning emand jäi vait. Kuningas pani käe tema käsivarrele ja ütles arglikult. Mõtle järele, kullake, ta on alles laps. Emand pöördus temast ärritunult eemale ning ütles soldatile. Pööra nad ümber. Soldat tegi seda väga ettevaatlikult, ühe jalaga. Tõuske üles, kamandas emand valju kriiskava häälega ja kolm aedniku hüppasid silmapilk püsti ning hakkasid kummardama kuningaemanda. Kuninglike laste ja kõigi teiste ees. Karjus, emand, mulle hakkab pea ringi käima. Ja küsis siis roosipõõsa poole pöördudes. Mida te siin olete teinud? Loodetavasti see rahuldab Teie majesteeti. Ütles kaks väga alandlikult, langedes rääkides ühele põlvele. Me üritasime, on näha, hüüdis emand, kes oli vahepeal roose uurinud. Pead maha ning rongkäik liikus edasi, jättes maha kolm sõdurit. Et nad võiksid hukata õnnetud aednikud, kes jooksid Alicetasilt kaitset otsima. Tee jää peast ilma, lubas Alice ning pistis nad kõrvalseisvasse suurde lillepotti. Kolm sõdurit luusisid mõne hetke neid otsides ringi ja marssisid siis vaikselt teistele järele. Kas neil on peamas? Nõudis emand. Pead läinud, teie majesteet. Hüüdsid sõdurit kooris vastu. Väga hea. Karjus, emand. Kas te Crocetit oskate mängida? Sõdurid olid vait ning vaatasid Alice'i poole, nagu oleks küsimus enesestmõistetavalt temale mõeldud. Jah. Hüüdis Elif. Tule siis möirgas, emand ning Alice liitus rongkäiguga oodates huviga, mis küll edasi juhtuma hakkab? Alice'i kõrval kõndis valge küülik, kes piilus ärevalt tema poole. Vähkaha, ütles Alice, kus on hertsoginna? Ütles küülik kiiresti ja vaikselt. Ta vaatas rääkides ärevalt üle õla ning tõusis siis kiki varvule. Surus suu Alice'i kõrva vastu ja sosistas. Ta on surma mõistetud. Mispärast? Küsis Alice. Kas sa ütlesid, kui kahju? Küsis küülik. Ei öelnud, vastas Alice. Ma ei usu, et mul sellest kahju on. Ma küsisin, mispärast ta andis emandale kõrvakiilu. Alustas küülik. Alice turtsatas naerma. Sosistas küülik, hirmunult, emand, võib sind kuulda. Vaata, ta jäi hiljaks ja emand ütles. Kohtadele kõmistas emand kõuehäälel ning kõik püssid läbisegi jooksma, pidevalt üksteisega kokku põrgates. Siiski suutsid nad mõne minutiga oma koha leida ja mäng algas. Alice mõtles, et ta ei ole kunagi näinud nii kummalist Crocketti väljakut. Kõikjal olid vallid ja kraavid. Crocketti pallideks olid elusad siilid ja keppideks elusad flamingod. Ning sõdurid pidid olema upakile, käed-jalad maas, et moodustada kaared. Põhiraskus, millega Alice esmalt silmitsi seisis, oli saada hakkama oma flamingoga. Tal õnnestus suruda lind küll mugavalt kaenla alla, nii et tolle jalad jäid rippu. Aga iga kord, kui talilinnu kaela ilusti sirgeks saanud, et tolle peaga siilile hoop anda, keeras lind kaela tagurpidi ning vaatas talle otsa säärase hämmeldunud ilmega, et Alice purskas naerma. Ja kui ta oli linnu pea tagasi alla suunanud ning püüdis uuesti alustada, oli väga ärritav avastada, et siin oli vahepeal eemale veerenud ja püüdis minema sibada. Lisaks kõigele oli tavaliselt selles suunas, kuhu ta siili saata tahtis, ees mõni vall või kraav ning upakile sõdurid tõusid pidevalt püsti ja kõndisid teise kohta. Alice jõudis peagi järeldusele, et see on tõepoolest väga keeruline mäng. Mängijad mängisid kõik korraga, ootamata omakorda kogu aeg nägeledes ja siilide pärast kakeldes, nii et pea küll emand tige ja trampis ringi karjudes iga natukese aja tagant pea maa pea maha. Alice tundis end üha ebamugavamalt, tema öelnud, küll seni veel emandaga vaidlusse sattunud, aga ta teadis, et see võib iga hetk juhtuda. Ja mis minust siis saab, ütles ta. Neile meeldib siin kohutaval kombel inimestel päid maha võtta. Lausa ime, et keegi veel üldse elus on. Ta otsis mingit põgenemisteed ning arutles, kas suudaks minema joosta nii et keegi ei näe. Kui märkas õhus kummalist ilmutust. Alguses ajas teda segadusse. Aga peagi taipas ta, et irvitus ning ta ütles endale. See on irvik. Kas nüüd on mul vähemalt keegi, kellega rääkida kuitahes kõlg hätt? Küsis, kas niipea, kui ta lõuad olid kõnelemiseks piisavalt välja ilmunud. Alice ootas, kuni ilmusid silmad ning noogutas, alles siis pole mõtet temaga rääkida, mõtles ta. Kuni on ilmunud kõrvad või vähemalt üks neist. Järgmisel hetkel ilmus välja terve pea ning Alice pani Flamingo maha ja hakkas selgitama mänguseisu. Rõõmus, et keegi teda kuulab. Kas näis arvavat, et temast on näha piisavalt palju ega ilmutanudki endast rohkem. Ma ei usu, et nad eriti ausalt mängivad, kaebas Alice ja nad kõik nääklevad nii kohutavalt, et ei kuule iseennastki ja neil ei paista olevat üldse mingeid reegleid. Või vähemalt kui ongi, ei pea keegi neist kinni. Ja sul ei ole õrna aimugi, kui suurde segadusse ajab, et kõik asjad on elus. Näiteks kõnnib värav, millest ma pean järgmisena läbi lööma praegu hoopis väljaku teises otsas ringi. Ja just nüüd, kui ma peaksin lööma enda siiliga emanda oma pihta, jooksis viimane minema, kui minu oma tulemas nägi. Kuidas sulle emand meeldib? Küsis, kas tasase häälega. Üldse mitte, vastaselis ta nii ülimalt. Just siis märkas ta, et emand on kohe tema selja taga kuulamas, nii et ta jätkas. Hea mängur, et teda on peaaegu võimatu võita. Emand naeratas ja astus edasi. Kellega sa räägid? Küsis kuningas Alice'i juurde tulles ning uudishimulikult kassi pead silmitsedes. See on mu sõber irvikass, ütles Alice. Lubage tutvustada. Mulle ei meeldi sugugi ta väljanägemine, ütles kuningas. Aga sellegipoolest võib ta mu kätt suudelda, kui tahab. Pigem mitte märkis, kas ärge olge häbematu, ütles kuningas. Ja ärge vaadake mind niimoodi. Ta taganes kõneledes Alice'i selja taha. Kas võib kuningale otsa vaadata, ütles Alice. Ma olen lugenud seda ühest raamatust, aga ma ei mäleta, millisest. Igatahes tuleb ta siit eemaldada, ütles kuningas väga otsustavalt ning hüüdis emandale, kes sel hetkel mööda minema. See oli kallis, ma soovin, et sa laseksid selle kassi siit eemaldada. Emandal oli kõikide raskuste eemaldamiseks, olgu need lihtsad või keerulised, ainult üks, viis pea maha. Hüüdiste ringi vaatamata ma toon timuka ise kohale, ütles kuningas innukalt ja kiirustas minema. Kui Alice kuulis kaugusest emanda kirglikult vihast karjet, mõtles ta, et võib ju samahästi tagasi minna ja vaadata, kuidas mäng kulgeb. Ta oli juba kolm korda kuulnud, kuidas emand mängijaid surma mõistab sest nad olid oma mängukorra maha maganud ja talle ei meeldinud põrmugi asjaolu, et mäng oli nii segane, et ta ei teadnud kunagi, kas parajasti on tema kord või ei ole. Nii läks ta hoopis otsima oma siili. Siig kakles parajasti teise siiliga, mis neis Alice selle suurepärase võimalusena nad koos teele saata. Ainus mure oli selles, et tema flamingo oli siirdunud aia teise otsa, kus Alice nägi teda tegemas abituid, katseid puu otsa lennata. Selleks ajaks, kui ta oma flamingo kätte sai ja tagasi tõi, oli kaklus läbi ning mõlemad siilid kadunud. Aga sellest pole lugu mõttes Alice sest ka kõik väravakaared on siitpoolt kadunud. Nii sättis ta Flamingo kindlalt kaenla alla, et hoiale plehku ei paneks ning läks tagasi, et oma sõbraga veel veidike vestelda. Irvikassi juurde jõudes oli ta üllatunud, kui leidis eest suure rahvahulga. Kuningaemanda ja timuka vahel käis vaidlus. Kõik nad rääkisid korraga, samal ajal kui ülejäänud olid päris tasa ning näisid tundvat end üsna ebamugavalt. Kui Alice kohale ilmus, pöördusid kõik kolm abi saamiseks tema poole ning kordasid oma argumente. Aga kuna nad rääkisid korraga, oli tal väga raske aru saada, mida täpselt nad just ütlesid. Timukas väitis, et pead ei saa maha võtta, kui pole keha, mille küljest seda lahti raiuda. Et ta pole kunagi varem midagi sellist teinud ega kavatse seda oma eluajal ka teha. Kuningas väitis, et kõigilt, kellel on pea, saab sellega maha võtta ja lõpetada kui mõttetuste rääkimine. Emand väitis, et kui hiljemalt otsekohe selle asjaga midagi ette ei võeta, laseb ta kõigil pea maha võtta. See viimane väide oligi muutnud rahvahulga haudvaikseks ja hirmuks. Alice ei osanud öelda midagi muud kui see, kas kuulub hertsog hinnale. Küsige parem temalt. Ta on vanglas, ütles emand timukale. Tooge ta siia. Ja timukas tuiskas minema nagu tuul. Kassi pea hakkas samal hetkel aeglaselt hajuma ja oli ajaks, mil timukas hertsoginna tagasi jõudis, täielikult kadunud. Nii et timukas ja kuningas jooksid teda otsides ummisjalu ringi, samal ajal kui ülejäänud seltskond tagasi mängu juurde siirdus. Sa ei kujuta ette, kui rõõmus ma sind nähes olen, armas vanatüdruk. Ütles hertsoginna Alice Sid hellalt käevangu võttes ja koos temaga minema jalutades. Alice sile ei meeldinud talle nii lähedal olla. Esiteks sellepärast, et hertsoginna oli väga inetu ja teiseks sellepärast, et ta oli täpselt nii pikk, et ulatas toetama Alice'i õlale oma lõua, mis oli ebamugavalt terav. Aga Alice ei tahtnud olla ebaviisakas, nii et ta proovis seda taluda nii hästi, kui suutis. Mäng on nüüd pisut paremaks läinud, ütles ta, et vestlust üleval hoida. Noone. Ütles hertsoginna. Ja selle moraalon. Oh, see arm, see arm, mis pöörlema paneb, maailma kiitles, sosistas Alice. Et maailm pöörleb siis, kui igaüks oma asjadega tegeleb. Olgu, see teeb peaaegu sama välja, ütles hertsoginna ja puuris lõua sügavamale Alice'i õlga lisades ja selle moraal on, hoolitses sisu eest ja vorm tuleb ise kaasa. Kuidas talle küll meeldib kõigest moraali otsida, mõtles Alice endamisi. Küllap sa imestad, miks ma ei pane sulle käte ümber piha, ütles hertsoginna pärast hetkelist pausi. Põhjus on selles, et ma ei tea sinu Flamingo iseloomu. Kas ma võin proovida? Ta võib hammustada, vastas Alice ettevaatlikult, olemata selle proovimisest kuigi suures vaimustuses. Tõepoolest, ütles hertsoginna. Flamingo ja sinep hammustavad mõlemad ja selle moraal on suleline, tunneb sulelist. Ainult et sinepi ole lind, märkis Alice. Õigus nagu alati, sõnas hertsoginna. Kui hästi sa oskad asju paika panna? Sinep on mineraalma, arvan, ütles Alice. Muidugi, vastas hertsoginna, kes näis olevat nõus kõigega, mida Alice ütles. Siin lähedal on suur sinepikaevandus ja selle moraal on. Mida rohkem on minu, seda vähem on sinu. Oh, tuli meelde. Hüüatas Alice, kes polnud viimast märkust tähele pannud. See on köögivili ei näe küll selline välja, aga seda ta on. Ma olen sinuga igati nõus, ütles hertsoginna ja selle moraalon ole see, kes sa näid olevat või lihtsamalt öeldes ära iialgi kujutle end olevat teistsugune kui see, kes sa võid näida, sest see, kes sa olid või võinuksid olla, ei ole midagi muud kui see, kes sa olnuks, kui paistnuksid teistele teisiti. Ma arvan, et ma mõistaksin seda paremini, ütles Alice väga viisakalt, kui see oleks üles kirjutatud, aga kui te seda ütlete, ei suuda ma lõpuni jälgida. See pole midagi selle kõrval, mida ma võiksin öelda, vastas hertsoginna rahulolevalt. Palun ärge vaevake ennast pikema selgitamisega, ütles Alice. Oh, see pole mingi vaev, sõnas hertsoginna. Kõik, mida ma olen sulle öelnud, on olnud puhas kingitus. Kink või asi, mõtles Alice. Mulle meeldiks, kui inimesed sünnipäevaks selliseid kinke ei teeks. Aga seda ei söandanud ta valjusti öelda. Jälle mõttes, küsis hertsoginna terava lõuaga järjekordselt Alice'i õlga puurides. Mul on õigus mõelda, ütles Alice teravalt, sest ta hakkas väikest viisi muretsema. Sama palju õigust, ütles hertsoginna kui sigadel lennata ja selle. Aga siinkohal hertsoginna hääl Alice'i suureks üllatuseks vaibus. Otse ta lemmiksõna moraal juures ning käsivars tema käevangus hakkas värisema. Alice vaatas üles ning nägi nende ees seisvad emandat, kel olid käed risti rinnal ja nägu pilves nagu äikesetormi eel. Kena päev. Teie majesteet. Alustas hertsoginna vaiksel nõrgal häälel. Nüüd annan teile tõsise hoiatuse, karjus emand jalgu trumpides. Kaate, kas teie või läheb teie pea ja seda ammu enne ühte silmapilku. Valik on teie. Hertsoginna tegi oma valiku ja kadus, kui tuul. Ütles ema, Alice, sile. Too oli nii ehmunud, et liikus sõnagi lausumata tema kannul aeglaselt tagasi Crocketti väljaku poole. Teised külalised olid kasutanud emanda äraolekul juhust ning läinud puude varju puhkama, aga kiirustasid teda nähes kohe tagasi mängima. Kuigi emand vaevalt mainis, et ka hetkeline hilinemine võib maksta neile elu. Kogu mängimise aja ei lakanud emand teiste mängijatega sõnelemast ning muudkui kisas pea maha, pea maha. Sõdurid võtsid surma mõistetud vahi alla ega saanud siis mõistagi edasi väravad olla. Nii, et umbes poole tunni pärast ei olnud järel ainsatki väravat ning kõik mängijad, välja arvatud kuningas, emand ja Alice olid surma mõistetud tena vahi alla võetud. Siis jättis emand mängu pooleli, ise peaaegu hingetu. Kui nad minema jalutasid, kuulis Alice kuningat vaiksel häälel ütlemas. Teile kõigile antakse armu. Kui see on küll hea uudis, ütles Alice endale. Sest ta oli olnud üsna õnnetu kogusele hukatavate hulga pärast.