Ärtu, kuningas ja emand istusid troonil ning nende ümber oli kogunenud suur rahvahulk. Kõikvõimalikud väikesed linnud ja loomad, aga ka terve kaardipakk. Soldat seisis nende eesahelates mõlemal pool valvamas sõdur ning kuninga kõrval oli valge küülik ühes käes trompet ja teises pärgamendirull. Kohtusaali keskel seisis laud, millele oli asetatud suur taldrik kookidega. Need nägid välja nii isuäratavad, et Alice tundis end äkki päris näljasena. Ma tahaksin, et nad kohtuistungiga juba ühele poole saaksid, mõtles ta ja suupisteid pakkuma hakkaksid. Aga et selleks ei näinud olevat erilist lootust, hakkas ta aja viitmiseks enda ümber ringi vaatama. Alice ei olnud kunagi varem kohtus käinud kuid oli lugenud selle kohta raamatutest ning seepärast on väga rahul, kui avastas, et teab peaaegu kõike. See on kohtunik, ütles ta endale, sest tal on suur parukas peas. Kohtunik muide oli kuningas ja kuna ta kandis krooni paruka peal, ei tundunud tal olevat eriti mugav. Ja kindlasti ei teinud teda kenamaks. Ja see on vandemeestepink, mõtles Alice. Ja need 12 olendit ei sunnitud kasutama sõna olendit. Sest osa neist olid linnud, osad loomad. Ma arvan, et nemad on vandekohtunikud. Ta kordas viimastena omaette mitu korda olles selle üle üsna uhke. Sest ta mõtles ja õigusega, et väga vähesed temaealised tüdrukud teavad selle tähendust. Tegelikult oleks sama hästi sobinud ka sõna vandemehed. 12 vandekohtunikku kribistasid kõik kiiresti kirjutada. Mida nad teevad? Küsis Alice sosinal Grehvilt. Neil ei saa olla midagi üles märkida, enne, kui kohtuistung pole alanud. Nad panevad kirja oma nime, sosistas greif vastuseks, sest kardavad, et muidu nad enne, kui istung läbi, saab, selle ära unustanud. Rumalad elukad, alustas Alice valjul põlglikult häälel, aga vakatas kohe, kui valge küülik hüüdis vaikust kohtusaalis. Ning kuningas pani prillid pähe ja vaatas rahutult ringi, et välja uurida, kes sõna võttis. Alice sadu sama kindlalt nagu oleks ta vaadanud üle nende õla, et kõik vandemehed kirjutasid tahvlile rumalad elukad. Ja ta sai aru isegi sellest, et üks neist ei osanud nende sõnade õigekirja ning pidi küsima naabrilt abi. Istungi lõpuks nende tahvlitel paras segadus. Mõtles Alice. Ühel vandemehel oli kriiksuv kirjapulk, seda Alice mõistagi ei talunud ning ta läks ümber kohtusaali tema selja taha ning leidis peagi võimaluse ära võtta. Ta tegi seda nii kiiresti, et vaene väike vandemees. See oli sisalik pill ei saanud üldse aru, kuhu ta kirjapulk jäi. Ja kui ta oli seda kõikjalt otsinud, pidi ta ülejäänud päeva kirjutama sõrmega, millest oli vähe kasu, sest see jätnud tahvlile mingit jälge. Herold, lugege ette, süüdistus sõnast kuningas. Seepeale puus valge küülik kolm korda trompetit, keris siis lahti pärgamendirulli ning luges ette järgneva kord ärtu emand küpsetas meil kooke kaks või kolm. Need ärtu soldat varastas ning läks, kui tuhk ja tolm. Langetage oma otsus, sõnas kuningas vandekohtule. Mitte veel mitte veel, sekkus küülik tõtakalt selleni veel tükk aega. Kutsuge siis esimene tunnistaja, ütles kuningas ning valge küülik puus kolm korda pasunat ja hüüdis. Esimene tunnistaja. Esimene tunnistaja oli Kübarsepp. Ta sisenes, teetass ühes käes ning poolik võileib teises. Palun vabandust, Teie majesteet, alustas ta, et need kaasa võtsin. Aga kui mulle järele tuldi, ei olnud ma veel teejoomist lõpetanud. Te peaksite olema lõpetanud, teatas kuningas. Millal te alustasite? Kübarsepp vaatas märtsijänest, kes oli talle kohtusse järgnenud unihiir käevangus. 14. märtsil, Marwan vastas ta. 15. ütles märtsijänes. 16. kommenteeris unisiir. Sõnas kuningas vandemeestele, kes kirjutasid innukalt tahvlile kõik kolm kuupäeva siis liitsid need kokku ning teisendasid Schillingiteks. Ja Bennideks. Võtke oma kübar peast, ütles kuningas kübarsepale. See pole minu oma vastast Kübarsepp varastatud. Karjatas kuningas, pöördudes vandekogu poole, kes fakti silmapilkselt talletas. Nelgiks, püüdis Kübarsepp selgitada. Mul ei ole enda oma, ma olin kübarfet. Nüüd pani emand prillid ette ja jõllitas Kübarsepa, kes läks näost kaamexi, hakkas nihelema. Andke oma tunnistus, nõudis kuningas ja ärge närveerige, muidu ma pean teid kohapeal hukata laskma. See ei paistnud tunnistajaid sugugi julgustavat. Ta jätkas ühelt jalalt teisele tammumist, heitis emanda poole ärevaid pilke ning oma kimbatuses hammustas võileiva asemel suure tüki teetassi. Selsamal hetkel tabas Aliceid kummaline tunne, mis tekitas temas suurt hämmeldust, kuni ta toimuvast sai aru. Ta oli hakanud jälle suuremaks kasvama. Alguses mõtlesin, et tõuseb püsti ja lahkub kohtust aga siis otsustas jääda sinna senikauaks, kuni mahub. Mulle meeldiks, kui õudselt ei laiutaks, ütles unihiir, kes istus tema kõrval. Ma saan vaevu hingata. Ma ei saa sinna midagi parata, ütles Alice alandlikult magasvad Pole mingit õigus see kasvada. Vastasunihiir ära hule jabur, ütles Alice, julgemalt. Sina kasvad ka, kas tead jah. Aga mina kasvan mõistlikus tempos, ütles unihiir. Mitte selliseid naeruväärsel moel. Ja ta tõusis vägadusasena püsti ning läks kohtusaali teise otsa. Kogu selle aja jooksul ei olnud emand pööranud pilku kübarsepalt ning just siis, kui unihiir teisele poole kohtusaali läks, ütles ta ühele kohtuteenrile. Tooge mulle viimase kontserdi lauljate nimekiri mille peale hakkas vaene Kübarsepp sedavõrd värisema, et kingad kukkusid jalast. Andke oma tunnistus, kordas kuningas karmilt või ma pean teid hukkama, olgu te närvis või mitte. Ma olen vaimne mees. Teie majesteet, alustas Kübarsepa väriseva häälega ja ma ei alustanud oma teejoomist mitte rohkem kui nädal või nii. Ja miks võileivad jäänud nii õhukeseks ja tee tuikamine, mille tuikamine? Küsis kuningas, see algat teega, vastas Kübarsepp. Muidugi algab tuikamine teega, teatas kuningas teravalt. Kas te arvate, et ma olen puupea või? Jätkake? Ma olen vilets mees, jätkas Kübarsepp. Jaak, enamik asju tuikab selle peale. Ainult märtsijänes, ütles ei õelnud sekus märtsijänes kiiruga vahele kütleksid, kinnitas Kübarsepp. Ma eitan seda, teatas märtsijänes. Ta eitab seda, ütles kuningas. Jätke see välja, noh igatahes unihiir ütled, jätkas Kübarsepp murelikult ringi vaadates, et näha, kas ka tema seda eitab. Aga unihiir ei eitanud midagi, sest ta magas sügavat und. Ärad seda jätkas Kübarsepp, tegin ma veel võileibu, aga mida unihiir ütles? Küsis üks vandemees. Keda ma ei mäleta, vastas Kübarsepp. Peate meelde tuletama, märkis kuningas. Võimul tuleb teid hukata lasta. Hädine Kübarsepp villast teetassi võileiva maha ning vajus ühele põlvele. Ma olen vilets mee, teie majesteet, alustas ta Te, olete väga vilets kõnemees, sõnas kuningas. Selle peale hakkas hõiskama üks merisiga, kelle kohtuteenrid kohe maha surusid. Kui see tundub liiga karm sõna, siis ma võin selgitada, kuidas see käis. Neil oli suur riidest kott mille suud sai nööriga kinni siduda. Nad pistsid meriseapea ees sinna sisse ning istusid kotile peale. Mul on hea meel, et nägin, kuidas see käib, mõtles Alice. Olen nii tihti ajalehtedest lugenud, et kohtuistungite lõpus püüti plaksutada, kuid kohtuteenrid surusid kõik katsed maha. Ja ma ei ole seni kunagi aru saanud, mida see tähendab. Kui see on kõik, mida te asjast teate, siis võite alla astuda jätkas kuningas. Ma ei saa enam allapoole, ütles kübarsepp. Ma olen juba põrandal siis istuge maha, vastas kuningas. Siinkohal hakkas hõiskama teine merisiga, kes samuti maha suruti. Nõnda. Nüüd on merisigadega ühel pool, mõtles Alice. Edasi läheb paremini. Ma parem jooksin oma tee lõpuni, ütles Kübarsepp, vaadates murelikult emandat, kes uuris lauljate nimekirja. Te võite minna, sõnas kuningas ning Kübarsepp kiirustas kingi jalga panemata kohtust minema. Võtke ta pea väljas maha, lisaks emand teenrile, kuid kübarsepp oli vaateväljast kadunud. Enne kui teener ukseni jõudis. Kutsuge järgmine tunnistaja, kamandas kuningas ning ta lisas summutatult emandale. Tõesti, mu kallis, sina peaksid järgmis tunnistajad ise küsitlema, see paneb mu lauba valutama. Alice jälgis, kuidas valge küülik kohmites nimekirja kallal ning ootas suure huviga järgmist tunnistajat sest neil pole seni just kuigi palju tõendeid, ütles ta endamisi. Kujutlege tema üllatust, kui valge küülik oma peenikese kriiskav häälega järgmise nimena teatas. Alice. Hõikas Alice, unustades hetkelisest segaduses, kui suureks ta viimaste minutitega oli kasvanud ning hüppas püsti sellise kiiruga, et riivas seelikuäärega vandemeeste pinki ning paiskas kõik vandemehed alla rahva sekka, kus nad siis lebasid, meenutades talle väga kuldkalu akvaariumist, mille ta oli nädala eest ümber ajanud. Hüüatas ta kohkunult ning hakkas neid üles noppima nii kiiresti, kui suutis. Kuldkala äpardus peas kummitamas ning tal oli tunne, et peab nad kohe kokku korjama ja tagasi vandemeeste pinki asetama sest muidu nad surevad. Istung ei saa jätkuda, ütles kuningas singel häälel. Kuni kõik vandemehed ei ole oma kohal. Kõik kordas ta rõhutatult ja vaatas Alice selle tungivalt otsa. Alice vaatas vandekogu poole ning nägi, et oli kiirustades asetanud sisaliku tagasi, pea alaspidi ja vaene olend siputas õnnetult sabaga, suutmata end peaaegu liigutadagi. Alice tõstis ta otsekohe välja ja asetas õigetpidi. Mitte et seal erilist vahet oleks, ütles ta endale. Ma ei usu, et temast kohtust suurt kasu on. Olgu ta ükskõik kumba pidi. Niipea kui vande Gogoli ehmatusest pisut toibunud ning tahvlide kirjapulgad olid üles leitud ja neile tagasi antud, hakkasid nad vahejuhtumit väga püüdlikult kirja panema. Kõik peale sisaliku, kes näis olevat nii rabatud, et ei suutnud teha muud kui vaid istuda suu ammuli ja jõllitada kohtusaali lage. Mida teie sellest asjast teate? Küsis kuningas Aliceilt. Ei midagi, vastas Alice. Ei midagi, millest nõudis kuningas. Ei midagi eimillestki, sõnas Alice. See on väga oluline, teatas kuningas vandekogu poole pöördudes. Nood olid just asunud seda üles kirjutama, kui valge küülik sekkus. Ebaoluline tahab teie majesteet mõistagi öelda, ütles ta väga lugupidaval toonil, kuid samal ajal kulmu kortsutadesse kuninga poole nägusid tees. Ebaoluline. Mõistagi tahtsin ma öelda, ütles kuningas kähku ning jätkas tasahilju endamisi. Oluline, ebaoluline, ebaoluline, oluline nagu prooviks, kumb sõna kõlab paremini. Mõni vandemees kirjutas üles oluline, teine, ebaoluline. Alice nägi seda, sest ta oli piisavalt lähedal. Aga sellel pole põrmugi tähtsust, mõtles ta. Sel hetkel hüüdis kuningas, kes oli olnud mõnda aega hõivatud oma märkmikku millegi üles tähendamisega vaikust ning luges sealt. Reegel 42. Kōik isikud, kes on üks kilomeeter pikad, peavad kohtust lahkuma. Kõik vaatasid, Alicetasid. Mina ei ole üks kilomeeter pikk, ütles Alice. Olete küll, ütles kuningas. Peaaegu kaks kilomeetrit, lisas emand. No igal juhul ma ei lähe, vastas Alice. Pealegi pole see õige reegel. Leiutasite selle just praegu. See on kõige vanem kirjas olev reegel, ütles kuningas. Siis peaks olema number üks, sõnas Alice. Kuninga nägu muutus kaameks ning ta lõi märkmiku rutuga kinni. Langetage oma otsus, ütles ta vandekogule madalal väriseva häälel. Eiei hüüdisemad kõigepealt karistus, siis otsus, jutt või asi, ütles Alice valjusti. Karistus enne kohtuotsust. Hoia keel hammaste taga, sõnas emand, näost lillaks muutudes ei hoia. Pean maha, karjus emand kõigest kõrist. Keegi ei liigutanud. Kes teid üldse kuulab, ütles Alice Dali nüüdseks saavutanud oma tavapärase suuruse. Te pole muud kui pakk mängukaarte. Selle peale tõusis terve kaardipakk kõrgele õhku ja 100. alla talle peale. Alice karjatas pooleldi hirmust, pooleldi vihast ja püüdis neid minema peletada ning leidis end lamamas külili kaldapealsel pea õe süles, kes pühkis parajasti eemale paari kuiva lehte, mis olid puudelt tema näole langenud. Ärka, Alice, kullake. Sõnasõda. Kui kaua sa ometi magad? Oh, ma nägin nii imelik unenägu, ütles Alice. Ja ta rääkis oma õele nii hästi, kui ta seda mäletas. Kõikidest nendest kummalistest seiklustest, millest te just kuulsite. Ja kui ta oli lõpetanud, suudles õdede, ta ütles. See oli tõesti imelik unenägu, kullake, aga lippa nüüd teed jooma, enne kui hiljaks jääd. Nii hüppas Alice püsti ja jooksis minema, mõeldes ise, kui imetore unele, kus oli olnud. Aga kui ta oli ära jooksnud, jäi õde veel vaikselt istuma. Toetas pea käele vaatas päikeseloojangut ning mõtles väikesele Alice sile tema imelistele seiklustele kuninga, tema omal moel und nägi. Ja tema unenägu oli selline. Nägi ta unes, väikestalisid ennast. Jälle, olid tillukesed käed tema põlve ümber klammerdunud säravad silmad õhinal tema omadesse vaatamas. Ta kuulis õe häält ja nägi, kuidas too raputas pead, et eemale peletada jonnakad, juuksesalke, mis alati silma tikkusid. Ja kui ta teda kuulas või näis, kuulavad, ärkasid ümbruses ellu kõik need kummalised olendid. Poe unenäost. Pikk rohi sahises ta jalge all, kui mööda kiirustas valge küülik. Hirmunud hiir Bladistas ujuda üle lähedal asuva järve. Ta kuulis teetasside kõlinat, kui märtsijänes ja tema sõbrad oma lõppematuid einet võtsid ning emanda kriiskavat hääld õnnetuid külalisi surma saatmas. Nii ta istus seal silmad kinni ning peaaegu uskus end olevat imedemaal kuigi teadis, et kui silmad avab, on ta tagasi igavas reaalsuses. Rohi sahiseb vaid tuulehoost ning vesi lainetab kõikuvatest kõrkijatest. Et teetasside kõlinud teevad lambakellad ja emanda kriisked tulevad karjase suust. Viimaks kujutas ta endale ette, kuidas seesama väike õde kunagi täiskasvanud naine ja kuidas ta hoiab kogu elu alal lapsepõlve lihtsati armastavat südant. Ja kuidas ta kogub enda ümber teised väikesed lapsed ja paneb paljude eriskummaliste lugudega nende silmad õhinas särama võib-olla isegi looga ammuse unenäo imedemaast ja kuidas ta mõistab kõigi nende lihtsaid muresid ja rõõmustab nende lihtsate rõõmude üle. Meenutades oma lapsepõlve ja õnnelikke suvepäevi.