Talvine ööpühal maal. Päeva ajal oli Jeruusalemmas rohkesti vihma sadanud. Kiidroni oru sügavas põhjas, mis muidu kuiv, kui keris, kohiseb vihane tõkke. Vähe, Moja tuleb temale ära neetud Hinnoni kuristikus. Vulisedes vastu. Vahemere poolt puhub külm vali tuul ja kihutab viimaseid pilvetomp üle püha linna. Pilved lendavad siin kõrgel mäe seljal peaaegu maatasa ja puutuvad õlime harja külge. Lõhede läbi valab täiskuu aeg-ajalt kahvatut valgust ümmarguste kivi kinkide peale ja paneb õlipuude hallid lehed hõbedaselt läikima. Kell on parajasti 10 löönud, kui kolm ratsanikku jahva väravast tulles lõuna poole sellesama tee peale käänasid. Mida 1898 aasta eest hommikumaa targad sõitnud, kui täht neid Betlema poole juhatas. Kahe ratsaniku näost ja ülikonnast selgus sedamaid, et nende häll mitte hommikumaal, vaid kauge põhjanaba ligidal seisnud. Üks oli Liivimaa mõisnik krahv Linden teine Riia raehärra poeg Julius valt maistele. Ülikoolis olid nad soojas sõpruses elu Õilmeid noppinud ja teadvuse raagusid, korjanud siis mitu aastat lahus olnud ja Egiptuses kogemata jälle kokku juhtunud. Sealt olid nad pühadeks Jeruusalemma tulnud ja katoliiklaste jõuluõhtul Betlema tee jalge alla võtnud. See teekond ei nõudnud suuri ettevalmistusi, sest meie õnnistegija sündimise ja suremise paiga vahet ei olnud rohkem kui ratsamees ühe tunniga ära sõidab. Kolmas seltsiline näo ja riiete poolest kõige enam hommikumaa targa laadi oli araabia tõugu Mukkari tallipoiss. Tee läks esmalt siiani mäe külge mööda allapoole, siis jälle kurja nõumäeküljel ülespoole kõrgele Refaime lagendikule, kust tuul Maruks muutus ja mehi hobuste seljast maha virutada ähvardas. Ratsanikud tõmbasid mantlid keha ümber koomale, ergutasid sõiduloomi ja lendasid kui tuulest aetud udukujutused. Üle laia lagendikku. Eliase kloostri juures Betlema tee kõrgemal tipul jäid nad peatuma, sest et müürid ja puud siin tuulevarju pakkusid. Vald meistril oli hing rindu kinni jäänud, kuna krahv kõige paremas tujus uue sigari põlema pistis. Pöörane ratsasõit maru ja külma käes ei väsitanud tema terastatud keha, vaid kutistas ainult magusast ja tema pudusooni. Mida hullem, seda parem. Mina ei leia mitte tänane Betlema minekuks hästi valitud oleks nurises vald maister ennast raputades. Kuidas nii, vastas lendan. Eksa mäleta, kes tänasel ööl sündinud on. Kuskohal võiksime meie Kristuse sündimist paremini pühitseda kui Betlema sõime ääres ja karjaste väljal. Või arvad sa sündsamaks selle tähtsa juhtumise mälestust soojaks köetud ja hästi valgustatud isa majas pühitseda, kus jõuluküünlad tilguvad ja kollastel hakkadega lapsukesed, vaikne püha öö mängivad, on see, siin on tõsine mõte, siis kahetsen ma, et sind kaasa meelitasin. Kena vaikne öö, kuna torme ja kõrvade ümber vingub, mõnitas vald. Maestro. Ma tean nüüd, mis sest vanast luulest tuleb arvata. 1898 aasta eest oli lugu vaevalt teisiti, kui ta praegu on. Saadeed vagale luulele ülekohut ja näitad sellega, et saab palestiina talve ei tunne, seletas krahh naeratades. See talv on kui tujukas naisterahvas. Täna külm ja tormine, homme soe ja tasane. 1898 aasta eest võis lugu väga hästi teisiti olla, kui ta praegu on. Ja 12 päeva pärast on kreeklaste jõuluöö, vahest jälle see vaikne püha öö, millest laulus räägitakse. Noh, siis oleksime parem kreeklaste jõuluööl Betlema võinud minna. Jonnis vald, meister juba paranevas tujus, see kole-maru ei lase minu vaimu lahkemat pilti pühast ööst ilmuda ja äratab tõesti ainult igatsust soojaks köetud isa maja järele. Üks kuningriik aurava pulsiklaasi eest. Ma vean kihla, et sinu enese meeles hooble nii palju kui tahad, praegu kallis kodu, meeles mõlgub. Kallis kodu, krahvi hääl kõlas veidi kibedalt pilkaalt. Tõsi küll. Mul on ju kusagil Liivimaa metsas mõis, mille sissetulek mind hädavaevalt toidab. Mul on seal ka tubli asjatundja valitseja, kes poole sissetulekust oma tasku pistab ja paar elatanud tädikest, kes minu õndsa isa tahtmist mööda armuleiva saavad ja mind rikast naist võtmässitavad. Kui neile iganes nägu näitan, usu mind, selle kalli kodu järele, ei ole mul kõige vähemate igatsust. Kuule Linden, sinuga ei ole asi õiges korras, ütles valt naistelt pead raputades. Sa oled nii kibedaks ja hapuks läinud, et ma õiguse pärast sinu passist peaksin vaatama. Kas sa tõesti see krahh August Linden oled, kellega mina kolme aasta eest viimast korda koos olin? Sel ajal olid sa veel seesama rõõmus ja kergemeelne elu maitsja, keda ma ülikoolis kui sõpra tundsin. Kui ma ei eksi, pidid sa ka keelatud olema? Ma ei mäleta enam kellega mis sest sai. Krahv, tõmba sagedasti sigarid, nõnda sädemed kõrgele lendasid ja avastas alles tüki aja pärast sest ei saanud midagi. Miks mitte? See on hale lugu. Sinu meelest võib ta vahest küll ka naljakas olla. Ma ei räägi sellest hea meelega. Aga täna, suure ilmutuse ööl pakitseb mul süda imelikult ja suu läheb iseenesest lahti. Ma ei ole oma olekus naisterahvaste vastu iialgi kergemeelne olnud. Oma pruuti armastasin ma sellest silmapilgust saadik, kui teda esimest korda nägin. Tema ilu ei hakkama kiitma ainult seda võin julgesti tõendada, et temast paremat inimest ilma peal ei olnud. Südame ja vaimu poolest oli ta palju kõrgemini haritud, kui mina. Siiski läksime lahku minu süü pärast. Minu sugulased püüdsid mind igapidi õnnetuse eest hoida. Minu väljavalitud nimetasid nemad mu enese ja terve perekonna õnnetuseks, sest Heleene kui lihtsa usuteaduse professori tütar ei olnud nende arvamise järgi ei seisuse ega rikkuse poolest suure au vääriline Lindenite krahvlikud perekonna liikmeks saama. Sugulaste Hässitused ei suutnud mind eksitada, aga nad tegid mu tihti kurjaks kärsituks. Sarnasel korral tegin ma ka Helenale üle koht. Ma leidsin teda tulevale võitlusele vastupanekule liiga vähe valmistatud olevat. Ta oli minu meelest liiga helde, liiga tasane ja liiga usklik. Tema armsam raamat tuli uus testament. Suur igatsus oli temal püha maa järele. Ja kui meie vahel tulevasest pulmareisist jutt oli isegi kippunud tema mitte Pariisi ega Itaaliasse, nagu teised noorikuid, vaid Jeruusalemma ja Petlemma. Oma Jeesust ei armastanud ta mitte mõistusega, vaid südamega kuumalt armukadedust äratavalt. Veider armukadedus tähendas vald maistelt. Veider küll. Seda näen ma ka nüüd. Aga sel ajal olin ma noor põikpea iseennast täis ja eluga vähe tuttav. Heleene mõtteviis äratas mind pilkama. Ma naersin ja pilkasin, kuni see kibetund kätte tuli, kus tema ise mulle ilma kibeduseta aga klaasi murdumist meelde tuletama häälega ütles, et ta minule abikaasaks ei sünni. Mu süda oli lahkumise silmapilgul kaunis kerge, kuigi uhkusele löödud haav veidi kipitus. Aga juba koju minnes tuli tundmus, kui oleksin ma oma lihast tüki välja lõiganud. Ja kui peaks see haav igavesti valutama. Ma ei läinud tagasi ka siis mitte, kui kuulsin, et Helene raskesti haigeks oli jäänud. Ma läksin reisima ja rändan nüüd juba kolm aastat, kui igavene juut ühest maailma nurgast teise. Kustutamatu rändamise himu ajab mind ühtepuhku takka ja ei lase mul õiget reisirõõmu ega puhkamist leida. Sa peaksid vanad asjad unustama, naise võtma, andis vald maistele nõu. Krahv kehitas õlgu. Mai või iga teine naisterahvas tuletab mulle ainult Heleenet meelde kui hingan tuhandete juurtega tema külge kasvanud. Seal on rahu. Seal on mu kodu. Kas siin Palestiinas tulevad mulle esimest korda jälle kodused tundmused? Mul oli vaga ema. Lapsena lugesin ma piiblit ja tundsin seda maad paremini kui oma isamaad. Lapsepõlve mälestused ärkavad nüüd imeliku selgusega. Kui ma eile Õlimäel seistes ringi vaatasin ja lugematu hulga tuntud nimedega paiku nägin siis oli mu meelest, kui oleks mu õige kodumaa. Kui oleksin ma siin aastatuhandete eest sündinud ja üles kasvanud. Veel kangem on see tundmus öösel, kui püha maa praegune nägu mu mõtet ei eksita. Praegu ei kuule ma selle maru sees mitte ainult liikuva õhumürinat vaid ka vilistide sõjakisa. Nad tulevad sealt kitsast mustavast orust ülespoole ja asuvad laagrisse Refaime lagendikul. Koidu ajal tuleb kuningas Taavet linnast välja ja lahing algab. Kas näed seda kuuvalgel kumavad mäekink kui teisel poolpimedat surnumerelõhet. See on Nebo mägi. Sealt vaatab Mooses, pilk täis igatsust tõotatud maad. Ja vana piileam sirutab vastu tahtmist käed õnnistades sinnapoole, kus praegu Väike-Petlemma lendab. Sinna ajas mind täna iseäralik igatsus. Mu meelest on, kui peaks seal, kus maailma suurem ime sündinud tänapäev veel imesid sündima. Oleksin üksi läinud, poleks sul lahkust olnud kaasa tulla. Ära pane pahaks, et sind selle tormi kätte meelitasin. Nohu ei jää tulemata, aga sellest pole viga, ütles vald. Master. Tuul näib vaikivat, pilved lagunevad. Kuu ja tähed säravad peaaegu niisama selgesti kui Egiptuses. Sinu luuleline tuju mõjub külge hakkavalt. Ma ei kahetse kaasatulekut, vaid kipun nüüd ise Petlemma. Vähem küll ime aimamise pärast, kui et sooja katuse alla sooviksin saada ja lai alla, nagu araablased ütlevad. Edasi. Poole tunni pärast ratsutasid meie sõbrad Betlema väravast sisse ja siis pimedat, kitsast ja äraarvamatu sopa stuulitsat mööda platsi peale, mille ääres Maarja kiriku vägevad müürid taevasse kerkisid. Linden ja vald. Maestro jätsid hobused Moucari hooleks ja pugesid läbi madala keldri ukse. Paremat ei ole olemas. Kirikusse hele valgus, mida viirukisuits vähe pehmendas, voolas neile vastu määratu ruum kihises rahvaliikumisest. Kusagil kõrvalises kabelis peeti jumalateenistust, aga sellest hoolimata sõelusid Betlema kristlased ja Euroopa reisijad, mungad ja nunnad, reisijuhid ja paatri, helmeste müüjad. Lobised äsja sahkerdades edasi-tagasi. Linden vald maistel läksid trepist alla sündimise koopasse. Ka siin pidasid mungad jumalateenistust lauluga ja viiruki suitsetamisega tumedalt otsekui läbi udu kumasid kullast ja hõbedast valkuvate lampide tuled sinise suitsu sees ja armsasti säras suur hõbetäht seal kohal, kus Jeesus Kristus peab sündinud olema. Vaiksemalt ja viisakamalt, kui üleval kirikus liikus inimeste lõpmata rida siit mööda. Paiga Püha tähtsus näitas kõiki täitvat ja peaaegu kõik langesid mööda minnes silmily ja andsid tähele suud. Meie sõbrad jäid eemalt vaatama. Korraga hakkas Linden kõvasti sõbra käsivarrest kinni ja sirutas teise käe näidates välja. Kaks inimest oli hõbetähe ette seisma jäänud. Üks oli halli peaga vanahärra teine kuldsete juustega noor naisterahvas. Nadeinikutanud põlvivaid seiside vaatasid tähte mõlemad pealtnäha sügavas mõttes. See oli meie koduvend professor Mittendorf süüdis valt maistel rõõmsas kohmetuses nii valjusti, et vanahärra ja preili seda kuulsid ja imestades silmidestsid. Krahvi nähes läks noor naisterahvas lumivalgeks ja pani käe otsa kui tuge otsides vanahärra õlale. Minu oodatud ime. Sosistas prahv. Lähemal silmapilgul seisis ta vanahärra ees ja kogeles meeleliigutusest kõikuva häälega. Professorihärra. Ma tean, et teil põhjust on mind kibedusega mäletada aga siin paigas ei ole maad vaenule. Lubage mind seda piiritu rõõmu avaldada, mida ma teid siin nähes jälle tunnen? Professor ei leidnud kohe sõnu vastuseks. Õnneks põikas vald master vahele. Lubage professori härrad, ka mina teid, kui austatud koduvenda teretan, unime, maestro, olen Riias sündinud ja Jurjevi ülikoolist mõne aasta mööda käinud. Mitmed põhjused keelavad mind paraku uskumast, et teie minu tarka nägu mäletate. Professor raputas noormehe kätt ja esitledes temale ka tütart. Heleene olid kohmitusest toibunud rahuliku naeratusega teretastavald meistrit, kuna ta Lindeni sügava kummarduse pääle vaevalt arusaadava peanikutusega vastas. Kust see ime tuleb? Eteid professorihärra siit hommikumaa tarkade seast leiame, küsis vald. Meister. On see nii suur ime, vastas Mittendorf. Minu arvates peaks igale usuteaduse õpetajale kohuseks tehtama ta usu sünnipaika, vähemasti ühe korra eluajal oma silmaga vaatamas käib. Paraku oleksin ma ise selle kohustuse täitmata jätnud, poleks mitte tütar mind ühtepuhku taaka kihutanud. Temal oli lapsepõlvest saadik suur igatsus püha maa järele. Et mind mineval aastal vanaduse pärast ametist lahti lasti, siis võisin Heleene ja enese südamesoovi seda kergemini täita. Me jääme siia kuni lihavõtteni ja tahame terve Palestiina risti ja põiki läbi käia. Paariks päevaks oleme siinsel luteri usu pastori juures võõrsil, siis läheme Jeruusalemma tagasi. Professori vana raugolik sõnahimu tegi Heleene rahutuks. Ta hakkas isa käsivarrest kinni ja sosistas. Meie seisame juba liiga kaua ühel paigal ja takistame läbikäimist. Läheme nüüd kirikusse tagasi. Nad läksid trepist üles ja meie sõbrad sammusid nende järel ilma luba küsimata, nagu oleks see iseenesest mõista. Sul on küll põhjust kahetseda, sosistas vald maistel graafile kõrva sisse. Linden ei lausunud sõnagi. Üleval sundis rahva, trügin neid üheskoos seisatama. Sel silmapilgul põrus kivipõrand nende jalge all. Imelik värin käis määratust ruumist läbi. Mürisedes voolasid koorilt vägevad akordid. Orelihäälega ühines munkade, hõiskab laul, glooria enneks seltsis. Au olgu jumalale kõrges maa peal rahu ja inimestest hea meel, kuulutasid lauljate hääled nagu 19 aastasaja eest siin ligidal inglid karjastele väljal kuulutanud. Laulja orel vaikisid. Helena oli näost kahvatu, ta silmis lõikesid pisarad. Vald, meister, kelle pealiskaudne vain mingit mõju kaua ei kannatanud, hakas professori vastu kena muusikat, täie suu kiitma. Maa peal rahu, sosistas krahv Lyndon Helene selja taga. Neiu pööras märja näo tema poole. Krahvi silbist paistis tõsine hingevalu. Helene, sosistas ta tungivalt. Ütelge mulle ometi üksainuke sõna? Mis ma teile siis pean ütlema, kostis neiu läbi pisarate naeratades. Ütelge, et teie mind enam ei vihka. Ma ei ole iialgi vihanud. Tähendab see teie mind õiglase viha vääriliseks? Ei arva, et teie mind põlgate. Kas teie siis andeksandmist ei tunne? Kus on teie endine heldus jäänud? Helene? Mõtelge, mis paik see on, kus me seisame siin, kus kõige maailma pattude lepitaja ilmale tulnud, küsin ma teilt. Kas tahate viletsa patusega leppida, kes õnnetult ja kahetsedes teie jalge ette tagasi tuleb? Helene, ma olen kõigest maailmast läbi rännanud, aga rahu ei leia oma kusagilt. Ma tahtsin teie eest põgeneda ja otsisin ainult teid. Ma olen teiseks inimeseks saanud. Ma ei ole enam see pealiskaudne lobi sõja pilkaja, kelleks te mind pidite arvama. Kui teie mind nüüd tagasi lükata, siis teete mind õnnetuks. Elu otsani. Sarnasele seletusele on aeg ja paik halvasti valitud krohv. Ei aeg ja paik on hästi valitud. Sest teie olete praegu õnnelik ja nõrk. Ma ei jäta teid, Helene, enne kui te mulle ütlete, et teie mind enam ei põlga. Ma ei põlga kedagi. Liiga teid mitte, krahv see tund oli kena ja ma olen tõesti nii õnnelik, et möödaläinud ajad ja asjad mumeelest kaovad. On meie vahel eksitust olnud, siis oleme vist mõlemad eksinud. Ma mäletan, et meie enne head sõbrad olime, kui tahate, siis jääme selleks ka edaspidi. Kuna Heleene Grafile kätt pakkus naeratus, ta suu ja silmist paistis rohkem kui lihtsa sõpruse tõotus. Nad rääkisid siis veel seda ja teist. Kui krahv Linden ja vald meister natukese aja pärast jälle Jeruusalemma poole ratsutasid oli tuul vaikinud, taevas selge, kuu ja tähed valgustasid teed. Valdmeister kiitis professori teadvuse rikkust ja ladusalt kõnet. Sina ei kuulunud kõigest vist sõnagi, lisas ta pool piltlikult juurde. Mina kostis krahv mõtest ärgates mitte sõnagi. Seda ma usun, sul oli teiste asjadega tegemist. Kuule, see professor on täiesti tore mees ja tema tütar on hingel. Minu himu oli, sest tõotatud maast, kus peale kivide midagi ei kasva, peaaegu täis. Kui aga kuulsin, et nemad siin veel suure ringi tahavad teha, hakkasin ennast kohe nende seltsi toppima. Professor oli nõus ja kiitis mind lõbusaks reisiseltsiliseks. Vahest soovid kaasa tulla? Soovin küll. Ja luba käes, käes seda parem, systeme toreda ringi ja kevade lõpuks sõidame üheskoos koju. Aga sinul, väetikesel ei ole ju kodu? Ei, nüüd on mul jälle kodu. Selle peale ei leidnud Julius vald meister muud paremat kui sõbrakätt suruda ja teist juttu teha. Eks see rahus uinovorg seal sündimise kiriku müüride all olegi, vist kuulus karjaste väli. Ja see peab seesama olema, kus inglid karjastele suurt rõõmu kuulutasid. Täna ei ole mina kade karjaste õnne peale. Krahv Linden tõstis häält ja laulis, nii et Betlema mäed vastukajasid. Glooria n eks seltsis.