Sarjale sai esialgselt väga lihtne pealkiri, maailmakuulsaid viiuldajaid ärgitas meid sellele tohutu varandus, mis Olerkki nende plaatide näol olemas. Ütlege kõigepealt, palju sul neid on tundides, kes kõik kuulsustest esindatud ja mis ajast peale? Nagu sa tead, plaadikogu sisaldab valdavalt küll džässmuusikat ja ja džässi, viiuldajatest julgen ma küll nimetada, et enamik kuulsusi on mul mitmegi plaadiga esindatud ja tundides tuleb seda vast ka ikka mitu-mitusada. Seda muusikat. Aga klassikalise ehk niinimetatud tõsise muusika. Plaadikogu onul õige noor ja viiuldajaid on seal ka, võib olla erinevaid vast neli, 50 40 50 erinevat viiuldajat. Tänapäevaseid ma mõtlen. Aga nüüd enne teist maailmasõda esinenud ja lindistatud viiuldajaid julgen väita, et üle 100 kes kõige vanem lindistus, kõige vanem lindistus on 1901. Ja vaat nüüd ma ei oskagi peast öelda, kes selle on teinud, aga ma usun, et see võib-olla juba tänaseks saate käigus tuleb siit plaatide pealt välja. Näiteks Johann Joachim on ka päris sajandi algusest, eks ole. Jah, Joachim. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tema on salvestatud. 1904. Nii kasvõi midagi ütleksid filosoofilises ka selle asjakatus. Mis asi on viiulimäng, mis on viiulimuusika? Nagu siin sai nimetatud tõsine muusika, ma kahe käe ja, ja, ja jalaga vaidleksin sellele sõnale vastu. Nii nagu siin omal ajal vaieldi selle väljendi kellelegi muusika vastu. Nimelt minu meelest muusika. Suur kunst ja teda on väga raske teha ja kirjutada ja esitada selle võtame küll arvesse, aga siiski muusika on eelkõige meelelahutus, eelkõige on ta mäng mäng mitmes mõttes, mitte ainult interpretatsiooni poolest, vaid noh niisuguses muus kategoorias ja-le ja just nimelt no see on ju ka ammu risti-põiki läbi ja lahti räägitud teemad, meesterahvad jäävad ikkagi alati lasteks ja ja, ja õnnelik on see inimene, kelle harrastus ja töö kokku langevad. See minu meelest see tähendabki seda, et et vees saab mängida ja siis, kui see tema amet on. Muuseas, mul tuligi meelde väga hea kolleeg, saksofonist Villu Veski ütles aastat 10 juba tagasi. Nendele niinimetatud süldipidudel ehk pulmades juubelitel, kus on väga ja väga palju oma, käisime mängimas. Naeris ütles, et, et muidugi see on meie jaoks väga raske töö, aga poisid, mõelge, Vesame süüa, juua, pesamäe pilli mängida ja kõigele lisaks makstakse raha ka veel. Jah, kui võtta üldse, et see muusika tegemine on ka mäng ja kui kuulajad noh, need, kes kardavad mõistet, raskemuusika, tõsine muusika. Kui nad seda ka nii võtaksid. Ma arvan, et kontserdisaalid oleks võib-olla hoopis rohkem täis. Nojah, teleka kõrvalt saab, inimesed kardavad seda, et oh ei, see käib mul üle jõu ja mõistuse, aga ei ole. Teleka kõrvalt saaks paremini, aga tõepoolest, kui inimesed teaks, et kontserdisaalis lahutatakse nende meelt mitte ei kasvad, katsuta neid kasvatada ja harida. Hoidume meiega siis nihukesest taktikast, aga ütleme nüüd ka kohe ära, et noh, mida vanem rariteet plaadsusin, on, seda enam see ka muidugi kahiseb ja isegi 30.-te aastate omadel on see sahin üsna suur veel juures. Ja juba seepärast püüame sekka anda kindlasti koguma sarjas uuemaid lindistusi raadistusi, kuid mitte ainult seepärast, vaid eks me püüa leida ka tellise sildu möödaniku uue maja vahel. Ja koguni meie väikese Eestiga. Ja viimasest ei tea ma õigupoolest ühtegi maailmakuulus viiuldaja, et sellest me ei räägi. Seepärast pole sarja pealkiri maailmakuulsaid viiuldajaid ehk kõigeta täpsem ja võib-olla kuulutame välja omamoodi kursi kuulajatele. Kuulake me tänane saade ära, kui see läbi saab. Võtke kahe sõnaga kokku ja andke meile teada, võib-olla kõlbab see palju paremini edaspidiseks ja seda edaspidist võib jätkuda kord kuus aasta lõpuni. Meie aadress, 200 100 Tallinn Lomonossovi 21, Eesti raadio, muusikaline tund. Lisage palun tingimata siis ka oma nimi, sest me tahame tänulikud olla ja seda siis võimalikult konkreetselt. Aga ega ma nüüd ei eita, äkki sul on ka juba olemas mingi naljapakkumine? Aga pealkirja osas? Just oma äsjase jutu kinnituseks tuli selline mõte, et täna, et pealkirjaks võiks näiteks olla riiuliga meelt lahutamas, kui see nüüd meie akadeemilisi viiuldajaid ei solva. No tore, siis on, ühesõnaga konkurss on alanud ja see olekski siis sissejuhatuseks kõik, teeme siis lady koti lahti. Äraspidiseks tõestuseks meie pikale sissejuhatusele pakuksingi välja õige tänapäevasele vastu aasta aega vana 90. aastal tehtud salvestuse, kus mängib. Lisaks tern ja mängib torsaki väga tuntud pala humoresk. Ja just nimelt kuna me räägime siin meelelahutusest ja mängustis palal küll selle pealkiri, kuid Stern omakorda suudab üllatada oma versiooniga. Olgu vahemärkusena öeldud, et noh, see oleks, kuigi seal saade tuleb praegu teieni üle lindi. Ometi on samamoodi nagu elus saada selles mõttes, et me kuuleme kõike seda muusikat kaasa. Ja vot siin oligi sul väga ilus märkused seal tuntud lugu ja väga-väga popp bioviilset endi seas, aga kõik mängid seda natuke kiiremini. Ja Maido, meie toonmeister siin ütles ka, et vaat, et vanemad inimesed nagu üldse mõtlevad vist aeglasemad ka natukene juba või, aga see süvenemine No eks võib arvata, et et 20 aastase noore tuli see võib-olla isegi veel imelapse interpreedi arusaamine nendest nootidest, noorel on kiire nad esiteks see, aga ma usun, et see päris nii lihtne ka ei ole, et Nolan nüüd kiire on. Eksmuusika esitamine sõltub eelkõige ikkagi esitaja elukogemusest ja ma, ma usun siiski, et need on samaväärse tähtsusega esituse juures on tema tehnilised oskused ja vilumus, et kui tema arusaamine kogu sellest ümbritsevast maailmast ja kas aisakesteerini oled ise ka näinud No ma olen teda näinud tänapäevase tehnika vahendusel, muidugi mitte nad, ma saan siis natukene Keldada mina olen teda otse näinud kaks korda ja see oli kusagil 60. aastate algul olime konservatooriumisse, siis korraldasime, me saime teada, et Riias on ta kontsert ja võtsime siis ühe kontoga auto ja sõitsime kaks 30 inimest oli meid, sõitsime Riiga ja see oli ülikooli aulas. Kontsert muidugi piletid ei olnud bostonis ette rääkimata, aga lätlased olid nii lahked ja Sterni endal loal, kes natukene seda Riia saali diab ülikooli saali, siis on selline madal estraad, ümara kumera põhjaga ja Sterni enda lahkel loal asetati sinna ümber tema toolid, nii et kuulasime 1000 kolme meetri kauguselt pähe sellest, et aga noh, ta on ju Peterburi konservatooriumis käinud ja Auveri õpilane ja noh, siit üldse Venemaalt pärit, ta rääkis väga hästi vene keelt ja siis ta väga selge sõnaga pühendas ühe lisapalaga meile. Muide huvitav on see, et te mängisite püssisonaati ja sellise suurepärane aasta hiljem me seda muidugi teadnud mängisid Estonia kontserdisaalis ja näete, ka niisugustel suurtel meistritel on häid ja halbu päevi. See Tallinna kontserti õnnestunutel. Nii kuidas me edasi läheme? No võib-olla siis võtame nüüd kätte selle suure hulga neid ennesõjaaegseid, viiuldajaid ja tõepoolest erakordselt haruldased salvestused. Sajandi algusest. Nagu öeldud, juba on pärit päris selle sajandi esimestest aastatest 1000 901000 902903 ja sealt muidugi edasi heliülesvõtteid näiteks Joachim ja Leopold au ja ja muidugi Chrysler ja Helman ja Heifets ja kõik paljud paljud. Üks õige haruldane salvestus on minu meelest siiski saras saate paluda säärast saate on valdavalt tuntud heliloojana. Ja ega mina ka ei uskunud, et tema mängu oleks kuskilt võimalik veel kuulda, aga Oxfordis elab üks selline Raymond plas Pauli nimeline kollektsionäär kes on aastakümnete jooksul korjanud maailmast kokku. Noh, ma usun, et, et peaaegu kõik olemasolevad ei tea, kas siis nüüd just neil fonogrammi vana olgu need siis fonograafi, fonograafi, vaharullid ja ja tema eestvõttel on siis paljudes plaadi silmades uuesti välja antud kompaktiskidel. Nüüd siis nende omaaegsete helikunstnike Salvestused 100 ka meie jaoks ja säras saate, on minu meelest nendest tõepoolest rohkem kui 100-st, keda ma olen kuulanud plaatide peale. Niivõrd erinev ta on esiteks minu meelest kõige parem nendest nii tehniliselt kui ka tema mõtteviis on nii uskumatult ergas, tihtilugu tänapäevastel. Noortel muusikaõppuritele on ettekujutus, et et see, see tõeline doositeet ja kõik see on kujunenud kuidagi meie päevil välja. Aga ma olen üsna veendunud, et 150 aastat tagasi mängiti viiulit vähemalt sama heal tasemel. Ja ega midagi sellest saatest võib-olla räägiksime pikemalt mõni teinekord ta on seda väärt. Aga nüüd järgnevalt siis aastal 1904 vabaduse saate poolt salvestatud kaks lugu. Ja need on siis salas sate enda lugu baski kapriis. Hapus 24 ja siis härrast sates seatud soprani Turn myybemmosoolis ja laseme nüüd järjest, eks ole. Ma ma ei tahaks kuidagimoodi nüüd kuulaja eest otsustada, aga karta võib, et see foon või see sahin kindlasti segab, kuuled, aga olgu sinna juurde öeldud, et tegu on ju siiski, eks ole, aja konserviga ja see on just see väärtusest, et tegu on teisest küljest kompaktplaadiga tänapäeva tehnikaga oleks need sahinad palju seal maha võtta, aga firmad ei ole seda teinud, eks ole? Ma arvan, et ma küll ei tunne seda tehnilist köögipoolt, üldsegi mitte, aga ma umbkaudu kujutan ette, et et tõenäoliselt nende sahinate kõrvaldamisega vanast salvestusest ilmselt siiski mingi osa ka neid värve kaob sealt viiulimängust, aga ikkagi ma usun, et seetõttu on nüüd enamikel nendest vanadest salvestustest jäetud alles kõik need raginad ja sahinad ja. Tulevad meieni ehedalt üks teine asi on see, et me oleme nüüd õige mitmeid prioriteete kuulnud, need on kõik väikevormid noh tänapäeval tundub, et prestiižne mängides on naat ja kontsert ja suurvorme. Aga kas siis ei mahtunud toona need suuremad asjad siis väikeste plaatide veel ära või milles asi? Asi on üldse. Palju sügavam või õigemini, see küsimus on, on väga lai, mille sa praegu esitasid nimelt viiuldaja ja üldse konsulteerinud muusikat. Sadakond aastat tagasi seitse-kaheksakümmend aastat tagasi erines põhimõtteliselt tänapäeva viiuldajast. Esiteks oli viiuldaja sel ajal üldreeglina iseõppija väga oluline see, et ta oli pärit no tänapäevas, aga võrreldes palju kitsamast. Aga mis mõttes iseõppija? Ma tean, et auverali Joachini õpilane, minu teada ja, ja auveri koolkonnast räägime ju no siis kaovad ja kõik on nii seotud ja just sedakaudu seda küll, aga tänapäeva viiuldaja näitekski üldreeglina ikkagi 25. eluaastani ligi ligilähedaselt õpib kellelegi juures auvere 13.-st eluaastast peale praktiliselt juures enam õpetust ei saanud. Ja muidugi on erandeid, aga üldreeglina olid nad iseõppijad ja just oluline, mis mul jäi pooleli ütlemine, et et nad olid väga sügava kultuurikeskkonna produktid. Kujutagem kas või ette sajandi alguse Viini või teise Euroopa pealinnasid ja üldse kultuurikeskusi. Ma arvan, et me selle juures pikemalt peatuma jää, aga asjahuvilised kindlasti teavad, millise, milline vahe ütleme, tänapäevase meie igapäevaelu ja kas Vivini noh, kasvõi igapäevase tänavapildi ja, ja kõige selle vahel kõik see mõjutas üldist mõttelaadi arusaamisi elust ja mis muusikat helikunst siis ka muud on kui üks selle selle igapäevase elu ilusaks tehtud väljendus. Ja nüüd nendest väiksema žanri paladest tolleaegne viiuldaja. Ei mänginud peaaegu üldse Bachi Mozartit, kui mängis siis õige vähe. See ei olnud moes muuseas, ega Bachi soolosonaate ei mängitud ju, kuni selle sajandini soolosonaatriana viiuldajad mänginud Nelly klaverisaade. Kui ma ei eksi, siis Joachim oli esimene, kes julges neid mängida üksinda soolosonaatidele, eks seegi näitab nüüd suhtumist muusikasse ja kontserdit etiketi. No väga oluline on just nimelt tol ajal siiski rangelt järgitud kontserdikavade etikett. Üldiselt oli viiuldajal kaasas paar-kolm kontserti, tema reisidel paar väiksemat sonaati ja hulganisti lühikesi palasid millest enamik oli tema enda komponeeritud või siis vähemalt lansseeritud seatud viiulile. Et üldreeglina oli veel kombeks, et ta hea viiuldaja asiteks, kujutagem ette, kuidas tollal käisid ju aurulaevaga või või siis tolleaegse aeglase Rongiga, mida ka vedas auruvedur ja jaa taldised palkas omast kategooriast sama samatasemelise pianisti, kellel üsna sageli oli lisaks sellele klaverisaatja rollile veel selline erasekretäri ja, ja mänedžer ja kammerteenri, teinekord isegi ülesanne. Üldreeglina on teada klaverimängija kandis noote ja, ja paljud veel muud säärased nüansid. Ja nooh, repertuaar oli muidugi 19. sajandi muusika. Mis oli sel ajal veel iseloomulik võrreldes tänapäevase, ega, ega ei riieldud mingisuguse erilise täiuslikkuse poole. Võtkem kas või tänapäeva suhtusi tehnilises mõttes tehnilises mõttes ja ja viiuldaja tali, ütleme 30.-ks eluaastaks juba kindlalt oma tehnilisest küljest välja kujunenud ja ega ta ei püüdnud et saavutada mingit ideaalid minu meelest. Kas igalühel isesuguseid ja mingit üldist ideaali välja kuulutada oleks nonsens nojah, jaa, jaa. Tähendab tänapäeva viiuldaja maadlema kohut tavaUiga repertuaariga, Bachist, Itaalia barokist, Šostakovitši Niitkeni. Kujutagem ette, milliseid psüühilisi pingeid tekitab nüüd inimeses kes peab näiteks paari nädala jooksul esitama erinevatel kontserditel täna Bachi ja umbes niisket ja need ei ole sugugi tühised probleemid, need on väga olulised. Ja esinemine koosneb kolmest-neljast, Sanaadist. Või siis sümfooniakontserdil üks kontsert tol ajal ikkagi viiuldaja sisustas üksinda terve kontserdi ja seal pidid olema väikesed palad, eks ole, jälle seesama, mis me nüüd ennistasin, rääkisime, et, et kontsert oli meelelahutus. Ärgem unustagem, et tol ajal käidi meelt lahutamas ühiselt kontserdis, kontserdisaalis, teatris. Ja ma muidugi väga kultuurne meelelahutusliku praegusega tähenduses muidugi ja just seesama jällegi võrdlus tänapäevase ja tolleaegse viiuldaja vahel ma usun, et tänapäevaseid viiuldajaid on kõrva järgi raskem eristada. Isikupärasemad olid Nortalid isikupärasemad ja ütleme kolme-neljakümneaastaselt, tal ei olnud oma kontserdikava koostades muud ülesannet kui püüda varjata oma nõrku külgi ja tuua esile oma tugevaid külgi tänapäevastel viiuldajatel kõik pelmanitsungid mullavat treemialt, Zuckermann vints, Kantor, kuulsused. Nad valdavad täielikult teatavat üsna Üsna aukartust äratavat tehnilist pagasit. Ega see sajandi alguses nii ei olnud. Kuule, see jutt on väga huvitav, aga me oleme natuke pikale läinud ja sealhulgas esinenud terve rea juba nimesid üles. Nopin L1 konkreetse vanakese vilja. Jällegi lubasid rääkida, aga mõnevõrra Eestist. Eestiga peetakse tihedas seoses olevaks Leopold Augerit. Au teisest küljest maailma selle peetakse kõigi aegade kõige kuulsam kuulsamaks viiuli pedagoogiks. Ja tuletan meelde, et olid Peterburi konservatooriumis aastakümneid jah, kuni sajandist juba peale kuni revolutsioonini, see oligi vist see aasta pöördeliste poliitiliste sündmusteni, millal ta läks ära, jõudis. Ta läks New Yorki ja seal ta veel ka õige vana mehena ju kontserteeris tema kontsepteeris väheda põhiliselt õpetas ja ta jõudis üle 10 aasta New Yorkis õpetada viiulit ja ka sellest ajast pärit tõeline plejaad väga ja väga kuulsaid viiuldajaid. Ta muuseas suri Saksamaal 30 30. aastal. Et ta õigesti mäletan, pärit Ungarist, eks ole. Ungarist tuli ta Venemaale. Ta sündis jah, väga. Üsnagi vaeses peres 1845. Ungaris Fespremis ja tema on interpreedi saanud eelkõige selle tõttu kuulsaks ta lükkas tagasi Tšaikovski poolt pakutud viiulikontserdi esmaesitaja au. See läks tal nii-ütelda maksma, siis selle Tšaikovski pühendas oma viiulikontserdi protskile. Ja üks täpsustus veel. Ma olen tähele pannud, et viiuldajat eesti viiuldajat hulgas on levinud arvamus, et, et auveriõpetus või koolkond on levinud siia Eestisse tulnud ka ja ikkagi juht Johannes Paulseni kaudu, kes olid tuntuim ennesõjaaegne viiuliõpetaja Tallinna konservatooriumis. Kuid Paulsen tegelikult oli hoopis Rimale juures Moskvas oma haridust saanud ja Avery õpetus tuli siiski Eestisse mõnevõrra vähem tuntud viiuldaja ja viiulipedagoog Alfred papp meili kaudu. Tapmeli õpilane on, oli muuseas ka näiteks Emil Laansoo, Rudolf Palm Jakobi. Nii et tänaseni rida tuntud kontsertmeistreid ja siiani ulatanud. Mitte nüüd siis võib vahepeal muusikat. Ja Leopold auvere on 1920. aastal niisiis juba New Yorgi perioodil lasknud üles võtta kõige vana mehena, nagu te tähele panete, 70 viieaastase mehena. Brahmsi Ungari tantsunumber üks Solvi nooris selle on seadnud muuseas Joachim. Ja ma arvan, et laseks jällegi kaks lugu järjest. Teiseks on siis Tšaikovski meloodia hobuse 42, number kolm, selle seadjaks on Wilhelmi ka tuntud muusikategelane. Nojah, nagu äsjasest esitusest võib oletada. Haue siiski Tšaikovskit just ära ei põlanud, kuigi ta kontserdi esmaesitaja aust keeldus. Ja kõik need mehed, kuulsamad mehed, no kasvõi 100. saate Jover, keda tänagi on kuulatud nendest ja nende elust ja nende interpretatsioonikunstist võiks igatahes teadelve, tunnisevi 200 või kolme isegi saate. Aga meie plaan on võimalikult palju erinevaid sajandi alguse viiuldajaid kuulajatele demonstreerida. Ja see on üks asi ja teine asi, et ma ütlen siia vahele vaid seda, et. Me tuleme nendesamade meeste juurde tagasi veel. Ja me ei tee mitte mingist kronoloogilist Ridavaid kuidas meeldib just nimelt meiega lahutame enda meelt ja aga nüüd tahaks mõne sõnaga rääkida ühest huvitavast viiuldajat. Nimelt minu kolleegist sellisest kõrtsi muusikust ja tõesõna meelelahutajad ka tänapäevases mõttes selle Grigorrast liniku ja tema nime hoiab elus üks pala. Selle pala nimi on harrastacato ja, ja sahhifetzi kontsert variandis, 32.-st aastast on seda mängitud jaa, lindistatud küll loendamatuid loendamatuid kordi loendamatute viiuldajate poolt. Nagu on küll, Nad on mustlane nagu väga paljud kuulsad tuntud muusikud džässi poole pealt kasvõi Django Reinhardt ja veel mitmed teised. Ta oli nii-nii-öelda rumeenia mustlane oma päritoluta sündinud hoida Budapestist 1889. Muuseas just aprillikuus, kolmandal aprillil. Ja nende perekond oli muusikaavalikkuse hulgas ka tuntud üks Grigor ashi onu Dmitri, neliku oli Viinis muusikat õppinud, sellist ja Karl Fleshi partner, kuninganna ametlikus noh, meie mõistes riiklikus kvartetis. Ja teine onu Georgi õige, ja kuidas nad nüüd hääldavadki seal Balkani poolsaarel oli viiuliprofessor Bukaresti konservatooriumis. Et noh, dünastega on tegu ja, ja tema vanaisa Angelus oli väga kuulus Baal flöödimängija Grigorrason, tegelikult hellitusnimi kri koorest ja ta hakkas ka viiulit mängima tänapäeva mõistes jällegi suhteliselt hilja, kuueselt ja kolmeteistkümneselt, no tema nüüd on elanud, tema ei olnud nii iseõppija. Eks perekond suhtlus juba suure lugupidamisega muusikasse ja muusika õppimisse üldse tema 13.-lt asus õppima konservatooriumi oma onu sele Georgia juurde ja siis muuhulgas tema õpilasteks olid tal Rudolf Marcher jagalf less. Ta lõpetas konservatooriumi 1906 just nimelt sedasama hoora, kust hakata ettekandega. Mõne sõnaga ta tegi ringreis Euroopas ja Ühendriikides. Ta juhatas mustlasorkestrit, mis oli Bukarestis väga kuulus 200 vahel. Ta mängis hotellides, restoranides, ööklubides, kohvikutes ja tema vanaisa, seesama Angelus panud lödimängijana oli olnud tõmbenumber Pariisi maailmanäitusel tehniku sünniaastal 1889. Ja tiniku oma ansambliga oli 37. aasta maailmanäitusel koos selliste kuulsustega nagu enesco lipatja, Bobescu. Ja nüüd siis oleks võrdlemisi huvitav kuulata seda. Seda viiuldate hulgas väga tuntud pala looja enda esituses. Ja salvestus on pärit 1930.-st aastast. Ma tahan veel siia juurde seda lisada, et noh, võib-olla meie inimestele tundub see kuidagi natukene madaldab panna, et noh, et mängiti hotellides ja, aga peab ütlema, eriti kahe sõja vahel oli see väga prestiižne näiteks Ludwig juhtki läks Ameerikasse üle Londoni ja see oli väga prestiižne koht, kus nad, Karjus oli tal kaasas korjus, millise korjus ja see oli väga prestiižne Kust te seal Londonis mängis hotellis no tänapäeval Euroopas on üldse samuti. Julgen kinnitada ka omadest kogemustest, et, et sugugi mitte ei ole alandav ega halvustav mängida. Kallid rahad ja hea publikuga. Kes lugu oleks olnud, seda viltovositeeti küll. Ja täna olemegi nüüd rääkinud õige palju juttu ja üsna vähe muusikat lasknud. Aga see on nagu kevadised vasikad. Saate alguses sarja algus peab ja ma arvan, et nagu me alustasime laiemas mõttes tänapäevase salvestusega, ma arvan, et et võib-olla oleks nüüd kui selline ilus liigutused kuulajatele viiulimuusikast üldse paremat muljet jätta. Sahinate kõrvale sahinate kõrvale üks selline salvestust 1972.-st aastast. Jaa, väga tuntud viiuldaja repertuaaris on nendest soni viiulikontsert Mino roppus 64. Ja ta on tuntud ka veel selles mõttes, et tema, selle kontserdi teine ja kolmas osa on väga sageli leidnud kasutust. Isegi kunstiliste filmide seiklusfilmide taustamuusikana, kujundus, muusika ja, ja seda kolmandat osa kutsutakse ka igasuguste hellitusnimedega nagu võimlemismuusika ja igasugused muud säärased. Kuid meil on siin salvestus, nagu öeldud, 72.-st aastast ja viiuldajaks Artur Krumio, Belgia päritoluga. Õige, ma loon arvatavasti nime järgi, nojah, sa tunned neid rahvusrühmi, sealt liiv, helistad neli veel, et mina ei tea täpselt, aga aga minu meelest tema esituses kahju, et ei ole aega kuulata tervet kontserti, muidugi seal ligemale pool tundi. Aga tema esitusest. Minu meelest kostab just välja selline Õige meeldiv lähenemine Müllersoni muusikale. Ta suhtub sellesse ka mõnevõrra salongikult, samal ajal ei eksida kordagi selle teose klassikalise vormi vastu kõik vabadused, mis ta endale lubab lubab ta selle nii-öelda nooditeksti sees. Nii see muusika on kuus ja pool minutit pikk, vaatane kell. Ega me siis täna rohkem ei jõua, vast teha midagi teile ette. Ja tahaks siis öelda praegu niimoodi, et meil oli küll siin väga hea olla, tahan väga loota ka teil oli lahe olla meiega ja kohtumiseni siis kuu aja pärast. Ja omalt poolt ma siis loodan ka, et erinevates saadetes jõuame võib-olla rohkem erinevaid viiuldajaid kuulata. Ja ehk leidub ehk leidub kunagi kaugemas tulevikus ka näiteks Eesti raadiol selline aeg kus noh, kasvõi ütleme, tuleva nädala sümfooniakontserti ettekandele tulevat teost võib-olla nädal varem näiteks raadios mõnes teises esituses tutvustada asjahuvilistele ja siis pühendada kasvõi näiteks pool tundi või terve tund ainult muusikale viie, kuue minutilise saatesõnaga ehk teisisõnu siis vastupidiselt meie tänasele. Ja, ega midagi nüüd siis Artur kromio, New filharmoonia Orchestra, Jan Glents dirigendina ja Hendersoni viiulikontsert. Nii või naa, roppus 64, kolmas osa, allegro non tropo, allegro, Moltovivaatse.