Täna on niisiis selle uue sarja, mis meile praegu tundub, et võiks kesta igavikku siis mitu head aastat küll teine saade olemisega üsna alguses ja et me Eeeffeklaami teostamise sooritamisel oleme kehvad olnud, kordame mõned põhiteesid esimese saate sissejuhatusest. Kõigepealt seda, et viiulimuusika on imeline, suur nii mahult kui ilus. Ja Erki on taolist tippmuusikat läbi aegade maailma tippudelt ütleme 100 tundi mõistagi heli konservides. Enamik sellest muusikast Eesti raadio fonoteegis jõudnud ei ole sellest kärsitus ja tahe, et astuda kõige vanem heliülesvõte, pärineb aastast 1901 täna kuuletegi just seda kõige uuemad pärinevad mullusest ja siit ka üks näide, täna mingit süsteemi valikul ühte või teise saatesse loonud ei ole. Võtame ette selle, mis parajasti näppu puutub või meeldib, mängin ette ja räägime juurde, mis meelde tuleb. Nii et ei mingit taktikat ja seepärast ka niisugune sarja nimetus viiuliga meelt lahutamas. Mäletatavasti kuu tagasi meil seda pealkirja Velpolnud kuulutasime välja nagu väikese konkurssigi, saime ka vastuseid ja täna täname tõsiselt kõiki, kuid teadagi, et veri on paksem kui vesi ja konkursi võitis Erki Aaviku ettepanek viiuliga meelt lahutamas. Pealegi, või õigemini seepärast juba öeldule lisaks, et selline nimetus võtab Meilt mahu või maha igasuguse pretensioonikuse. Me ei pea olema ilmatu targad, kõikehõlmava tega eksimatud ning saame jagada just mis meisse, eelkõige Erkisse, kes ju ise viiulimees ladestunud on seda palju või vähe, see polegi esialgu tähtis ja eks me ajapikku loe kõrvalt ka üht-teist juurde. Ja võib-olla jõuame kord ka ühe või teise ajastu kunstniku ja konkreetse instrumendi fokusseering duma käsitluse juurde. Olgu öeldud, et nii mõnelgi vanal meistripillil on oma nimi ja biograafia näiteks kord Napoleonile kuulunud peraatoril. Just meie praegune nii öelda vaimne valmisolek seisund sundis eelöeldut arvestades kõrvale jätma maa pealkiri asjas sarjale näiteks taolise sümpaatse kuulaja ettepaneku, nagu seda tallinlanna Ksenia Liflatšova. See imeline viiul, sest too nõuab lihtsalt suure armastuse kõrval, mis meis olemas ammendamatud aine valdamist, mida meil poole noomis, veelgi. Aga nii põhjalikule seletusele ei ole midagi lisada. Võib-olla ma tuletaksin veel meelde kahju eelmises saates öeldut, et. Muusika on minu meelest otsast otsani üks meelelahutus ja oma saatesarjas tahaksime me aeg-ajalt meelde tuletada, et tänapäevasel väga tõsise akadeemilise Viiulimuusika ütleksime õige lähedased esivanemad olid just needsamad esimese ilmasõjaaegseid ja eelsed meistrid. Ja kui me tihtilugu mängime vanematest salvestustest just selliseid väikevorme siis ütleksin sihipäraselt. Kuu tagasi. Olime esimest korda eetris ja, ja, ja mul on märke, et meid kuulati ja. Päris kena vist, kui, kui ala alustada saadet igat saadet mingisuguse niisuguse, noh, kuidas seda öelda mingisuguses niukse pärliga pärliga ja et siis siis ei lähe kuulaja meie juurest, ehk kohe ära. Jäävad nüüd see põhiline osa, mispärast me hakkasime oma saadet õigemini saatesarja tegema olid just need haruldased vanad salvestused ligemale 90 aastat vanad, tuntud heliloojate viiuldajate mängu mängusalvestused. Ja ka nende puhul me peame natukene vabandama kuulates, et need, need numbrid suurte sahinatega ja Ja ja see on ka nimme jäetud alles nendel uutel ümber võtetel, et ei kaoks ära originaali värvid. Ja tõenäoliselt seal on tehniline probleem nende värvide säilitamisega ja need kahinat tänapäeva üldise helikvaliteedinivooga võrreldes võivad tõesti kedagi esimesel hetkel ehmatada. Teisest küljest jälle, kui me laseme nüüd väga värskeid salvestusi kõlada, siis siis võib-olla see kontrast on liiga äkki nad mooduliga tavaliseks laia. Kuid põhiline on minu meelest siiski see, et aga sa armastad öelda helikonservid. Just nimelt tuleb eelkõige ikkagi katsuda tabada seda konservi kuulates püüda saada aimdust sellest, mis see, mida see nähtus endast kujutas elusast peast ja ma arvan, et siin üks natukene rohkem kahinat või vähem, aga see nüüd tõsi, selle asjahuvilisele vast Ma ei tea minule tavaliselt isegi niisugune asi, missugune dokumentaalsus v lisab isegi vürtsi juurde. Nojah, läks, laseme kuulajatel otsustada ja, aga nüüd läheme nüüd tänapäevast. Alustame tänapäevast ja ma ei ole küll lasknud kunagi endale mingisuguseid oma jumala iidoleid kujundada. Ja kui ma nüüd kohe-kohe vitsak pelmanid kiitma hakkan, siis ei ole ka tegemist sellega, et ta millegi poolest teistest rohkem meeldiks, aga ilmselt ta ikkagi. Jõgi on tänapäeva tegutsevatest riiuldadest. Kas nüüd just kõige silmatorkavam, ma kuidagi ei tahaks ülivõrdeid kasutada, aga aga eriti tähelepanu väärne on ta küll ja ja meiegi asjahuvilised võisid päris tänavuse aasta alguses. Mäletatavasti oli päris jaanuari alguses Leningradis endise niinimetatud Pravinski orkestri kontsert Tšaikovski muusikast, kus olid muuhulgas jojo, maaja ja siis ka itsak, pelman võisid televisiooni vahendusel kuulata, kui ka näha selle suure meistri mängu ja kes nüüd ei tea. Tausta saab küll, ma olen lastehalvatuse tagajärjel invaliid, ta liigub vaevaliselt karkudega, üldiselt ratastoolis. Ja nüüd, kui me võime taevast tänada, et tal on füüsilised võimed viiulimängu tarvis säilinud, siis minu meelest eriti tähelepanuväärne on see et sellise raske inva liidsusega karistatud mees siiski on suutnud säilitada sellise erilise elulusti rõõmu hingesuuruse ja ja noh, kuidas öelda vaimse selgroo, sellepärast et tehnika veel ka viiulimängutehnika lõppude lõpuks on kergemini õpitav ja ta annab ta üleüldse on õpitav, samal ajal kui see, see säde, mis selles muusikas suurte meeste muusikas on olemas see peab olema sisse pandud ja siis ka läbi raskuste säilinud. Kui nii võtta see muusika, mis neid tuleb, kui palju on selles haiges mees selle jaoks verd ja see on ka üks õige haruldane salvestust, on mitu korda minu teada seda õhku salvestanud ja lugu ise on Pablo Sarassaate tuntud helilooja, iseäranis viiuldaja, keda me eelmises saates kuulasime Pablo saaressaate seatud Carmen fantaasia fantaasia, niisiis pise ooperi Karmel teemale. Ja pelman mängib siin inglise kuningliku filharmoonia orkestri saatel. Dirigendiks on Laurence Foster. Väga heal ja tuttaval kordusesitusele on see hea omadus kuulaja tarvis, need taandub nii-öelda autori isik ja fookuses astub. Mis asemele? Kuidas? Palun kommentaarid. Jällegi tekib see mured. Kui see esitus on tõesti nii hea, nagu me äsja kuulsime, siis seda kommenteerida on muidugi väga raske. Esimesed mõtted, mis nii virtuoosse ja ja samas ka tõelise muusikat valdava üleolekuga üleolekuga maja mängitud loo puhul tekivad, on ikkagi sellised. Kuidas öelda vähekese kiuslikud? Näiteks kui võrrelda nüüd Bellmanni virtuaalsete palade esitamist publikule mõnevõrra rohkem tuttava mullova Victoria mullova esitustega Adonis maja, tema taan tõepoolest, masin, nagu üks kolleeg hiljaaegu ütles, tema on tõeline põrk, pettum mobile. Samal ajal veel ma olin näiteks, on olemasse Se eksimatu, virtuoosid teet. Tema selline pillivaldamine on niivõrd täiuslik. Tal on tõepoolest tundub, et tal on ka kõige kiiremate, isegi tehniliselt, kõige raskemates kohtades piisavalt aega mõelda veel selle hetkel, kuidas kuidas ma nüüd seekord seda teen ja ilmselt muidugi nii see ei ole, sild on ikkagi tundide, nädalate aastatepikkune lift, aga aga kui nüüd jääksime oma liini juurde kindlaks ja ja katsuksime meie kuulajatele ka seda meie ühist mõtet sisendada, et meeldib, ega sind mõista ja arutada pole, kuigi paljud on ikkagi meelelahutus ja ja, ja ta kindlalt lahutab. Lahutab meelt rohkem kui mõni selline väga akadeemiline ja väga tehniline. Ja kui me seda lugu valisime sinu pol kodus, siis me kuulasime just Habaneeralt mitu korda. Miks see haabaneela on hea näide selle poolest, et ammu juba sellised suured meistrid ei pööra tähelepanu mõningatele tehnilistele viperusteta, seda enam, et üsna tihti nende suurte meistrite tehnilised viperused on kõige võluvad. Ja vaat ei oska kuidagi öelda, kas näiteks selle Habaneela algus see esimene Bellmanni poolt mängitud nooted kõne all olevas esituses on tahtlikult selline. Väriseva poognaga viiuldajad ütlevad selle kohta kits. Kui see vibrata tuleb nii-ütelda poogna käest, paremast käest, seal ta, ta on tuntav, selle saba neela esimeses noodis. Ma küll kahtlustan Bellmanni puhul, et ta on teinud seda meelega ja no väga nüüd ei kargelt. Kommenteerides see asi, mille puhul õpilased saavad kooliõpilased saavad õpetajate käest sugeda. Põlvani puhul paneb see saalitäied vaimustuma. Ja noh, ühesõnaga koolipoisi apsud ei ole mitte meistriapsud. No see on asja üks külg, jaa. Jaa, jaa. Ma siiski jääksin selle arvamuse juurde, et tihtilugu see, see meeleolu salvestuse puhul on olulisem kui nüüd tehniline täpsus. Praegune esitus on ka hea näide. Hampelmann kindlasti suudab seal mõningaid kohti veelgi veelgi efektsemalt esitada või siis ka teisemalt, võib-olla teisemalt, aga, aga konkreetsel juhul. Kuule, teeme siis praegu ka need, kuulame siin veel kord seda panijat, aga miks mitte? Meie saate puhul kipub nüüd minema nagu see uue maja vanasõnagi, et eesti mees kahte asja ei saa lubada ja teha lubame vanu salvestusi ja nüüd mitu korda järjest. Kuulame seda uhiuut. Võib-olla läheksime siis nüüd siiski nende igivanade salvestuste juurde ja nagu sa juba saate lõpuni, eks ole, hea nagu sa saate alguses välja pakkusid. Järgmiseks võikski olla üliharuldane salvestus aastast 1901. Ja selle salvestuse on teinud inglise viiuldaja. Et tal on väga omapärane eesnimi, ma pean ka mõtlema, kuidas seda välja hääldada ta nime, nimed on Bernhard Molik käradus, käreldus on ta perekonnanimi. Ja ta on sündinud 1866. Nagu esimeses saates lubatud, katsume vältida igavaid ajaloolisi eluloolisi andmeid ja ja räägime võib-olla siis mõningatest sellistest huvitavamatest aspektidest. Ta on mittekohase repliigina vahele, et minu teada esimene eestlane, kes üldse salvesta muide need noh, nii-öelda plaadi saarlased meie tänapäeva mõistes need ongi täiesti saidi esimestest aastatest alles. Aga esimene eestlane, kes minu teada salvestati niimoodi plaadifirma poolt oli vist 1904 Peterburi meie lauljad ja hoopis teisest vallast võib-olla see, et esimene eestlane, keda ma juhuslikult lihtsalt tean seda fakti, kes filmilindile sattus oli Georg Lurich Lissabonis 1906, aga ma ei tea, kas alles on. Ja aga meil on igal juhul meie 1901 on siin alles ja. Niisiis, pärnad, Carodus ja nagu tolleaegsete suurte tähtede puhul ja ilmselt ka tänapäeval sageli ta oli pärit riiuldajate perekonnast ja koguni suguvõsast, tema oli kolmandat põlve juba viiuldaja oma perekonnas. Dali viiest vennast kolmandana süldi sündinud kronoloogilises järjestuses. Ja kõik viis venda olid muusikud. Tundub, et see põrnalt Monika oli kindlasti kõige tuntum nendest kõige kuulsam. Tema piltlikult öeldes jätkas tuntud temast mõnevõrra tuntuma inglise viiulda Jon Danny. Väga lühikeseks jäänud karjääri. Ja tema isa Jon tipulelik härradus oli kuningliku õukonna viiuldaja. Nii et see Vernardki alustas siis kuueaastaselt. Tema debüüt oli küll suhteliselt hiline, sest et tol ajal ei olnud veel moest ära läinud ega seal vist ei ole täna päevaseni moest ära läinud. Nende imelaste esiletoomine ja välja reklaamimine tema debüüt oli alles 20 kolmeaastaselt. Ja selleks oli siis saksa helilooja Hans Riti teine viiulikontsert. Kontserdil juhtus selline omapärane, jälle on väikene äpardus ja vahejuhtum nimelt õrnardil katkes nii keel kontserdi esitamise ajal. Ja tema isa oli teda saatva orkestri kontsertmeister kes siis momentaalselt ulatas oma viiuli, nii et kontsert jätkus õige sujuvalt. Ütlema kohe, et sellised juhtumid, mis kunstilistesse filmidesse ongi kindlasti oma kohal selliseid üldlevinud koha leidnud ja kanda kinnitanud. Sellised huvitavad juhtumid igasugustest kontsertidest, need on teadaolevalt ikkagi üsna harvaesinevad tegelikus elus. Siiski ka Eesti publik on hästi niisugust hetke näinud, see oli muide Tretjakovi, ta mängis Vene NFSV kultuuri dekaadil Kalevi spordihallis. Prokofjevi kontserdil. No Eesti ikka muidugi palju enamatki näinud mis esinejatega juhtub sellest kindlasti mõnes teises saates või saatesarjas. Aga just seda pidin ütlema, et üldiselt ikkagi mida kibedam käsi, pillimängu, seda paremini ta ikka hoolitseb oma pilli eest ja ja kui on ikkagi hästi hoolitsetud pilja pidevalt kontrolli all, siis väga või võib selle tõenäosuse, keele katkemise ja igasuguse muu äpardus tõenäosuse kahandada küll miinimumi. Seesama käradus näiteks 1894 herefordi muusikafestivalil mängis orkestris, kus mängisid kõik tema neli venda. Seda orkestrit juhatas tema isa, hiljem ta tegutses Kerli kvartetis, kus temale lisaks mängisid veegaks tema venda ja dünaiste mees pühast jänes täielik tema järeltulijate kohta. Ma ei ole kuskilt midagi muud leidnud. Raamatutest kui ainult seda, et Ta õpetas inglise või oli see siis Londoni kuninglikus kolledžis ja tema kõige tuntum õpilane Lionel Deltis sangaga tuntud riiulimees ajaloost ka mängis enesestmõistetavalt Stradivariuse viiulil. Milline see pill just oli, seda ma ei oska täpselt öelda. Miks enesestmõistetavalt, sellepärast et tol ajal ikkagi selliseid suuri kuulsusi oli suhteliselt vähe ja ja tol ajal ikkagi nest Stradivariuse pillid ja üldse kuulsad head pillid ei olnud veel saanud eelkõige äriliseks objektiks narrid, eelkõige kunstiteosed ja mängulistad. Nii kas ma nüüd ka vast Hans City muusikale ei hakka nagu hinnangut andma. Aga kuulame seda just selle kõrvaga, et seal esimesi kui mitte esimene viiulisalvestus No siin ei ole, tähendab see Hans hüti kontsert oli tema debüüt viiulimängijana, aga meil on siin salvestuse näolan Winjovski maanurka ja ma valisin selle hulka just sellepärast, et ta on ise kirjutanud ka palju väikevorme ja millegipärast eelistas Tammasurkas neljanda õige mitu. Aga nüüd siis üks väike lühikene lugu, nii nagu korduvalt räägitud sajandi alguse viiuldajad eelistasid väikevorme? Õige paanlase plaadid ka, ma arvan, oja plaadi ka muidugi, ja nüüd siis Winjovski masurka salvestus aastast 1901. No nüüd siis võib-olla jätkaksime ka vanade salvestustega aga, aga mõnevõrra uuemast ajast juba pärast esimest maailmasõda. Ja väga tuntud mees eesti viiuldajatele iseääranis vanema põlve viiuldajatele on kindlasti Joseph Sigeti. Ungannad muus ma pead ei anna, aga, aga mul on tunne, et on ka Tallinnas käinud, mul oli väljas ka vanemad mehed on rääkinud et see keti on käinud siin Eestis mängimas ja teda ei tohi muidugi segamini ajada ühe ühe kõrtsi viiuldaja, kelle nimi oli kas igati, kes siin tegutses õige pikka aega. Tema on peaaegu et tänapäeva välja ulatanud oma elujärjega, nimelt tema suri alles aastal 1973 ja 100 80 aasta vanuses, ta oli sündinud 1892. Tema kaasaegsed mäletavad teda kõik erakordse isiksusena. No muidugi siin on, tuleb selline paradoks välja, et peab ütlema, et see on üsna tavaline, et sellised suured kunstnikud on ka erakordsed isiksused. Ja tihtilugu on tema biograafiates ja kirjutistes temast on märgitud ära, et ta oli pikk. Ta oli väga peente kommetega Tähelepanuväärse viisakusega ja see olevat avaldanud ka tema kontserditel tema riiulimängus plaadi pealt on muidugi raskem otsustada. Kas see mees oli nüüd väga viisakas ja mängus oli hoiakut. Samal ajal siiski. Tema kohta on kirjutatud tõesti kõike ülivõrdes ja halvim, mis ma tema kohta olen juhtunud, lugema. Aga see, et tema vibraator oli võib-olla vahest liiga magus. Minu meelest on maitse küsimus ajastu küsimus ja nüüd järgmine, küsin, järgmine moment, mida veel on tihtilugu on nimetatud on see, et ta oli rütmiliselt ebastabiilne või ebatäpne. Ma kahtlen, kas temasugune suurmeister ei teinud seda mitteteadlikult või tahtlikult seda enam, et ta paistis silma näiteks selliste nippidega, et ta kuidas öelda, lamendas oma tooni. Jaa jaa. Jättis tempo aeglasemaks, et saavutada suuremat pateetilist sellist hoiakut ja rõhutades seda siis sellele järgneva järgneva kiirendusega ja ta üldse vigurdab palju niisugusi asju armastavad ju ka üsna. Mitmed teatri dirigendid vast teha ja Neeme Järvistan teada logo Luikede järves, kus hüppel olev tantsija ei oleks pidanud õhku rippuma jääma. Praegu. Ta asendas õhku rippuma jäämise, kel sellise halvasti häälestatud Timpani tümpsuga maandumisel. Aga ehk siiski on küsimus pigem selles, et, et need kirjutajad ja hindajad on ka piltlikult öeldes tänapäevase viiulimuusika koolituse saanud ja tänapäeva tänapäevased asjatundjad. Sest et see tänapäev, ma pean nüüd silmas tõele au andes küll perioodi pärast teist maailmasõda Ja üldse suhtumine esitatavas muusikasse oli ikkagi hoopis teine. Ja šiketi paistab muidugi silma ka selle poolest, et ainukesena oma põlvkonna viiuldatest soojendas ta oma karjääri üles pärast teist maailmasõda. Siis ta ei olevat küll enam sellist. Uut tunnustust ja uut kuulsust saavutanud, aga. Aga, aga noh, näiteks sellised märkimisväärsed sündmused tema varasemas elus, tema hea sõber, elab Martok kes pühendas talle oma esimesel absoodia. Sigeti Machisonaatide esitus olevat kuuldavasti inspireerinud Isayyd kirjutama oma kuute soolosonaati. No ei pühendus kõik need sonaadid kellelegi Taali suur pühendage sellest võib-olla teinekord. Ja ta on mänginud koos Essija Pusooniga seda lööki varasemas nooruses Londoni perioodil. Ta oli mõnda aega hubai õpilane, seda on ka tema hilisemates salvestustel kuulda, sest kõik paistavad alguses silma sellise. Briljantne, kuid siiski mõnevõrra rabeda tehnikaga. Ja huvitav on märkida, et ta käis ette mängimas Joachimile. Kuid ta ei jäänud Joachim juurde õpilaseks, kuigi selleks olid kõik tingimused loodud. Ta valis natukene teise tee nimelt iseõppimise. Ja võib-olla siis need üks salvestus. 20.-test aastatest 27 oli vist jah 27 ja ja tegema muidugi Vabarata kartoteegi seatud Ungari rahvaviisidega Jaaguaevalil, samuti Velabortok. Ma pean ütlema, et kuigi täna on meil fookuses Liiul viiulimängija väga tähendusrikas, oli minu jaoks küll kuulata ka praegust pianisti peale mingit ennast. Me oleme nüüd nii palju täna rääkinud, et me peame vist mingist korrektiivid tegema esialgsetest plaanidest, kui me tahame lõpetada Beethoveni kontserdi viimase osaga, mis on 40 minuti pikk. Nii et kriit Beethoveni kontserdi kohta muidugi rääkida väga palju ja, ja põnevatest esinejatest veelgi rohkem. Kuid ma arvan, et õige varases nooruses pani juba Menuhin sellise Beethoveni kontserdi esitamise etaloni omamoodi paika ja seda on õiget pikki aastaid isegi aastakümneid jäljendatud. Õige kuum nimi tänapäeva viiulimuusikas on allesofi mutter. Ta on väga noor ja väga nägus ja erakordselt hea viiuldaja. Ja väga huvitava sellise värske tuule tõmbuse tõi ta Beethoveni viiulikontserdiversiooniga kümmekond aastat tagasi. Nendesse traditsioonidesse. 80.-st aastast pärineb salvestus kus teda saadavad Berliini Filharmoonikute, Berliini filharmoonia orkester ja vanameister Herbert von Karajan.