Tänases muusikalises tunnis lahutame järjekordselt viiuliga meelt kolmas kord sarjas mida Erki Aaviku najal ja Ivalo Randalu kataliseerimisel sai alustatud kaks kuud tagasi. Meie need kaks nimetatud praegugi siin stuudios oleme. Eelmisel korral läksime jutt, istuge väheke mõõdust välja, sedasi liiga palju. Mitu planeeritud lugu lükkus seetõttu edasi, tänaseks ja lõpuks jõudnud nega Anne-Sophie pärispea midagi värvikat enam öelda. Beethoveni kontserdi finaali kuulasime temaga muidugi ära. Seepärast arvana maksame võlad ja alustane. Jätkame nüüd just teriga, mida Erkki ütled, tolle ilusa naise kiituseks viiuldajana. Ma arvan, et ta kiidab ennast riieldajana muidugi kõige paremini ise. Ja peame oma eesmärgist edusti kinni. Kui me hakkame tänapäevastest viiuldajatestsin pikemalt pajatama, siis need vanad juba olnud peaaegu unustatud viiuldajad ja nende haruldased salvestused jäävad meil põhjalikumalt kommenteerimata. Ja loodan, et et keegi ei pahanda, kui me neid tänapäevaseid suurepäraselt esitatud ja suurepäraselt salvestatud viiulipalasid lihtsalt värviks ja nii-öelda raamiks meie saatele kuulame. Meil on üldiselt väli välja kujunenud keelt, et alustuseks ja lõpetuseks vähemalt on tänapäeva Salvestused ja traditsioonid on kõige paremat siis, kui nad iseenesest kujunevad, ega need ei ole vägisi õnnestunud luua. Vegan ka kaks kogemust, et saate alustab selline. Kuidas seda nüüd akadeemilises keeles öeldakse, virtuaalne pala ja saatetunni lõpetab mõne tuntud viiulikontserdi finaal. Püüame tänagi sellest kombest kinni pidada ja alustaksime saadet Paavo saras sate poolt kirjutatud väga tuntud virtuoosse viiulipalaga, mille nimeks saanud mustlasviisid. See on säärast sate loomingus, hobust, kahekümneallkirjas ja nagu lubatud, selle esitab meie eelmise saatetunni viimaseks viimaseks viiuldajaks jäänud Hannesofi mutter. Ning teda saadab prantsuse rahvuslik sümfooniaorkester seitsi osava juhatusele. Aga nüüd me kuulsime ühte tüüpilist tänapäevast ettekannet sellest viimase, õigemini küll käesoleva sajandi viiuldajaid võlunud tuntud viltoosest palast kes nüüd mäletab tagasi meie saates kõlanud erakordselt haruldast salvestust, kus musitseeris Pavlov seal saate ise sellele võib-olla on mõistetavam selline ka paljudele viiuldajatele ootamatu mõte, et sellistes virtuaalsetes palades on tegelikult tunduvalt keerulisem ja raskem mängida neid aeglasi lõikemikserit see no see nagu Mosegandid ütlevad, selline loputamine või või nagu džässmuusikute seas kombeks, on öelda sellise mängustiili kohta reha taoliselt jooksev sõrme all, seda enam, et näiteks see konkreetne põgusad mustas viisid Või noh, ta saksa keeles Tsigoiner Biden siis muusikute hulgas isenesest Põhjamaade muusikute hulgas on tal selline hariduseni Sigura. Seal need käigud on sarnast saate kui väga hea viiuldaja poolt loomulikult lihtsalt niimoodi paika pandud, et nad peavad kukkuma hästi välja. Selle teise kiire osa jaoks ei pea just olema märkimisväärset head tehnikat, et see puhtalt välja mängida. See aeglane osa, see nõuab just seda, seda teist poolt pealsele tehnika. Jaa. Meie järgmise tänases saates ka viiuldaja juurde edasi minnes nimelt missa elman. Tema puhul ongi kriitikud öelnud, et ta paistis hoolimata oma suurepärasest tehnikast silma iseäranis maitsekalt ja peenelt kujundatud aeglaste osadega. Maailm on nagu kõik tolleaegsed kuulsused paistis silma väga huvitava jõukaid vigureid täis elukäiguga. Kas või huvitav on märkida sellist nüanssi, ta alustas viiulimängu õpinguid nelja-aastaselt. Ja üks rikas krahvinna pakkus ennast selle noore juudipoisi sponsoriks kui temast saab kristlane. Elmanali pärit talonist Kiievi lähedalt ühest väga suurest juudigetost. Sündinud 1891. Ilmselt nii see aeg kui ka keskkond. Kus see kõik toimus, välistas juba ette selle ettepaneku vastuvõtmise poisist kristlast ei saanud. Ja isal õnnestus poeg õppima sokutada Odessa kuningaga muusikakooli. Seal ta õppis Wiedemanni juures, kes paistis Odessa muusikakoolis tol ajal silma Tarjoveli ja protski õpilane. Ja mõne aja pärast õnnestus MISA isal tekitada selline olukord täiesti nagu juhuslikult, et poiss mängisite au Velile ja peaaegu kohe sai temast Tauri õpilane. Märkimist väärib muidugi see, et ta sai loa õppida Peterburi konservatooriumis. Juutidel oli tol ajal suletud tsoon isegi elamisloaga raskusi Peterburis. Ja ta õppis näiteks harmooniat seal käe all ja heleroosa, kes on kirjutanud õige põhjalikud uurimused mis Helmanist jaga teistest viieldajatest väidab argumenteerige veenvalt, et ilmselt õppi sauel, mis Helmani käest sama palju kui elmann auri käest. Ja ega ta peale neljateistkümnendat eluaastat ei saanudki enam akadeemilist haridust. Tal toimusid hiilgavate püüdid Berliinis 1904, Londonis 1905 ja New Yorgis 1908. Ta läks juba 1911 Ameerikasse elama ja kodakondsuse võttis 1923 endale. Ja ta üldiselt oli ikkagi maailma tipp viiuldajaks kroonimata kuningaks kuni Heightsi ilmumiseni, siis viiuldajat areenile. Ja üleüldse Taali. Ilmselt selles silmapaistva õige rohk haruldase juudi viiuldajatel, õigemini Ida-Euroopast pärit juudi viiuldajad. Plejaadi selliseks vallapäästjaks juhiks, kes Euroopas ja Ameerikas sajandi alguses praktiliselt kõik lavad vallutasid paistis viiulimängu poolest ilma muidugi ka nagu juba öeldud, oma aeglaste osadega. Kummaline on jälle, õigemini ka loogiline, et neid aeglasi osasid hakatakse siis tähele panema, kui see kiire ja tehniline pool väga perfektselt õnnestub. Ja tema vibrada ja on leidnud igal pool äramärkimist viiulimuusikat, käsitletavatest, käsitlevates teostes. Tema triljonit peetakse väga aseliseks vaheldusrikkaks nüansirikkaks. Just vibraator koha pealt on ka öeldud, et et temast võluva maja soojema või protokolli ehk ainult Kreisler. Ja veel. Ta nautis küll loomulikult oma kuulsust. Kuid ta ei püüdnud kunagi olla rohkem. Aga kui ta oli, eks see üldse on omane selle sajandi alguse kuulsatele viiuldajatele. Nad lasid külma rahuga. No mõne koha peal üle jalamisel välja ei kukkunud ja, ja seda ei peetud sugugi häbiasjaks. Ta harjutas väga palju elas kõrge vanuseni ja näiteks harjutas ka viilud, samal päeval, kui ta suri viiendal aprillil 67. aastal. No võib-olla nüüd läheks meie muusika näite juurde ja enne seda veel kindlasti eriti huvitav moment, mailidaat, mis hõlmanil oli väga pikaajaline ja viljakas koostöö eesti muusika kutele ja muusikasõpradele väga hästi tuntud pianisti Vladimir Padvaga. Ja eriti just 30 aasta lõpul ja, ja selleks selleks ajaks oli elman juba tunnistatud lootusetult vanamoeliselt Ihasauruseks kuidagi romantika ajast pärit mingisuguseks võõrkehaks. Aga ta jätkas konsulteerimist 12 pärast teist maailmasõda. No ja enne nad käisid. Koos padjaga kenad käsitöö tegid ikka maailmale tiiru peale küll kius kontsertid tõsta, nendest oli palju juttu ka siis noh, tolleaegsetes eesti ajalehtedes, kuivõrd ikka Me pidasime eestlase, eestlased pidasid seda eestimaameheks ja omamoodi õigusega. Paar sõna räägindast sündis ta kaheksandal veebruaril 1900 moskva kubermangus kooli koolmeistri peres ja, ja see pere kolis juba enne esimest ilmasõda Eestimaale ja siin tegelikult Padva õpingud kaeverimingu, õpingud, algasidki. Noorukina, jah, vaat huvitav on märkida, et ka elman oli koolmeistri poeg. Pole seisneb ka pärast üks põhjusi, miks neid põhis naljaks öelduna ja ta alustasin õpinguid tolleaegse kõige tugevama Tallinna klaveriõpetaja juures, Anna Segali juures, kellest hiljem sai ju eesti konservatooriumi õppejõud hospadvaga muide jaa, 1916 astustega Peterburi konservatooriumi, aga sain tänu revolutsioonile seal õppida ainult kaks aastat, see järgi tuli Tallinna ja oli siin 19 kuni 21 õpetaja, siis klaveriõpetaja Tallinna kõrgemas muusikakoolis. Aga muidugi sellest oli vähe kooliliselt talle, mis ta oli saanud. Ja siis ta siirdus edasi Saksamaale, õppis Berliini konservatooriumis paar aastat ja lõpetas 24 leipzigi konserve tooriumi pianistina ja tulnud tulnud tagasi Eestisse. Ei läinud siin mitte enam väga hästi, kuivõrd ta sai leiba, teenib ta ainult eratundide ja kõrtsus isegi mängimisega ja kinode teatrites, kuivõrd juba oli siis maksja seadused? Riigitööle ei võetud. No jällegi peab kohe ära märkima, et nagu mõned korrad oleme ka esile toonud kõrtsis mängimine ei ole sugugi häbiväärne ei tänapäeval ega iseäranis ei olnud ka siis ainult et noh, meie praegustele kuulajatele on jäänud kõltsi muusikast meie tänapäevases elus selline ettekujutused Nojaa, aga samal ajal ütleme, et kui ütleme Ma ei tea, millises restoranis mängis, lib isegi konservatooriumi kõrgharidusega pianist, samal ajal kui konservatooriumis oli mõni Ta jõud, kellel ei olnud nii kõrge tarvis, siis on siin ikka midagi natuke viltu? Jah, no ja eks ta sellest elustasin, tüdis äras ka sellest muidugi ta andis väga palju kontserte ka. Ja Santistina ja ja eriti just klaverisaatjatele väga tugev klaverit ja ja noh, siis tal sai isu täis ja mitte ainult temal kolmekesi, nad läksid koos Ludwig juhi milise korjusega 1930 siis tuli ka see majanduskriis just ja igatepidi raske. Londoni Jelena Charlotte umbes aasta siis siirdusid edasi USA-s ja seal läks ta üsna hästi ta kuigi põhiliselt Ta oli siis ka õpetaja kuni 69. aastani minu teada olite New Yorgi ülikoolis muusikaosakonnas isegi kateedrit juhatas selle kõik, aga muidugi ta kontsepteeris jälle saada Diana. Ja hakkas ka siis loomingut kirjutama, nii on ta üsna populaarseks mängitud ja lavastatud Tom Sawyeri niukseid balletti. Tore. Siis on tal Kasonaater, klaverikontsert on tal muide ka eesti rämpsu tootja ja nii edasi üldse peab ütlema, et väga tihedasti kogu oma kuni surmani 1981 aprillis Eesti ringkondadega suhtles pidas Eestit oma kodumaaks ja nad käisid ka siis just koos Misha elmaniga 38 üle Helsingi tulid laevaga ja andsid Tallinnas kaks kontserti. Väga edukalt muidugi. Jah, tähelepanuväärne on, et ikkagi kolmekümnendatel ja kahekümnendatel aastatel ja ka veel tsaarivalitsuse ajal käis ikkagi tõeline plejaad neid maailmakuulsaid viiuldajaid teistest ma tean, lihtsalt vähem Eestis kontserte andmas ja sellele. Viiuldajad, aga üldse, võtame nüüd hiljuti hiljuti surnud Claudia Arrow käis korduvalt Eestis ja kui me nägime, kas oli see 69. aastal koos Arbo Valdma, käisime teda Moskvas intervjueerija intervjueerimas, kui ta seal kontserti andis, keda mäletas kõike väga hästi Eestist. Ma usun, et nüüd sellele sellele reale suurtele kuuldustele, kes on kahe suure sõja vahel Eestis konsulteerimis käinud. Ma pean muidugi eelkõige viiuldajaid silmas. Peaks pühendama täiesti omaette näiteks saate või saatesarja. Aga ma mõtlen, et me juttu nüüd natuke jälle läinud võib-olla pikale kuulaks muusika juurde. Kuulame nüüd 37.-st aastast pärit salvestust ja elmann Padva esitavad viljovski õiget tuntud pala Moskva mälestus. See on variatsioonid, õigemini väga tuntud vene rahvaviisile punane Saraphan. No eks siin oli kuulda, et et Helmania advokaadid tõepoolest võrdväärsed partnerid ja kui elmann on ikkagi maailmakuulus viiuldaja. Aga kui me loeksime üles mingisugused 10 esimest ettejuhtuvat niiviisi Helman kindlasti kuuluks nende hulka adva kuulsus kahjuks oli ainult mõnevõrra väiksemaks. Nonii, on saatjate roll kahjuks ikka olnud aegade jooksul, aga aga samas me teame, et kuivõrd need nimekad viiuldajad on valinud oma partnereid. Nojah, sellel on ka ju loogiline seletus ja põhjendus, kuid räägiksin mõnest teisest mehest. Kui äsja nimetasime telmanni sära, hakkas mõlemale tuhmuma heebeedsi ilmumisega lavadele. Ja kui nüüd efetsist veel seegi kord mööda minna sujuvalt, siis selle võrra ainult ehk temast, et siiamaani ka noored viiuldajad räägivad ikkagi tõelise Augaltusega effetest siis Chrysler on kaelas kummalise kuulsusega mees. Mõned sellised väga mustvalged akadeemikud peavad teda ikkagi. Kuidas seal ta ajab viite muusikuks, nagu meie saatesari kogu aeg tahabki rõhutada? Muusika ongi üks ajaviitmise mooduseid meeldivana viitmise mooduseid ja järelikult siis oli ka nende hinnangute kohaselt meie sama kohal. Ilmselt saab Chrysleri talenti ja oskusi alahinnata ainult inimene, kes ei ole tema mänguplaadilt kuulnud. Sellepärast. No tema toon tooni iseäralikud, tämbrid ja värvid jäävad küll pärast ühekordset kuulamist eluajaks meelde. Ta oli tähelepanu väärne selle poolest, et näiteks erinevalt Helmanist harjutas ta väga vähe. Ja maailm tunneb teda väga palju ka heliloojana, eriti kuulsaks on saanud tema väikepalad ja seaded muidugi. Nojah, nagu hiljem on selgunud, on väga paljud tema seaded olnud kas siiski tema enda palad kirjutatud kellelegi stiilis no näiteks Punjaani, Corelli, kofeiini ja ja teiste nime all esialgselt välja antud teosed on hiljem tunnistatud ja ta on ka ise tunnistanud need enda loominguks. Tema päritolu on üsna tähelepanuväärne. Ta sündis 1875 Sigmund Freudi perekonna arsti pojana. Kes teab, seegi võis mõjutada tema kujunemist ja kui arvestada veel tema isa sõprade hulka, kuulusid gold markia ja doktor pill, rott ja teised, omaaegsed Austrias ja Austria kultuurkonnas väga tuntud nimed. Näiteks kolmarconi tihedalt Plamsiga seotud. Võib arvata, et pinnas, kuhu see seeme langes, oli küll väga viljakas. Ta sai esimesed eel, tulid isalt, jätkas Šaco päri juures. Ja temast sai seitsmeaastaselt ini konservatooriumi kõige noorim üliõpilane. Ta muidugi kuulis väga paljusid kuulsaid viiuldajaid kontserditel, Joahjumit, seal saatjat. Ega seegi ei jäta mõju avaldamata. Ja. Teda tuntakse Ki nagu juba öeldud eelkõige väikepalade esitajale. No sellest on meil ka juttu olnud, et see oli ka aeg, väike palad, aeg, just nimelt, ja ma arvan, et väga ilus oleks, aeg hakkaks tasapisi tagasi tulema. Vähemalt saaks kontserdisaalid jälle rahvaste ja ma mõtlen, suudaksime nüüd meie tänasesse tänasesse saatesse otsitud näidet kus mängib Fritz Chrysler. Salvestus on tehtud 1928. Ja palakson tema väga tuntud. Söön rosmariin seal väga lühike pala. Kaheminutiline alla kahe minuti valdavalt mängitakse seda õu nose kuulub tänapäeval ka selliste suurtele kontsert riiuldajate heledalt kaari kindlasti lisapalas, aga tänapäeval kahjuks maid lisapalana. Bell, ma annan seda pala korduvalt salvestanud. Ja nüüd, keda kuulajatest huvitab huvitavat mõningased tehnilised üksikasjad, siis, Eriti selle pala juures tasuks mõelda sellele, et kuuldavasti prantslane olevat mänginud väga pingule jõhvidega. Raske on hakata seletama siin hetkel, mida see tähendab, kes teavad, need teavad nii et ma arvan, et kuulame. Mul oleks vahepeal, sul on niisugune küsimus, tähendab, milliseid, kuidas neid strike nimetada, mida ta siin kasutas ja millises strichid on noh, kõige raskemad võib olla. No see on selline stacato tüüpiline stacatost. Selles konkreetses palas mängitakse valdavalt, sest hakata ühele poolele ja liik poogna liikumisega üles. Ja see on jällegi nüüd sedasorti lugu, mis, nagu saate alguses kõlanud Sarasada mustlasviisi tegi, puhul on kirjutatud nii, et see teine osa tuleb. Õigemini peaks küll tulema suhteliselt kergesti. Ja väga sageli väga sageli on nendes viltoorlikes palades nii et et see osa palastamis tundub kuulajaile eriti efektne. See tegelikult ei olegi mängijale, ta ei ole väga raske, see annab võimaluse jälle, õigemini jätab natukene aega sinna juurde võib-olla kulmu taltsutada ja, ja ta siis nägu teha. Samal ajal väga sageli on sellised lihtsamad kohad just ja üleminekud hiljemalt kaebuse omale. Ja vastupidi, just faili problemaatilise problemaatilisemad ja siin siin kohe tahaks tuletada meelde ka kõigile oma kolleegidele, et et ennem kui antakse hinnang sellistele niinimetatud ajaviite muusika paladele ja nende mängimisele tasub seda proovida ise teha. Ja väikene soovitus proovida seda mängida lindile ja kuulata ise sellepärast, et väga sageli Traisleri avades. No see on nüüd muidugi me läheme juba väga köögipoolele, aga aga väga sageli on seal sellised kavatsused ja vigurid. Silmet Chrysleri õnnestusid hästi ja nii nad said ka kirja pandud, kuid just need nagu siin öeldud üleminekud osutuvad täiesti ootamatutes proovikivideks. Prantslasest veel nii palju, et ta tegi igal pool. Muidugi on igal pool maailmas ringi kontsertreise tutvus väga paljude omaaegsete kuulsustega seisavadki kasunoviga. Pramsi, Joachimi, šanberlywoolsilga ja nukraisleri Beethoveni kontserdi kadentse mängitakse siiamaani, on peaaegu, et alati, kui Bethany kontserti ette kantakse. Need on muuseas kirjutatud aja kõik restoranid, üheksateistaastane, needsamad kuulsad klasele, tantsid. Ja ta esines paju koos Artur Nikishiga sõbrunes õige põhjalikult, Rahmaninovi ka mängiskol, Rahmaninovi, Beethoven, suubelt, kriigi, sonaate. Ja muidugi tema tee oli tüüpiline tolleaegsetele juudi rahvusest kunstnikele ja hooldustele teadlastele. Oleks Saksamaalt ära 33.-st aastast keeldus Saksamaal esinemast sinna aega, muuseas kuulub ka just see tunnistus 35. aastal kuuldavasti olevat hüljes tunnistatud, et paljud need parukapalad on tegelikult tema enda kirjutatud. Ja 38. aastal võttis ta Endale prantsuse kodakondsuse. Ei mõne aja pärast kolis ühendriikidesse. Ja tema. Nii-öelda viimased aastad olid kurvad, ei ajalooliselt veoauto alla. Neli nädalat. Koomas. Ta küll jäi ellu kuid lõpetas siiski tema karjääri riiuldajana. Tähelepanu väärne on tema puhul nimetada et tal oli väga palju aga kuulsaid riiuleid, õigemini need käisid tema käest läbi üheaegset üheaegselt näitama, kas minu meelest ei olnud. Kontsi ja Pietro Cornell viiulit. Ta helistas Koerneeridelt seosut kõigile nendele neljale Stradivaalile, mis tema peast läbi käisid. Keda huvitab, need olid 26. aasta Anglevil 1726. aastatuhande 733. aasta Hubermann 1711. aasta valajaneb ja 1734 lord of hapni Jaaguni seitsmeteistkümnenda aastani hoid Alguarneli haart 1737.-st aastast ning pärast seda mängis ta 1733. aasta Stradivaarilisel Supermanil millel ilmselt oli mängitud ka praegune näide. See viiul asub praegu Ameliks kongressi raamatuga, mis sa arvad, miks ta nii tihti need Pille vahetas? Ma ei oska sulle muud öelda, kui, et kui mul oleks võimalus maga vahetaks. Sellepärast et no kui nad on ka, kui õnnestuks kuidagi mõõta nende pillide headust ja selguks, et nad on täpselt ühe head siis nad on ikkagi niivõrd erinevad. Noh, nagu erinevad inimesed nagu erinevad, väga huvitavad inimesed. Ja ma asume igal juhul ilmselt oligi ainukene otsiv inimene ta kaasaegsete mälestuste järgi olevat olnud vähemalt pealtnäha just selline, nagu tema muusikagi õige mahe. Samal ajal tuli olevat olnud olla alati valmis ootamatusteks ja ma arvan, et just nimelt, et kõige paremad muusikat kuulata ja nii kes on meil järgmine? Järgmine mees on nüüd Po kultuurile esimesel pilgul täiesti võõras. See on väga ameerikalik ameeriklane, halvert palling. Tema suguvõsas oli 12 põlve ameeriklasi. Samal ajal tema enda juures olevat hakanud silma selline klik suursugusus ja hoiak ja väljapeetus ja serveeritus. Tema sündis 1888, kuid valdava osa oma lapsepõlvest võitis Itaalias Firenzes või vähemalt talved. Ta kuulas seal mängimas Joachimitsa saadet. Persoonid ja tema pillimängu algus oli klassikaline, talle kingiti 1895. aasta jõuludeks riiul. Itaalias muidugi jõuka, kuna lapsena ei olnud probleeme ilmselt õpetaja leidmisega. Jällegi rekord temad 14 kümneselt sai temast noorim koloonia, sanatooriumi diplomi omanik. Peale Mozartit. Ma mõtlen, et kuulame võib-olla vahepeal muusikat, siis räägime veel edasi. Jah, hea meelega ja seekord on valitud muusikaliseks näiteks üks kaal muusika austajatele tuntud Schuberti pala. Kuidas seda nüüd öeldagi, saak Laak ja ta mängib seda kindlasti aeglasemas tempos, kui ükski laulja julgeks võtta. Ja seda ta mängib oma koos oma pikaajalise partneri pionaalsega ning pill, millel ta esitab selle järgneva tükki on 1735.-st aastast pärit Guarneeri. Selline oli siis aabits, Paldingi versioon Schuberti tuntud laulust. Tõeliselt fetoorseks ta oli muidugi selle transkripitseerinud. Vaevalt et nüüd vokaalselt õnnestuks seda sellisel kujul esitada. Tänapäeval muidugi ei tea midagi nii kindlalt öelda. Nosbalding nagu jällegi peab ütlema väga paljud teised kuulsused Baltic ka igasuguste elulooliste lõõgastega silma. Pärast seda peaaegu et rekordit, nagu öeldud, 14 kahtlaselt muna liha, konservatooriumi diplomi saamist läks ta paariks aastaks Refoori käe alla Pariisi Pariisi konservatooriumisse. Õppisime tantsupunkti kompositsiooni. Veel õppis ta kompositsiooni Firenzes. Jaa, pärast edukaid esinemisi Pariisis 1904 niisiis 16 aastaselt. Esines ta ka väga menukalt Londonis ning mängisite Joachimile kes leidis, et see mees on juba õigel teel. 1908 esines ta edukalt Ameerikas ja 1910 Venemaal. Nagu siin võib tähele panna, oli selleaegsetel nii ilmselt viiuldajad kui ka muudel pillidel esinevatele artistidele kõigil üsna ühtemoodi see ringreis kõigepealt Euroopa, siis Ameerika, siis Venemaa. Ja kui arvestada, et see, millest ka Me oleme palju kordi juttu rääkinud. Et Venemaa juudi Kettudest oli pärit nii Euroopa kui Ameerika viiuldajaskond siis on see Venemaa ringreis. Haige loogiline salati toimus, tähelepanu oleks veel vähe tähelepanu vääriv oleks veel märkida et ta pärast oma karjääri sunnitud katkestamist esimese maailmasõja, kus ta osales Jätkas oma eluteed abiellumisega 19. aastal ja tseremoonial mängisid Andrebenuaalias Actibo. Päästa mängisid koos, Hossib kabli lovitšiga sonaate ja oli ilmselt üks maailma hõivatumaid soliste. Ta lõpetas aktiivse mängis või 50 50. aastal ja suri 53. aastal. Temalt on pärit veel suurepärased raamatud, raisatud follow ja üsna huvitav romaan heliloojast tartiinist. Pälding viib mu paraku niisugusele mõttele või õigemini konstant teerimisele, et Ameerika on sellel sajandil ise suuri inimesi, nagu Paldingist näeme ka Euroopa najal. Aga kas on NSVL, tegid ka midagi ameeriklaste? No on ja ma usun, et me kindlasti jõuame nendeni oma saatesarja järgnevates saadetes. Siin võiks näiteks kas või mainida ühte huvitavat ühist sellist juurt näiteks lindel, kelle õpilased on David hoida ja lisaks Stern mõlemad peavad blenderit oma suurimaks maailmas ikka kunstis kõike, kõik põimub ja, ja nii, aga nüüd vist hakkame kadentsi poole tüürima või saarte serval ja meie kadentsiks on oldud kuulsate viiuli kontserdite finaalid. Veel üks traditsioon on tekkinud nimelt viiuldajad ja kontserdid on küll erinevad, kuid saateorkestrites on viimastel kordadel olnud Berliini Filharmoonikute ja dirigendiks Herbert von Karajan. Nii ka seekord solistiks meie maa, küll vähetuntud mees, kuid maailmas ka väga hõivatud artist Christian Ferlas ning tänaseks kontserdiks. See on ilmselt meie mõlema lemmikkontsert Siberis Sibeliuse viiulikontsert räimi noor uppus 47 ja sellest kolmas osa allegro manantanto. Eetris oli kolmas saade sarjast viiuliga meelt lahutamas. Šedöövrid tõi saatesse Erki Aavik. Neid kaasa imetel aitas Ivalo Randalu. Viimati mängisid Christian herras ja Berliini Filharmoonikute Herbert garani juhatusel Sibeliuse kontserdi finaali. Muusikaline tund on sellega lõppenud.